Читать книгу Minu Pariis - Urmas Väljaots - Страница 6

Ehk sellest, kuidas sooritatakse moekooli sisseastumiseksameid, kuidas töötavad moepealinna stilistid ning milline on maailma suurimaid moemesse.

From: Urmas Väljaots Sent: 08 September 2004 19:25 Subject: Kroonika, vol 2

Bonsuaar Estonii,

mu elu on siinmail selgemaks saanud! Osale olen juba jõudnud rääkida, teistele veel mitte.

Nädal tagasi käisin koolis vestlusel, mis toimus prantsuse keeles nagu õpingudki... Mulle esimene tõsine proovikivi, sest nagu teate, pole ma prantsust just väga pikalt õppida saanud.

Intervjuul pidin pimeloosina tõmbama kaks teemat ja neist valima sobivama. Minu teemaks sattus „Kuidas värskendaksid/ relansseeriksid keskmise hinnaklassi rõivabrändi daamidele”. Selle ettevalmistamiseks pidi olema viisteist kuni kolmkümmend minutit, aga kolmekümnest minutist sai peatselt tund... Nende nii-öelda ajakava oleks võinud sama hästi olemata olla. Kui alguses olin pabinas, kas ikka jõuan, siis kolmekümne minuti möödudes, kui mul oli korralikult kõik valmis, hakkas ootamine tüütuks muutuma. Lõpuks žürii ette pääsedes olin topeltnärvis.

Žürii koosnes viiest inimesest, kellest kaks olid koolist, management’i alalt, ja kolm väljastpoolt: mingi tekstiilispets, siis keegi turundustädi ja haridusministeeriumi esindaja. Kooli inimestest oli üks kiitsakas prillidega mees, kes elavalt noogutas kõige peale, mida teised ees ütlesid, seljas äravajunud ja igav pintsaklips. Oli üllatav näha sellist tegelast moekooli vastuvõtukomisjonis.

Intervjuust sööbis mällu selle haridusministeeriumi ametniku upsakavõitu küsimus: „Miks te soovite siia õppima tulla? Kas soovite endale külge saada vaid silti „Made in France”?”

Tundsin end nende ees nagu Ida-Euroopa ullike, kellel on äsja diagnoositud ka Downi sündroom. Seda peamiselt oma nadi prantsuse keele oskuse tõttu, mis võimaldas maksimaalselt ühe komaga konstruktsioone moodustada ja neid kõige kohutavama aktsendi ning hääldusega kuuldavale tuua. Nii komistasin ja kukkusin pidevalt nende ees veedetud tunnikese jooksul. Jõuetus eneseväljendamisel on ikka jube tunne. Nii tahaks lajatada tabavaid ja asjalikke seisukohti, päriselus suudad ainult puterdada. Eks see mitte oma tavapärasel tasemel toimunud sooritus panigi mind tundma, et vestlus läks kohutavalt...

Sel nädalal pidi tulemused saama. Üleeile saingi telefonikõne.

„Monsieur Valdžao, teie kandidatuur on väga huvitav ja me tervitaksime teid suurima heameelega oma õpilaste hulgas...”

„Aitäh, see on väga tore! Aga, ää, vabandust, kas me võiksime rääkida, palun, inglise keeles?” pomisesin kohmetult juurde. Kartsin prantsuskeelseid telefonivestlusi kui tuld. No mitte midagi ei saa aru!

„Ah soo, jajah, muidugi. Et siis – te olete vastu võetud!” teatas reibas hääl telefonist. „(Hetk vaid positronidega täidetud plahvatuseelset vaikust.) Merci! See on suurepärane! Ahah, et siis?...” Süda hõiskas sees, kui meie kirjandusklassikuid tsiteerida.

„Aga mis te arvate variandist alustada selle aasta asemel järgmise aasta septembris? Vaadake, teie keeleoskus on siiski nigel, vabandage mind sellise hinnangu pärast, ja meie kursus on väga intensiivne ning teile endale oleks palju parem, kui seda lihvida saaksite.”

Midagi paremat oleks olnud raske soovida. Olin mõelnud täpselt sama ettepaneku tegemise peale. Muidugi juhul, kui vastuvõetuks osutun. Sest tunnistame ausalt, pole siin häbeneda midagi: mu keeleoskus oli väljaspool kriitikat. Pealegi oli mul vahepeal õnnestunud end sebida glamuurse ja intellektuaalse Prantsuse moeajakirja Citizen K toimetusse. Kahte korraga poleks saanud ju teha. Kõik lahenes kui iseenesest.

Citizenis pidin hakkama assisteerima moetoimetust ehk toimetama moeartiklite juurde pildimaterjali ja korraldama pildistamisele saabuvate rõivaste logistikat. Ning sujuvalt tegelema ka muude toimetuse kapriisidega ehk saatma fakse, võtma vastu pakke ning muu hulgas tassima raskemaid kaste ja ilmumise päeval mitu kilo kaaluvaid ajakirjapakke (et nagu meesterahvas!). Kuid vastutasuks sain praktiseerida prantsuse keelt, olla osa tõelise glamuuriajakirja süsteemist ning kogeda selle argipäeva.

Kõigepealt sai selgeks, et siin toimub stilistitöö peamiselt kontorilaua taga. Igihaljas sigaret suunurgas, sirvitakse brändide katalooge ja look-book’e, kust sobivad kostüümid postit’idega ära märgitakse. Assistendi mureks jääb need kohale tellida. Vahel astutakse sisse show-room’idesse, šampanjapokaal näpus, ja kord hooajas istutakse läbi moeetendused, päikseprillid ees. Raskete kottidega mööda poode ei torma siin keegi. Kottidega tormavad ringi kullerid.

Laupäeval käisin siin esimest korda väljas, Man Ray nimelises klubis. Kuulub rubriiki „siin-on-aastal-2000-ka-Madonnatnähtud”. Kusjuures üks mu tuttav nägigi teda paar päeva tagasi hotelli minemas. Tal olid oma suure tuuri raames siingi äsja kontserdid ja lugesin brošüürist, kuidas kõigi lavapoiste, ettekandjate ja kokkade hulgas olid ilusti üles loetud ning tänatud ka advokaadid – kokku üheksa nime...

Igatahes klubi oli muidu väga hea, mõnus muusika ja ilusad inimesed. Kui tüdrukud on nagu ikka üles tuunitud ja kenad, siis meeste hulgas on gay’del ja heterotel raske vahet teha. Kõigil on siin „käekotid”, hästiistuvad särgid ja näod kreemitatud...

Pühapäeval külastasin professionaalidele mõeldud moemessi Pret-à-Porter Paris, mis juhul, kui ta polegi maailma suurim, on kindlasti üks suurematest. Kolm tohutut korrust täis bokse. Neid on seal sadu, kui mitte tuhandeid. Kõik pakuvad potentsiaalsetele edasimüüjatele oma suurepäraseid rõivaid, üheksakümnest protsendist „brändidest” polnud ma never kuulnud ning kahtlustan, et ei kuule kah. Samas oli seal stand ka Mangol, saali pillavaim ja glamuurseim väljapanek.

Vaadates seda tohutut anonüümset massi, mis kogu maailmast kokku voorinud (jajah, ka India tublimad sallitikkijad ning riidevärvijad olid kohal), tekkis tahtmatult küsimus selle kõige mõttekusest. Miks neid rõivaid ikka nii palju tehakse? Kellele seda kõike vaja on? Kes neid ostavad ja kus on kõige selle kliendid? Oleks siis veel midagi erakordset, aga kõik väga keskpärane ja mittemidagiütlev, halvemal juhul lihtsalt kole. Kõik see tooraine- ning energiakulu; ning millised jäätmemäed sellest tekivad...

Aga näe, toimivad miskitpidi. Selline mess on hilbuvaimustuse vastu parim rohi.

Praegu on mul veel õnn osa saada oma soome sõbra Antti külalislahkusest, aga olen hakanud juba ka oma elamist otsima. See on tunduvalt raskem, kui ette kujutasin. Ehk et külla tulla veel ei saa.