Читать книгу Pereettevõtluse käsiraamat - Urmas Arumae - Страница 9

Jällegi võib väita, et maailmas on erinevaid pereettevõtte (family business) määratlusi ja sõnastusi, kuid kahes põhitunnuses ollakse enam-vähem kokkuleppele jõutud. Need on: 1) äriühingu kapitali kontrollpakk peab kuuluma ühele perele ja 2) selle pere kaks või enam liiget peavad osalema selle äriühingu otsustusprotsessides (meie mõistes kuuluma juhatusse või nõukokku).

Eraldi tunnustena võib erinevatest allikatest tuvastada, et pereettevõtted on orienteeritud suhetele, muud äriühingud aga finantstulemustele või ka seda, et pereettevõtted ei tegutse nii agressiivselt ja riskialtilt kui muud äriühingud. Need ei ole autori hinnangul eristamiseks piisavalt „kõvad tunnused”, kaldudes pigem pehmete argumentide poole. Kuigi kahes viimatinimetatud pehmes argumendis on tõetera sees, ei kujuta siinkirjutaja ette pereettevõtet, kes ei seaks endale finantseesmärke või ei võtaks mingeid riske.

Tõenäoliselt tuleb meil Eestis pidada selles küsimuses autoriteetseks allikaks Euroopa Komisjoni 2009. aasta raportis39 sätestatut, mis võtab aluseks Soome vastava käsitluse40 ning mille kohaselt on pereettevõtteks mis tahes suurusega ettevõtja, kui 1) enamusotsustusõigus41 selles ettevõttes on (ühe pere42) füüsilis(t)e isiku(te) käes, kes on pereettevõtte asutajad, või füüsilis(t)e isiku(te) käes, kes on osaluse ettevõtte kapitalis omandanud, või eelnimetatud isikute abikaasa, vanemate, laste või laste otseste järglaste käes; 2) enamusotsustusõigus on otsene või kaudne; 3) vähemalt üks pere või suguseltsi esindaja osaleb formaalselt pereettevõtte valitsemises.

Joonis 8. Pereettevõttele omased põhitunnused Euroopa Komisjoni raporti järgi.

Raamatu autori jaoks ei ole aktsepteeritav soomlaste lähenemine, mille järgi hõlmab nende määratlus ka meie mõistes FIE. Siiski tuleb möönda, et soomlaste pakutud ja Euroopa Komisjoni aluseks võetud määratluse lisatud täpsutuse järgi peab iseendale tööandja (self-employment) puhul olema tagatud, et tegemist on juriidilise isikuga, mida saab üle anda. Vastuolu selles ongi, et FIE puhul juriidilist isikut ei ole, mistõttu midagi üle anda ei saa.

Autor annab siinkohal oma määratluse, tähistamaks pereettevõtet:

Pereettevõte on perega lõimitud (integreeritud) äriühing, mille enamusotsustusõigust tagav kapitali kontrollpakk on ühe pere või suguseltsi liikmete otseses või kaudses omanduses ning selle pere või suguseltsi liikmetest vähemalt x arv osaleb formaalses ettevõtte valitsemises ja/või juhtimises.

Autori hinnangul on oluline rõhutada, et pereettevõte on perega lõimitud (integreeritud) äriühing, sest just see eristab pereettevõtet tavalisest äriühingust (juriidilises mõttes ettevõtjast).

Esitatud pereettevõtte määratlus ei mediteeri pereettevõtte võimaliku suuruse üle ega flirdi FIE-dega, vaid ütleb selgelt, et: 1) pereettevõte saab olla vaid äriühing (juriidiline isik, mis on perega lõimitud); 2) eelduseks on enamusosalus (kapitali kontrollpakk); 3) eelduseks on enamusotsustusõigus (vältimaks võimalust, kus enamusosalus ei pruugi tagada enamusotsustusõigust); 4) silmas peetakse mitte abstraktset perekonda või suguseltsi, vaid konkreetseid perekonna või suguseltsi liikmeid, kelle nimel osalus pereettevõttes on; 5) omandus võib olla otsene (osalus on isiku nimel) või kaudne (osalus on läbi valdus- või investeerimisühingu); 6) selle pere või suguseltsi liikmetest vähemalt x arv peab osalema formaalses ettevõtte valitsemises (st pereettevõtte nõukogu tasandil)43.

Viimases lauses nimetatud x vajab väärtust. Autor on seisukohal, et sellele küsimusele võiks läheneda ettevõtjate üldtunnustatud liigitusest mikro-, väike-, keskmisteks ja suurettevõtjateks ning kehtestada, et mikro- ja väikeettevõtjate puhul x = vähemalt 1, keskmiste ettevõtjate puhul x = vähemalt 2 ja suurettevõtjate puhul x = vähemalt 3.

Mis puutub börsiettevõtjatesse, kus ühe pere või suguseltsi liikmete omanduses on vähemalt 25 % nende osalusega määratud otsustamisõigusest, siis selle tingimusega peaks autori hinnangul kaasnema perekonna või suguseltsi ühe liikme õigus osaleda selle börsiettevõtte valitsemises. Ainult siis on autori hinnangul täidetud miinimumtingimused, et selline börsiettevõtja kvalifitseeruks pereettevõtteks.

Joonis 9. Pereettevõttele omased põhitunnused autori käsitluse järgi.

Mingil põhjusel ei võtnud Forbes 15 edukaima pereettevõtte reitingu koostamisel töötamisena arvesse nõukogu liikme ametit, mis autori hinnangul ei ole põhjendatud. Pigem ei oleks Forbes pidanud arvesse võtma töötamist sellistel töökohtadel nagu analüütik, osakonnajuhataja, insener või hooajaline töötamine suvel, kuna pereettevõtte üheks tunnuseks ei ole töötamise fakt per se, vaid n-ö töötamine otsuseid langetavas äriühingu organis (st osalemine otsustamisel).

Siiski tuleks eelnimetatud kahe põhitunnuse puhul (kontrollpakk ja otsustamisel osalemine) täpsustada, mida tähendab pereettevõtte kontekstis kapitali (aktsiakapital, osakapital) kontrollpakk.

Autori esimene „kontrollpaki” seletus põhineb ÄS-l ja on detailidesse laskumata kokkuvõtvalt järgmine: 1) kontrollpakk peaks tagama kvoorumi ilma teiste omanike üldkoosolekust osavõtuta (selliseks kvoorumi nõudeks on ÄS-i järgi, et üldkoosolekul osaleksid osanikud/aktsionärid, kes omavad üle poole osade/aktsiatega esindatud häältest); 2) kontrollpakk peaks võimaldama vastu võtta otsuseid ehk otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud kas üle poole kõigi omanike häältest või kui selle poolt antakse üle poole koosolekul esindatud häältest, eeldusel, et kvoorumiks piisab kontrollpaki omanike häältest.44

Teine „kontrollpaki” seletus põhineb väärtpaberituru seaduses (VPTS) sätestatud põhimõtetel, mille kohaselt peaks pereettevõte olema vastava perekonna liikmete poolt kontrollitav. Isiku(te) kontrollitav äriühing on äriühing, milles isik/isikud omab/omavad enamikku aktsiate või osadega esindatud häältest või isik/isikud omab/omavad äriühingu üle valitsevat mõju või kontrolli või tal/neil on võimalus seda teostada. Seejuures valitsev mõju ongi olukord, kus isik/isikud kontrollib/kontrollivad äriühingut. Valitsev mõju seisneb äriühingu tegutsemispõhimõtete määramises ja võimaluses saada olulist osa ühingu kasumist. Valitsev mõju avaldub otseselt (nt kuulub pereliikmetele vahetult üle 50 % osadest või aktsiatest) või kaudselt (nt pereliikmetele kuuluvate äriühingute kaudu omatakse üle 50 % pereettevõttest).

Joonis 10.

Tuleb möönda, et kontrollpaki määratlemine selliselt, et perekonna omandis peab olema üle 50 % pereettevõtte osadest või aktsiatest, on vaid üks võimalus – ütleme siis, et Eesti kehtivas õiguskorras sätestatud/reguleeritud viis.

Kirjanduses on n-ö absoluutseks alampiiriks pakutud 20 % hääleõigusest. USA börsiettevõtjate puhul on see 25 %, nagu ka eespool viidatud Euroopa Komisjoni raporti järgi Euroopas eeldatakse.

Selle (n-ö hajutatud omanikeringiga äriühingute puhul kasutatava) seisukoha põhistustel ma siinkohal ei peatu. Samas, kui seda alampiiri (20 %) Eestis kehtiva õiguse valguses analüüsida, siis ÄS määratleb põhiaktsionäriks 9/10 aktsiakapitali omaniku ja vähemusaktsionäriks 1/10 aktsiakapitali omaniku. Osaühingu puhul selline regulatsioon otseselt puudub, aga pole ka seadusega kehtestatud keeldu, et osaühing ei võiks oma põhikirjaga sarnaseid reegleid kehtestada.

Teoorias omistatakse vähemusele olukorras, kus see mingil põhjusel ei ole rahul enamuse poolt arendatava tegevusega, põhimõtteliselt kolm võimalikku käitumisviisi: 1) äriühingust väljumine, müües oma osaluse; 2) enamuse otsustele allumine ja 3) seaduses ette nähtud teatud kogum spetsiifilisi õigusi, mis mõningates kriitilistes valdkondades annavad vähemusele võimaluse astuda oma huvide kaitseks välja kas hääleõiguse teostamise või teatud õiguse maksmapaneku kaudu.

Vähemusõigus võib olla kas positiivne vähemusõigus (sel juhul annab seadus võimaluse nõuda pereettevõttelt teatud käitumist ja teatud juhtudel ka ise aktiivselt käituda) või negatiivne vähemusõigus – sel juhul on omanikul õigus blokeerida otsuse vastuvõtmine äriühingu poolt. Siin, nagu viidatud, on suur roll põhikirjas kokkulepitul.

Meil ei ole siinkohal võimalik detailidesse süveneda, kuid kokkuvõtvalt võib öelda, et 1/10 omanike kaitseks on sätestatud, et nad võivad teatud juhtudel osanike või aktsiaseltsi üldkoosoleku kokku kutsuda ja koosoleku päevakorda küsimusi võtta (viimase puhul on börsiettevõtjate osas vastavaks nõudeks 1/20), nõuda juhatuse liikme kohtu kaudu tagasikutsumist (AS-i puhul nõukogu liikme tagasikutsumist) ning erikontrolli määramist. On veel võimalusi ja, nagu öeldud, kõik sõltub põhikirjast. Põhikirjas võib sätestada erineva suurusega omanikehulgale erinevaid õigusi, kuid tuleb rõhutada, et dispositiivsusprintsiipi ei saa rakendada nendel juhtudel, kui seadus on kehtestanud teatud miinimumnõude (nt 2/3 nõue põhikirja muutmisel, 3/4 nõue aktsiate eelismärkimise välistamiseks vms), millest väiksemat kvooruminõuet või häälteenamust ei saa põhikirjas erinevalt seaduses sätestatust kokku leppida. Iseenesest ei ole takistusi (ja seda ka osaühingu puhul) kehtestada vähemusomanikele erinevaid kaitsemehhanisme, kuid siin kerkib praktiline küsimus: miks peaks enamust omavad omanikud soovima vähemusele vastu tulla rohkem, kui viimastele on seadusega garanteeritud.

Need, kes ka Eestis pigem toetavad seisukohta, et 20 % on pereettevõtte kontrollpakiks piisav, peavad arvestama, et seaduse mõttes oleks see piisav vaid enamusomanike „ajutiseks kiusamiseks” (blokeerimine vms), kuid mitte vähemusomanike huvisid rahuldavate otsuste vastuvõtmiseks.

Autor asub kokkuvõtvalt seisukohale, et Eesti kehtivas õiguskorras puuduvad mehhanismid vähemusomanike kaitseks suuremas mahus, kui seadus näeb ette 1/10 kaitseks. Siiski ei saa välistada vastavate garantiide andmist põhikirjaga, kuid sellest ei saa järeldada, et Eestis kehtiv õiguskord toetab pereettevõtte kontrollpaki instituudi puhul 20 % või mõnda muud enamusest (50+) allapoole jäävat arvu.

Pereettevõtte sünd – idee, otsus või juhus?

Pereettevõte võib sündida nii sihikindla tegevuse tulemusena kui juhuse tahtel. Muidugi räägime siinkohal sellest päris algusest, sest põlvkonnavahetus on juba teine teema ja see ei saaks kuidagi juhus olla.

Võiks ju küsida, et mis seal vahet, mis põhjusel pereettevõte sündis. Ega polegi. Siiski on huvitav teada, kuidas inimestel see pereettevõtte asuta-mise vajaduse äratundmine tekib – äkki saab lugeja sellest ka endale mingi idee.

Hea idee, mida on igati kaalutud ja läbi katsutud, võib olla piisav põhjus hakata pereettevõtluse peale mõtlema. Idee ise ei tee midagi – vaja on idee autori(te) otsust. Pereettevõtte puhul on mõistlik eeldada, et otsus sünnib perekonna sees ning teised pereliikmed on nõus kaasa lööma või on vähemalt teadlikud sellest, mis teoksil. Pereettevõtlusega on tegelikult kas otsesemalt või kaudsemalt hõlmatud tahes-tahtmata kogu pere, ka need, kes ei ole otseselt pereettevõtte omanikud ega osale selle valitsemises ja juhtimises.

Juhust ei saa kunagi välistada. Turismireisilt võib saada hea äriidee, töökoha koondamine võib anda töö kaotanule uue võimaluse jne.

Autor ei püüagi siin originaalne olla ja viitab EAS-i veebilehel välja pakutud 10 põhjusele, miks ettevõtlusega alustada45, tuues sisse ka pereettevõtluse mõiste:

• Elatusallikas ehk vajadus rahuldada oma esmavajadusi – omada „tööd ja leiba”. See on väljapääs olukorrast, kus tööd ei ole ning keegi seda ka ei paku – võimalus luua ise endale (või oma pereliikmetele) töökoht.

• Sõltumatus. Ettevõtjana saad teha seda, mida soovid, millal tahad, palju tahad, kuidas tahad, olla oma otsustes vaba ning mitte täita kellegi teise käske.

• Jõukus. Saab tulevikus elada jõukamalt kui praegu. Saab perele pakkuda turvalisemat kodu ja mitmekesisemaid tulevikuväljavaateid.

• Enesearendamine. Kui pereliikmed tunnevad pidevat vajadust ennast teostada, omandada uusi teadmisi, oskusi ja kogemusi, võib ettevõtlus olla just õige väljund.

• Kasulikkus. Äriühingu asutamine on sageli seotud sooviga olla kellelegi kasulik, olgu selleks siis pere või kogukond.

• Proovikivid. Kui soovid panna end ja oma perekonda proovile, muuta paremaks iseennast ja maailma ning otsid põnevust ja riske, mida ettevõtlus pakub, siis on sul tõenäoliselt olemas „ettevõtja geen”.

• Peremees. Saad olla juht, ülemus, omanik. Saad ise otsustada ja tegutseda, omada loodavaid väärtusi. Juhina on sinu võimuses kujundada organisatsioon ja kollektiiv, millest oled alati unistanud, valida koostööpartnerid ning kehtestada oma reeglid ning seeläbi ellu viia just iseenda, aga ka perekonna plaanid ja unistused. Ise teed, ise vastutad.

• Hobi. Oma äriühing tähendab sageli ka võimalust tegeleda sellega, mis sulle või su perele meeldib ja huvi pakub. Kui töö ja hobi kattuvad, siis on inimene kahekordselt õnnelik.

• Unistused. Ettevõtjana saab oma unistused ellu viia. Selleks pead lootma ja uskuma iseendasse, oma perekonda ja loodud pereettevõttesse.

• Kuulsus. Edukas pereettevõte aitab saavutada tuntust, tunnustust ja ettevõtja kõrget staatust ühiskonnas, aga annab ka võimaluse pälvida tunnustus oma tutvusringkonnas ja suguvõsas.

Kõik need eesmärgid, ideed, otsused (olgu siis kasvõi juhuse tahtel eluteel ette tulnud) on saavutatavad vaid hoolsa ja perele ning pereettevõttele lojaalse tegutsemise tulemusel. Oskused tulevad töö käigus ja teatud oskusteavet saab ja tulebki sisse osta. Enesearendusest ei ole siin samuti pääsu – elukestev õpe on pereettevõtluses niisama iseenesestmõistetav kui hommikune ja õhtune hambapesu. Ja kui juba võetakse eesmärk pereettevõtluse ja pereettevõtte kasuks, tuleb juba pereettevõtluse esimestest päevadest peale hakata mõtlema põlvkonnavahetusele – seda planeerima ja samm-sammult realiseerima hakata.

Pereettevõtte eelised ja puudused võrreldes tavaettevõtjatega

Eeliste esiletoomine on suhteliselt subjektiivne ettevõtmine, sest see, mis on ühele eeliseks, ei pruugi seda teistele olla. Siiski saab üldistavalt välja tuua mõned positiivsed argumendid, mis räägivad pereettevõtte kasuks. Nii on Miettinen ja Teder (2006) koondanud, üldistanud ja välja toonud järgmised pereettevõtte eelised ja puudused (esitan need lühendatult):

• omanike ja pereliikmetest võtmetöötajate ringis on usaldus suur (pole põhjust karta ebalojaalsust, konkurendi juurde tööle siirdumist, konkureeriva ettevõtte asutamist, varastamist);

• motivatsioon ja pühendumine oma ettevõttele on tugev (ühise eesmärgi nimel tehtud jõupingutused võivad peret tugevamini kokku liita);

• mõningad oskused ja ärisaladused püsivad perekonnaringis, vahel koguni mitme põlvkonna jooksul;

• pereliikmetest töötajad on paindlikumad töö- ja puhkeaja ning töötasu osas;

• pikemaajaliste tulevikuplaanide omamine, stabiilne kultuur, pikaajalised väärtused ja laiendatud perekonna teke (suudetakse luua õhkkond, kus ühe pere liikmetena tunnevad end kõik töötajad, mitte ainult omanike sugulased);

• äratab suuremat usaldust (selles nähakse konkurentsieelist);

• otsuste langetamine on sageli kiirem ja paindlikum.

Puuduste poolele võib kirjutada:

• töö ja kodune elu segunevad (kummastki ei õnnestu välja lülituda – töömured viiakse koju ja kodused mured tööle);

• pereliikmeid on raske kritiseerida, rääkimata vallandamisest;

• lahutus abikaasast võib saada saatuslikuks ka pereettevõttele;

• kõik on asetatud ühele kaardile;

• pereväliste töötajate karjäärivõimalused on piiratud pereliikmete karjäärikavadega;

• onupojapoliitika võib kaasa tuua töötajate madalama professionaalsuse;

• pereliikmete „diskrimineerimine” (pereliikmetest töötajad saavad sageli väiksemat palka sama töö eest kui perevälised töötajad. Põhjuseks võib olla püüd hoida häid suhteid ja vältida ohtu, et pereliikmeid peetakse kollektiivis teistest võrdsemateks; mõnikord pingutatakse sellega üle);

• dividendide maksmine siis, kui omanikel on raha vaja, mitte siis, kui see oleks ettevõtja seisukohalt otstarbekas;

• pereliikmetest tegevjuhtidel on kalduvus jääda ametisse liiga kauaks;

suurem riskide vältimine võib olla ka puuduseks (laienemise võimalused jäetakse kasutamata);

• ettevõtte rajajale võib olla suureks löögiks, kui laps ei ole pereettevõtte ülevõtmisest huvitatud (paraku ei saa lapsi koormata kohustusega, et nende tulevik on ette kirjutatud).

Nende eelnimetatud puudustega kui ohtudega on otstarbekas arvestada ja mõelda sellele, kuidas nende mõju vähendada. Oluline on ka pereliikmete ja teiste töötajate võrdne kohtlemine.

Pereettevõtluse seotud isikute käitumist erinevatest huvidest motiveerituna aitab mõista lk 78 käsitletud „kolme ringi mudel”.

Pereettevõtete liigitamisest

Selle kohta on maailmas erinevaid lähenemisi. Kehtiva õiguse järgi ja Euroopa Liidu klassifikatsiooni toel peame üritama tuletada Eesti konteksti sobituva.

Lühidalt öeldes pole kehtiva õiguskorra järgi tähtis, kellele äriühing kuulub (riigile, omavalitsusüksusele, Jürile, Sirjele, perele, välismaalasele vms). Omanike järgi ei teki ega muutu äriühingu liik. Samas võib äriühinguid omanike järgi praktilistel kaalutlustel markeerida eri- või tunnusnimetustega, nagu seda on ka tehtud: „riigi äriühing” ja „riigi osalusega äriühing” (või … ettevõtja) riigivaraseaduse tähenduses; omavalitsusüksuse „valitseva” või „olulise mõju all olev äriühing” (või … ettevõtja) kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse tähenduses (Arumäe, 2013).

Ka pereettevõtete puhul ei ole küsimus selles, et osa- või aktsiakapitali kuulumine ühele perele muudaks kuidagi äriühingu õiguslikku olemust. Teemaks on ka siin peamiselt ühingu valitsemise tasandi küsimused, kuid selle erisusega, et seadus mingit liigi erinimetust ja sellega seotud regulatsiooni ei sätesta – seadus ei kasuta mõistet pereettevõte ega sisusta seda mingilgi moel. See on oluline eelteadmine selleks, kui käsitleme küsimust, mis teadusvaldkonda pereettevõtluse küsimused võiksid kuuluda.

Eri- või tunnusnimetuse „pereettevõte” (või perele kuuluv äriühing) puhul ei ole kehtiva õiguskorra raames võimalust väita, et selline mõiste on (praktilistel kaalutlustel) kasutusel ühe või teise seaduse tähenduses. Aga võib alustada diskussioooni teemal, kas seadus peaks pereettevõtet (analoogiliselt nt riigile või omavalitsusüksustele kuuluvate äriühingutega) kui äriühingut (nt liigina: pereühing) eraldi defineerima ja selle valitsemise (või ka juhtimise) õiguslikke erisusi välja tooma (nt perenõukogu/perekoosoleku roll pereettevõtte valitsemisel/juhtimisel vms).

Äriühinguid, ka ühe pere liikmetele kuuluvaid pereettevõtteid, on väga erinevaid – väikesest koduettevõtet pidavast osaühingust Eesti mõistes suurettevõtet pidava aktsiaseltsini välja. 2014. aasta juulikuu Forbes on küll 15 suuri ettevõtteid pidavat pereettevõtet (kellest enamiku esindajad olid ka EPEL-i asutajad) välja selekteerinud, kuid pereettevõtte määratlemise juurde asudes pole põhjust ettevõtjale kuuluva ettevõtte suurust kui ühte väidetavat tunnust esile tuua. Liigitada võiks pereettevõtteid neile kuuluvate ettevõtete suuruse alusel aga küll ja siinkirjutaja arvates on kohane liigitus selline, nagu järgneval joonisel kujutatud. See liigitus ei erine sisuliselt n-ö tavaettevõtjate kohta käivast.

Joonis 11.

Mikropereettevõttena tuleb käsitada ettevõtet (äriühingut), kus töötab kõige rohkem 9 töötajat ja mille aastabilansi kogumaht on kuni 2 mln eurot või aastakäive kuni 2 mln eurot. Selliseid on Eestis enamik.

Üheks mikropereettevõtte n-ö alaliigiks võib pidada koduettevõtjat (home-based-business ehk HBB, varem nimetatud ka cottage industry), mida mõned autorid on nimetanud koduettevõtteks ja sellisena lausa pereettevõtte sünonüümiks. Sünonüümiga kindlasti tegemist ei ole – pereettevõtteks saab ükskõik kui suurt ettevõtet omavat äriühingut pidada siiski vaid siis, kui on tuvastatavad kõik pereettevõttele omased tunnused, ja see, kas pereettevõtte kontor on kodus või kuskil üüripinnal, ei oma seejuures mingit tähendust.

Olgu vahemärkusena öeldud, et koduettevõtjat iseloomustavad vähemalt kaks tunnust: 1) töökoht on kodus ja 2) töötajateks on pereliige või pereliikmed ja n-ö võõrast tööjõudu ei kasutata. Selline ettevõtluse vorm sobib nt konsultantidele, raamatupidamisteenuse osutajatele, tõlkidele, arvuti abil teenuste osutajatele, ühemehe advokaadibüroo pidajale, aga miks ka mitte kingsepale, kellassepale, mööblirestauraatorile, väiksemat sorti talumajapidamistele jt. Meenutagem, et koduettevõtjana on garaažist alustanud Apple ja Helwett-Packard ning ka Jeff Bezos alustas Amazon.com-iga HBB-na.

Autor koduettevõtlust käesolevas raamatus rohkem ei käsitle, kuna ei pea tegutsemise asukohta (kodu) pereettevõtluse eritunnuseks. Huvilistele soovitan selle kohta eestikeelseks lugemiseks Miettineni ja Tederi (2006) tööst lk 171–174.

Eelmise (2014) aasta lõpus viidati meedias46 Rahandusministeeriumisoovile muuta 2015. aasta juulist raamatupidamisseadust nii, et muu hulgas luuakse uus ettevõtte liik – nanoettevõte.

Iga nimetuse/mõiste puhul peaks jälgima, et see midagi ka tähendaks ja sobiks kehtivasse süsteemi. Detsimaaleesliide „nano” viitab millegile väga väikesele (n ehk „nano” kordaja on 10^-9 = 0,000 000 001). Seega peaks nanoettevõte olema mikroettevõttest väiksem. Aga kas saab olla kehtiva jaotuse puhul veel miski väiksem kui 0 töötajat ja aastabilansi kogumaht kuni 2 mln eurot või aastakäive kuni 2 mln eurot (seega kasvõi 1 euro). Just sellised parameetrid annab Euroopa Liidu Komisjon oma soovitustes47 mikroettevõttele. Sellest ei erineks nanoettevõtte puhul kavandatav kriteerium (ettevõtte, kelle aruandeaasta kohustused ei ole suuremad kui 50 protsenti omakapitalist; bilansimaht on kuni 175 000 eurot), kuna see oleks mikroettevõtte kuni 2 mln euro kriteeriumiga hõlmatud. Seega kvantitatiivsete kriteeriumide alusel on mikro- ja kavandatava nanoettevõtte vahel raske, kui mitte võimatu vahet teha.

Tähelepanuväärne on ministeeriumi kavandatava mõiste „nanoettevõte” määratlemisel soov eristada nanoettevõtet teistest selle läbi, et nanoettevõttel (seaduses kasutatava termini järgi siis nanoettevõtjal) on üks osanik, kes on ka juhatuse liige. Seega ei räägi me sisuliselt enam ettevõtte kvantitatiivsetest parameetritest ja seeläbi sobitumisest Euroopa Liidu Komisjoni eelviidatud soovitustega, vaid muudatusest/täiendustest TsÜS §-s 25 lg 1 ning ÄS §-s 2 lg 1.

Seadus ei keela senikehtivate (täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu) kõrvale uusi äriühingu liike ette näha. Siiski tundub sellel alusel (üks osanik, kes on ühtlasi ka juhatuse liige) äriühingut eraldi uueks liigiks nimetada avalikkusele kättesaadava informatsiooni põhjal küsitav. Kui seda siiski suudetakse veenvalt põhjendada, ei ole detsimaaleesliide „nano” (ega nt ka „mikro”) sobiv tähistama sellist uut äriühingu liiki – sobida võiks nt üheosaühing, ainuosaühing vms. Igatahes on seaduse muutjatel siin ainest, mille üle mõelda.

Väikese pereettevõtte vastavad näitajad on 10–49 töötajat aastabilansi kogumahuga või aastakäibega 10 mln eurot, keskmisel ettevõtjal 50–249 töötajat aastabilansi kogumahuga 50 mln eurot või aastakäibega 43mln eurot ning suurettevõtjal töötajaid alates 250-st aastabilansi kogumahuga üle 50 mln euro või aastakäibega üle 43 mln euro. Nagu öeldud, vastab see Euroopa Liidu klassifikatsioonile.

Eesti väikese ja keskmise suurusega ettevõtjad (sh ka mikroettevõtjad – ka FIE-le ei ole uks suletud) on koondunud EVEA-sse, mille eesmärk on esindada ja kaitsta väike- ja keskmise suurusega ettevõtjate huve ning tugevdada oma liikmete konkurentsivõimet. Suurettevõtjad on aga koondunud ESEA-sse. EPEL koondab vaid füüsilisi isikuid (perekondade esindajaid). Teada ja tuntud on ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Teenusmajanduskoda, Eesti Maksumaksjate Liit ja muud sektoripõhised liidud, mis ettevõtjate huvides tegutsevad.

Autor möönab, et selline jaotus võib Eesti kontekstis olla vaieldav. Kui aga hakata neid parameetreid kohandama selle argumendi najal, et me oleme väikeriik ja meie ettevõtted on väikesed, siis poleks me enam võrrel-davad.

Start-up ettevõtjad pereettevõtluse kontekstis

Ärimaailma mudelid on muutunud ja muutuvad pidevalt. Klassikaline äritegevuse mudel töötas/töötab väga lihtsustatult nii: 1) luuakse äriühing; 2) rajatakse tootmisbaas ja sisustatakse kontor (ehk soetatakse ka juhtidele sõiduautod ja muud edevad vidinad); 3) valmistatakse toode ja 4) palgatakse inimesed seda müüma.

Start-up’i puhul ei tehta suuremaid kulutusi organisatsiooni asutamisele ja tootmisbaasi rajamisele enne, kui äriidee autorid on välja selgitanud ja veendunud, et tootele või teenusele on reaalset turgu, kliendisuhete n-ö kanalid on läbi testitud jne – seega ollakse kindlad, et ettevõtmisel on jumet.

Start-up on terminina üleekspluateeritud. Iseenesest on ju iga alustav äriühing n-ö start-up. Start-up on üldjuhul alustamise ja turuotsingute faasis. Mõistena sai start-up tuntuks dot-com mullistuse ajal. Tuntuim Eestist pärit (kunagine) start-up on Skype, mis on nüüdseks arenenud rahvusvahelise haardega suurettevõtjaks. Ilmselt enim viimasel ajal meedias käsitlemist leidnud Eesti start-up’id on rõivaste virtuaalne proovikabiin Fits.me48 ning rahvusvaheliste maksete ja valuutavahetuse teenuste pakkuja TransferWise.

Start-upluuakse tavaliselt sobiva mudeli otsimiseks ja sellisena pole ka vahet, kas tegemist on suure või väikese entusiastide kooslusega. Juriidilise vormi osas tuleb tõdeda, et Eestis püütakse alustada nt OÜ asutamisest, ehkki õigem oleks vajaduse korral alustada ajutise iseloomuga organiseeringust (nt seltsing).

Tegelikult võib asuda seisukohale, et klassikaline start-up ei ole ega peakski olema veel mingi ettevõte või ettevõtja, kuna selle eesmärgid on n-ö tavaettevõtjast erinevad. Kui ettevõtja (äriühingu) eesmärk on teenida kasumit, siis start-up’i eesmärk on leida ärimudel, mis tulevikus kasumit teenima hakkaks. Kui leitakse õige ja toimiv mudel, saab selle vormistada start-up’ist vastavasse äriühingu formaati (OÜ, AS jt). Seetõttu ei ole autor väga kindel, kas TransferWise ikka on enam start-up – eriti peale seda, kui ta jaanuaris 2015 sai u 50 miljoni eurose rahasüsti USA riskiinvestorilt Andreessen Horowitzilt selleks, et tegevust maailmas laiendada49. Sellist laienemisplaani saab ju teostada juba sobilikuks tunnistatud ärimudeli ning toimiva juriidilise vormiga äriühingu puhul. Aga autor võib siin ka eksida.

Lehelugeja lihtsustatud start-up’i määratlus on tõenäoliselt midagi sellist: kamp ettevõtlikke tegelasi, kes asja uurides ja puurides üritavad aru saada, kas nende äriidee on teostatav.

Eesti keeles on start-up’ile leitud vaste ja antud ka kitsam tähendus. Räägitakse idufirmast, iduettevõttest ja iduettevõtjast. Autor ei hakka siinkohal kordama seda, millest oli juttu üld- ja põhimõistete alajaotuses – mõistagi ei ole autorile vastuvõetav mõiste idufirma. Iduettevõtte kui mõiste üle võiks teatud tingimustel isegi arutleda, aga see selleks.

Kitsama tähenduse mõttes on Eestis levinud arusaam, et iduettevõtjat eristab teistest alustavatest ettevõtjatest asjaolu, et iduettevõtjal pole toodet või teenust, mis oleks ennast äriliselt tõestanud. Samuti puudub väljakujunenud kliendibaas. Ärimudel ise on pidevas aktiivses arengus ning võib protsessi käigus oluliselt muutuda. Selline arusaam ei ole siiski eriti veenev, sest täpselt samas olukorras on enamik alustavaid ettevõtjaid või vähemalt on neil šanss sellisesse olukorda sattuda.

Ehkki „idu” võib tegutseda suvalises valdkonnas, on kujunenud nii, et enamik neist on tehnoloogiaettevõtjad. Taas kord lehelugeja tasandilt hinnates ongi teadmine selline, et start-up tähendab IT-alase ettevõtluse alustamist.

Mis teeb start-up’id eriliseks, on autori hinnangul nendega kaasnenud rahastamismudelid.

Kui asutajad rahastavad oma start-up’i tegevust ise, on tegemist olukorraga, millele eestikeelset mõistet pole veel välja pakutud, kuid inglise keeles tähistatakse seda sõnaga bootstrapping või ka lühemalt booting. Selliseid start-up’e võib vabalt leida sündimas ka pereettevõtluses. Samas on vähemalt autorile jäänud selline mulje, et (tehnoloogiaettevõtjatest) start-up’id sünnivad valdavalt tiimidena, mitte ühe perekonna liikmetele kuuluva äriühinguna. Lisaks ideele on tiim start-up’i loomisel kõige olulisem – isegi olulisem kui idee.

Kui idee on testitud ja sounding, on kiire kasvu saavutamiseks vaja kaasata investorid. Selleks tuleb idee/äriplaan investoritele maha müüa ja neile investeeringu vastu osa asutatavast või juba asutatud äriühingust ära anda. Kui start-up ongi alustatud pereettevõttena, on siin koht, kus tuleb otsustada, kas investoritele jääb enamusosalus või mitte (vt ka alajaotust jagatud omanduse kohta lk 136). Viimasel juhul saab jätkata pereettevõttena. Samas võib pereettevõte hakata investoriks mõnes start-up’is ja nii selle pereettevõtteks muuta.

Investoreid on üldjuhul kahte tüüpi. Esiteks oma raha panustavad erainvestorid ehk äriinglid (business angel), kes tavaliselt investeerivad oma investeerimisühingute vms kaudu. Teiseks otsib paigutusi riskikapital (venture capital, risk capital), kuhu on tavaliselt koondatud mitmete isikute raha. Aastal 2014 investeeriti Eesti start-up’idesse 35 tehinguga veidi üle 70 miljoni euro, millest vaid 10 % tuli Eesti investoritelt. Aasta 2014 suurim (20 miljoni eurone) investeering tuli Prantsuse riskikapitalistilt Naxicap Partners Eesti reklaamivõrgustikule AdCash.

Ka Eestis on viimasel ajal hakatud rääkima kiirenditest (accelerator). Kiirendid on mõeldud aitama erinevaid alustavaid ettevõtjaid oma idee arendamisel. Samuti viivad kiirendid start-up’id kokku potentsiaalsete investoritega. See on igale alustavale „idule” esiteks mugavam, aga ka sõna otseses mõttes kiirem tee oma äriidee realiseerimisele. Ka kiirendid kui äriühingud annavad üldjuhul nendega liituvatele start-up’idele n-ö stardiinvesteeringu ja ligipääsu oma võrgustikule, võttes selle eest vastu osaluse.

Kiirendi sisuliseks tegevuseks ongi pakkuda „idudele” vastava valdkonna spetsiifikast tulenevalt sobivat tööprogrammi, mentorlust, ärimudeli koolitusi, toote- ja teenusearendust, testimisvõimalusi ja turuletoomise kunsti, aga ka tuge rahvusvahelise võrgustiku laiendamisel.

Kas FIE on pereettevõte?

Klaarime ära ka selle, kas FIE on pereettevõte või mitte. FIE on seaduse mõttes ja tegelikkuses ettevõtja, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kelle puhul kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus. Selleks tegevuseks võib FIE-le kuuluda ettevõte (majandusüksus) või isegi mitu. Vaidlust ei tohiks olla ka selle üle, kas FIE on juriidiline või füüsiline isik – nagu nimetuski ütleb, on tegemist füüsilisest isikust ettevõtjaga, kellele kuuluv ettevõte (või ettevõtted) ei ole samuti juriidiline isik.

Üheks FIE alaliigiks on füüsilisest isikust talupidaja – talupidaja on seaduse järgi ettevõtja, kelle vähemalt üks tegevusala kuulub põllumajandussaaduste tootmise alla ja kes selleks otstarbeks kasutab omaniku, kasutusvaldaja või rentnikuna talu. Kahjuks see määratlus välistab muud (st põllumajandusega mittetegelevad) talupidajad ja sellise lähenemisega ei saa nõustuda.

Mida tähendab talu, mis sisuliselt on talupidaja ettevõte, ei ole seaduses otseselt öeldud. Kuni 1.07.2002. a tähendas talu AÕS-i järgi kõiki ühe valdaja poolt põllumajandussaaduste tootmiseks kasutatavaid maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasju koos päraldistega. On üsna mõistetav, et selline määratlus ei saanud kaua kesta, sest see ei hõlmanud põllumajandusega mittetegelevaid talusid (turismitalud jms). Tänasel päeval tuleb talu määratlemisel juhinduda ettevõtte kohta sätestatust ja öelda, et talu on majandusüksus (ettevõte), mille kaudu talupidaja tegutseb ning mis koosneb talu majandamisega seotud ja selle majandamist teenivatest asjadest, õigustest ja kohustustest, muu hulgas taluga seotud lepingutest.

FIE vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga. FIE-l puudub osadeks jaotatud kapital, millest teised isikud (pere liikmed) saaks omada kontrollpaketti ja seda veel põlvest põlve. Samuti puudub FIE-l äriühingutele seadusega kehtestatud juhtimisstruktuur koos sellest tulenevate õiguste, kohustuste ja vastutusega. Jah, FIE võib võtta oma ettevõttesse tööle pere liikmete hulgast töötajaid nii direktoriks, osakonnajuhatajaks, projektijuhiks kui koristajaks (sõltub tegevusest ja vajadusest), aga FIE-l ei ole seaduse mõttes nõukogu ega juhatust elik juhtimisorganid puuduvad. Seega ei ole FIE-l neid otsustamiskogusid, milles vähemalt kaks kontrollpaki omanike hulka kuuluva pere liiget saaksid tegutseda. Ja veel – FIE surma korral loetakse tema ettevõtlus lõppenuks, mis juhul, kui FIE peaks kvalifitseeruma pereettevõtteks (mida ta autori arvates kohe kuidagi ei ole), tähendaks, et pere on ühe kurva sündmuse tõttu ilma nii pere liikmest kui „pereettevõttest” – põlvkondade vahetus pole siin võimalik.

Viimasele väitele võib lugeja vastu vaielda ja öelda, et surnud füüsilisest isikust ettevõtja vara võib ju pärida ja seeläbi „pereettevõte” jätkub. Sellega aga ei saa nõustuda, sest esiteks ei pärita äriühingu osasid/aktsiaid, vaid lahkunud pere liikmest ettevõtjale kuulunud vara ja kohustused (sh maksukohustused), nii nagu see füüsilise isiku surma korral ikka toimub. Kui nüüd üks päranduse saajatest soovib lahkunu asemel viimase ettevõtlust jätkata (nt talu puhul üsna loogiline ja põhjendatud soov), tuleb tal esmalt saada teistelt võimalikelt pärijatelt pärandist (surnud FIE-le kuulunud ettevõte) loobumise kinnitus ja seejärel end registreerida uue füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistris. Sellisel juhul ei saa lahkunu ettevõtluses kasutatud vara võtta isiklikku tarbimisse.

Need on formaalsed põhjused, miks FIE-t koos talle kuuluva ettevõttega ei saa Eesti õiguskorra raames nimetada pereettevõtteks. Vastuargument, et paljud FIE-d on ettevõtlusse kaasanud kogu perekonna – abikaasa, lapsed, vanemad ja õed-vennad –, ei tee FIE-st formaalses mõttes pereettevõtet.

Üldiselt saab väita, et FIE ei kvalifitseeru pereettevõtteks ühegi rahvusvaheliselt tunnustatud pereettevõttele omase tunnuse osas. FIE ei ole pereettevõte, tautoloogiliselt (seega lubamatult) väljendudes: FIE on FIE. Autori sellist kokkuvõtet kinnitab ka Euroopa Komisjoni raportis tõdetu, et füüsilisest isikust ettevõtja ja iseendale tööandja kvalifitseeruvad pereettevõtteks vaid siis, kui neil on juriidiline isik, mida saab järgnevale põlvkonnale üle anda50.

Kokkuvõtvalt. Kuna FIE puhul ei ole tegemist pereliikmetele kuuluva äriühinguga (pereettevõttega), vaid ühe aktiivse pereliikmest ettevõtjaga, omandust sellele tegevusele ei saa üle anda (nagu saab üle anda osalust äriühingus), seda tegevust ei saa ka ümber kujundada (nt äriühinguks) ega tavamõttes pärida, kuna pärida saab vaid FIE-le kuulunud ettevõtet ja sedagi eritingimustel (võimalikest pärijatest vaid üks saab FIE ettevõtte vastuvõtmiseks ennast FIE-ks registreerida ja teised võimalikud pärijad ei saa sellisel juhul surnud FIE ettevõttest midagi), ei saa FIE-t lugeda pereettevõtteks ja autor seda käesolevas raamatus ka ei tee.