Читать книгу Minu Pariis - Urmas Väljaots - Страница 8

Ehk sellest, kuidas tegin esimese tutvuse korterikadalipuga ja kuidas mind ABBA liikmeks peeti.

From: Urmas Väljaots Sent: 27 September 2004 13:58 Subject: Carnet de voyages

Tervitused taas kord,

lugemist järgnevaks nädalaks. :)

Eelmisel pühapäeval käisin kinos vaatamas filmi „Carnet de voyage”, millest ka tänane kirjateema inspireerit’ on, eesti keeles „reisimärkmik”. Film jutustas Che Guevara reisist Lõuna-Ameerikas ja sellest, kuidas ta endas kommunismipisiku avastas.

Vaatasin kalendrisse ning tuleb välja, et olen siin olnud juba viis nädalat ehk rohkem kui kuu aega. Ametlikult peaks kolme kuu möödudes igal välismaalasel olema endale hangitud carte de séjour ehk elamisluba. Nii-öelda vana Euroopa Liidu kodanikele peaks teoorias selle hankimine suhteliselt lihtne olema, piisavat ühest käigust politseijaoskonda. „Uue” Euroopa Liidu inimestele ehk teise järgu kodanikele (ja kõikidele ülejäänutele) see nii lihtne pole.

Tegelikult huvitab mind, kuidas nad praegu, Schengeni ja Euroopa Liidu ajal seda tõestada kavatsevad, millal kodanik riiki saabus. Piire ületades passi ju märki enam ei jää... Nii pole seda elamisluba siin ei mu soomlastest sõpradel ega teistelgi tuttavatel, kuid kõik saavad elatud.

Keegi niisama carte de séjour’i ei küsigi. Aga kohe, kui soov riigis natuke rohkem tegutseda, läheb seda vaja.

Samuti kestavad korteriotsingud. Otsin koos ühe eesti tüdrukuga, kes on siin Erasmuse raames õppimas. Ta tegeleb asjaga isegi aktiivsemalt kui mina. Tal on elamist kiiremini vaja ja mina ei saa ju oma mobiili pealt helistada...

Korteri leidmine on siin raske. Tegelikult, eks ta ole raske igal pool, kui rahakott kõhna. Tahan aga teiega jagada hoopiski seda kafkalikult mõjuvat üüriturgu ning seal valitsevaid tingimusi. Tavaline on see, et kuulutuses nõutakse sérieuses garanties ehk tõsiseid garantiisid. Harv pole seegi, et kirjas on selgesõnaliselt kuupalk, mida üürijalt nõutakse, näiteks minimaalselt kaks tuhat kakssada euri! Väidetavalt sätestab seadus, et üüriks võib maksa kuni kolmandiku sissetulekust. Nagu inimene oleks lasteaialaps, kes ei oska ise oma eelarvet planeerida.

Kujutate ette, et Kuldses Börsis ilmuks kuulutus, kus nõutakse üüriliselt minimaalselt 35 tuhande kroonist kuusissetulekut? Tõsiste garantiide ja soovituskirjade puudumisel tuleb siin ette sedagi, et küsitakse näha vanemate või iseenda eelmiste aastate tuludeklaratsioone. See peaks omanikule tõestama, et tegu on tõsiseltvõetava üürilisekandidaadiga.

Kui need paberid puuduvad, võib juhtuda, et nõutakse mitme kuu ulatuses ettemaksu ja tagatiseks veel mitme kuu üüri. Ühed soome sõbrad pidid niimoodi maksma kuue kuu üüri. Ühe kuu üür oli kaheksasada euri.

Seoses korteriotsingutega üks lõbus lugu meie neidudest. Nimelt olid siin kaks eesti tüdrukut elamispinda otsinud. Istuvad ühel kenal päeval kohvikus, kui neist möödub umbes kuuekümneaastane lõunamaist päritolu meesterahvas.

„Kas te olete Baltikumist?” pärib ta saagijahil hai pilguga neile otsa vaadates.

„Jaa,” kõlab üllatusest pahviks löödud krõõtade hele jaal.

Meesterahvas paistab olevat ühest neiust päris huvitatud ning kutsub ta parki. Too ei julge üksi minna ning palub teisel kaasa tulla. Nii siis lähevadki.

Mees jutustab mesimagusalt, kuidas ta töötab Zara heaks ja kuidas neiud võiksid sinna tööle tulla, saatku vaid CVd ja passid. Siis mainib kui möödaminnes, kuidas ta olevat just Johnny Deppiga pidutsenud.

Ühel neiul on natuke kiire, sest peab korterit vaatama minema.

„Ära muretse, ma viin su ära! Jõuad kindlasti õigeks ajaks kohale,” moosib vanamees. Läheb aeg edasi, ei midagi. Neiu asutab end minekule, mille peale vanamees prahvatab: „No miks sa lähed? Ära mine! Ma hoolitsen teie eest. Ma annan teile korteri!”

„Näed, me ei peagi enam muretsema! Ta annab meile korteri...” õhkab teine neiu õnnelikult.

Esimene on selle peale kergelt šokeeritud ning lahkub kiiresti.

Kas see eesti neiu sai siis korteri või mitte, ma paraku ei tea. Kuid kahtlustan, et kui sai, siis elab selles korteris veel teisigi, kes vastutasuks meelelahutusteenust pakkuma peavad.

Eelmisel nädalavahetusel juhtus selline lugu, et kohtasin öösel kodu poole kulgedes juhuslikult tuttavat Soome moetoimetajat, kes oli Pariisi lennutatud Lagerfeldi ja H&Mi ühise kollektsiooni presentatsioonile. Temaga olid kaasas kaks Skandinaavia MTV tüdrukut, kes olid sama üritust üles võtma tulnud. Nii juhtus, et kojuminekuplaanid lükkusid edasi ja läksime hoopiski poppi ööklubisse Cab.

Väljas lookles saba ning nii ootamine kui piletihind tekitasid meis mõningast vastumeelsust. Vaja plaani.

Ujusime vaikselt sissepääsu poole. Olime vaevu turvani jõudnud, kui see meid nähes pahvatas: „ABBA!”

Tõsi, kõik kolm tüdrukut olid nagu õed, blondid ja rootslase välimusega. Ning minagi olen nende jaoks blond...

„Jajah, ABBA ABBAks, tegelikult oleme MTVst,” teatas Kicki ja torkas mehele nina alla kotis olnud uhkete kirjadega mikri, kuhu paar tundi varem moegurud intervjuusid olid jaganud.

Turvamehe silmad läksid suureks nagu tõllarattad ning nagu „seesam, seesam, avane!” läksid meie ees valla ka klubi uksed.

Sel laupäeval oli raekoja ees tasuta kontsert. Lugemishälbeliste heaks toimunud heategevusasi. Kohal oli erinevaist kaalukategooriaist Prantsuse staare ja staarikesi, õhtu hitiks MC Solaar. Muidu tore, aga mind hämmastas, et nad kõik nägid laval välja täiesti suvalised pussakad. Glamuuri polnud eurosendi eestki.

Sattusin sirvima ühte raamatut à la välimääraja „välismaalased Pariisis”. Seal olid kirjas erinevate rahvusrestoranide, kultuurikeskuste ja -ühenduste andmed.

Otsisin nimekirjast loomulikult Eestit ja ennäe – seal me olimegi, Baltimaade peatüki all koos Läti ja Leeduga. Baltimaade peatükk oli kenasti liigitatud Põhjamaade sektsiooni koos Inglismaa, Šotimaa, Skandinaaviamaade, Belgia, Hollandi ja Iirimaaga.

Ida-Euroopa oli eraldi, mille sees veel omakorda blokk „ex-USSRi”. Sellest olime seekord pääsenud.

Aga see selleks. Lugesin, et siin paikneb Eesti Kultuurikeskus, kust saab ka raamatuid laenutada (näiteks Kivirähki ja Krossi…), kuid muud eestlaslikku siin ei leidu. Seda fakti kommenteerisid prantslased pragmaatiliselt: „Kui rahvust esindavad Pariisis ametlike andmete kohasel paarsada indiviidi, on kultuurisidemete vähesus ka igati mõistetav.” Peaksime siin tõelised haruldused olema. Mis siin salata – Pariisis oldud aja jooksul kõigist kohatud inimestest võin eestlast tundnuid üles lugeda ühe käe sõrmedel. Reeglina olen ikka esimene elus eksponaat.

Raamatust leidsin ka mõned vene poodide aadressid. Vaatama pole veel jõudnud. Igatahes Londonis nägin ühes sellises müügil Leedu kohukesi, Läti kalja ja Tallinna sprotte. Äkki on siinseteski miskit head.

Ilm on siin vist parem kui teil seal. On kah jahedamaks läinud, s.t 15 kraadi ringis. Päikest pole ning vihma tibab, kuid tugevalt ja pidevalt veel ei saja.