Читать книгу Minu Pariis - Urmas Väljaots - Страница 4

Kui Francine Pairon 2001. aasta 6. aprillil Tallinnas lennuki pealt maha astus, ei olnud ma veel kunagi mõelnud, et ühel päeval võiksin minna õppima Prantsusmaale. Tudeerisin Tartus suhtekorraldust alles II kursusel ja kõigepealt oli bakalaureusega vaja ühele poole saada. Prantsuse keelt polnud ma kunagi õppinud. Kolm aastat hiljem, 2004. aasta augustis, kolisin aga juba Pariisi.

Olin küll juba enne seda saatuslikku kohtumist hakanud tasapisi välismaiste magistriprogrammide poole piiluma – tellinud brošüüre Londoni, Milano ja New Yorgi moekoolidest. Franc’, nagu teda familiaarsemalt tuntakse, on Euroopa moeringkondades tuntud ja tunnustatud daam – Brüsseli maineka La Cambre’i moekooli üks eestvedajaid, mistõttu kutsuti ta Pariisi, Prantsuse moeinstituudi ehk Institut Français de la Mode’i ehk IFMi juurde moedisaini postgraduate-programmi looma. Peale selle on Franc’ tuntud entusiastliku ning uuele avatud visionäärina, kes talente haistab. Lootsin, et äkki huvitaks teda ka SuperNoova žürii töös osalemine – sellise profi kohalolu ainult lisaks kaalukust. Ta oligi nõus! „Urmas, tead, meil on IFMis ka spetsiaalne moe-management’i programm. Ma arvan, et see sobiks sulle ideaalselt. Sa pead sinna tulema,” ütles Franc’ mulle pärast kordaläinud etendust Vene Draamateatris tõsiselt ja sisendavalt silma vaadates. Pandora laegas oli pärani avatud ja teiste koolide programmikaustade riiulile lisandus ka IFMi oma. Pärast sellega põhjalikumat tutvumist olin veendunud, et just sinna pean minema.

New York on Euroopast ikka tiba kaugel (ma polnud kunagi välismaal elanud!). Itaalias ja Milanos on küll tuntud-mainekaid moemaju, kuid enamasti on nad perekondade omanduses, kes neid oma suva järgi dirigeerivad, ning Itaalia pole ka tuntud just erilise ärijuhtimise Mekana. London on jällegi pulbitsev loovpesa, kuid inglastel on välja käia vaid mõni üksik maailma mastaapi moefirma.

Nii jäigi loogilise elimineerimismängu tulemusena sõelale ikka veel maailma moekeskusena trooniv Pariis. Linn, mis on koduks moebrändidele nagu Chanel, Hermès, Louis Vuitton, Cartier, you name it. Pealegi, nende omanikfirmadest on suurem osa börsiettevõtted ehk toimivad rahvusvahelise äri ja suurkorporatsioonide reegleid silmas pidades. Erinevate õppeprogrammide kõrvutamine vaid kinnitas mu orientatsiooni: vähemasti paberil võimaldas IFM kõige põhjalikumat tutvust selle luksus- ning moeäri hästikaitstud südame ehk tootearenduse ja turundusega.

Oli vaid üks suur aga – selles koolis toimub moeärijuhtimise õppetöö prantsuse keeles (erinevalt Franc’i veetavast ingliskeelsest moedisainiprogrammist). Keeles, mida ma polnud kunagi õppinud. Mis siis ikka – kui prantsuse keeles, siis prantsuse keeles. „Ega see nüüd nii raske kah olla saa, eks tuleb ära õppida!” otsustasin.

Hakkasingi keelt õppima, kursustel ja eraviisiliselt, napid poolteist aastat enne lennuki peale astumist. Selle aja jooksul ma keelt muidugi selgeks ei saanud. Hoolimata sellest, et olin ka välja otsinud prantsuskeelse raadio, mille saatel nii mõnigi kord uinuda õnnestus... Ja hoolimata pingutustest prantsuskeelse satelliitkanali pealt kolmeaastastele mõeldud multikaid vaadata. Isegi nende keeleline tase oli minu jaoks ületamatu!

Nii juhtuski, et kui Prantsuse piirivalvur ühel vahepealsel Pariisi-reisil mulle midagi küsivalt kohmas, ei mõistnud ma sellest ikka halligi. Kõik pingutused kui ilmaasjata! Mulle sai väga selgeks, et kui soovin tõesti lähiajal selle moe-management’i magistriprogrammi läbida, tuleb keele omandamiseks vastavasse keskkonda kolida. Muidu võin seda kaks korda nädalas kuni pinsini tudeerida ja ikka mitte midagi aru saada.

Kui IFMis esimesest katsetevoorust edasi sain ja vestlusele kutsuti, oli selge, et tuleb teha otsustav liigutus. Kui mind vastu võetakse, pean kooli minekuks nagunii sinna jääma; aga ka vastasel juhul tuleb keele selgeks saamiseks ikkagi kohale jääda ja uuesti proovida.

Kui mul tol hetkel poleks olnud Pariisis elavaid soome sõpru Teemut ja Anttit, kes julgustasid, poleks ma ehk nii lihtsalt oma tollases Eesti töökohas, rõivakaubandusettevõttes Baltika lahkumisavaldust sisse andnud ning kodinaid kokku pakkinud. Olen neile selle toetuse eest äärmiselt tänulik. Poleks olnud Franc’ Pairon’i, poleks ma IFMist ehk iial kuulnudki.

Olen tallegi väga tänulik. Nagu ka oma toetavale perele, sõpradele, kellest mitmed raamatuveergudelt läbi käivad, kuid teised pole mitte vähem tähtsad.

Järgnevatel lehekülgedel saate lugeda minu kogemusest Prantsusmaa ja prantslaste ning Pariisi ja pariislastega. Neil kahel on oluline vahet teha, sest Pariis ei ole Prantsusmaa, nagu Tallinn ei ole Eesti. Mõnevõrra liialdatult sobib illustratsiooniks Balzaci kirjeldus 19. sajandi Prantsusmaast, mil riik oli jaotatud kaheks suureks tsooniks, nagu ta täheldas, Pariisiks ja provintsiks: viimane kadestas Pariisi; tollele aga meenus provintsi eksistents vaid siis, kui temalt oli taas vaja raha küsida. Minagi kirjutan peamiselt Pariisist, sest siin ma elan ning seda kohta tunnen Prantsusmaal kõige paremini.

Loomulikult ei oleks see teos saanud valmida ilma kõigi mu Prantsuse juhu- ja päris tuttavateta, sõpradeta, kes ainest on pakkunud ning olnud teejuhtideks siinses elus, kultuuris ja keeles, eelkõige tänan Pierre’i, Martinit ja Davidi.

Tänan samuti Koidu Raudveret, Britt Rosenit ja Meelis Kapstast, kes on nõu ja jõuga abiks olnud nii raamatu valmimisel kui ka kõigi nende aastate jooksul laiemalt. Muidugi lähevad tänud ka mu toimetajale Tiina Kaalepile ja Epp Petronele, ilma kelleta poleks see teos trükivalgust näinud.

Urmas Väljaots

Pariis, 24.12.2008