Читать книгу Minu Pariis - Urmas Väljaots - Страница 7

Ehk sellest, kuidas prantslased ujulas duši all käivad, ning esimesed kokkupuuted Prantsuse Bürokraatiaga.

From: Urmas Väljaots Sent: 24 September 2004 14:32 Subject: RE: tere!

Ma ikka tasapisi pursin juba. Mõni päev halvemini, mõni päev etemini ja sama on ka arusaamisega – aga tunduvalt paremini kui kuu aega tagasi. Normaalsest ja minule suunatud kommunikatsioonist saan aru. Paari kuu pärast on kindlasti veelgi parem!

Omamoodi naljakas, et mul on siin pidevalt kolme keele praktika: soome sõpradega soome keeles, prantslastega üritan prantsust purssida, kuid keerulisemate vestluste puhul tuleb inglise keele peale üle minna. Eesti keelt ei ole kellegagi rääkida.

Tahtsin ka trenni edasi teha, kuid spordiklubid käivad selgelt üle minu rahaliste võimaluste. Liitusin hoopiski ühe ujumisklubiga. Nood tegutsevad munitsipaalruumides ning saavad dotatsiooni ja on seetõttu ka inimlikuma hinnaga. Mulle tundub, et selliseid mõistliku aastamaksuga klubisid on siin igale spordialale. Kuna tegutsetakse linnale kuuluvates ruumides, on keskkond vähem luksuslik kui eraspordiklubides, kuid selleeest on treenerid ja sporti tehakse hingega. Hea, et seal ujulates dušidki töötavad. Tuletavad meelde meie 1990. aastate ujulate omi, masside suurest kasutamisest natuke logisevad ja räämas.

Klubil on treeningud igal õhtul ja kohal on treener, kes igale tasemele sobiva programmi ette annab ning vajadusel korrigeerib ja õpetab. Nagu päris. Mulle sattus täiesti juhuslikult juhendajaks ukrainlanna Julia. Kohe näha, et endine N. Liidu sportlane, aga hästi lahke ja südamlik.

Naljakas on see, et siin pole kombeks duši all pesemise ajal ujumispükse ära võtta. Nendes munitsipaalbasseinides on isegi sildid seintel, et duši all on maillot de bain obligatoire ehk ujumisriiete kandmine kohustuslik. Seebitad end üleni vahuseks ja vaata siis ise, kuidas vahu ujukatest välja saad...

Hiljem taipasin, et selle taga ei peitu ainuüksi prantslaste puhul ootamatult puritaanlikuna mõjuv kombekus (kuigi ka seda), vaid hoopiski praktiline unisex-printsiip. Riietusruumid on ühised ja varustatud kabiinikestega, kus igaüks saab oma trikoo pilkude eest varjatuna selga sikutada.

Telefon läks natuke katki. Kukkus jälle maha ja nüüd on nii, et teised mind ei kuule. Pole ei häält ega pilti. Käisin vaatamas, mida siin pakutakse. Hinnad on normaalsed, kui leping teha. Ilma lepinguta on väga kallis. Lepinguks on aga vaja Prantsuse pangaarvet, selle avamiseks omakorda üüri- või elektrikviitungit. Mul pole neid vastsaabunud välismaalasena muidugi kuskilt võtta. Nunuh. Saadame siis sõnumeid.