Читать книгу Erebos - Ursula Poznanski - Страница 5

Oja kallast mööda minnes, vee kurguhäälne vulin kogu aeg vasakut kätt, ei kulutanud kerge sörk eriti palju võhma. Nick hakkas mõistma, et vastupidavus oli ta nimetul tegelasel niruvõitu. Isegi kerge ülesmäge minek pani ta hingeldama ja nõudis puhkust, kuni näidik ekraani paremas alumises nurgas jälle siniseks muutus. Alles siis sai üle kivide ronides, üle takistuste hüpates ja orgu otsides edasi minna. Kollaste silmadega Sõnumitoojat polnud kusagil.

Oja mõlemal kaldal hakkas maapind kergelt tõusma ja pimedast metsaalusest sai tasapisi kivine pinnas. Ikka ja jälle aeglustasid lahtised kivid Nimetu liikumist ja ta kukkus mitu korda. Alles siis, kui maapind oli mõlemal pool temast kaks korda kõrgemal, taipas Nick, et asub juba oru keskel. Ta märkas ka, et pole seal üksi. Mõlemal pool rada krabistati kuivas puhmastikus ja siis kargasid sealt otsekui hääletu käskluse peale väikesed kärnkonnataolised olendid talle kallale. Nende koibade küljes olid lisaks ujunahkadele ka küünised, mis tegid Nicki Nimetule üsna kõvasti viga. Kulus mitu hirmsat sekundit, enne kui poisile meenus kaigas tegelase käes ning ta end kaitsma asus.

Kaks kärnkonna pistsid plehku. Üks suri hästi sihitud kaikahoobist Nimetu jalge ees.

„Pihtas,” pomises Nick.

Oli jäänud veel viimane konn, kes rippus Nimetu vasaku jala küljes, veri küüniste alt voolamas. Nick märkas murega, et punane elujõu mõõdik näitas vaid veidi üle poole. Ta vajutas tühikut. Nimetu hüppas õhku, kuid konnast lahti ei saanud.

Viimaks andis escape-klahv soovitud tulemuse. Nimetu tegi välkkiire pöörde, raputas konneluka enda küljest lahti ja tegi Nicki korraldusel talle kaikaga otsa peale.

Nimetu elujõu mõõdik oli jõudnud tublisti allapoole keskmist vajuda. Nick veendus, et rohkem ründajaid ei paista, ning libistas siis kursoriga üle konneluka laiba, millele ilmus kiri „4 ühikut liha”.

„Vähemalt midagigi,” pomises poiss. Ta ajas oma kurnatud tegelase uuesti jalule ning sundis ta liha kokku korjama, enne kui orgu mööda edasi läks. Ta oli valvel ning valmis kaikaga virutama igale küünistega konnale, kes nägu näitab. Kuid rohkem sekeldusi ei tekkinud. Kaugemalt hakkas hoopis kostma ühtlast ja orus mitmekordselt vastu kajavat müdinat. See oli kabjamüdin.

Poiss sundis Nimetu käiku aeglustama ja väga ettevaatlikult järgmise rajakäänaku taha hiilima. Kuid sealt ei paistnud muud kui järgmised järsud nõlvad ja veel rohkem lahtist kiviklibu.

Mõne hetke pärast kabjamüdin vaikis. Nick laskis Nimetul kaljuseina äärest ümber mehekõrguste okaspõõsaste hiilida. Sealt liikus ta edasi järgmise püstloodis kaljuseinani. Umbes poolel seina kõrgusel, mis siiski oli Nimetu peast kõvasti kõrgemal, sirutus kuru kohale lai kaljueend. Selle taga mustendas kitsas koopasuu ning koopa ees istus tohutu suure turvistatud hobuse seljas kõhetu hallis tuunikas mees, kes viipas nii Nickile kui Nimetule. Nick nägi hetkeks mehe kiilast koonusjat pealage ja väga pikki kondiseid sõrmi. Kogu ta tähelepanu oli keskendunud mehe kahvatukollastele silmadele.

„Sa said väga osavalt hakkama.”

„Tänan.”

„Sellegipoolest on su jõuvaru kehv.”

„Ma tean.”

„Sa pead sellega tulevikus arvestama.”

Sõnumitooja asjalik kõnetoon oli veidralt vastuolus ta hirmutava välimusega.

„Sul on aeg nimi saada,” jätkas mees. „On aeg esimeseks riituseks.” Ta osutas aeglase viipega enda taga mustendava koopasuu poole. „Soovin sulle edu ja õigeid otsuseid. Me kohtume veel.” Ta pööras hobuse ringi ja kappas minema.

Nick ootas, kuni kabjamüdin oli vaibunud, enne kui oma tegelase kaljuseina juurde viis. Kivisse oli raiutud järsk trepp, mis viis kaljueendile. „On aeg esimeseks riituseks.” Miks ta käed jälle niisked olid? Poiss tegi vasaku hiireklahviga klõpsu mustendaval koopasuul. Nimetu ronis üles koopa juurde ja kadus pimedusse. Hetk hiljem läks ekraan mustaks.

Pimedus. Vaikus. Nick niheles rahutult oma toolil. Miks see nii kaua aega võttis? Ta tagus igaks juhuks klahve, kuid ei saavutanud sellega midagi.

„Oh, jäta nüüd,” ütles poiss ja tagus vastu arvuti korpust. „Sa ei tohi praegu pange minna.”

Ekraan oli endiselt pime ja Nick muutus üha närvilisemaks. Ta oleks ju võinud plaadi masinast välja võtta ja uuesti sisse panna või siis reset-nuppu vajutada, aga see võis tähendada, et ta peab kõik otsast peale uuesti läbi tegema. Pealegi ei pruukinud mäng teisel katsel üldsegi käima minna.

Äkki kuulis ta mingit heli. Tuks-tuks. Just nagu südamelöögid. Nick avas lauasahtli, võttis sealt kõrvaklapid ja ühendas need arvuti külge. Nüüd kuulis ta tuksumist hoopis selgemalt ning arvas taustal kuulvat veel midagi. Need olid pidevad lühikesed sarvehuiked, just nagu jahil. See kõlas paljutõotavalt, nagu oleks mäng ka ilma tema osavõtuta täies hoos. Poiss keeras heli valjemaks ning oli enda peale pahane, et polnud varem taibanud kõrvaklappe võtta. Küllap oli ta niiviisi mingi tähtsa info nagu hoiatused või vihjed kõrvust mööda lasknud. Ilmselt oli ta maha maganud üliolulise õpetuse, kuidas mängu käimas hoida.

Nick vajutas enterit, rohkem küll kärsitusest kui lootusest toimuvat kiirendada.

Tuksumine vaibus ning pimedusest hakkasid taas ekraanile ilmuma punased tähed.

„Siin Erebos. Kes sina oled?”

Nick otsustas kiiresti, et võtab endale nime, mida oli ennegi arvutimängudes kasutanud.

„Mina olen Gargoyle.”

„Ütle mulle oma nimi.”

„Gargoyle!”

„Oma päris nimi.”

Nick oli jahmunud. Milleks seda veel vaja oli? Olgu. Ta pakub mingi ees- ja perekonnanime, et saaks viimaks surnud punktist edasi.

„Simon White.”

Nimi oli nüüd punaste tähtedega mustal taustal kirjas ja mõne sekundi jooksul ei juhtunud midagi, ainult kursor vilkus.

„Ma küsisin sinu pärisnime.”

Nick jõllitas oma silmi uskumata ekraani. Tal oli taas kord tunne, et keegi vahib sealt vastu. Poiss hingas sügavalt sisse ja katsetas uuesti.

„Thomas Martinson.”

Hetke valitses taas vaikus ning siis vastas mäng: „Thomas Martinson on vale vastus. Kui sa soovid mängida, ütle mulle oma nimi.”

Toimuvale polnud mingit mõistlikku seletust. Äkki oli tarkvaral mingi viga küljes ja mäng ei tunnista tegelikult ühtegi nime. Tekst kadus ning ekraanile jäi vaid vilkuv punane kursor. Nick hakkas muretsema, et programm võib olla pange jooksnud või läheb kolmanda vale vastuse peale ise kinni, just nagu siis, kui oled mobiili PIN-koodi kolm korda valesti sisetanud.

„Nick Dunmore,” kirjutas ta ning oli peaaegu valmis selleks, et ka tõde tagasi lükatakse.

Selle asemel sosistas mäng talle ta oma nime kõrva. „Nick Dunmore. NickDunmore. Nick. Dunmore.” Seda korrati uuesti ja uuesti. Sõnad oleksid kui suust suhu edasi kandunud, saades nähtamatu kommuuni tervituseks.

Tunne, et sind arvutist jälgitakse, oli õudne. Nick haaras kobamisi kõrvaklappidest, et need ära võtta. Kuid nii tekst kui hääled olid juba vaibumas ning kaasahaarav meloodia tõotas saladusi ja seiklusi.

„Tere tulemast, Nick. Tere tulemast Erebose maailma. Enne, kui sa hakkad mängima, tutvu reeglitega. Kui need sulle ei meeldi, võid mängimise iga hetk lõpetada. Sobib see sulle?”

Nick vahtis pingsalt ekraani. Mäng oli ta valetamise paljastanud. See teadis tema õiget nime. Nüüd näis see kannatamatult vastust ootavat. Kursor vilkus üha kiiremini.

„Jah,” trükkis Nick, kartes, et kui ta pikalt mõtleb, läheb ekraan jälle pimedaks. Ta jõuab hiljem järele mõelda. Hiljem.

„Hästi. Kuula esimest reeglit. Sa saad Erebost mängida vaid ühe korra. Kui lased võimaluse raisku, on mäng läbi. Kui su tegelane saab surma, on mäng läbi. Kui sa rikud reegleid, on mäng läbi. Sobib see sulle?”

„Okei.”

„Teine reegel. Enne kui mängima hakkad, veendu, et oleksid üksinda. Ära kunagi ütle mängu sees oma õiget nime. Ära väljaspool mängu kunagi ütle oma tegelase nime.”

Milleks see, imestas Nick. Siis meenus talle, et isegi vähimagi enesekontrollita Brynne polnud Erebosest poolt sõnagi rääkinud. „See on jube äge.” Rohkem ei midagi.

„Okei.”

„Tore. Nüüd kolmas reegel. Mängu sisu on saladus. Ära jutusta sellest mitte kellelegi, eriti inimestele, kes pole end mängima registreerinud. Sa võid teiste mängijatega asju arutada mängu ajal, kui istute lõkke ääres. Ära räägi midagi oma sõpradele ega perekonnale. Ära kirjuta sellest internetis.”

Just nagu sa seda kontrollida saaks, mõtles Nick ja trükkis „Okei.”

„Neljas reegel. Hoia oma DVD kusagil peidus. Sa vajad seda mängu alustamisel. Ära tee sellest mingil juhul koopiat, välja arvatud juhul, kui Sõnumitooja on sul seda teha palunud.”

„Okei.”

Nick oli vaevu jõudnud enterit vajutada, kui päike tõusis. Või vähemalt nii tundus. Must ekraan muutus õrnpunaseks ning punane omakorda kuldseteks ja kollasteks toonideks. Ilmus Nicki Nimetu. Kõigepealt oli ta lihtsalt vari, mis omandas aegamisi piirjooned, samamoodi nagu teda ümbritsev päikesepaisteline kõrge rohuga metsalagendik. Sissetallatud rada lookles sammaldunud tornini, mille uks rippus ühel hingel. Rajast vasakul istus Nimetu kaljurahnul, silmad kinni ja nägu päikese poole pööratud. Nick tundis lõikavat kadedust, nagu vaataks ilusaid puhkusepilte. Hetkeks tundus talle isegi, et tunneb puude vaigu ja torni ümber kasvavate metsalillede lõhna. Ritsikad siristasid ja tuul kiigutas õrnalt rohtu.

Torniuks kõmatas valjusti vastu seina ning ikka veel kaltsudes tegelane sirutas ennast ja tõusis. Ta tõstis käe ja võttis oma näo ära nagu maski. Alles jäi vaid muna moodi sile nahk.

Järgmine tuulepuhang pani tornitipus rippuva lipu lehvima. Sellel oli pleekinud number 1.

Nick oletas, et see on tee esimesele levelile, ning juhtis oma tegelase, kelle puuduv nägu häiris teda rohkem, kui ta endale tunnistada söandas, torni juurde.

Tornis oli haudvaikne. Isegi tuul jäi vait ning ripakil uks ei prõmminud enam. Keset õlgi ja laialipillutatud konte seisid roostes raudnurkadega puukirstud. Seinal kiiskasid graveeritud kirjadega vaskplaadid. Esimene sõna oli neil kõigil sama: vali.

Poiss võttis plaadid järgemisi ette.

„Vali sugu,” nõudis esimene.

Nick valis kõhklemata meessoo. Alles pärast valikut taipas ta, et olnuks päris ahvatlev naist mängida. Tühja kah, valikut ei saanud enam muuta.

„Vali rass,” luges ta järgmiselt sildilt.

Siin mõtles ta kauem. Barbar ja vampiir langesid valikust välja, ehkki ta uuris huvi pärast nende kehasid. Barbari õlist läikivad õlalihased panid ta nägu krimpsutama. Mõne minuti mõtles ta sisalikinimese üle, sest tolle soomused küütlesid nii ahvatlevalt. Ka inimene oli valikus, kuid see ei tasunud isegi kaalumist. Liiga tavaline ja nõrk.

Lõpuks jäi neli kõige ahvatlevamat – päkapikk, libahunt, kassinimene ja tumehaldjas. Ta proovis oma tegelasele päkapiku keha. See oli väike, jässakas ja tugev. Pole paha. Poisile meeldis väike keha, kuid kõverad jalad ja viril näoilme mitte nii väga.

Viimaks otsustas ta tumehaldja kasuks. Too oli küll kõige rohkem keskmist kasvu, kuid selle eest väle, elegantne ja salapärane. Ta otsus võeti vastu.

„Vali oma välimus”, käskis kolmas vaskplaat.

Nick tahtis oma päris minast võimalikult erineda. Niisiis valis ta lühikesed blondid harjastena turris juuksed, terava nina ja rohelised pilusilmad. Ta vaatles oma tegelast, kes enam kuidagi Nimetuga ei sarnanenud. Riietus sai hoolsalt valitud: rohelist ja kuldset värvi vammus, tumedad püksid, ülevalt tagasi käänatud säärtega saapad. Nahkmüts oli pea kaitsmiseks parem kui mitte midagi. Nick oleks kiivrit tahtnud, kuid kahjuks polnud neid tumehaldjatele ette nähtud.

Poiss töötles veel veidi oma tegelase näojooni: tegi silmad suuremaks ning kasvatas suu ja nina vahelist vahet. Ta tõstis kulmud kõrgemale, rõhutas põsesarnasid ja leidis, et näeb nüüd välja nagu kuninga kaotsiläinud poeg.

„Vali kutsumus,” nõudis neljas vaskplaat.

Palgamõrtsukas, bard, maag, kütt, rajaleidja, valvur, rüütel, varas. Üsna rikkalik valik. Nick lasi endale kõikide eeliseid seletada. Nii sai ta teada, et libahuntidest saavad eriti head maagid, vampiirid aga on osavad palgamõrtsukad ja vargad. Ka tumehaldjad nagu tema olid osavad vargad.

Nick kõhkles. Kui uksehing äkki kriuksatas, võpatas poiss ehmatusest. Uks läks lahti ja keegi tuli torni sisse. Moondunud vari. Küürakas kõverjalgne gnoom, kel oli punane kartulinina ja tumesinine kasvaja kaelal. Gnoom komberdas lähemale ja istus huuli limpsides kaksiratsi ühe kirstu otsa.

„Ennäe, veel üks tumehaldjas. Näib, et see rass on populaarne.”

„Tõesti?” Värsket tumehaldjat kuuldu ei rõõmustanud. Ta ei tahtnud olla üks paljudest.

„Muidugi. Oled kutsumuse juba välja valinud?”

Poiss silmitses nimekirja. „Ilmselt varas või valvur. Võib-olla ka rüütel.”

„Kuidas maagiga oleks? Nad on võimsad ja neil on nõiduste peale annet.”

Nick kaalus öeldut, kuid heitis siis kõrvale. Talle ei meeldinud nõidumine. Pigem oleks tahtnud mõõgavõitlust pidada.

„Ei, ei taha maagi. Rüütel.”

„Kindel?”

Nick oli kindel. Rüütel kõlas suursuguselt, peaaegu nagu prints. „Rüütel,” kinnitas ta.

„Vali oma võimed,” nõudis viies silt. Neid sai valida lõpmata pikast nimekirjast. Nick võttis kaugele nägemise, füüsilise jõu, vastupidavuse ja oskuse ümbruskonda sulanduda. Tulesüütamise. Kiiruse. Hüppevõime.

Ta valis ettevaatlikult, sest polnud teada, mitu võimet võib võtta. Iga valik tähendas sellegipoolest mingi muu valikuvõimaluse kaotamist. Kui ta võttis kerge tervendusväe, kadus surmaneedus nimekirjast. Energiakilp kaotas raudkõva naha.

Pärast kümnendat valikut oligi kõik. Nimekiri haihtus just siis, kui poisile hakkas tunduma, et võib lõpmatuseni valida.

„Mõnda valimata jäetud võimet hakkad varsti igatsema,” kommenteeris gnoom naeratades.

„Võib-olla.”

Nick mõtles, mida see inetu pärdik siin üldse teeb. Ta oleks tegelikult tahtnud omaette olla. Kuid kuues silt ootas juba.

„Vali relvad.” Vaskplaadi all avanes tohutu suur kirst. Mõõgad, odad, kilbid, mitut mõõtu nuiad. Paar koledat konksudega mõõgatera, küünisotstega piitsad, oganuiad.

„Kas soovid minult nõuannet?” küsis gnoom.

Et saaksid mulle ära teha?

„Ei, tänan.”

Nick tahtis ise endale õige varustuse leida. Ta tõstis ettevaatlikult mõõku järgemisi kirstust välja ja rivistas need seina äärde üles. Ta katsetas, kui kerge on igaüht neist tõsta ja kui kiireid lööke saab anda. Viimaks langes valik kitsa tera ja tumepunase käepidemega mõõgale. Läbi õhu vihisedes kumises see ahvatlevalt.

Kilbid olid kõik puust ega paistnud eriti kindla kaitsena. Pealegi, mida suurem oli kilp, seda raskem. Niisugune võttis liikumiskiiruse maha. Seepärast otsis poiss kilpide seast välja kõige väiksema, ümmarguse pronksnupu ja puidule maalitud siniste spiraalmustritega.

„Selle saad seljale kinnitada,” soovitas gnoom kõverate jalgadega hoogsalt vehkides, nagu oleks kraamikirst hobune, keda ta tahab kiiremale jooksule kannustada.

Tumehaldjas ei vaevunud vastama. Ta oli jõudnud viimase, seitsmenda sildini.

„Vali endale nimi.”

Nick meenutas kerge imestusega, et oli vaid veidi aja eest tahtnud Gargoyle’i nime all mängida. Äkki tundus see nimi täiesti sobimatu. Poiss vaatas, kas mõni kirst avaneb ja pakub nimevariante – kuid ei, ta oli selles asjas täiesti omapead jäetud. Peaaegu omapead, sest gnoomil oli abistamisest oma ettekujutus.

„Haldjahänd, Haldjakänd, Tumepäkapikk! Teravkõrv, Põdrasarv! Või võta midagi klassikalist nagu Momos, Eris, Ker või Ponos. Muidugi ära unusta Morost! Kas leidsid midagi südantrõõmustavat?”

Nick kaalus hetke, kas mitte võtta mõõk ja gnoomile ots peale teha. See poleks tohtinud olla eriti raske. Niiviisi saaks rahu, et järele mõelda. Kuid kujutlus gnoomi kiledatest surmakarjetest ja vereloigust torni põrandal hoidis teda tagasi.

Midagi klassikalist oli muidugi hea vihje. Mingi klassikaline Rooma nimi. Nagu Marius. Ei, pigem Sarius.

Poiss ei kõhelnud. See oli täpselt see nimi, mida ta otsis. Ta sisestas selle arvutisse.

„Sarius, Sssarius, Sa-ri-us,” kajas sosinal korratud nimi tornis vastu. „Tere tulemast, Sarius.”

„Sarius? Nii igav nimi! Igavad surevad siin kähku. Kas sa teadsid seda, Sarius?”

Gnoom hopsas kraamikirstu otsast alla ja ajas hüvastijätuks oma teravaotsalise rohelise keele suust välja. See ulatus talle rinnuni.

Sarius läks tema järel tornist välja päikesepaistelisele aasale. Alles siis, kui komberdav gnoom metsa oli kadunud, kinnitas ta kilbi seljale.