Читать книгу Põhja Nõid - Tuuli Tolmov - Страница 7

Heljä majapidamine koos torssis Rahoga jäi nende selja taha. Aulemb ei kulutanud Raho peale mõtlemiseks sekunditki, tal oli silmi vaid Heljä jaoks.

«Mida see taim teeb?» päris Aulemb vist juba kümnendat korda. Tal polnud eelmisedki kümme meeles, aga ta tahtis kasutada iga võimalust Heljäga rääkimiseks.

Kohe vastamata muljus naine oma pisikeste sõrmedega musta marja katki ja pistis selle Aulembi nina alla. Poiss tõmbas sügavalt hinge ja tõmbas siis köhides küüru. Vaguri parastav naer kajas ta kõrvus.

«Ussimari. Väga mürgine, aga väikeses koguses aitab valu vastu. Sellega peab ettevaatlik olema,» selgitas Heljä leebe naeratusega.

Aulembile meeldis vaadata, kuidas Heljä naerab. Too ei hoidnud end tagasi ja nautis naermist ennast mõnikord rohkem kui nalja ise.

«Aga see?» näitas ta järgmise peale. Heljä heitis sellele ühe pilgu ning selgitas peatumata:

«See on rohkem naiste taim. Sellest tehakse kanget tõmmist ja salvi. Aitab valusid leevendada.»

«Meestele ka mingeid taimi on?» aasis Aulemb. Heljä suitsusinised silmad mõõtsid Aulembi ülevalt alla.

«Eks ikka leidub. Mis mureks?»

Vagur itsitas ning Aulemb läks ähmi täis, kuna Heljä oli teda vist valesti mõistnud.

«Mul? Ei midagi, ma niisama…»

Vaguri itsitus paiskus naeruturtsatusteks. Aulemb sihtis teda kiviga, kuid nirk oli ergas ja põikas eest ära.

Säde oli vahepeal Heljä tähelepanu endale haaranud. Au-lemb oli rahul, et sai neist tagapool käia ning neid segamatult silmitseda. Kuigi Säde kandis endiselt poisiriideid, kõndis ta nagu tüdruk. Igaüks, kel vähegi silmi peas, saaks sellest aru. Heljä samm oli rahulik ja kaalutletud, pannes ta puusa lummavalt nõksuma.

«Pane suu kinni, ila tilgub,» ilkus Vagur. Ta põikas järgmise kivi eest sama vilkalt.

«Ega Raho väga palju mulle ei rääkinud,» kandus temani Heljä hääl ning Aulemb kiirendas kõrvu teritades sammu. «Ta ütles, et tuli vaatama, kuidas mul läheb, enne kui te Põhja poole teele asute.»

«Nii et sa isegi ei tea, kuhu me lähme ja miks?» imestas Säde.

«Ainult nii palju, et teil on vaja millegi pärast Põhja Nõida.»

Säde oli varmas selgitama ning andis Heljäle lühikese ülevaate, mis oli Suurel Saarel toimunud. Taevakivi langemine, haigus, mõrtsukhaldjad, kivi hävitamine ja tagajärg. Aulemb kuulas Säde kiretut ettekannet, hämmeldunud, kui külmalt suudab tüdruk kogu hävingu kokku võtta.

«Me arvame, et Põhja Nõid võib teada, kuidas Maaemast võitu saada. Meil on idee, või noh, rohkem lootus, et praegu pole ta oma võimu tipul. Ta on alles pooleldi ärganud ja seega ei suuda tõelist kahju teha. Ega meiegi palju ei tea. Kas teda tappa, maha rahustada, taas uinutada… Põhja Nõid peaks teadma.»

«Tead, nüüd ma isegi mõistan, miks Raho nii närviline oli,» Heljä ohkas. Nad keerasid põlluteelt veidi käidavama tee peale, mis oli risti-rästi kuivanud vankrirööpaid täis. «See on tõesti ohtlik retk. Me oleme ainsad, kes meie perest on elus. Aurinko, Ilo, Kauko – surnud. Ema ja isa – surnud. Raho on seetõttu alati olnud väga kaitsev, kuid leebus pärast minu paarisidumist. Ta jäi teie juurde saarele, kui see kena tüdruk ta tähelepanu püüdis.»

«Ta suri taevakivi toodud leekides,» pomises Säde vaevukuuldavalt. Heljä jäi äkiliselt seisma, käsi südamel ja silmad veekalkvel.

«Ta ei rääkinud sõnagi!» ahastas Heljä. Säde oli kimbatuses, tammudes jalalt jalale ning vältis naise pilku. Aulemb ei kadestanud teda. Mitte keegi ei tahtnud olla selliste uudiste edastaja. Hoolimata sellest, et Aulemb ei sallinud Rahot ja Raho teda, tundis ta mehele siiski kaasa. Pole ime, et ta nii tõre oli kogu aeg.

Heljä hingas sügavalt sisse, puudutas justkui jõu saamiseks oma hõbesõrmust ja astus edasi.

«Ma näen Veski talu,» sõnas ta pingul häälel. «Me jõuame kohe.»

Veski talu oli Heljä naabertalu. Pererahva koerad nuuskisid innukalt Aulembi märssi, kuhu Vagur oli peitu pugenud. Heljä palus oma naabriperenaisel enda talul silma peal hoida ja retke ajaks tema kolm kitse ning viis kana enda hoolde võtta, tasudes talle juba ette. Veskimehe käest tahtis ta saada koti jahu, et enne teele asumist kiirelt rännuleiba valmistada. Peremees ise magas veski taga heintes peatäit välja ja tellimuse võttis vastu õpipoiss, kes vahtis iga Heljä liigutust kutsikasilmadega. Aulemb põrnitses teda altkulmu. Vähemalt ei saanud Vagur mingeid lolle märkusi teha.

Järgmine käik oli külavanema juurde. See oli ehk kõige pingelisem. See mees ei olnud nõus Heljält aastarenti vastu võtma, nõudes, et kui ta aasta jooksul ei naase, on talu tema oma. Heljä tingis vaikselt ja rahulikult, kuid külavanemat ei andnud kõigutada. «Mis seal ikka,» arvas Heljä ja puistas peotäie erinevaid münte külavanemale. Hiljem tunnistas Heljä, et see oli kõik, mis tal reisidest hinge taga oli.

Päike hakkas juba õhtusse jõudma, kui Heljä viimase asjaajamise ette võttis. Ta juhtis kogu kamba metsaäärsesse lobudikku, mida Aulemb esmapilgul hüljatuks pidas.

«Thorolf!» hõikas Heljä heleda häälega.

«Ma vean hommikusöögi peale kihla, et siin elab külatark,» pomises Vagur, nina Aulembi küljekotist väljas. «Rääkides söögist, mul on kõht tühi.»

Välja astus haiglaselt kahvatu pikk poiss, kes võis olla Aulembiga sama vana. Ta liigutused olid aeglased nagu raugal, kui ta väikeste sammudega värava poole tippis. Ta valged juuksed olid kohevad ning meenutasid vana võilille, mis esimese tuulehooga paljaks puhutakse.

«Misasi see on?» pahvatas Aulemb välja, enne kui sõnasabast kinni sai.

Heljä heitis talle hävitava pilgu, ninasõõrmed vihaselt laienenud.

«Thorolf on erakordselt hea tervendaja,» nähvas ta.

«Miks ta siis ennast ei ravi? Tal on ilmselgelt midagi viga,» osutas Aulemb, kaevates oma auku veelgi sügavamaks. Heljä ühmas solvunult ning tõttas Thorolfile vastu.

«Aulemb, see oli üsna näotu,» kortsutas Säde kulmu.

«Nojah, aga ikkagi, kui ta on tervendaja, siis miks ta haige välja näeb?» nõudis Aulemb käsi laiutades. Säde keeras Aulembile selja ning poiss tõstis käed lootusetult õhku. Au-lemb jäi oma sõnadele kindlaks.

Heljä hakkas Thorolfiga kiirelt vadistama põhja keeles. Säde kuulas eemal, kulm kortsus, üritades mõista. Aulemb isegi mitte ei püüdnud. Kogu põhja keel tundus tema jaoks, nagu oleks rääkijatel kuum puder suus. Nii palju ääsid, öösid ja pikki lohisevaid sõnu.

Võimalik tõesti, et ta oli veidi ebaviisakas olnud. Vagur oleks naernud. Tema oleks Aulembi naljast aru saanud.

«Vagur, eks ole, see kõdrik näeb välja nagu äraõitsenud võilill?»

Vagur ei vastanud. Aulemb piilus oma märssi ja avastas, et nirk on kadunud. Lisaks oli ta ära söönud Aulembi varukspandud leivatüki. Muidugi.

«Vagur!» hüüatas ta vaikselt, keerutades koha peal ringi. Mitte midagi.

Aulemb tegi mõttes märkuse mitte ilma temata minema minna. Vagur oleks jälle hingepõhjani solvunud ja Aulemb ei soovinud, et tema hommikupudru sisse kättemaksuks taaskord hiir visataks.

Säde, pööramata tähelepanu Vaguri kadumisele, sõnas järsku: «Minu meelest üritab Heljä oma hoolealused talle üle anda. Keegi peab ju haigete eest hoolitsema, kui teda ei ole.»

Aulemb noogutas kaasa, rahul, et Säde ka tema jaoks tõlkis.

«Hea, et ta meiega on. Hea ravitseja kulub alati ära. Alati.» Lauselõpp läks veidi liiga süngeks ning Aulemb tabas Säde kaastundliku pilgu. Aulemb keeras pea eemale, kihvatades. Haletsus ajas teda närvi. Sõnelemise ja solvumise vältimiseks kõndis Aulemb metsa poole, et omaette rahuneda. Parem kui Sädele nähvata. Siis oleks ta tänasega mõlemad naised välja vihastanud.

Heljä oleks kindlasti Tarni paremini ravitsenud. Tema teadis, kuidas inimesi ellu jätta, mitte nagu see koolnumanaja Lõõmar. Tema teadis vaid surma.

Ära mõtle sellele, sõimas Aulemb end kes teab mitmendat korda.

Sellegipoolest kerkis Tarni suur ja vaikiv kuju ta silma ette. Heljä oleks kindlasti osanud seda käemurdu ravida. Või vähemalt õigel hetkel see maha võtta, enne kui asi liiga hulluks läheks. Aulembi kujutelmades oli ta etteheitev ja kurblik. Natukene süüdistav. Aulemb hingas sügavalt sisse ja selle asemel, et oma mõtetes rännata, keskendus kõverikele kuuskedele.

Kuid ka puud vahtisid teda vastu.

Aulembi ihukarvad tõusid püsti. Haldjad. Varsti läheb päike looja. Piisab pilvisest ilmastki ja nad saaksid rünnata.

Ta tiris pilgu eemale ning taganes selg ees, kuid põrkas millegi vastu. Otsekui eikuskilt oli tema selja taha metsaserva varjudesse kerkinud mehekõrgune sile rahn.

Aulemb oleks pidanud teisi hoiatama või minema jooksma, aga ta oli paigale naelutatud. Kui keegi teda tappa ei üritanud, rahunes ta aegamööda. Hirm lahtus ja selle asemele kerkis huvi.

Neetud taevakivi on hävitatud. Haldjad peaksid olema rahumeelsed ja nagu vanasti pigem omaette hoidma. Võimalik, et ta tajus neid lihtsalt varasemast selgemini. Aulemb tõstis aeglaselt käe ning valmistudes sisimas kõige hullemaks, asetas selle kivirahnule.

«Kivipoeg, mida sa oma kodust nii kaugel teed?»

Aulemb võpatas, aga ei tõmmanud oma kätt ära. Haldja hääl kõlas ta peas vaikse ja kahjutuna. Koos häälega tajus Aulemb ka tema emotsioone – uudishimu ja kindel teadmine headusest ja vennalikkusest. Need tunded immitsesid ka temasse endasse, täites ta sellise rahuga, mida polnud ammu tundnud. Aulembi õlad vajusid alla, kui pinge, mille olemasolu ta polnud märganudki, lahtus.

Kivi küsimus kummitas ta peas. Mida ta tegi nii kaugel kodust? Ausalt öeldes tolknes lihtsalt kaasa, sest pärast kogu «Aulemb on ainus, kes saab maailma päästa» pettust oli ta kasutu. Haldjaveri liiga tugev, et nõiaks saada, aga samas liiga lahja, et omada tõeliselt kasulikke võimeid. Inimesena oli ta samuti keskpärane. Nii et sama hästi oleks võinud Saarele jääda ja seal uut elu alustada.

«Ma ei tea, kes ma olen,» pomises Aulemb mõne hetke pärast, suutes lõpuks sõnadesse panna teda nädalaid piinanud ebamäärased tundmused ja mõtted. Kivi paistis mõistvat. Aulemb tundis oma käe all vibreerimist, mis võis olla arusaamine. Võib-olla oli see pelk lootus.

«Kui sa teada saad, võid üllatuda,» sõnas kivihaldjas. Aulemb seedis öeldud hetke, otsides nende sõnade tagant rohkemat, kuid ei leidnud seda.

«Kas sa tead midagi, mida ma ei tea?» küsis Aulemb ettevaatlikult. Kivi värises – see naeris!

«Ma sündisin enne, kui esimesed inimesed siia maale saabusid. Mis kummaline küsimus!»

Kivi eemaldus liueldes ja Aulemb oli tunnistajaks veidrale vaatepildile, kuidas kivihaldjas liikus helitult tagasi metsa, põigeldes takistamatult puude vahel. Vähesed surelikud said öelda, et nad on näinud kivihaldjat liikumas.

Aulemb vahtis veel tükk aega metsa, mis jõllitas talle vastu. Nad ei rünnanud, nad isegi ei tulnud lähemale. Kõhe oli see sellegi poolest.

Kõrvalt põõsast kostis raginat ning Aulemb hüppas viiksatades koha peal. Vagur ilmus nähtavale.

«Noh, mis sa nii kaua siin vett lased,» noomis ta enda arust Aulembi. «Minek. Heljä sai kõik oma asjad valmis.»

«Kohe tulen,» sõnas Aulemb, rahustades oma ehmunud südant. Ta jälgis, kuidas Vagur naiste poole silkas, hoides end põõsaste ja kõrge rohu varju. Kahetsus läbis Aulembi noaterana – Vagur oli tema pärast selline. Kui Vagur oleks jäänud koju, kohusetundlik poeg nagu ta oli, oleks ta inimene ja ei peaks kartma, et näiteks jahti pidav kull ta ära sööb. Kuid nüüd pidi Vagur hiilima mööda varje ja sõltuma teistest.

Vaguri elu oli rikutud, Tarn oli surnud ja Aulemb ise… oli tegelikult mõttetu.

Aeglaselt, pea maas, lonkis Aulemb tagasi maja poole. Siiski oli tema sees veel lootusesäde. Kivihaldja sõnad olid teda natukene turgutanud. Ning Põhja Nõid teeb kindlasti kõik korda. Tema oli nende viimane lootus.