Читать книгу Pereettevõtluse käsiraamat - Urmas Arumae - Страница 4

Sissejuhatavat peatükki kirjutama asudes mõtlesin tõsiselt küsimuse üle, kes on selle raamatu lugeja ja mida ta pereettevõtlust käsitlevast kirjandusest juba lugenud võiks olla. Inimeste lugemus on muidugi väga erinev, kuid jõudsin lõpuks järeldusele, et pean lähtuma sellest, mida eesti keeles teema kohta olnuks üldse võimalik lugeda. Selgus, et raamaturiiulist on leida vaid kaks asjakohast allikat: 1) „Majandusõpik gümnaasiumile” (Kulu et al. 2011), mis 17-l illustreeritud leheküljel tutvustab ettevõtlust laiemalt, mistõttu tuleb pereettevõtlust käsitlev sellest ise tuletada; 2) gümnaasiumiõpik „Ettevõtlikkusest ettevõtluseni” (Eamets et al., 2012), kus 15. alajaotuses käsitletakse 12-l ohtralt illustreeritud leheküljel peremajandust ja pereettevõtlust (viimast ligi 3 leheküljel) ja 3) kõrgkooliõpik „Ettevõtlus I” (Miettinen ja Teder 2006), milles pere- ja koduettevõtlusele on pühendatud ligi 20 lehekülge. Seega võib väita, et meie noorem generatsioon peaks olema üht-teist lugenud. See on positiivne.

Pereettevõtete eripäradele ja pereettevõtluse spetsiifikale ei ole Eesti ärialases kirjanduses tähelepanu pööratud. Põhjust ei pea kaugelt otsima – vanu, mitmeid põlvkondi ühe perekonna kontrolli all olnud ettevõtteid meil ajaloolistel põhjustel ei ole. Uutes pereettevõtetes ei ole mõned probleemid (nt kõik põlvkonnavahetusega seonduv) veel aktuaalseks muutunud ja vastavalt neid veel ei teadvustata (Miettinen ja Teder 2006). Nii on raamaturiiulitelt küll leitav n-ö tavakodanikele mõeldud professor Leimanni koostatud lauaraamat „Peremajanduse ABC” (Leimann 2005), kuid selles pereettevõtlust kui ühte pere igapäevase majanduseluga toimetulemise võimalust ei käsitleta.

Seetõttu püüab autor pereettevõtluse üldküsimusi käsitledes anda esmalt lühiülevaate eesti keeles juba avaldatud seisukohtadest, lisades sinna juurde uuemaid käsitlusi. Nii tekib lugejal teema osas mingi järjepidevus.

Aga enne asja juurde asumist veidi statistikat. Euroopa Komisjoni poolt mõned aastad tagasi läbi viidud uurimise kohaselt moodustavad pereettevõtted Euroopas keskmiselt 65–80 % kõigist äriühingutest ning nad pakuvad ühiskonnale keskmiselt 40–50 % kõigist erasektori töökohtadest. Protsentuaalselt kõige rohkem pereettevõtteid paistab olevat Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikides – Küpros ja Slovakkia (90 %), Austria ja Kreeka (80 %), Saksamaa ja Itaalia (75 %). Ka Eesti osas on komisjon pakkunud välja 90 %, aga see tundub olevat eksitus. Läti 58 ja Leedu 38 % tunduvad seevastu adekvaatsed. Rootsi vastav protsent on 55, Norras 65, Taanis 77 ja Soomes üllatavalt kõrge 80 %. Seletus võib siin olla erinevas metoodikas, sest soomlased ise kinnitavad, et peavad ka meie mõistes FIE-sid pereettevõtteks, nagu ka Eestis seni läbi viidud kohalikes uurimustes (vt lk 90) peetakse – see pole aga õige ega vasta (nagu raamatust hiljem loeme) Euroopa Komisjoni pereettevõtte määratlusele, mille järgi käsitatakse pereettevõtetena vaid juriidilisi isikuid (vt lk 54).

Statistikaga on nii, nagu on – paned ühe käe jääkülma veega ämbrisse, teise samaaegselt keeva veega ämbrisse ja keskmiselt peaks sul üsna mõnus olema … Aga seda peaks toodud statistika näitama küll, et pereettevõtluse puhul on arvude mõttes tegemist väga tõsise teemaga.