Читать книгу Minu Pariis - Urmas Väljaots - Страница 9

Ehk sellest, kuidas armeenlane mulle pelmeene müüs, kuidas Pariisis heausksel kliendil toidupoe uks nina ees kinni lüüakse ja kuidas prantslased paar korda aastas öiseid massiüritusi korraldavad.

From: Urmas Väljaots Sent: 20 October 2004 12:06 Subject: Kolmas följeton

Tere, kallid sõbrad! :)

Tavalisi vene poode ma üles ei leidnudki. Need, mida nägin, olid siis kas nii-öelda traiteur-restoranid või ainult restoranid. Traiteur’i otsetõlge oleks catering või toitlustaja, kuid sisuliselt tõmbaksin pigem paralleeli kulinaariakauplustega, mis selle nime all kadusid meilt koos Vene vägedega. Ühesõnaga, natuke peenem ja juba valmis tehtud cuisine, kus tavalisemat rooga nagu pelmeen sügavkülmast ei pakuta.

Seevastu sattusin täiesti ootamatult mitmete poola kaupluste peale. Seda, kas nad on viimaste aastate fenomen ning kuuluvad pigem Poola torumehe saatepaketti või eksisteerivad juba pikemat aega, pole õnnestunud välja selgitada. „Asutatud aastal see-ja-see”-sildid ripuvad paraku teises hinnaklassis kaupluste uste kohal.

Sel polegi tähtsust, peaasi, et poolakate poodidest saab osta nii hapukurki kui ka natuke mahedamalt marineeritud kurki. Prantslaste marineeritud kurgid on enamasti nn beebisuuruses, nagu ka mais ja porgandid, ja väga vänged. Ei ole siiani aru saanud sellest toiduainete miniformaadihullustusest, aga ju siis näeb kokteililaual šikim välja.

Kui ükskord uhkusega Poola kurki demonstreerisin, siis vaadati: „Ohoo – selliseid pole enam ammuilma näinud! Maal sugulased vist tegid taolisi kunagi.” Kuigi, kui tuhnida tavalise supermarketi alumistel riiulitel, leiab sealtki vene moodi tehtud normaalsuurustes kurke (niinimetatud malossol). Või noh, nende miniformaadis mutantkurkide kõrval tunduvad nad täiesti normaalsuuruses. Vanaema hoidistes oleks nad siiski „minina” diskvalifitseerunud.

Poola poes lootsin leida ka naaberriikide (kas või Leedu) toodangut, kuid ei – seal oli kõik Poola kaup, leidus isegi Krakovi vorsti (pole küll julgenud osta) ja sissetehtud tomateid, kui isu peaks tulema.

Poola traditsioonidega kaup ongi siin levinum, prantslaste jaoks tuttavlikum. Alates viinast, mis prantslaste jaoks millegipärast kõige enam just Poolaga seostub. Turg on üle ujutatud Zubrowka ehk Piisoni ja Wyborowa vodka poolt. Piisoni viin pidavat sisaldama mingi taime ekstrakti, mida Suur Mäletseja hõrguks peab. Eks nii võimsat esindatust kaubandusvõrgus seleta nende levitaja, kelleks on Pernod-Ricard’i grupp, maailma üks võimsamaid alkofirmasid, mis peale Wyborowa hiljuti ka Absoluti ära ostis. Ühel kenal päeval avastasin aga supermarketist Odini vodka. Kuigi kiri oli Made in Estonia ja Eesti kaartki pudelil, räägib tekst, et tegu on esimese Balti viinaga ja ka Eesti peal ilutseb kiri The Baltics.

Peale selle olen paaris tavasupermarketis sattunud peale „Poola päevadele”, mil siis needsamad kurgid ja veel mingid piirkonnale iseloomulikud konservid keset müügisaali püramiidiks on laotud.

Ühel päeval läks kõrvalmajas asuv araablase lavka kinni. Kes ei tea – „araablane” ehk viisakamalt (poliitiliselt korrektsemalt) väljendudes superette on selline väiksemat tüüpi (nurga)pood, mis enamasti ööpäeva lahti püsib ja kõike esmavajalikku müüb. Aitab hädast välja, kui enam üldse toitu pole või väga veini vaja on. Hinnad on võrreldes normaalse toidupoega kõvasti soolasemad, aga häda ajab härja kaevu. „Araablaseks” kutsutakse seetõttu, et enamasti peavad neid Põhja-Aafrika päritolu prantslased. Sarnaseid asutusi võib näha igas suurlinnas: Berliinis peavad neid türklased, Londonis hindud ja nii edasi. Siin siis põhja-aafriklased.

Ühesõnaga, nurgapood kinni. Remont.

„Ohoo, siia tuleb vist peenem asutus,” mõtlesin, nähes poefassaadi raamistuseks kerkivat liivakiviimitatsiooniga tellisemüüri. Ning siis süttis fassaadi kohal sildike: „Caucase – Armeenia-Kreeka-Vahemere hõrgutised”. See trio mõjus intrigeerivalt.

Paar päeva hiljem jõudsin poodi. Mis ma näen! Tarhun ja Buratino! Kohukesed, euro tükk! Balti sprotid (paraku Made in Leedu) ning pelmeenid. Erinevad konservid ning vene kommid (nagu Karakum ja Punane Moon). Letil reas omaniku naise küpsetatud liha-, seene-, porgandi- ja kapsapirukad. Puhas õnn.

„Palun mulle igast üks,” osutan pirukatele ja laon letile ka pelmeenikoti, komme ja kaerahelbeid.

Müüjaks olev vanem härrasmees jätab venekeelse jutu sõbraga ning pakib sisse.

„Tehke siis ahjus soojaks. Jahedast peast ei ole nad nii head,” õpetab ta.

„Ahah, aitäh,” möhisen vastu, silmadega pirukaid õgides.

„Ja neid,” lausub ta pelmeenidele osutades, „keetke pigem kaheksa minutit, mitte kuus, nagu kotil kirjas.”

„Aitäh – jah, pelmeene ma tean küll. Ma olen Eestist,” naeratan.

„Oo, meie oleme armeenlased. Vene keelt räägite?” uurib ta heatahtlikult.

„Väga konarlikult, olen nii palju unustanud... Kasutasin seda viimati koolitunnis kümme aastat tagasi,” tunnistan häbiga.

Maksan. Ning siis torkab ta mulle veel kauba peale, kingituseks, kotikese marmelaadiga.

Pirukad on imehead. Nagu vanaema Niina retsepti järgi tehtud.

Kaupa kodus lähemalt uurides avastan, et kõigil on saksakeelsed kirjad peal. Impordi eest hoolitsetakse Saksamaal. Kus need aga valminud on, selle kohta ei kõssugi. Mis siis ikka, usaldame.

Pelmeenišoping on mõistagi pidupäevategevus. Mu tavaline toidupood kuulub ühte linna tihedalt katvatest kettidest, millel ilutseb näiteks Monoprix, Franprix, Casino või kõige odavama säästumarketi Edi valguskast.

Toidupoed võivad väljastpoolt olla vägagi petlikud – sissepääs ja paar akent. Jääb mulje, et seal taga on pisikese müügisaaliga väike pugerik. Sisse astudes avastad hoopis labürindi, pood vonkleb nagu uss majasügavustesse. Pariisis on ju majad vanad. Nii ongi esimeste korruste pinnad ebastandardsed ning loovalt toidukauplusteks kohandatud.

Teine trikk peitub lahtiolekuaegades. Neis puudub igasugune loogika ja üldistuste tegemine on võimatu. Enamasti on poed avatud esmaspäevast laupäevani. Pühapäeval kinni. Just nimelt enamasti, sest olles juba kaotanud lootuse pühapäeval töötavaid poode leida, avastad ühe sellise. Või siis esmaspäeval heauskselt võid ostma minnes avastad, et pood on suletud. Igal poel omad reeglid, iga omavalitsus reguleerib seda erinevalt.

Sama on õhtuste lahtiolekuaegadega: üks paneb ukse lukku kell 19, teine kell 20, kolmas 20.30, neljas 21 ja nii edasi. Tähelepanu! Märgitud sulgemisajal pannakse poe uks VÄLJASTpoolt lukku. Ehk kui heauskne klient näiteks 20.55 kohale jookseb, siis turvaturske teda sisse enam ei lase. Protesti mis protestid, aga nii see on. Järgmine kord tead, et pead hiljemalt veerand tundi enne ametlikku sulgemisaega sees olema.

Supermarketitest on linna kõige šikim Bon Marché kaubamaja toiduosakond Le Grand Epicérie de Paris, nii-öelda kohalik Stockmann, kuigi võrdlus on Bon Marché jaoks selgelt alavääristav.

Supermarket on siin pigem igapäevase häda- ja esmatarbekauba hankimiseks. Kiire tööelaja jaoks mugav-vältimatu lahendus, millest rääkimisel ikka kerget häbi tunda võib. Sest iga korralik pariislane peaks oma toidu ostma hoopis turult ja spetsialisti käest nagu vanal heal ajal. Ning erinevalt supermarketist on turujutud väga populaarsed.

„Ma käin kolmapäeviti. Olen siis lastega kodus ja turul vähem rahvast.”

„Mul on nii hea lihunik, ta tunneb mind nägupidi ja alati vestleme elust-ilmast.”

„Turul on kõik nii palju värskem ja päriselt bio (mahetoit). Neil on ette näidata sertifikaadid ja kõik.”

„Ma ostsin endale spetsiaalse turukorvi, siis saan kartulid ja tomatid kenasti sinna sisse laduda, nagu maal tegime,” pihib neljas möödunud aegade ihaleja.

Turg on šikk. Turul peaks kõik parem-värskem-maitsvam olema. Kallim muidugi kah. Mis sellest, et ka paljud turumüüjad ostavad juur- ning puuviljad samalt hulgimüüjalt mis kvartali supermarketidki.

Peale supermarketite ja turgude eksisteerivad siin veel ka nii-öelda spetsialistid – juustuäri, lihakarn, kalalett, juurviljamüüja, hoidiste ning regioonide eritoitude müüjad ja nii edasi, mis moodustavad iga kvartalikeskuse kaubandustänava südame.

Pariisi toidukaubandusest kirjutades ei saa ei üle ega ümber Picard’ist. Ma ei kujuta ette, kuidas suur osa linnakodanikest oma igapäevaeluga hakkama saaks, kui poleks Picard’i: pooled peod lõpeksid koogita ning õhtusöögid juurviljadeta. Kui olin korduvalt kuulnud räägitavat mingist müstilisest Picard’ist, mis kõigi lemmiktoitu valmistab, olin selle esmakordse külastamise eel igati elevil.

Minu suureks hämmastuseks laiusid müügisaalis külmkapid ja sügavkülmakastid. Selgus, et Picard’i näol on tegu külmutatud toidu spetsialistiga. Kui perenaine kokata ei viitsi, ei jõua või ei oska, on tavaline, et minnakse abi otsima Picard’ist, mida seejärel külalistele suure šedöövrina serveeritakse. Picard’i trumbiks on tordid-koogid. Paljude näod löövad selle peale särama ja kohatu elevusega uuritakse: „Kas see on Picard’ist?”

„Ei, ise tegime!” võetakse teatavaks samuti rahuloluga, kuid tegelikkuses ei tekita vähem entusiasmi ka Picard’i külmikküpsetis.

Tõele tuleb au anda – paljud nende tooted on osutunud väga maitsvaks.

2. oktoobri öösel toimus Pariisis järjekordne rahvaettevõtmine nime all La Nuit Blanche, mis eesti keelde tõlgituna annab tähenduseks „unetu öö”. Aktsiooni mõte seisneb selles, et erinevad näitused, muuseumid ning kunstnike töökojad ja ateljeed jäävad külastajaile tasuta avatuks kogu öö (nii on teoorias, praktikas sulgevad paljud end juba kella kahe-kolme paiku).

Nii kogunevadki pariislased kella 22–23 ajal ning voorivad etteantud skeemide ja trajektooride alusel mööda linna ringi. Tänavail olla voolanud paarimiljoniline inimhulk, pasundas meedia hiljem suursaavutusest nagu kunagi kommunistliku töö kangelastegudest. Tõesti oli palju rahvast. Hädaga sai tänaval liikuda.

Üldse armastavad nad siin igasugu eriüritusi just öösiti korraldada, et ka korralikel inimestel oleks ajal, kui magama peaks, viisakas ettekääne masside kaupa ringi kooserdada. Alles juunikuus oli La Fête de la Musique, nüüd siis La Nuit Blanche. Varsti on kindlasti midagi veel. Juba lugesin mingit kuulutust muuseumide öö kohta...

Tegelikult ei toimu sel ööl midagi tõeliselt erilist ega huvitavat. Jah, Pompidou keskusesse saab tasuta, samuti veel mitmesse muuseumi. Siis on siin-seal üles seatud kunste ja installatsioone, hiigelekraan, kust kantakse üle ooperit ja nii edasi ning kella nelja ajal hakkab üks l’Ile de la Cité tuntud pagariäri vapratele öösebijatele tasuta croissant’e jagama. Igal pool on sabad – näitusele tunniajane saba (Pompidous käis kella üheksa ja kahe vahel öösel viis tuhat inimest), kahetoalisse Victor Hugo majamuuseumi poolteist tundi seismist, kahe pisikese, kuid sooja sarvesaia saamiseks tuli seista 45 minutit ja nii edasi.

Sabades seismist on sellisel ööl pidevalt ja igal pool. Kõik kenasti seisavadki. Varasügisene öö oli õnneks suht soe ja sõpradega võib sabast kujuneda üks ütlemata lõbus asi, aga siiski tuletas kogu kupatus meelde 1990. algusaastaid, kui Mustamäel ABC 7 toidupoe juures tuli laupäeva hommikul juba kella üheksast järjekorda võtta, et kohukesi ja jäätist saada. Pärast seda olen pikemates sabades seisnud vaid piiri peal. Ja nüüd siis sotsialistliku linnavalitsusega Pariisis.

Lisaks tavamuuseumidele on tänavatel sisse seatud erineval tasemel, kuid peamiselt kergelt halenaljakad performance’id ja muud „kuntsid”. Ning rahvast muudkui voolab. Isegi kui midagi ei toimu, voolab. Teate ju küll – kus ikka palju inimesi ees, tuleb julgelt juurde astuda. Nii näiteks voolas vist Šveitsi kultuurikeskuse hoovi pealt läbi tuhandeid inimesi, kuigi seal põles vaid öine valvelamp. Esimesed sisenejad aga paistsid arvavat, et sealgi on midagi põnevat teoksil.

Ühe hoovi keskel seisis installatsioonina roosa kohvitassi hiigelsuur mulaaž koos alustassiga. Kogu kupatus keerles umbes nagu lõbustuspargis, tasski oli praktiliselt nii suur, et oleks võinud sisse ronida. Miks see seal paiknes ja kes selle autoriks oli, ei teagi... Ei suutnud isegi mitte infotahvlit lokaliseerida. Sellest hoolimata käisid tuhanded seda objekti kaemas.

Kõik kokku natuke ajuvaba, aga samas armas. Massipsühhoos nagu massipsühhoos ikka ja kõik on rahul – rahvas on rahul, kuna argipäeva saab uusi tuuli, poliitikud on rahul, sest rahvas on rahul ja nii edasi. Sellised aktsioonid siis.

Järgnevgi nädalavahetus oli kultuurne. Külastasin pisikest Yves Saint Laurent’i riiete näitust tema Fondation’i hoones. Välja olid pandud tema kõige kuulsamad kleidid, umbes 40 tükki, nende seas ka vast kõige kuulsam, Hommage à Mondrian. See on 1960. aastate stiilis minimalistlik A-lõikeline kleidike, mis trükitud kunstniku tuntuimate tööde vaimus – mustad jooned lõikavad kangapinnale sinipunakollased ruudud-ristkülikud, mis valgetega vahelduvad. Fondation Yves Saint Laurent-Pierre Bergé asub ühes uhkes 8. linnaosa hôtel particulier