Читать книгу Erebos - Ursula Poznanski - Страница 1

See algab alati öösel. Just öösiti toidan ma oma plaane pimedu sega. Kui maailmas on midagi ohtralt mu käsutuses, siis on see pimedus. Pimedus on sobiv pinnas kosutama seda, mida ma kas vatada soovin.

Kui vähegi võimalik, olen alati eelistanud ööd päevale ja keldrikorrust aiale. Vaid pärast loojangut julgevad mu meeltes elavad moonutised urgastest välja pugeda jääkülma õhku hingama. Nad ootavad, et kingiksin nende vormitutele kehadele omapärase gro teskse ilu. Sööt peab olema ilus, nii et saak märkaks konksu alles siis, kui see juba sügaval ta ihus kinni on. Minu saak. Tahaksin seda peaaegu kallistada. Omamoodi teengi seda. Minu aimus saame me üheks.

Mul pole vaja pimedust otsida, sest see on alati mu ümber. Hingan seda välja nagu õhku. Nagu oma keha hõngust. Praegu sel ajal hoiavad inimesed minust eemale ja see sobib mulle hästi. Nad hiilivad ebalevalt ja hirmu tundes mu ümber, isekeskis sosis tades. Nemad arvavad, et hais hoiab neid eemal, kuid mina tean, et tegelikult teeb seda pimedus.