Читать книгу Pereettevõtluse käsiraamat - Urmas Arumae - Страница 7

Eestis võib kohata eksiarvamust, et pereettevõtete kuldaeg oli umbes 100 või enamgi aastat tagasi, mil põlvkondade kaupa sai taluniku pojast talunik, rätsepa pojast rätsep või kullassepa pojast kullassepp ja lapsed jätkasid isade äri. Tänapäeval on mobiilsus muidugi suurem, kuid pereettevõtted pole kuhugi kadunud, vaid moodustavad paljudes riikides ettevõtjate enamuse (Miettinen ja Teder 2006).

Tava ja moraal kui „isade pärandi” hoidmine

Eeltoodud autorite viide 100 aasta tagusele ajale annab hea võimaluse meenutada selliseid muu hulgas ka pereettevõtlusega seotud mõisteid nagu tava ja moraal, mida nimetatakse ka õiguse eelastmeteks. Teen seda alljärgnevalt, toetudes ühele oma EBS-i äriõiguse loengute tarvis koostatud loengukonspektile (Arumäe 2012).

Tava ja moraal ei ole kadunud ka tänapäeval – iga ajaga käivad kaasas omad tavad ja kombed. Inimkäitumine toimubki seaduste järgi ja kommete kohaselt. Tava võib määratleda kui kirjutamata seadust, mis võib tänapäeval väljenduda nt etiketis ja viisakuses, heades kommetes ja traditsioonides. Tava tekib erinevates inimkooslustes teatud käitumise järgimise ja tunnustamise tulemusel.

Tava on tihedalt seotud kultuuriga. Eri kultuurides on erinevad tavad ja kombed. Kui isik satub teise kultuuriruumi ning tundmata selle tavasid ja kombeid neid seetõttu (või tahtlikult) rikub, satub ta kindlasti oma käitumisega kentsakatesse olukordadesse. Tagajärg on, et teda peetakse ebaviisakaks. Ebaviisakas ei saa olla lõputult – kui isik oma käitumist kehtivale tavale ja kommetele ei alluta, järgneb sotsiaalne surve ja hukkamõist, mis tõenäoliselt päädib rikkuja vastavast inimkooslusest väljaheitmisega.

Kamoraal on seotud kultuuriga. Samuti on moraal seotud mõistega kõlblus, kusjuures eesti õigekeelsussõnaraamat paneb nende kahe mõiste vahele võrdusmärgi. Ka ladinakeelne moralis6, millest pärineb mõiste „moraal”, tähendab kombekust ja kõlbelisust. Seega on moraal ja kõlblus mõisted, mis tähistavad inimese sisemise kultuuri seisundit ehk tema sisemist sundi, südametunnistust ja hoiakuid teatud sotsiaalsete väärtuste tunnustamisel (nagu mis on halb ja mis on hea). See, kes eirab kehtivaid väärtushinnanguid, on teiste silmis ebakultuurne (kõlvatu, moraalitu) ja halb inimene. Ka halba inimest ei kannata keegi kuigi pikalt välja.

Kui tava rikkumise ja moraali mittejärgimise tagajärg on ebaviisaka või halva inimese sotsiaalne hukkamõist, siis õigusnormi järgimata jätmise tagajärg on õigusrikkuja suhtes kohaldatav riiklik sund ja karistus.

Tava ja moraal on sotsiaalsed harjumused, mis korrastavad inimkäitumist. Moraali ja tava struktuur koosneb käitumisreeglitest ehk moraali- ja tavanormidest. Moraali- ja tavanormid kui tüüpilised sotsiaalsed normid on üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud.

Õiguse ajaloolise arengu seisukohalt tuleb muistseid tavasid ja moraalinorme käsitleda arhailise õigusena, mida iseloomustab stabiilsus, mis seisneb peamiselt n-ö isade pärandi hoidmises. See on midagi, mis on üks pereettevõtluse nähtamatuid nurgakivisid.

Arhailine õigus on ühelt poolt väärtushinnang, et kõike, mis on vane-matelt saadud, tuleb hoida ja võimalikult muutumatuna järgnevatele põlvedele edasi anda (kõlblus). See hõlmab ka hoiakut, et iga teoga tuleb vastutada nii eelmise kui järgmise põlve ees. Teisalt iseloomustab „isade pärandi” hoidmist käitumine järjepidevuse ja stabiilsuse hoidmisel (tava), kus iga muutuse suhtes ollakse umbusklik, kuna selles nähakse järjepidevuse ja stabiilsus rikkumist. Selline püüd stabiilsuse poole on hoiakuna ja käitumisena ajas muutuv, ehkki selles protsessis osalejad seda ise ei pruugi tajuda – toimuvad ju sellised muudatused aeglaselt, mitme generatsiooni jooksul.

Kuidas mõista ja määratleda pereettevõtlust?

Mis on ettevõtlus?

Põhiseaduse§ 31 järgi tagatakse Eestis ettevõtlusvabadus ning Eesti kodanikel ja Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja – liitudesse. Õigus tegeleda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabadus on seotud ja kattub osaliselt põhiseaduse §-s 29 sätestatud õigusega valida tegevusala ja elukutset. Õigustel tegeleda ettevõtlusega on tihe seos ka põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõigusega (seda nii ettevõtlusega tegeleva isiku vara, nt aktsiad või osad, kaitsmisel kui ka äriühingu vara kaitsmisel) ja §-st 113 tuleneva üldise maksuõigusega, arvestades, et maksustamine piirab ka võimalusi ettevõtlusest tulu teenida ja sellega ettevõtlusvabadust7. Euroopa Liidu ühisturg, mida iseloomustab kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine riikide vahel, vaba konkurents ning ühine tollipoliitika, rajaneb suures osas ettevõtlusvabaduse tunnustamisel. EL põhiõiguste harta mainib artiklis 16 selge sõnaga ettevõtlusvabadust, mida tunnustatakse EL õiguse ja siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt. Euroopa Kohus on põhiõigusi tunnustanud kui EL õiguse üldpõhimõtteid.

Ettevõtlus on eelviidatud põhiseaduse kommentaari järgi tegevus, mille eesmärk on üldjuhul tulu saamine kauba tootmisest, müümisest, teenuste osutamisest, vara realiseerimisest jne. Ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab Riigikohtu poolt antud esimese määratluse järgi kõiki tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid8. Hiljem on Riigikohus andnud ettevõtluse mõistele veelgi avarama tõlgenduse, märkides, et ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub „tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus”9. Ettevõtlusvabaduse tuumaks on riigi kohustus mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks ja seda vabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse10. Seega on ettevõtlusvabaduse kaitsealas ka ettevõtluse vormidele kehtestatud reeglid11. Kaitseala avar tõlgendus osutab ühelt poolt ettevõtluse mõiste määratlemise raskusele, kuid teiselt poolt võimaldab hinnata väga erisuguste riivete põhiseaduspärasust.

Ettevõtlus laiemalt, sisuliselt aga need inimesed, kes ettevõtlusega tegelevad, on Eestis hakanud endale taotlema austavat maa soola12 tiitlit. Õpetaja ei ole kindlasti tänases Eestis see (ega olnud ka vanemal ajal), kes esimesena asustamata maakohta saabus. Enne pidi elu tekkima – pered lapsi kasvatama ja talumajapidamine jalad alla saama. Alles siis sai lapsed kooli panna ja paremat tulevikku kavandama hakata.

Kuna koolihariduse ja muu hariva informatsiooni kättesaamisega tänapäeval enam probleeme ei ole (pigem on vaidlusi selle üle, kas ühes või teises väikeses kohas on mõistlik kooli ülal pidada või kas kõik internetist leitav on ikka väärt teadmine), siis on muutumas ka traditsiooniline maa soola käsitus. Ettevõtlik inimene on see maa sool, keda otsitakse ja tühjenevatesse küladesse ning hääbuvatesse kogukondadesse oodatakse.

Kui maal, eriti aga ääremaadel (pere)ettevõtlust taaskäivitada ei õnnestu, ei lähe sinna elama ka töökäsi ega teki vajadust külakooli, koguduse ega kõrtsi, aga ka postkontori, poe või apteegi järele. 2011. aasta rahvaloenduse andmete kohaselt on Eestis kokku 4438 küla. Neist 12 on üle 1000 püsielanikuga, enamikus elab aga alla saja inimese13. Selliseid külasid, kus elab vaid üks inimene, on kokku veidi üle 150, lõivosa neist Võrumaal. Rahvaloenduse täpsustatud andmetel elab 327 Eesti külas kolm või vähem inimest ning 102 külas pole püsielanikke üldse. Autori hinnangul oleks aus neid fakte tunnistada ja tühjad (ka peaaegu tühjad) külad metsa täis istutada – nii saaksime paremate aegade tulekuni väljasurnud asulaid kõige paremini tulevastele põlvedele hoida. Teistel asualadel tuleb aga ettevõtlust riigi ja omavalitsusüksuste toel igati edendada, sest ilma selleta ei ole peale vegeteerimise midagi.

Kogukonnad on hakanud ettevõtlikke inimesi maale meelitama, tehes seda muu hulgas ka MTÜ Maale Elama veebilehe14 kaudu. Viimasel on ära toodud väljavõte Eesti presidendi 24.02.2013. a peetud vabariigi aastapäeva kõnest. President ütleb: „Me peame ilma paatose ja populismita jõudma kokkuleppele, kuidas korraldada elu maal, nii et ettevõtlus seal toimiks, et inimesed, kes tahavad maal elada, ei teeks seda oma perede ja heaolu arvel. Elada Eesti mistahes kohas ei tohiks olla kangelastegu …”.

Ettevõtlus on tegevus, mille eesmärk on kasumit taotlevate ettevõtjate asutamine, käigus hoidmine, arendamine ja laiendamine (Mereste 2003) ehk igasugune majandustegevus (majandamine), mille eesmärk on tulu saamine kauba tootmise ja teenuste osutamise teel.

Ilma ettevõtluseta poleks võimalik rääkida ka majandustegevusest kui sellisest. Klassikaline arusaam tootmisteguritest (tootmise sisendid) räägib inimestest, loodusvaradest (maa) ja kapitalist, mis transformeeritakse tootmisprotsessis tootmise väljunditeks (nagu kaubad, teenused jms). Uuemad käsitlused lisavad neljanda tootmistegurina ettevõtlikkuse kui liikumapaneva jõu.

Joonis 2. Autor kujutab ettevõtluse kohta ja rolli majandustegevuses nii:

Mis on pereettevõtlus?

Sellele küsimusele on vastuseid otsinud ja välja pakkunud paljud teoreetikud. Enne nende määratluste juurde asumist võtab autor tava- ja pereettevõtlust võrrelda ja leiab pereettevõtte erinevat tavaettevõtjast seetõttu, et selles kombineeritakse perekond ja äri.

Nii perekonnal kui äritegevusel on omad vajadused ja eesmärgid, kummalgi on oma elu ja tõekspidamised. Tasub endale ehk tunnistada, et tõhusa perekonna reeglid võivad sattuda vastuollu tõhusa äritegevuse reeglitega. Peres valitsevad võrdsus, valivus ja hoolivus, samas kui äritegevuses valitsevad meritokraatia15, selektiivsus ja kriitiline analüüs. Need fundamentaalsed erinevused loovad võimalusi konfliktideks töötajate valiku, kompensatsioonide maksmise, perekondliku päritolu arvessevõtmise, kasumi reinvesteerimise jms üle otsustamisel. Kas sellised otsused teenivad perekonna või pereettevõtte heaolu? (Kenyon-Rouvinez ja Ward 2005).

Miettinen ja Teder (2006) on kokkuvõtlikult ära toonud pereettevõtte erinevate definitsioonide põhivõimalused ja rõhutanud, et ei saa öelda, et üks neist on ainuõige ja teised valed. Autor toob need siinkohal veidi kohendatuna ära:

• äriühing, mida täielikult või valdavalt omavad ja kontrollivad ühe perekonna liikmed. Hajutatud omanikeringiga pereettevõtte puhul võib vajalik osakaal kapitalis olla ka alla 50 % selleks, et ühe perekonna häältega siiski otsustada pereettevõtte käekäigu üle (nt otsustada, keda valida ettevõtte juhtideks)16;

• äriühing, mille omandus on ühe perekonna liikmete kontrolli all ja vähemalt kaks perekonna liiget töötavad selles ettevõttes või on seda varem teinud;

• äriühing, mille omandus on ühe perekonna liikmete kontrolli all ja sellele lisaks domineerivad pereliikmed selle ettevõtte juhtimises ja tegevuses17;

• börsil noteeritud pereettevõte, mille puhul vähemalt 25 % hääleõigusega aktsiatest on ühe perekonna kontrolli all (kasutusel nt USA börsiettevõtjate puhul).

Miettinen ja Teder (2006) täpsustavad, et eelnimetatud definitsioonidest esimene on levinuim.

Autor möönab, et nii võib tõesti asju vaadata, kuid kui tutvuda erinevate allikatega, kohtab ka teistsuguseid seisukohti, mis panevad mõtte tööle ja võimaldavad seeläbi küsimust analüüsida ja oma järeldusi teha.

Pereettevõtte määratlemisel tuleb eristada passiivset ja aktiivset perekonna osalemist ning otsest ja vahendatud pereettevõtlust. Nii saame eristada pereettevõtluse kolme esinemisvormi (neljas, mis alljärgneval joonisel samuti ära toodud, ei ole pereettevõtluse esinemise vorm, vaid peaaegu pereettevõtlus).

• Otsene pereettevõtlus tähendab selget olukorda, kus osalus pereettevõttes kuulub pereliikmetele ja nad osalevad ka ettevõtte valitsemises ja/või juhtimises.

Kui pereliikmed on pereettevõttes (olgugi et enamuses) vaid passiivsed omanikud ja selle valitsemises ja/või juhtimises ei osale (seega puuduvad ka pere ühtne visioon, strateegia, väärtused ja perekonna vastavad mitteformaalsed pereettevõtluse otsustuskogud nagu perekoosolek, perenõukogu, perekontor vms), pole tegemist pereettevõtlusega pereliikmete omanduses oleva ettevõtja suhtes, vaid pereliikmetele kuuluva omandusega – osaluse või investeeringuga. Sellisel juhul võib iga omaniku/investori ettevõtluseks olla talle kuuluvate investeeringute juhtimine. Eeldab ju mõiste „ettevõtlus” aktiivset tegutsemist tulu saamiseks kauba tootmise ja teenuste osutamise teel. Nii võidakse olla omanik väga erinevates äriühingutes, kuid kõigi pereliikmetest omanike omanduses olevate erinevate äriühingute osade ja aktsiate summat ei saa nimetada pereettevõtluseks.

• Kui pereliikmed on omanduse/osaluse erinevates pereettevõtetes koondanud selleks spetsiaalselt asutatud ja nende omanduses olevasse valdusettevõtjasse, olles viimases aktiivsed omanikud (st osalevad valitsemises ja juhtimises), saame rääkida teatud struktuuriga pereettevõtlusest, kus valdusettevõtjale kuuluvate pereettevõtete puhul tuleks kasutada mõistet struktureeritud pereettevõtlus.

• Kui pereettevõtluseks ongi pereliikmetele kuuluva äriühingu – investeerimisühingu – kaudu investeeringute tegemine teistesse/erinevatesse äriühingutesse, on pereettevõtlusena käsitatav ja käsitletav omandus ja tegutsemine nimetatud investeerimisühingus. Kui nimetatud investeerimisühingus osaletakse ka selle valitsemises ja juhtimises, on tegemist klassikalise pereettevõttega.

Kui investeerimisühingu omanduses olevad pereettevõtte osad ja aktsiad on pereliikmete kaudses omanduses, on see kaudne pereettevõtlus. Kaudseks pereettevõtluseks kvalifitseerub autori hinnangul ka olukord, kus otsene omandus on küll pereettevõttes, kuid see on passiivne – osaluse omanik ei osale pereettevõtte valitsemises/juhtimises ega ka perekonna vastavates struktuurides (perekoosolek, perenõukogu vms), sest selliseid pole rakendatud. Sisuliselt on tegemist passiivsete investoritega.

• Tihti nimetatakse pereettevõtteks ka FIE-t. FIE pereettevõtteks kvalifitseerumist käsitlen raamatu lk-del 67–69 – siinkohal väidan lühidalt, et FIE ei kvalifitseeru pereettevõtteks. Küll võib olla tegemist n-ö kvaasipereettevõttega ehk siis esimese etapiga pereettevõtluse teele asumisel.

Illustreerin seda mõttekäiku joonisega nr 3:

Kokkuvõtvalt on autor seisukohal, et

• otsese (klassikalise) pereettevõtluse puhul on pereettevõtte otsene omandus ühe perekonna liikmete kontrolli all ja vähemalt kaks kontrolliva perekonna liiget osalevad pereettevõtte valitsemises ja/või juhtimises;

• struktureeritud pereettevõtlust iseloomustab olukord, kus ühe perekonna omanduses olevate pereettevõtete osad ja aktsiad antakse üle pereliikmetest omanike otseses omanduses olevale valdusettevõtjale, mille valitsemises ja juhtimises aktiivse osalemise kaudu suunatakse valdusettevõtja omanduses olevate pereettevõtete tegevust. Siin ei välistata pereliikmete osalemist valdusettevõtja omanduses olevate pereettevõtete valitsemises ja juhtimises;

• kaudse pereettevõtlusega on tegemist, kui ettevõtlusesse passiivselt suhtuvatel pereliikmetel on otse või investeerimisettevõtja kaudu osalus pereettevõttes, kuid nad ei osale investeerimisettevõtja ega pereettevõtte valitsemises ja juhtimises. Sisuliselt on tegemist passiivsete investoritega, kellel ei peaks olema vahet, kas investeering on tehtud pereettevõttesse või tavalisse äriühingusse. Samuti on kaudse pereettevõtlusega tegemist kaudse omanduse (trust, sihtasutus vms, millest on juttu raamatu lk-l 133) vormide puhul.

• kvaasipereettevõtluse puhul ei ole võimalik täita (päris) pereettevõtteks kvalifitseerumise eeldusi nagu pereliikmetele kuuluv omandus ning ühingu valitsemine ja juhtimine. Tegemist võib olla esimese sammuga pereettevõtluse teel, mis peale n-ö käivitusfaasi vormistatakse äriühinguks (st asutatakse pereettevõte).

Ettevõtluse tähtsusest räägitakse palju, kuid seadusandja mõistet „ettevõtlus” ei tunnista. Sellist mõistet ei leia nt majandustegevuse seadustiku üldosa seadusest (MsüS)18, tsiviilseadustiku üldosa seadusest (TsÜS), kaubandustegevuse seadusest (KaubTS) ega ka ÄS-ist19 – mujalt ei peaks vast otsimagi. Seega pole mõiste „ettevõtlus” puhul tegemist õigusmõistega, mistõttu saab sellega vabamalt ringi käia.

Eesti keele seletav sõnaraamat (EKSS) pakub selgituseks, et ettevõtlus tähendab majandustegevust, mille eesmärgiks on tulu saamine kauba tootmise ja teenuste osutamise teel. Siia tuleb lisada, et majandustegevust saab harrastada kas füüsilisest isikust ettevõtjana või selleks asutatud vastava ühingu kaudu.

Majandus- ja juhtimisteadlased teavad, et mõiste „ettevõtlus” põhineb suures osas Austria majandus- ja poliitikateadlase Joseph Schumpeteri (1883–1950) ja Austria koolkonna töödel. Shumpeteri järgi muudetakse ideed või leiutised ettevõtluse kaudu uuendusteks. Austria päritolu Ameerika juhtimisteadlane, – konsultant ja olulisi juhtimisraamatuid kirjutanud Peter Ferdinand Drucker (1909–2005) peab ettevõtlust riski võtmiseks, sest ettevõtluses ollakse idee teostamise nimel nõus riskima oma karjääri ja rahalise kindustatusega, kulutades ebakindlale ettevõtmisele oma aega ja kapitali.

Ettevõtluse mõistemääratlusi on muidugi teisigi.

Pereettevõtluse lipulaevad

Maailma vanim siiani tegutsev pereettevõte on ajakirja Family Business Magazine20 andmetel Jaapanis Osakas resideeriv ja ehitusvaldkonnaga tegelev Kongo Gumi, mis on asutatud aastal 578. Selles ei või päris kindel olla, sest Bloomberg Businessi artikli „The End of a 1,400-Year-Old Business” järgi saabus aastal 2006 Kongo Gumi kuulsusrikka tegevuse kuulsusetu lõpp. Jaapani suur ehitusettevõtja Takamatsu võttis võlgades Kongo Gumi üle ning muutis selle oma tütreks. Ka teine koht läheb Jaapanisse: Komatsus tegutseb aastal 718 asutatud majutusettevõtja Hoshi Ryokan, mida tuleb Bloomberg businessi artikli valguses pidada praegu vanimaks tegutsevaks pereettevõtteks. Kolmanda koha vääriline on Prantsusmaal Haute Goulaines’is aastast 1000 tegutsev veinimõis Château de Goulaine. Vanimad siiani tegutsevad Euroopa pereettevõtted, mis on asutatud 11.–14. sajandil, tegutsevad põhiliselt Itaalias, Saksamaal ja Prantsusmaal. 15.–17. sajandist tegutsevate pereettevõtete geograafia laieneb ka Ühendkuningriiki, Šveitsi ja Hispaaniasse.

Vanim siiani tegutsev Ameerika pereettevõte on muusikariistu (taldrikud) tootev Zildjian Cymbal Co., mis asutati tegelikult Türgis Istanbulis (tollase nimega Konstantinoopol) aastal 1623. Perekond asus ümber Ameerikasse alles aastal 1909.

Meile kõige lähem ülisoliidses eas pereettevõte asub Rootsis. Selleks on 1630. aastal asutatud Tällbergis toimetav majutusettevõtja Akerblads. See ettevõte on sama perekonna 21. põlvkonna omanduses ja juhtimise all.

Pikaealisi pereettevõtteid iseloomustavad sellised tunnused nagu orienteeritus pikaajalisele ja stabiilsele kasvule, püsivale kaadrile, suurte riskide vältimisele ning kiire kasumi mittetaotlemisele, pere majanduslike huvide kaitsmisele ning töö kindlustamisele järeltulijatele (Miettinen ja Teder 2006).

Tihti arvatakse, et pereettevõtted on väikesed ja keskmise suurusega äriühingud. Selle väite lükkab ümber fakt, et kolm suurimat on21: 1) Wal-Mart Stores, asutatud 1962, ca 1,4 milljonit töötajat, USA; 2) Ford Motor Co., asutatud 1903, ca 350 000 töötajat, USA ja 3) Samsung, asutatud 1938, ca 175 000 töötajat, Lõuna-Korea.

Suurim Euroopa pereettevõte asub järjestuses viiendal kohal: Carrefour Group, asutatud 1959, ca 397 000 töötajat, Prantsusmaa.

Meile lähim asub taas Rootsis ja on üldises pingereas suuruselt 50-s: Ikea, asutatud 1943, ca 76 000 töötajat.

Eks pereettevõtteid liigitatakse lisaks eeltoodule veel muudegi tunnuste järgi, nagu nt Best Privately Held Family Companies jt. Käesoleva raamatu eesmärk ei ole kõiki võimalikke pereettevõtlust käsitlevaid edetabeleid põhjalikumalt käsitleda, kuid on ka üks väga erilised kriteeriumid kehtestanud „klubi” – The Henokiens22 (association of family and bicentenary companies)23. Tegemist on vähemalt 200-aastaste pereettevõtete assotsiatsiooniga, kuhu pääseb lisaks vanusekriteeriumile heas finantsseisus kaasaegne pereettevõte, mille enamusomanikust perekonna liige osaleb ettevõtte juhtimises vähemalt nõukogu tasemel.

Kui juba eksklusiivsetest „klubidest” juttu tuli, ei saa jätta nimetamata „Õnneliku sperma klubi” („Lucky Sperm Club”), nagu Warren Buffett ennast ja oma järglasi (poeg Howard ja pojapoeg Howard Warren) naljatades nimetab. Selle väljendi puhul peetaksegi üldiselt silmas rikaste vanemate järglasi ning arvatakse, et need lapsed pole oma positsiooni ära teeninud. Buffetti järglaste puhul ei oska öelda, on nad oma positsiooni ära teeninud või mitte – „vana” Buffett soovib, et ta poeg jätkaks kui juhatuse esimees ja Buffetti ettevõtluskultuuri valvur.

Buffett kui „kaubamärk” tähistab samuti edukat pereettevõtet. Economist (2014)24 kirjeldab Warren Buffetti kiindumust pereettevõtetesse, mis väljendub muu hulgas selles, et ta ostab neid kokku. Tema müügijutt pereettevõtete asutajatest osaluse müüjatele on: „Kui soovid pereettevõtet müüa ja samas säilitada oma ärikultuuri, on selleks pereettevõtte meile üleandmine turvalisim võimalus.” Tegemist on huvitava trendiga ja võimalusega eduka pereettevõtluse traditsiooni jätkamiseks teise perekonna omanduses. See fenomen tasuks eraldi uurimist. Siiski tuleb siinkohal asuda seisukohale, et sellise tehingu tulemusena katkeb ühe perekonna omanduses oleva pereettevõtte lugu ja algab uus narratiiv.

Nimetan selle teema lõpetuseks ära ka meie põhjanaabrite lipulaevad: Kone, Lemminkäinen, Veho, Fazer, Uponor ning Rootsi Wallenbergi dünastiale kuuluvad pereettevõtted.

Forbes25 tõi esile 15 suuri ettevõtteid pidavat Eesti pereettevõtet (Alexela Group, Abante, BLRT Grupp, Impala, Lenne, Mootor Grupp, Eesti Mereagentuur, Silikaat Grupp, Saaremaa Laevakompanii, Põldma Kaubandus, Revor Systems, T. R. Tamme Auto, M. V. Wool, Sangar ja Infotark), kelle pereettevõtteks kvalifitseerumise osas vaidlust ei ole. Siiski peaksime kaaluma, millist metoodikat me peaksime kasutama, et saaksime edaspidi oma pereettevõtteid rahvusvahelises kontekstis võrrelda.