Читать книгу Pereettevõtluse käsiraamat - Urmas Arumae - Страница 8

Ka pere on sarnaselt ettevõtlusvabadusega põhiseadusega kaitstud, mistõttu võiks ju lihtsustatult järeldada, et pereettevõtlus kui selline omab põhiseaduslikku garantiid. Viimane väide per se on muidugi vaieldav.

Põhiseaduse § 27 järgi on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Abikaasad on võrdõiguslikud. Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.

Seega tagab põhiseadus selle kommentaaride järgi perekonna kaitsmisel tõrjeõiguse, mis annab põhiõiguse kandjale õiguse oodata, et riik ei sekku tema perekonnaellu, ning kohustab riiki hoiduma perekonnaellu sekkumast. Kaitseala riivena on käsitatav perekonnaelu igasugune ebasoodne mõjutamine. Samuti sätestab põhiseaduse käsitletav paragrahv perekonna ja perekonnaelu erilise kaitse õiguse, mis tähendab õigust riigipoolsele kaitsele kolmandate isikute rünnete vastu, mis on suunatud perekonna vastu (õigus riigi positiivsele tegevusele).

Tuleb rõhutada, et põhiseaduse § 27 lõikes 1 on sätestatud perekonna kui õigusinstituudi garantii. Põhiseadus kinnitab sellega, et perekond kui õigusinstituut peab olemas olema ja alles jääma. Seadusandja on sellest tulenevalt kohustatud looma eraõiguslikud regulatsioonid, mis võimaldavad ja tagavad perekonna kui õigusinstituudi olemasolu ja säilimise. Põhiseaduse § 27 lõikes 1 tagatud õigus on kõigi ja igaühe õigus, kusjuures selle sätte kaitse laieneb nii Eesti kodanikule kui ka Eestis viibivale välisriigi kodanikule ja kodakondsuseta isikule.26

Põhiseadusliku perekonnaelu mõiste alla mahuvad suhted ametlikus abielus oleva mehe ja naise vahel. Arvestades inimestevaheliste suhete mitmekesisust tänapäeva ühiskonnas, pole siiski põhjendatud siduda põhiseaduslik perekonna mõiste üksnes ametliku abieluga. Riigikohus on pidanud perekonnaks ka sellist mehe ja naise perekondlikku kooselu, mis pole seaduses sätestatud tingimustel ja korras vormistatud27.

Tänapäeval öeldakse perekonna mõistet lahti seletades sageli, et perekond on rühm, mis koosneb mehest, naisest ja nende järglastest. See on siiski vaid üks perekonna vormidest. Perekonnaks peetakse ka sotsiaalset rühma, mille moodustavad vähemalt üks vanem ja laps (sealhulgas lapsendatud). Perekonna moodustavad kaks koos elavat täiskasvanut, ehkki neil pole veel lapsi või siis elavad lapsed juba omaette. Eriarvamusi tekitabki küsimus omavahel tihedate sugulussidemetega seotud inimestest, kes asuvad elama eraldi, näiteks kui täiskasvanud laps kolib õppeperioodil oma korterisse. Mis hetkel lakkavad nad olemast perekonnaliikmed?

Perekond on abielul või veresugulusel põhinev väike grupp, mille liikmeid seob ühine olme, vastastikune abi ja moraalne vastutus. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).28

Viimsi vald on „Viimsi valla eelarveliste sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise korra” § 2 punktis 3 sätestanud, et perekonnaliikmeks loetakse isik, tema abikaasa või temaga koos elav elukaaslane, nende ülalpidamisel olevad lapsed ja vanemad, kui nad elavad ühes leibkonnas, st kasutavad sissetulekuid ühiselt ja neil on ühine majapidamine.

Näiteks toodud määratlus on selles mõttes omapärane, et seob perekonnaliikme ja seeläbi ka perekonna mõiste eeldustega, milleks on sissetulekute ühine kasutamine ja ühine majapidamine. Selle järgi ei ole perekonnaliikmeks täisealine laps, kes elab eraldi, või ka vanem, kes elab hooldekodus.

Sellega tahab autor öelda, et praktikas ei saa Eestis kunagi kindel olla, mida perekond tähendab, sest seadus seda ei ütle. Seetõttu võib iga omavalitsusüksus või isegi ametnik vaid neile teadaolevate kaanonite järgi otsustada, mida nad perekonna all silmas peavad. Autorile tundub selline asjade seis ohtlik ja ka üsna rumal.

Perekond ettevõtluses on nagu tuumareaktsioon. Mingis kontrollimatus seisundis võib perekond olla sama plahvatusohtlik kui vesinikupomm ning kontrollitud seisundis võimas ja tõhus kui tuumaelektrijaam. Küsimus on, kuidas saavutada perekonna kontrollitud seisund ja kuidas saab perekonda kaitsta olukorras, mis võib destabiliseeruda ja viia plahvatuseni? (Kenyon-Rouvinez ja Ward 2005).

Pere ja pereliikme määratlemise kohta informatsiooni otsides selgus üllatusena, et perekonnaseadus (PKS) pere või perekonna mõistet ei anna (sic!).

Perekonnaõiguse põhjalik käsitlemine väljuks käesoleva raamatu fookusest ja raamidest, mistõttu käsitleb autor alljärgnevalt põgusalt ja raamatu teemasse puutuvalt abielu (sh nn vabaabielu) üldisi õiguslikke tagajärgi ja sugulusest tulenevaid õigusi ja kohustusi, jättes puudutamata sellised õigusinstituudid nagu abielu sõlmimine ja kehtetus kui selline, põlvnemise kindlakstegemine, lapse ja vanema suhted ning eestkoste laiemalt. Ka abikaasade varasuhteid siinkohal ei käsitleta, sest nendest on kohasem kirjutada raamatu varasid käsitlevas alajaotuses lk 69.

Perekonna sugupuu

Pereettevõtet omava perekonna põlvnemislugu ehk sugupuu29 (genogram) on taas üks eripära, millega tavapärase äriühingu puhul nt juhatus tegelema ei pea.

Et aru saada äriühingust ja selle juhtimissüsteemist, on vaja tutvuda organisatsiooni struktuuriga (tavaliselt joonise, diagrammi vms kujul). Sama lugu on perekonnaga – et sellest aru saada, on vaja tutvuda sugupuuga. Autor soovitab siin vahet teha pereettevõtluse sugupuul ja üldisel sugupuul, kuna viimane võib ajas sajandeid tagasi minna ega omaks sellisena puutumust pereettevõtlusega.

Joonis 4. Näide perekonna pereettevõtluse sugupuust.

Sugupuu on genealoogilistest andmetest koostatav graafiline kujutis, mis illustreerib sugulussuhteid. Genealoogia uurib sugukondade, perekondade ja nende üksikliikmete põlvnemist ja sugupuid ning kasvas välja 19. sajan-dil varasemast ükiksuguvõsade uurimisest. Oma päritolu teadmine aitas varasematel aegadel ja aitab ka tänapäeval reguleerida varandusega seotud (õiguslikke) suhteid.

Pereettevõtte juhatusele tuleb kindlasti kasuks, kui ollakse kursis äriühingu omanike ja nendega seotud isikutega – pere- ja/või oluliste suguseltsi liikmetega.

Võimalusi sugupuud kasutada on näiteks perekonna narratiivi koostamisel, aga ka pereettevõtte valitsemisel põlvkonnavahetuse (õigeaegsel) planeerimisel. Igal juhul on see midagi, mis on omane pereettevõttele.

Abielu üldised õiguslikud tagajärjed

PKS §-des 15–23 „Abielu üldised õiguslikud tagajärjed” sätestatu laieneb kõigile abieludele olenemata sellest, missugusel viisil on abikaasad otsustanud oma varalisi õigusi kokkuleppeliselt reguleerida, kaldudes kõrvale seaduse dispositiivsetest normidest.

Abielu traditsioonilisest kujundatusest ja õiguspoliitilisest eesmärgiasetusest lähtuvalt on abikaasade vastastikused isiklikud õigused ja kohustused järgmised: 1) abieluline kooselu kohustab meest ja naist vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks; 2) abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused; 3) abikaasad korraldavad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu ning vastutades teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest; 4) abikaasad osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt; 5) tegevusala valides ja oma tegevusalal tegutsedes peab abikaasa parimal viisil kasutama oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks.

Eeltoodud kohustuste rikkumine võib olla abielu lahutamise nõude aluseks.

Abielulise koosluse olemusele vastab põhimõtteliselt perekonna ühise eluaseme olemasolu. Perekonna eluase on eluruum, mille suhtes iga pereliikme (eeskätt abikaasade) õigused on eriliselt kaitstud – seda isegi juhul, kui abikaasa ei ole eluruumi omanik ega kasuta eluruumi võla- ega asjaõigusliku õigussuhte alusel. See kaitse seondub ühelt poolt perekonna huvide kaitse vajadusega, teiselt poolt soovitakse sel teel pöörata tähelepanu ka üksikisiku kaitsmist väärivale huvile oma kodu vastu. Perekonna eluase on seega eluruum, kus perekonna liikmed tavapäraselt elavad.

Perekonna ühisel eluasemel on märkimisväärne tähendus veel abikaasade vara käsutamise piirangute seisukohalt (vt PKS § 25 lg 2).

Perekonna eluasemeks loetakse seletuskirja30 järgi teistsuguse kokkuleppe puudumisel eluruumi, kus perekonna liikmed tavaliselt ühiselt elavad. Siiski ei välista see säte ka abikaasade poolt eraldi eluasemete soetamist (kas seoses tulundustegevusega või muudel põhjustel), siingi ei ole eesmärgiks riikliku kontrolli kehtestamine „abielukohustuste” täitmise üle. Kuna perekonna eluaseme määratlemisel on tähtsust eelkõige abikaasadevahelistes suhetes, siis ei tähenda ühise eluaseme kindlaksmääramine mitte selle fikseerimist või registreerimist mõnes avalikus andmebaasis, vaid perekonna eluaseme kindlakstegemisel võib lähtuda lihtsalt faktilistest asjaoludest.

Ühe otsesema abielu õigusliku tagajärjena on abikaasad vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama. Ülalpidamine hõlmab tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused). Kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel. Lahus elav abikaasa ei ole õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega.

Kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. See põhimõte haakub perekondlike suhete olemusega, kus ei eeldata abikaasade rahaliste panuste võrdsust, vaid tuginemist nendevahelistele (ka vaikivatele) kokkulepetele perekonna hüvanguks tehtavate kulutuste kandmise jaotuse kohta. Sellega kaitstakse väiksemate varaliste võimalustega abikaasat tagantjärele esitatavate regressinõuete eest.

Tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus (abikaasad on solidaarvõlausaldajad), kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Siin on mõeldud pereliikmete selliseid tavapäraseid eluvajadusi nagu toidu, kütte, valgustuse, riietuse ja tervishoiuga seotud kulutused, laste hooldamise ja kasvatamise kulud, samuti muud eluvajadused, nagu puhkeaja sisustamine. Piirkriteeriumiks on seaduses kehtestatud niisuguste kulutuste kohasus, mida tuleks pidada perekonna ülalpidamise seisukohalt hariliku ulatusega kohustuseks, ehk et see ei või ületada abikaasade tavapärastele elutingimustele vastavat mõistlikku määra. Milline see määr on, peab täpsustama kohtupraktika.

Abikaasa vastutab teise abikaasa võetud kohustuste täitmise eest niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Abieluline kooselu ei muuda ega vähenda kaitset väärkäitumise ning õigusvastaselt kahju tekitamise eest ka abikaasadevahelises suhtes.

Abikaasad peavad abielust tulenevaid kohustusi täites ilmutama teineteise vastu niisugust hoolt, nagu nad tavaliselt rakendavad oma asjades. Võrreldes muude perekonnaväliste võlaõiguslike suhetega on siin tegemist mõnes mõttes vähendatud vastutuse määraga, mida aga perekonnasuhete puhul võib lugeda õigustatuks.

Peresse abiellumine

Raamatu lisa 2 punktis 2 on kirjas kinnitus: „Me tunnustame, et suurt õnne sündida sellesse perre tuleb jätkuvalt välja teenida igaühe vastutustundliku käitumisega.” Sama mõte peaks käima ka perre abiellumise kohta.

Abielu on sotsiaalne institutsioon sugupoolte suhete korraldamiseks soo jätkamise ja perekonna huvides. Traditsiooniliselt on abielu nähtud mehe ja naise, kahe eri soost inimese liiduna. Mõnedes riikides on seadusandlust seksuaalse vähemuse kasuks muudetud ja võimaldatakse samasooliste inimeste abiellumist. Ka Eestis on seda korduvalt arutatud, praegune perekonnaseadus (PKS) meil samasooliste abielu siiski ei luba. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

Abiellumisega kaasneb lisaks mehe ja naise liidule liit mehe ja naise sugulastega (kui neid on). Viimatinimetatud liit on kindlasti lõdvem kui mehe ja naise vahel, kuid see on olemas ja sellel on ka oma juriidiline tähendus. Abiellumisega moodustavad mees ja naine perekonna ning naine astub mehe pere liikmeks ja mees naise pere liikmeks. Toimub üks suur segunemine – tekib uus perekond ning senised mehe ja naise pered liituvad. Tegelikult on see ju väga suur samm ja muutus kogu eluks, sest hõimlus ei lõpe selle abielu lõppemisega, millest hõimlus oli tekkinud.

Peresse abiellumisega muutub või võib muutuda palju ka pereettevõtluse mõttes. Oletame, et härrad X ja Y, kes ei ole omavahel sugulased, on osanikud ühises osaühingus, kus kummagile kuulub 1/3 osalust. Juhtub, et X-i tütar ja Y-i poeg abielluvad – endisest n-ö tavalisest osaühingust on ühtlasi saanud pereettevõte, mis järgmise põlvkonna käes võib liikuda nimetatud tütre ja poja perekonnale (kui asi ikka nii kaugele jõuab).

Aasiast ja Aafrikast leiab kultuure (tegelikult ka sealt nt Euroopasse tulnud migrantide hulgas), kus veel tänapäevalgi ei otsusta abiellujad ise, kellega naituda – selle suure otsuse teevad perekonnad või pered. Tegemist on sundabieluga (forced marriage), millel on ka mitmeid alaliike (nt pruudirööv – marriage by abduction; leseks jäänud naise kohustus abielluda surnud mehe meessugulasega – widow inheritance; tütre loovutamine perekondadevahelise tüli lahendamiseks – forced marriage as a way of solving disputes jt), mis vähemalt Euroopas on keelatud. Nii on aastal 2010 Saksa valitsus otsustanud, et astub vastu moslemitest immigrantide seas levinud sundabieludele ja karmistab meetmeid sisserändajate suhtes, kes ei suuda ühiskonnaga kohanduda – sundabielu on kuritegu. Mõistagi on sundabielu inimõiguste rikkumine.

Lahutus

Abielu lõpeb, kui abikaasa sureb või kui abielu lahutatakse. Abikaasade vastastikusel kokkuleppel võib abielu lahutada perekonnaseisuasutuses abikaasade ühise kirjaliku avalduse alusel. Perekonnaseisuasutus võib abielu lahutada juhul, kui mõlema abikaasa elukoht on Eestis.

Abielu võib lahutada kohtuotsusega ühe abikaasa hagi alusel teise abikaasa vastu. Abielu lahutatakse kohtus, kui abikaasad vaidlevad abielu lahutamise või lahutusega seotud asjaolude üle või kui perekonnaseisuasutus ei ole pädev abielu lahutama. Äraseletatult tähendab see muu hulgas ka seda, et lahutajad ei suuda ära jagada neile kuuluvat vara – nt osalust pereettevõttes.

Kui abikaasad ei jõua abielu lõppemise korral eluruumi ja selle juurde kuuluvate tavalise sisustuse esemete edasises kasutamises kokkuleppele, võib kumbki abikaasa nõuda, et kohus määraks kindlaks kummagi abikaasa õigused ja kasutustingimused nimetatud esemete suhtes. Kohus arvestab eelkõige laste heaolu ja muid tähtsaid asjaolusid.

Perekonna eluaseme tavalise sisustuse esemed, mis on abikaasade ühisomandis, jagab kohus abikaasade nõudel õiglaselt ja otstarbekohaselt. Tavalise sisustuse ese, mille abikaasad on abielu jooksul ühises majapidamises kasutamiseks tasu eest omandanud, arvatakse vara jagamise korral abikaasade ühisomandisse, kui ei ole tõendatud ühe abikaasa ainuomandit selle eseme suhtes. Ese läheb üle selle abikaasa ainuomandisse, kellele kohus eseme määrab. Kohus võib kohustada seda abikaasat maksma teisele abikaasale eseme eest õiglast hüvitist.

Kui lahutatud abikaasa ei suuda pärast lahutust ühise lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda, võib ta teiselt lahutatud abikaasalt nõuda endale ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.

Kui lahutatud abikaasa ei suuda kas oma vanuse või oma terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas, võib ta nõuda endale ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt. Vanuse või terviseseisundi tõttu võib teiselt lahutatud abikaasalt ülalpidamist nõuda ka juhul, kui vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli olemas ajaks, millal lõppes õigus saada teiselt lahutatud abikaasalt ülalpidamist muul seaduses sätestatud alusel. Nimetatud ülalpidamist antakse seni, kuni õigustatud isikult ei või endale sissetuleku hankimist eeldada, ja niisuguses ulatuses, milles temalt ei või endale sissetuleku hankimist eeldada.

Ülalpidamiskohustus lõpeb õigustatud isiku uuesti abiellumise, samuti õigustatud isiku või kohustatud isiku surma puhul.

Vabaabielu

Traditsiooniliselt on perekonna loomine alanud abiellumisega. Tänapäeva iseloomustab peale perevormide mitmekesisuse suurenemise ka kooseluvormide mitmekesistumine. Juba möödunud sajandi lõpupoole eelnes abiellumisele sageli registreerimata (vaba) kooselu ehk prooviabielu – seda vaadeldi tavaliselt seaduslikku abielu ettevalmistava faasina. Praegu kestab vaba kooselu sageli aastaid, nii et seda on õigem nimetada vabaabieluks kui prooviabieluks ja seda kasutataksegi vabaabielu sünonüümina. Samas kasutatakse sõna „kooselu” mehe ja naise koos elamise tähistamiseks, arvestamata seda, kas suhe on ametlikult vormistatud (registreeritud kooselu) või mitte (registreerimata kooselu ehk vabaabielu). Vabaabielude sagenemine ja ametlikult registreerimata suhte kui sellise aktsepteerimine ühiskonnas on tekitanud vajaduse nimetuse järele, mis oleks suupärasem kui vabaabielu. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

Küsimused seoses abielu sõlmimata koos elavate inimeste õigusliku seisundi ning nende vastastikuste õiguste ja kohustuste kohta ei leia PKS-is käsitlemist – PKS ei tunne selliseid mõisteid nagu vabaabielu või ka kooselu.

Kooseluseadus (KooS), mis on määratud jõustuma 1.01.2016. a, ei tunnista samuti mõistet „vabaabielu”. Selle asemel on eelnõu seletuskirjas31 kasutatud mõistet „mitteabieluline kooselu”, KooS tekstis aga räägitakse registreeritud elukaaslastest ja kooselulepingu pooltest.

Tõsi on, et nn vabaabielu paaride omavahelistes suhetes eksisteerivad reaalsed õiguslikud probleemid. Valdavalt on teravaim küsimus kooselu kestel soetatud vara, kusjuures kõige problemaatilisemana neist ühise eluaseme kuuluvus. Lisaks sellele puudub elukaaslastel kehtiva õiguse (KooS ju veel ei kehti) järgi vastastikune ülalpidamiskohustus32 ja teineteise järel on võimalik pärida üksnes testamendi või pärimislepingu olemasolul. Kuna abieluga kaasnevate õiguslike tagajärgede saabumine on võimalik vaid juhul, kui pooled on seaduslikult abielus, on nn vabaabielu korral PKS-st kohaldatavad üldjuhul üksnes vanema ja lapse õigusi ja kohustusi reguleerivad sätted (lapse-vanema suhe ei sõltu sellest, kas vanemad on abielus või mitte) ning lapse sünni puhune ema ülalpidamise kohustus. Muudel juhtudel sõltub lahendus konkreetsetest oludest ning lahendus tuleb leida üldjuhul VÕS-i raames.

PKS-i seletuskirja33 järgi on eelkõige kooselupartneritel endil võimalik hilisemate vaidluste vältimiseks õigussuhted lepingutega kindlaks määrata ja omandada väärtuslikumad esemed (eluase, auto) ühiselt. Kui õigussuhete selgitamisele hakatakse mõtlema alles lahkumineku korral, on mõlemaid pooli rahuldava lahenduseni jõudmine keeruline nii abielu kui muu kooselu purunemise korral. Ühe kooselupartneri nõue teise vastu sõltub konkreetsetest elulistest ajaoludest ja võib rajaneda erinevatel õiguslikel alustel. Varaliste väärtuste loomine partnerite ühise töö ja rahaliste panustega võib olla vaadeldav seltsingulepinguna ja moodustada seltsinglaste ühisvara (vt VÕS § 580 jj)34.

Lisaks eeltoodule laieneb PS §-ga 26 tagatud õigus perekonnaelu puutumatusele nii abikaasadele kui teistele perekonnana koos elavatele inimestele. Perekonnaelu kaitsvatele sätetele saavad tugineda kõik perekonnana koos elavad inimesed. Näidetena abikaasade ja kooselupartnerite võrdsest kohtlemisest võib tuua ka kooselupartneri õiguse keelduda ütluste andmisest nii haldus-, kriminaal- kui tsiviilkohtumenetluses ja vangistusseadustikust tuleneva õiguse pikaajaliseks kokkusaamiseks kinnipeetavaga.

Kas nn vabaabielu poolte ühiselt asutatud äriühing on pereettevõte? Rangelt hinnates mitte, kuna puudub abieluline kooselu, mille eelduseks on abiellumine. Samas oleks aluseta väide, et vabaabielu pooled ei ole kohustatud vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks, et nad ei korralda ühiselt oma kooselu ja vajaduste rahuldamist, pidades silmas teineteise ja laste heaolu analoogiliselt abikaasadega. Ka vabaabielu pooled arvatavalt osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt, millist kohustust võivad hoopis abikaasad mõnikord rikkuda.

Kui vabaabielu pooltel sünnib järglasi, kellele antakse vabaabielu pooltele kuuluv äriühing üle, kas siis võime rääkida pereettevõtte üleandmisest? Kui vabaabielus ja pereettevõtlusega tegelevad pooled otsustavad abielluda, kas siis muutub midagi? Kuna seadus pereettevõtte küsimust nagunii ei reguleeri, siis terve mõistus ütleb, et jah – selline äriühing on pereettevõte.

Kas midagi muutub pereettevõtte osas pärast abielu lahutamist (hõimlus ju sellega ei lõppe)? Vastata saab nii, et üldise arusaama kohaselt peetakse pereks erinevate põlvkondade veresugulasi ning abiellumisega juurde tulnud abikaasat ja tema veresugulasi (multiple generations of family – related by blood or marriage).

Aga olgem moodsad ja küsigem, kas veel jõustumata kooseluseaduse alusel koos elavate samasooliste isikute asutatud ja juhitud äriühing on pereettevõte? Kas midagi muutuks, kui samasoolistel lubataks abielluda? Autor ei soovi siinkohal spekuleerida. Autor ei võta siinkohal analüüsida ka võimalikku olukorda, kus nt samasooliste registreeritud elukaaslaste lapsendatud lastele antakse üle registreeritud elukaaslastele kuuluv äriühing – ehk küsimust sellest, kas sellisel juhul on tegemist pereettevõttega. Sellistes küsimustes selgema seisukoha väljaütlemine eeldab riigi poolt pere ja perekonna mõistete määratlemist, mida seni tehtud pole.

Selliseid küsimusi võibki konstrueerima jääda. Mõnele on vastused kergemad, teistele raskemad. Iseenesest näitab vastuste puudumine seda, et Eestis kehtiv õiguskord pole pereettevõtluse spetsiifikat siiani arvestanud, aga ka seda, et teemasid ja küsimusi, mille üle pereettevõtluse kontekstis arutleda, on rohkem kui küll.

Sugulusest tulenevad õigused ja kohustused

PKS määratleb suguluse ja hõimluse. Kui üks isik põlvneb teisest, on nad otsejoones sugulased ehk veresugulased. Otsejoones sugulased on ülenejad ja alanejad. Ülenejad sugulased on vanemad ja nende eellased, alanejad sugulased on lapsed ja nende järglased. Kui isikud põlvnevad samast isikust, kuid ei ole otsejoones sugulased, on nad külgjoones sugulased – ka külgjoones sugulased on veresugulased. Lapsed, kellel on ühine isa ja ema, on vennad või õed. Lapsed, kellel on ühine isa, kuid eri emad, või ühine ema, kuid eri isad, on poolvennad või poolõed. Sugulusaste määratakse ülenejate ja alanejate sugulaste vahel oleva sündide arvu järgi. Lapsendatud lastel on samad õigused kui perre sündinud lastel. Mõistagi on abikaasa pere liige.

Eeltoodust järeldub, et pere koosneb abikaasast ja veresugulastest (sh lapsendatud lastest).

Käibekõnes ja mõnes õigusaktiski kasutatakse mõistet „lähisugulane” (käibekõnes mõnikord ka „ligisugulane”), kuid mida see tähendab, üldseadused ei ütle. Siiski on üks erand, sest teemasse mittepuutuvas tagatisfondi seaduses on otsustatud (vähemalt selle seaduse mõttes) määratleda lähisugulast nii: „/…/ abikaasa, laps või vanem (edaspidi lähisugulane) /…/”. Kas seda tuleks käsitada kui üleüldist lähisugulase määratlust, ei julge siinkirjutaja kindlalt väita, kuid miks ka mitte – kaaluda võiks. Kindlasti ei saa nõustuda sellise olukorraga, kui lähisugulaste all mõeldakse veresugulasi ehk siis peetakse neid kahte mõistet sünonüümiks.

Ühe abikaasa sugulased on teise abikaasa hõimlased. Kas ja kui, siis mil määral on hõimlus rakendatav pereettevõttele omaste tunnuste määratlemisel, teades, et hõimlus ei lõpe selle abielu lõppemisega, millest hõimlus oli tekkinud?

Esitan siinkohal küsimuse, mis aitab ehk kaasa mõelda. Kui abikaasad koos vanematega on asutanud äriühingu, kus mehele ja tema vanematele kuulub 51 % ning naisele ja tema vanematele 49 % osadest/aktsiatest, siis kas on tegemist pereettevõttega, mille kõik osad/aktsiad kuuluvad perele, või on tegemist pereettevõttega, kus perele kuulub 51 % osadest/aktsiatest?

Perekond, pere, suurpere

Eelnenud peret käsitlevate alajaotuste vahekokkuvõtteks tuleb öelda, et mõisted „pere” ja „perekond” jäid veel avamata.

Perekond on klassikalise käsitluse järgi vanemaid ja nende loomulikke järglasi hõlmav kestev eluühisus. Moodsama käsitluse järgi on perekonnaks abielupaar koos järglaste ja lähisugulastega, kes moodustavad leibkonna. Sellist perekonda nimetatakse ka tuumperekonnaks (vt käsitlust allpool).

Mõiste „leibkond” selgituseks olgu öeldud, et tegemist on ühes leivas, ühisel toidul olevate inimestega, kes kasutavad sissetulekuid ühiselt ja neil on ühine majapidamine. Seega mitte kõik lähisugulased ei ole perekonna liikmed, vaid üksnes need, kes elavad perekonnaga koos ja moodustavad leibkonna.

Autorit see leibkonna jutt perekonna või pere määratlemise juures väga ei veena, sest leibkonna võivad moodustada lühemaks või pikemaks perioodiks sõbrad, õpingukaaslased või muud inimesed. Teiste autorite järgi on leibkonna põhitunnus elu ühises ruumis majapidamistöid ja – kulusid jagades. Omaette leibkonna moodustab ka üksi elav indiviid. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

Leibkond on pigem struktuuriline ja majanduslik kategooria. Leibkond ei ole perekonnavorm. Leibkonna mõistet kasutatakse eelkõige riigistatistika huvides. Nii on Eesti Statistikaameti ametliku määratluse alusel leibkond ühisel aadressil elav inimeste rühm, kes kasutab ühiseid raha- ja/või toiduressursse ning kelle liikmed ise tunnistavad end üheks leibkonnaks. Seega on autor seisukohal, et perekonna ja pere määratlemisel leibkonna mõistet kasutada ei saa.

XIX sajandil muutus Euroopas perekonna struktuur. Seni tavaline kolme sugupõlve, mitmeid sugulasi ja töötegijaid haarav suurpere asendus üha sagedamini vanematest ja lastest koosneva üksusega. Perekonna tähtsust ja ülesandeid hakati nägema teistmoodi kui seni, üha enam hakati väärtustama kodukesksust ja intiimsust, üha rohkem hakati tähelepanu pöörama järeltulijate kasvatamisele.

Suurenes ka riigi huvi perekonna vastu, perekonnas hakati nägema põhijõudu ühiskonna kõlbelisuse kasvatajana. Teadlased hakkasid rõhutama seda, et perekonna ülesanne on ühiskonna stabiilsuse säilitamine heade ja kasulike inimeste tootmise abil. Paljud praegugi kehtivad ettekujutused sellest, milline on ideaalne perekond, kujunesid just sel ajajärgul. Nii kujunes perekond, mida me tänapäeval nimetame traditsiooniliseks. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

XX sajand oli kiirete muutuste, moderniseerumise, postmoderniseerumise ja globaliseerumise ehk üleilmastumise aeg. Maailm on XX sajandil üle elanud kaks maailmasõda ning idabloki kujunemise ja lagunemise. Eesti kuulus sajandi algul veel Tsaari-Venemaa koosseisu. Sellesse sajandisse mahtus meiegi jaoks kaks suurt sõda, aastakümned võõrvõimu, oma riigi loomine ja kiire areng nii sõja eel kui ka pärast taasvabanemist. Nii suured muutused riigi ja rahva elus ei saa jätta mõju avaldamata perekonnale.

Võiks väita, et tuumperekonnad on perevormide mitmekesisuse kasvades vähemusse jäänud. Statistika alusel on see siiski tänapäevalgi viljakas eas (25–44-aastaste) meeste ja naiste puhul kõige levinum leibkonnatüüp, sellises perekonnas elab ka Eesti lastest kõige suurem osa. Seega veedab enamik lastest oma lapsepõlve kahe vanemaga perekonnas, ehkki teine vanematest võib olla kasuvanem. Kui lapsed täiskasvanuks saades jätkavad elu vanematekodus, võib rääkida kahe täiskasvanute põlvkonnaga leibkonnast.

Laiendatud perekond, kus koos elab üle kahe põlvkonna, on Eestis suhteliselt haruldane. Kesk- ja vanemaealised eelistavad elada omaette, suheldes sageli aktiivselt laste ja lapselastega ning toetades neid vajaduse korral. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

Perekonnatüüpidest võib eristada peamiselt kaht, millel on omakorda alaliike.

Tuumperekondon perekond, mille moodustavad kas abikaasad või abikaasad ja nende üks või mitu alaealist last. Sünonüümidena kasutatakse nimetusi tuumikpere, nukleaarpere, ka põhiperekond. Tuumperekonna alatüübi moodustab mittetäielik tuumperekond, mis koosneb ühest vanemast koos alaealise lapse või alaealiste lastega. Seega koosneb tuumpere vanemast (vanematest) ja lapsest (lastest), kusjuures tegemist on mitte rohkema kui kahe sugupõlvega. Tuumperekonna mõiste ei ole seotud vanemate abielusuhte olemasolu või puudumisega.

Laiendatud perekonda kuulub lisaks tuumperekonnale veel täiendavaid liikmeid, kes kõik on omavahel lähisugulus-, partnerlus- või hõimlussuhteis. Sageli kuulub laiendatud perekonda rohkem kui kahe sugupõlve liikmeid, aga võimalik on ka õdede-vendade perekondade elu ühise leibkonnana.

Üsna tavaline on tänapäeval ka mittetäielik perekond ehk üksikvanemapere. See on ühe vanemaga perekond, mis koosneb kas isast või emast lapsega/lastega. Üksikvanem võib olla lesk, vallaline, lahutatud või vabaabielu lõpetanud. See peretüüp on kõige tundlikum sise- ja välismõjude suhtes, sest kahe lapsevanema kohustused on jäänud ühe kanda.

Uuspere on peretüüp, mille vähemalt ühel liikmel on olnud oma tuumperekond, st ta on enne korduskooselu olnud abielus/vabaabielus. Niisugune korduskooselu võib olla ka vabaabielu.

Võib eristada traditsioonilist uusperet – ajaloost tuntud vormi, kus pere koosneb eri soost täiskasvanutest, kel on lapsi, aga kõik lapsed pole ühised, täiskasvanuist üks on lesk või mõlemad on lesed. Modernne uuspere tekib enamasti eelmiste perekondade lagunemise tõttu. Uus on asjaolu, et üks lapse vanemaist elab väljaspool perekonda, võimalik on mitme ema või isa olemasolu. Uuspere täiskasvanud liikmed võtavad korraga vastu nii abikaasa kui ka lapsevanema rolli, vähemalt üks vanematest saab kasuvanemaks.

Lasteta abielupaar – paar, kes pole veel lapsi soovinud või saanud või kelle lapsed on juba kodunt lahkunud.

Lasteta abielupaar on Eestis peretüüpidest esinemissageduselt kolmandal kohal, Soomes veelgi sagedasem.

Perekondi võiks liigitada ka laste arvu järgi – ühelapseline pere, kahelapseline pere jne. Üha sagedamini kohtame Euroopas perekondi, kus kasvab lapsendatud laps/lapsi. Sama tendents näib olevat ka Eestis. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

Rääkides abielulisest suhtest eri kultuurides, pole õige kujutleda, et see on tingimata paarisuhe, kus abiellunud on üks mees ühe naisega. Minevikus on esinenud ja praegugi kohtab mitmeid variante, mille jaoks on kasutusel ka vastavad terminid. Monogaamia ehk ainuabielu – ühe mehe ja ühe naise vaheline abielu (valitsenud Euroopas sajandeid). Bigaamia ehk kaksikabi-elu – ühe mehe samaaegne abielu kahe naisega / ühe naise samaaegne abielu kahe mehega. Polüandria ehk mitmemehepidamine – ühe naise samaaegne abielu mitme mehega. Polügüünia ehk mitmenaisepidamine – ühe mehe samaaegne abielu mitme naisega. Polügaamia ehk mitmikabielu – mehe või naise samaaegne abielu mitme vastassoost isikuga (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

Joonis 5.

Sugulussuhted ehk põlvnemissuhted ehk veresugulus ehk geneetilised suhted on vikipeedia35 järgi organismide järglaste ja eellaste vahelised suhted. Sugulussuhete hulgast tähistatakse või peetakse oluliseks eri kultuurides erinevaid suhteid. Eesti kultuuriruumis on inimeste sugulussuhete tähistamisel kasutusel järgmised nimetused: 1) esimese astme sugulus: isa ja ema – koos vanemad ning poeg ja tütar – koos lapsed; 2) teise astme sugulus: vend ja õde, poolvend ja poolõde – kõik koos õved, vanaisa (isa või ema isa) ja vanaema (isa või ema ema) – koos vanavanemad, lapselaps (pojapoeg, pojatütar, tütrepoeg, tütretütar); 3) kolmanda astme sugulus: onu (isa või ema vend – ka lell, kes on isa vend), tädi (isa või ema õde – ka sõtse, kes on isa õde),vanavanaisa (vanaisa või vanaema isa), vanavanaema (vanaisa või vanaema ema), lapselapselaps, õepoeg, õetütar, vennapoeg, vennatütar; 4) neljanda astme sugulus: nõbu (onu, lelle, tädi või sõtse laps, nagu: onupoeg, onutütar, tädipoeg, täditütar); 5) viienda astme sugulus: vaarisa (vanavanemate meessoost eellane), vaarema (vanavanemate naissoost eellane), kõuk (eellane).

Pere (samuti klassikalise käsitluse järgi) tähendab ühte leibkonda kuuluvate, ühises majapidamises elavate inimeste kogumit, kelle hulka kuuluvad perekonnaliikmed ja teised iseseisva majapidamiseta isikud (varem nt teenijad, keda tänapäeval nimetatakse koduabilisteks). Ka talu (koos selle elanikega, sh sulastega) on pere.

Erinevate allikate põhjal võib öelda, et eristatakse erinevaid pere liike nagu 1) lihtpere (üks perekond); 2) laiendatud pere (perekond koos üksiksugulastega); 3) liitpere (koosneb mitmest koos elavast perekonnast), aga ka 4) üksikisik (kui on teised pereliikmed üle elanud) ning 5) kooselurühm (õed-vennad elavad mingitel põhjustel koos)36.

Joonis 6.

Mis on suurpere (ka laiendatud pere)? Lihtsalt öeldes sugulussuhtes olevate perede ühendus koos hõimlastega. Mõnikord nimetatakse suurpereks lihtsalt ka suurt peret, kus on palju lapsi, kuid autor sellist lähenemist raamatus ei kasuta.

Hõimusuhete all mõistetakse abiellumise kaudu tekkivaid suhteid, mis ei ole veresuguluse suhted. Öeldakse ka, et tegemist on abiellumise kaudu tekkinud sugulusega.

Hõimusuhete tähistamiseks on eesti keeles vikipeedia37 järgi kasutusel järgmised nimetused: 1) abikaasad kui esimese astme hõimlased; 2) ämm (naise või mehe ema), äi (naise või mehe isa), väimees (tütre mees) ja minia (poja naine) kui teise astme hõimlased; 3) nääl (naise vend), käli (naise õde), küdi (mehe vend), nadu (mehe õde) ning langud (mehe ja naise vanemad omavahel) kui kolmanda astme hõimlased; 4) kälimees (naise õemees) ja kälis (mehe vennanaine) kui neljanda astme hõimlased.

Joonis 7.

Inglise keeles ei tehta perel ja perekonnal kui mõistetel vahet. Siiski räägitakse n-ö vahetust perest (immediate family), mille moodustavad abikaasa, vanemad, lapsed, õed-vennad, ja laiendatud perest (extended family), kuhu kuuluvad ka vanavanemad, tädid-onud, nõbud, venna- ja õepojad ning – tütred, poolõed ja – vennad.

Suures plaanis tuleb asuda seisukohale, et tugevad ja edukad pered ja perekonnad ei kulge siin ilmas juhuslikult ja kobamisi, vaid nad tegutsevad sihikindlalt oma õnne ja edu nimel, tuginedes ajaloolisele perepärandile38.

Perekond ei ole anonüümne – selle liikmed teavad üldjuhul kõigist kõike. Sellisena on perekond nagu liim, mis hoiab pereliikmeid koos. Mida parem liim, seda paremini koos hoiab.

Toetudes hea tuttava ja Eesti restoranikultuuri grand old man’i Dimitri Demjanovi ütlemisele, tuleb tõdeda, et ka pereettevõtluses anonüümsus puudub: „Kui pereettevõttes kõik pereliikmed enamasti teavad, mida nad hästi oskavad, siis nad teavad ka seda, mida nad ei oska. Anonüümses äris on keerulisem. Enamasti ei teata selles äris inimeste tegelikku potentsiaali ega seda, kuhu seda rakendada. Puudub siduv jõud ja sedamoodi kaob ära kõik püsiv. Alles jääb ajutine. Ajutine interjöör, kokk, kelner, kondiiter.” Ka Dima räägib sellest liimist, mis pereettevõttes pere näol on ja mida tavaettevõtetes ei ole.

Autorid (Kenyon-Rouvinez ja Ward 2005) on loetlenud ja kirjeldanud mitmeid strateegiaid, millega tuleks perekonna kontekstis tegeleda, et paremat liimi keeta. Käsitlust on leidnud abielu-, naise – , ema-, surma- ja pärandi-, sotsiaalsed, kultuuri- ja haridus-, väärtus-, värbamis- ja nepotismistrateegiad.

Kuna mõistet „ettevõtlus” seadus ei tunnista, saime eespool kokkuvõtvalt väita, et mõiste „ettevõtlus” puhul pole tegemist õigusmõistega. Sama lugu on ka mõistega „pere”. Mõiste „perekond” leiab seaduses kasutamist, kuid seda ei määratleta – ei öelda, mida see seaduse mõttes tähendab. Seega on mõiste „perekond” puhul tegemist määratlemata õigusmõistega.

Millised on perekonna ülesanded?

Eri maade ja ajastute pikas jadas valitseb perekonna arengus, rollis, normides, kommetes ja vastavas seadusandluses niisugune kirevus ja mitmekesisus, et on väga raske välja tuua ühiseid tendentse. Üks on siiski kindel: ehkki perekond on sajandite jooksul läbi teinud suuri muutusi, on ta siiski säilinud ja mängib inimeste elus siiani olulist rolli.

Enamik täiskasvanuid tunneb end olevat seotud kahe perekonnaga – kasvuperega ja enda loodud perekonnaga. Kasvupere suhted, mõjud ja sündmused saadavad meid kogu elu. Me pöördume mõttes nende juurde tagasi, meenutame ja analüüsime, hindame ja võrdleme lapsepõlvekodus toimunut nende perekondade ja kodude eluga, millega eluteel kokku puutume. Seda on kasulik meeles pidada ka pereettevõtluse kontekstis, sh põlvkonnavahetuse planeerimisel. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

Abielul põhineva perekonna puhul, mille moodustavad abikaasad ja nende järglased, tuuakse sageli funktsioonidena välja järgmised ülesanded: 1) ühiselu kindlustamine ja seksuaalsuse kontroll; 2) tööjaotus; 3) laste kasvatamine lähedase kooselu õhkkonnas; 4) kultuuri õpetamine/edasiandmine järgnevale sugupõlvele.

Paistab, et perekonna põhifunktsioonid on küllaltki püsivad. Siiski mõned perekonna funktsioonid tõusevad ühiskonna muutudes rohkem esile, teised säilivad samasugusena kui ühiskonna varasematel arenguastmetel, aga nende täitmise viis on muutunud.

Perekonna peamiste funktsioonidena toovad autorid välja järgmised: 1) soojätkamisfunktsioon (see on sajandeid olnud perekonna olulisimaid funktsioone); 2) seksuaalfunktsioon (see on perekonnal samuti olnud nii traditsioonilises kui ka modernses ühiskonnas, see on taganud abielupaari seksuaalsuse õiguspärase väljendamise); 3) majanduslik funktsioon (mis on ilmselt väga kaua olnud üks perekonna loomise põhipõhjusi); 4) sotsialiseerimisfunktsioon (see on eelkõige vajalike sotsiaalsete, sh kooseluga seotud normide, reeglite, oskuste ja tegevusmallide õpetamisel lastele); 5) hoolitsus (just perekonnas saadakse kogemus hoolitsemisest ja hoolitsetud olemisest – siin väljenduvad vabamalt inimeste nõrkused, hädad ja haigused); 6) hariv/kultuuriline funktsioon (see on suunatud iga pereliikme, eriti aga lapse tunnetushuvi ergutamisele ning teadmiste ja oskuste vahendamisele) ning 7) turvalisuse pakkumine (üks kodu põliseid ülesandeid). (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

Peatume majanduslikul funktsioonil pisut lähemalt, kuna see haakub kõige otsesemalt pereettevõtlusega (sellega ei taha autor väita midagi teiste eeltoodud funktsioonide kohta).

Kui mõelda ajaloole, siis rikkama rahva puhul oli nii tavaline kauplemine kaasavara ümber. Aga ka teenijarahvas on lükanud oma abielu edasi kuni keskeani, et ühise majapidamise alustamiseks vajalikku raha kokku saada.

Praegu pole omand abiellumisel esmatähtis, ent kodu loomine, liiklusvahendi hankimine ja vajaliku kodutehnika muretsemine on kallis, nii et üha enam peresid alustab oma elu võlgadega koormatuna. Jätkata kooselu võlgu makstes ja kõiki vajadusi rahuldades nõuab majanduslikku mõtlemist, eriti kui otsustatakse järeltulijaid saada. Siis tõusevad lapse vajadused vanemate omadest ettepoole ja tark majandamine muutub veel olulisemaks.

Peale kõigile pereliikmeile vajaliku sissetuleku hankimise on perekonna ülesanne järelikult ka osav majandamine, et rahuldada kõigi pereliikmete vajadusi, ja seda ajalist perspektiivi arvestades. Mis oleks selleks veel parem idee kui sukelduda pereettevõtlusesse. Nii selleks kui ka üldiselt on üha enam hakatud juba väikelast kasvatades arvutama, kuidas rohkem teenida ja vähem kulutada, et järeltulijale tulevikus head haridust võimaldada.

Argielu ja hooldustegevuston üldiselt vaadeldud seoses pereelu majandamisega, aga vahel on seda esile toodud ka eraldi funktsioonina. Siia kuuluvad igasugused perekonnale vajalikud rutiinsed ja erilisemad kodutööd, igapäevase söögi ostmine ja valmistamine, kodu korrashoid ja remont, transport, arsti juures käimine jne. Perekonna funktsioonina tähendab see tööjaotust, nii et iga pereliige teeb talle sobivaid ja jõukohaseid töid, aga samas laseb ka enda eest hoolitseda. Igaühe heaolu on oluline kõigile pereliikmetele (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).