Читать книгу Pereettevõtluse käsiraamat - Urmas Arumae - Страница 10

Seadus peab varaks isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumit.

Omandi mõistet ei saa samastada vara mõistega – omand on osa varast, st teatud isikule kuuluvate õiguste kogum. Vara ei saa olla aga erinevalt omandist tervikuna käsutamise objektiks, samuti ei ole vara suhtes tervikuna võimalik teostada muid õigusi (Varul, Kull et al. 2014).

Vara kui mõiste jääb pereettevõtlusele kitsaks, sest ei hõlma õiguste ja kohustuste kõrval inimest kui rikkuse allikat, tema emotsionaalset ja intellektuaalset kapitali. Ehk on vähemalt pereettevõtluse paradigmas mõistlik „vara” asemel kasutada mõistet „rikkus”. Jätan selle lugeja otsustada. Joonisel näeb perekonna vara välja selliselt:

Joonis 12.

Nagu nähtub, kuulub seaduses varaks määratletu iga pereliikme finantskapitali alla, jättes tähelepanuta intellektuaalse ja emotsionaalse vara.

Emotsionaalne ja intellektuaalne kapital

Emotsionaalne ja intellektuaalne kapital on väga erinevad, kuid samas tihedalt seotud – süda ja mõistus on ühe mündi kaks külge. Intellektuaalset kapitali liigitatakse erinevate autorite poolt erinevalt. Nii näiteks jagab Stewart (1998) oma mõjukas teoses „Intellectual Capital” intellektuaalse kapitali kolmeks: inimkapitaliks (human capital), strukturaalseks kapitaliks (structural capital) ja kliendikapitaliks (customer capital).

Samas on inimkapital vaid üks kontseptsioon, seletamaks kahte unikaalset fenomeni: mida me mõtleme ja mida me tunneme. Thomson (2000) ütleb lihtsalt: intellektuaalne kapital on see, mis on inimeste peas, ja emotsioonid on kütus, mis paneb intellektuaalse kapitali leegina põlema.

Tõsi ta on, et igal organisatsioonil on eriline vara, millel on jalad all ning mis hommikul saabub tööle ning õhtul taas lahkub – need on töötajad, ettevõtja väärtuste peamised loojad. Ilmselt ükski tööandja (mida teadmuspõhisem, seda enam) ei ela üle olukorda, kus olulise tähtsusega vara lahkub õhtul töölt ilma plaanita hommikul tagasi tulla.

Intellektuaalne kapital. Intellektuaalne kapital hõlmab küsimusi, millist informatsiooni töötajad valdavad, millised on nende kogemused, kuidas nad teadmisi ja kogemusi uutes olukordades kasutavad ning kui innovaatilised ja pühendunud nad on.

Üldkategooriatena tuntakse inim- ja struktuurkapitali. Ei mäletagi enam, kust on meelde jäänud ütlemine: inimkapital on see, mille inimesed koju kaasa võtavad, ja struktuurkapital see, mis neist ettevõttesse jääb. Aga hästi öeldud! See haakub ka intellektuaalset kapitali puudutava põhiväitega, et väärtuse looja on inimene, väärtuse loomiskohaks aga struktuur.

Emotsionaalne kapital. Selleks, et intellektuaalse kapitali varad väärtust looksid, on oluline töötajate pühendumus ja kirg töö vastu. Kui intellektuaalne kapital ei saa kunagi null olla, siis emotsionaalne kapital sõltub inimestest endast ja ettevõtja kultuurist.

Asjadele võib läheneda erinevalt. Püüan allpool anda lühikäsitluse nii juriidilisest vaatevinklist kui ka ettevõtluse seisukohalt vaadatuna.

Seadus räägib üldisemalt esemetest, milleks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Asi on seaduse mõttes kehaline ese. Ka loomadele (nt põllumajandusloomad) kohaldatakse asjade kohta kehtivaid sätteid.

Asjad jagatakse kinnisasjadeks (maatükk) ja vallasasjadeks. Maatükil on omad olulised osad, mis on maaga püsivalt ühendatud (ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili, aga ka kinnisasjaga seotud asjaõigused). Siiski ei peeta kinnisasja osaks nt võõrale maale asjaõiguse (nagu hoonestusõigus) alusel püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitist ennast. Samas asjaõiguse lõppemisel maatükile jäänud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks.

Kinnisasjal paiknev tehnovõrk või – rajatis, mis on ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel või mille suhtes kehtib seadusest tulenev talumiskohustus, ei ole samuti kinnisasja osa. Asjade liigitusi on teisigi.

Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Asjadega seoses tuleb käsitleda ka asjaõigusi, milleks on omand (omandiõigus) ja piiratud asjaõigused: servituudid, reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus. Seda loetelu võib seadusandja vajaduse korral pikendada.

Joonis 13.

Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Lisaks ainuomandile tunneme ühist omandit.

Joonis 14. Omandiõiguse liigitus.

Ühine omand on kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv omand. Ühine omand on kaasomand või ühisomand. Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Ühisomandile kohaldatakse üldjuhul kaasomandi kohta käivaid sätteid.

Kaasomanike osad ühises asjas on võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppel. Kaasomanike häälteenamusega tehtava otsusega võib otsustada küsimusi, mis jäävad ühise asja tavapärase valdamise ja kasutamise piiridesse.

Kaasomanikul on õigus ühist asja kasutada niivõrd, kuivõrd see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest.

Kaasomanik võib temale kuuluva mõttelise osa ühises asjas võõrandada, pärandada, pantida või seda muul viisil käsutada. Kinnisasja mõttelise osa müümisel isikule, kes ei ole kaasomanik ega seaduse järgi eesõigustatud, on teistel kaasomanikel müüdava mõttelise osa ostu eesõigus. Seda ei kohaldata, kui kaasomanik võõrandab kinnisasja mõttelise osa alanejale sugulasele või vanemale.

Kaasomandis oleva asja võib võõrandada või koormata, samuti asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel.

Kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi.

Kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. Kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

Kõigil omanikel on võrdsed õigused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teistele isikutele. Viimane lause rõhutab seda, et nt pereettevõtte omanikud saavad olla omanikeks vaid pereettevõtte osadele või aktsiatele, mitte tunda ennast „liiga vabalt” ja pidada ennast omanikeks ka pereettevõttele kuuluvate asjade suhtes (nt ei saa osanik või aktsionär kuidagi väita, et ta on ühtlasi ka selle äriühingu kinnisasjade omanik).

Valdus on tegelik võim asja üle. Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja. Valdajaks ei ole isik (nt töötaja), kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes.

Valdus on seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte. Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

Valdus läheb üle pärijale. Valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil.

Abikaasade varasuhted

Abiellujad võivad kokkuleppel enne abielu sõlmimist abiellumisavaldusega perekonnaseisutoimingute seaduses ettenähtud korras valida varasuhte alltoodud varasuhete liikide hulgast. Nimetatud tahteavaldus jõustub abielu sõlmimisel. Kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi abieluvaralepingut, kohaldatakse nende varalistele suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut. Kui abikaasad valivad varasuhte abiellumisavaldusega ning sõlmivad lisaks ka abieluvaralepingu, siis kohaldatakse abikaasade varalistele suhetele abieluvaralepingut.

Joonis 15. Abikaasade ühis- ja lahusvara.

Varaühisus

Varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (ühisvara). Abikaasa ei saa käsutada oma osa ühisvaras ega üksikus ühisvarasse kuuluvas esemes ning tal ei ole õigust nõuda varaühisuse kestel ühisvara jagamist. Abikaasadele ühiselt kuuluva nõude võib tasaarvestada üksnes sellise nõudega, mille rahuldamine ühisvara arvel on ette nähtud seaduse või kokkuleppega.

Ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara, mille moodustavad: 1) abikaasa isiklikud tarbeesemed; 2) esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel; 3) esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel.

Lahusvara hulka ei arvata ka neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka.

Abieluvaralepinguga võib tunnistada ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid või teatavasse liiki kuuluvaid esemeid.

Varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.

Abikaasad teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Abikaasadel on õigus vallata ühisvara hulka kuuluvaid esemeid ühiselt.

Abikaasad võivad abieluvaralepinguga anda ühisvara valitsemise õiguse ühele abikaasale. Ühisvara valitsevad abikaasad lähtuvad abielulise kooselu ja vara korrapärase majandamise huvidest. Nad teavitavad teineteist vara valitsemise toimingutest ja vara seisust.

Kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Selliselt tehtud tehingust tekib abikaasade solidaarkohustus.

Abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Abieluvaralepinguga võib ette näha, et abikaasa nõusolekut ei ole vaja teise abikaasa iseseisvas majandustegevuses tehtavate tehingute puhul.

Kui ühisvara valitsemise õigus on antud ühele abikaasale, on temal õigus ühisvara hulka kuuluvat eset vallata ja käsutada, arvestades teise abikaasa kasuks seaduses ja abieluvaralepingus ettenähtud piiranguid. Ühisvara üksi valitsev abikaasa peab ühisvaraga seotud õigusvaidlusi enda nimel. Vara valitsev abikaasa võib ainult teise abikaasa nõusolekul käsutada või kohustuda käsutama perekonna eluasemena kasutatavat või omanikuks mitteoleva abikaasa poolt eraldi kasutatavat eluruumi ning anda selle kolmanda isiku kasutusse või lõpetada selle kasutamise aluseks oleva õigussuhte.

Abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. Kui abikaasa on teinud tehingu teise abikaasa nõutava nõusolekuta, võib tehingu teine pool teha abikaasale, kelle nõusolekuta tehing tehti, ettepaneku tehing heaks kiita. Heakskiit on kehtiv, kui see on avaldatud ettepaneku tegijale. Kui abikaasa, kelle nõusolekuta tehing tehti, ei avalda heakskiitu kahe nädala jooksul ettepaneku saamisest arvates, siis loetakse, et ta ei ole tehingut heaks kiitnud.

Abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud ühepoolne tehing on tühine. See ei kehti testamendiga tehtavate korralduste kohta.

Abikaasa vastutab kolmanda isiku ees oma lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses: 1) nende kohustuste eest, mille kumbki abikaasa on võtnud perekonna vajaduste rahuldamiseks või ühisvara valitsemisest tulenevalt; 2) abikaasade solidaarkohustuse täitmise eest; 3) kohustuste täitmise eest, mille puhul on kohustatud abikaasa leppinud kolmanda isikuga kokku, et ta vastutab nii ühisvaraga kui ka lahusvaraga. Sellise kokkuleppe sõlmimiseks on vaja ka teise abikaasa nõusolekut.

Muude kohustuste eest vastutab kumbki abikaasa oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. Võlausaldaja võib nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa.

Kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka.

Varaühisuse varasuhe lõpeb, kui: 1) üks abikaasa sureb; 2) sõlmitakse abieluvaraleping, millega kehtestatakse seaduses ettenähtud muu abieluvarasuhe; 3) abielu lahutatakse või 4) varasuhe lõpetatakse abikaasa nõudel kohtuotsuse alusel.

Abikaasa võib hageda varaühisuse lõpetamist, kui: 1) tema õigused on oluliselt ohustatud seetõttu, et teine abikaasa on korduvalt kuritarvitanud oma õigust ühisvara valitseda, või seetõttu, et teine abikaasa ei osale piisava põhjuseta ühisvara korrapärases majandamises; 2) teine abikaasa on rikkunud perekonna ülalpidamise kohustust ja see võib perekonna ülalpidamist oluliselt ohustada.

Kui varaühisus on lõpetatud, saadab kohus sellekohase kohtulahendi ärakirja abieluvararegistrile vastava kande tegemiseks. Varaühisuse vara-suhte lõpetamisel käesoleva paragrahvi alusel tekib abikaasade vahel varalahusus.

Ühisvara jagamine

Varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. Abikaasa võib esitada ühisvara jagamise taotluse kohtule juba koos abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise hagiga või koos varaühisuse lõpetamise hagiga. Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

Ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut.

Kui abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud abikaasa osa ühisvaras tema pärandvara hulka. Abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe abikaasa surma kohaldatakse kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut.

Seaduses reguleeritakse ka vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte tekkimist, mille kohaselt, kui abiellumisel on perekonnaseisutoimingute seaduses ettenähtud korras valitud või abieluvaralepinguga seatud vara juurdekasvu tasaarvestus, siis tasaarvestatakse abikaasade vahel kummagi abikaasa varale varasuhte kestel lisandunud osa (soetisvara). Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe ei mõjuta nende varaliste õiguste kuuluvust, mille abikaasa oli omandanud enne varasuhte jõustumist või mille abikaasa omandab varasuhte kestel. Nendel küsimustel selles raamatus ei peatuta.

Varalahusus

Abikaasad võivad abiellumisel perekonnaseisutoimingute seaduses sätestatud korras valida või abieluvaralepinguga ette näha varasuhtena varalahususe. Varalahusus tekib nt ka varaühisuse lõpetamise korral abieluvaralepingu alusel, kui abieluvaralepinguga ei nähta ette teistsugust varasuhet. Varalahususe korral käsitatakse abikaasasid varalistes suhetes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus.

Abikaasad võivad omavahelise kokkuleppega (abieluvaraleping): 1) lõpetada nende vahel abiellumisel tehtud valiku või abieluvaralepingu alusel kehtiva varasuhte; 2) kehtestada muu seaduses ettenähtud varasuhte või 3) seaduses ettenähtud juhtudel teha muudatusi valitud varasuhtes.