Читать книгу Erebos - Ursula Poznanski - Страница 2

Kell oli juba kümme minutit kolm läbi, kuid Colinit polnud ikka veel. Nick põrgatas korvpalli kõigepealt parema käega vastu asfalti, siis vasakuga ning taas paremaga. Iga põrgatus tekitas lühikese meloodilise kumina. Ta püüdis rütmi hoida. Veel kakskümmend põrgatust, ja kui Colin selleks ajaks pole tulnud, läheb ta üksi trenni.

Viis, kuus. Polnud üldse Colini moodi ilma põhjenduseta tulemata jätta. Ta teadis suurepäraselt, kui nobe nende treener on inimesi meeskonnast välja viskama.Ka Colini mobiil ei olnud sisse lülitatud. Nagunii ta unustas jälle seda laadida. Kümme, üksteist. Aga et ta unustas ka korvpalli, sõbrad ja meeskonna? Kaheksateist. Üheksateist. Kakskümmend. Ei mingit Colinit. Nick ohkas ja korjas palli kaenlasse. Polnudki paha. Täna saab ta viimaks ometi parim korvikütt olla.

Trenn oli jõhkralt raske ning kahe tunni pärast oli Nick higist läbimärg. Ta komberdas valutavatel koibadel duši alla ning jäi voolava kuuma vee alla kinnisilmi seisma. Colin ei ilmunudki välja ning Betthany oli läinud marru, nagu oodata võiski. Treener oli kogu viha Nicki peale välja valanud, nagu oleks tema süüdi, et Colin trenni ei tulnud.

Nick kallas šampooni pähe ja pesi oma pikki juukseid, mis Betthany meelest olid ülemäära pikad. Siis köitis ta juuksed kulunud kummiga hobusesabasse. Ta oli viimane võimlast lahkuja. Väljas hakkas juba pimedaks minema. Eskalaatoril metroosse laskudes otsis poiss kotist mobiiltelefoni ja vajutas Colini kiirvaliku numbrile. Teise kutsungi järel vastas kõnepost. Nick katkestas kõne sõnumit jätmata.

*

Ema pikutas diivanil, sirvis üht oma ajakirjadest ning vaatas midagi televiisorist.

„Täna saab ainult hot doge,” ütles ta veel enne, kui Nick enda taga ukse jõudis sulgeda. „Ma olen surmväsinud. Kas sa viitsid mulle köögist aspiriini tuua?”

Nick poetas trennikoti nurka ja pistis c-vitamiiniga aspiriinitableti veeklaasi. Et siis hot dogid. Suurepärane. Ta oli nälga suremas.

„Kas papsi polegi kodus?”

„Ei, ta tuleb täna hilja. Üks kolleeg peab sünnipäeva.”

Nick uuris igaks juhuks õrnas lootuses külmiku sisu – ehk leiab midagi viineritest suupärasemat – näiteks eilse pitsa jäägi. Kuid tal ei vedanud.

„Mida sa sellest Sam Lawrence’i asjast arvad?” hõikas ema elutoast. „See on ju uskumatu?”

Sam Lawrence? Nimi oli justkui tuttav, kuid poiss ei suutnud seda hetkel näoga kokku klapitada. Kui ta oli nii laipväsinud kui täna, käisid ema segased küsimused lausa närvidele. Nick viis emale soovitud peavalurohu ja mõtles, et peaks ise ka ühe tableti võtma.

„Kas te olite juures, kui ta kinni võeti? Vera Gillinger rääkis mulle sellest täna, kui ma talle triipe tegin. Ta töötab Sami emaga samas firmas.”

„Värskenda mu mälu. Kas see Sam Lawrence käib minu koolis?”

Ema põrnitses teda etteheitvalt. „Loomulikult. Ta on sinust ainult kaks klassi tagapool. Nüüd ta muidugi eemaldati koolist. Kas sa ei teagi sellest skandaalist?”

Ei, Nick ei teadnud midagi, kuid ema seletas talle rõõmuga ja põhjalikult.

„Tema kapist leiti relvad! Päris relvad! Olevat olnud tulirelv ja kaks vedrunuga. Oskad sa mulle öelda, kust võib üks viieteistaastane tulirelva saada?”

„Ei,” vastas Nick ausalt. Ta polnud ema niinimetatud skandaalist mõhkugi kuulnud. Poiss mõtles Ameerika koolides toime pandavatest tapatalgutest ning judin jooksis tahtmatult üle ta selja. Kas tõesti Londoni koolides võis ka nii haigeid inimesi olla? Sõrmed kihelesid Colini numbrit valima. Tema võis loost rohkem teada. Kuid Colin, va laiskloom, ju ei vastanud. Ema võis muidugi jälle sääsest elevandi teha ning tollel Sam Lawrence’il olid tegelikult kaasas veepüstol ja taskunuga.

„Lihtsalt õudne, kuidas asjad võivad laste kasvatamisel käest ära minna,” teatas ema ning saatis poisile pilgu, mis pidi tähendama: mu pisike jänkuke, mu armas pojake, sina ei teeks ju midagi niisugust, ega ju? See näoilme tekitas Nickis alati mõtte, et peaks ehk siiski venna juurde kolima.

„Kas sa olid eile haige? Sa oleksid pidanud kuulma, kuidas Betthany sõimas!”

„Ei, mul pole häda midagi.” Colini punetavate silmade pilk sihtis koolikoridori seina Nicki pea kõrval.

„Kindel? Näed vilets välja.”

„Seda küll. Ei saanud öösel eriti magada.” Colin vilksas hetkeks Nicki otsa vaadata, enne kui asus jälle seina jõllitama. Nick surus turtsatuse alla. Mis ajast suutis Colinit vähene uni rivist välja lüüa?

„Käisid kusagil pidu panemas?”

Colin raputas pead, nii et rastapatsid lehvisid.

„Tore. Kui su isa jälle midagi korda saatis …”

„Isa ei puutu asjasse, on selge?” Colin trügis Nickist mööda ja läks klassi, kuid ei istunud oma kohale, vaid lonkis hoopis akna juures seisvate ja süvenenult vestlevate Dani ja Alexi juurde.

Dan ja Alex? Nick pilgutas jahmunult silmi. Need kaks olid nii nõmedad kujud, et Colin kutsus neid friikideks. Friik Üks ehk Dan oli ilmselgelt liiga lühike ning paistis püüdvat seda kompenseerida erakordselt paksu tagumikuga, mida aeg-ajalt sügas. Friik Kaks ehk Alex oli kahvatu poiss, kes läks silmapilk näost punaseks nagu valgusfoor, kui keegi teda kõnetas. Absoluutselt iga kord.

Kas Colin kavatses Friik Kolmeks hakata?

„Mõhkugi ei saa aru,” pomises Nick.

„Räägid iseendaga?” Nicki taha ilmunud Jamie virutas talle võmmu õlale ning lennutas oma kulunud koolikoti üle klassi. Ta naeratas Nickile, näidates kogu kooli kõige vildakamaid hambaid.

„Omaette rääkimine on halb märk. See on skisofreenia üks esimesi tunnuseid. Kas sa hääli ka juba kuuled?”

„Ah, jää vait!” müksas Nick Jamiet sõbralikult vastu. „Colin vennastub friikidega.”

Ta kiikas veel kord sinnapoole ning sai uue üllatuse. Ootoot, vennastumise moodi see küll ei paistnud. Pigem tegeles sõber pugemisega. Colini näol oli niisugune paluv ilme, mida Nick polnud iial varem näinud. Ta astus vaistlikult paar sammu lähemale.

„Ma ei saa aru, miks sa ei võiks mulle mõnda vihjet anda?” kuulis ta sõpra ütlemas.

„Ma ei saa. Ära mängi lolli, sa tead ju väga hästi,” vastas Dan ja pani käed paksul kõhul risti. Ta koolilipsu küljes oli hommikueinest jäänud munatükk.

„Kuule, see pole ju midagi nii erilist. Ja ma ei räägi sind sisse.”

Alex vaatas ebalevalt Dani otsa, kuid Dani näost võis selgesti lugeda, kui väga ta toimuvat naudib.

„Unusta ära. Muidu oled küll kõva mees. Vaata ise, kuidas hakkama saad.”

„Vähemalt …”

„Ei! Lõpeta juba ära!”

See oli kohe juhtumas. Nüüd haarab Colin Danil õlgadest ning tõukab ta klassi teise otsa. Nüüd.

Kuid Colin laskis ainult pea norgu ja põrnitses oma kinganinasid.

Miski oli siin viltu. Nick lonkis akna juurde kolmiku seltsi.

„Millega teie siin tegelete?”

„Mis sul vaja on?” küsis Dan sõjakalt.

Nick vahtis ühe otsast teise otsa. „Sinult mitte midagi,” vastas ta. „Ainult Colinilt.”

„Pime oled või? Tal on jutt pooleli.”

See lõi Nicki tõsiselt tummaks. Mis ässa see kutt mängis?

„Kas tõesti, Dan?” lausus ta aeglaselt. „Millest ta küll peaks sinuga rääkima? Sinu margikogust?”

Colin heitis talle kiire pilgu, kuid ei öelnud midagi. Kui sõbra nahk polnuks nii tumepruun, oleks Nick võinud vanduda, et Colin punastas.

See polnud võimalik. Kas Colin pidas hinge taga mingit räpast saladust, millest Dan teadis? Kas Dan tegeles väljapressimisega?

„Colin,” ütles Nick valjusti. „Me Jamiega saame pärast kooli Camden Lockis mõne semuga kokku. Tuled ka?”

Colin vastas üsna tüki aja pärast.

„Ma ei tea veel,” sõnas ta keskendunult aknast välja vahtides. „Jätke mind seekord mängust välja.”

Dan ja Alex vahetasid vandeseltslaslikke pilke. Nicki kõhtu tekitas see ebameeldivalt õõnsa tunde.

„Mis siin üleüldse toimub?” Ta võttis sõbral õlast kinni. „Colin, mis lahti on?”

Haletsusväärne jobu Dan tõstis Nicki käe Colini õlalt maha. „Mitte midagi niisugust, millesse sina peaksid oma nina toppima. Mitte midagi, millest sa aru saaksid.”

Pool kuus sai Northern Line’il sõita vaid püsti seistes. Kinno sõitvad Nick ja Jamie pressiti väsinud ja higiste inimeste vahele. Nick nägi vähemalt rahvamassist üle ja sai värsket õhku hingata, Jamie aga oli ülikonnas mehe ja vägeva rinnapartiiga naise vahel lootusetult kinni.

„Ma räägin, et midagi on valesti,” kordas Nick. „Dan kohtles Colinit nagu oma teenrit ja mind nagu väikest last. Järgmine kord ma …” Nick jäi vait. Mida ta õigupoolest järgmisel korral teeks? Virutaks Danile? „Järgmine kord panen ta paika,” lõpetas ta.

Jamie kehitas ühte õlga, sest millekski rohkemaks ei jätkunud ruumi. „Minu meelest puhud sa ise mulli,” sõnas ta rahulikult. „Vahest loodab Colin Danilt hispaania keeles abi saada. Dan õpetab paljusid.”

„Ei, see ei saanud olla. Oleksid sa neid kuulnud!”

„No siis ta ilmselt sepitseb midagi.” Jamie naeratus laienes purihammasteni. „Kas sa siis ei taipa, et ta irvitab nende mõlema üle. Umbes nagu tookord, kui ta Alexi uskuma pani, et Michelle heidab talle silma. Nalja oli mitmeks nädalaks.”

Nick naeris tahtmatult kaasa. Colin oli nii veenvalt mõjunud, et Alex hakkas häbelikku Michelle’i lausa jälitama. Muidugi tuli lugu välja ja siis ei õnnestunud Alexil mitu päeva järjest värvi vahetada. Ta oli jätkuvalt tulipunane.

„See juhtus kaks aastat tagasi. Me olime ainult neljateistaastased,” kostis Nick. „See oli lapsik ja tobe.”

Uksed libisesid lahti ja mõned inimesed väljusid. Neid, kes sisse trügisid, oli hoopis rohkem. Kõrgete kontsadega noorik oli kogu oma keharaskusega Nicki jalale astunud ja valu sundis ta Colini kummalise käitumise mõneks ajaks unustama.

Alles hiljem, kui nad istusid pimedas kinosaalis ja hiigelsuurel ekraanil näidati reklaame, tuli Nickile taas silme ette pilt Colinist kahe friigi seltsis. Alexi innukalt kiirgavad silmad, Dani võimukas irve ja Colini kohmetus. Järeleaitamisest ei saanud seal küll juttu olla. Mitte mingil juhul.

Nick ei näinud Colinit terve nädalavahetuse ega kuulnud temast midagi. Esmaspäeval rääkis sõber temaga vaid siis, kui rääkimata jätta ei saanud. Ta paistis kogu aeg kiirustavat. Ühel vahetunnil nägi Nick, kuidas Colin andis midagi Jerome’ile. See oli õhuke ja läikivast plastikust. Jerome kuulas mõningase huviga, Colin aga seletas midagi innukalt, sealjuures ägedalt žestikuleerides. Siis läks ta minema.

„Hei, Jerome,” läks Nick lootusrikkalt lähemale. „Räägi, mis asja Colin sulle just praegu andis.”

Jerome kehitas õlgu. „Ei midagi erilist.”

„Näita siis mulle ka.”

Hetkeks tundus, et Jerome sirutabki käe põuetasku poole, kuid ta mõtles ümber.

„Miks see sind nii väga huvitab?”

„Lihtsalt niisama. Uudishimu.”

„See polnud midagi tähtsat. Ja üldse, küsi parem Colini käest.” Nende sõnadega Jerome pöördus ning läks sinna, kus arutati viimase jalgpallimatši tulemusi.

Nick võttis kapist inglise keele tunniks vajaliku välja ning lonkis klassi, kus kõigepealt jäi talle silma Emily nagu alati. Tüdruk joonistas laua kohale kummardudes väga keskendunult. Ta tumedad juuksed varjasid paberi.

Nick pööras pilgu kõrvale ja läks Colini laua juurde. Friik Alex oli seal. Nad olid Coliniga pead kokku pannud ja sosistasid omavahel.

„Võid selle endale persse pista,” pomises Nick süngelt.

Järgmisel päeval Colin kooli ei tulnud.

„Siin võib mis iganes mängus olla. Kuule, tavaliselt olen mina sinust paranoilisem!” Jamie virutas nagu kinnituseks oma kapi ukse pauguga kinni. „Kas sa sellele pole mõelnud, et Colin võib olla kellestki sisse võetud? Enamik inimesi hakkab just siis imelikult käituma.” Jamie pööritas silmi. „Äkki on see Gloria? Ei või ju iial teada. Või siis Brynne. Ei, Nick, va võrgutaja, temal jätkub vaid sinu jaoks silmi.”

Nick kuulas vaid poole kõrvaga, sest kaks kuuenda klassi poissi seisid temast veidi eemal koridoris tualettruumi ees. Need olid Dennis ja … veel mingi poiss, kelle nimi Nickile meelde ei tulnud. Igatahes rääkis Dennis midagi kiirustades teisele poisile, hoides sealjuures ta nina all õhukest kandilist pakikest, mis tundus väga tuttav. Teine poiss irvitas ja toppis asja märkamatult oma kotti peitu.

„Äkki on Colin kenasse Emily Carverisse hullupööra armunud?” pakkus Jamie ikka veel rõõmsalt oletusi välja. „See lugu ei edeneks kuidagi, mis seletaks Colini halba tuju. Või siis on siin mängus kõigi lemmik Helen?” Jamie müksas tüsedat tüdrukut, kui too üritas temast mööda trügides klassi pääseda.

Helen pööras ümber ja tõukas poissi sellise jõuga, et too läbi poole koridori paiskus. „Käpad eemale, jobu!” sisistas ta.

Jamie toibus šokist kiiresti. „Hea küll. Kuigi sind vaadates on see raske. Mind lihtsalt erutavad vistrikud ja pekk.”

„Jäta ta rahule,” soovitas Nick. Jamie paistis hämmeldunud.

„Ja mis sinul viga on? Astusid just Greenpeace’i või mis? Hakkad morskasid ja muid elukaid päästma?”

Nick ei vastanud. Jamie Heleni pihta sihitud naljad tekitasid temas alati tunde, nagu laseks keegi ilutulestikurakette bensiinitünnide suunas.

Telekas näidati Simpsoneid. Nick istus dressipükste väel diivanil ja sõi lusikaga otse plekkpurgist leigeid ravioole. Ema polnud veel koju jõudnud. Tal oli ilmselt kodust lahkumise ja asjade kokkupanekuga kiireks läinud, sest pooled juuksuritööriistad vedelesid elutoa põrandal. Nick oli koju jõudes lokirullile astunud ja peaaegu ninali lennanud. Taltsutamata taifuun Mamma.

Isa norskas magamistoas ja oli uksele riputanud oma „Palun mitte mu und segada” sildi.

Ravioolipurk sai tühjaks ning Homer põrutas autoga puusse. Nick haigutas. Ta oli seda seeriat juba näinud ja üleüldse oli vaja korvpallitrenni minema hakata. Poiss korjas erilise entusiasmita oma trennivarustuse kokku. Vähemalt oli lootust, et Colin täna trenni tuleb, arvestades, et ta oli eelmisest poppi teinud. Polnuks paha talle helistada ja meelde tuletada. Nick proovis kolm korda, kuid vastas vaid kõnepost, ning teatavasti kuulas Colin seda üliharva.

„Neil, kes mängu tõsiselt ei võta, pole meeskonda asja.” Betthany möirgas nii, et võimla kajas. Märgatavalt väiksemaks jäänud meeskonna liikmed vahtisid häbelikult oma jalanõusid. Betthany karjus täiesti valede inimeste peale. Nemad ju ikkagi tulid trenni. Kuid tavapärase seitsmeteistkümne asemel oli täna kohal vaid kaheksa poissi. Kaheksast mängijast ei saanud kahte võistkonda teha, rääkimata kellegi väljavahetamisest. Colinit loomulikult polnud kohal ja seekord oli kaotsis ka Jerome. Asi kiskus huvitavaks.

„Mis nende luuseritega lahti on? Kas nad kõik on haiged? Kas siinkandis on kõik järsku peast pehmeks läinud?” Nick lootis, et ehk läheb Betthanyl varsti hääl ära.

„Kui ta on kogu aeg nii halvas tujus, jään ka mina järgmisel korral koju,” pomises poiss endamisi ja sai selle eest kakskümmend viis kätekõverdust.

Koduteel helistas Nick Colinile veel kaks korda, kuid keegi ei vastanud. Pagan küll!

Mis teda üleüldse nii närvi ajas? Kas ainult see, et Colin tobedalt käitus? Pisut järele mõeldes sai Nick aru, et selles ei saa asi olla. Lolluse võis ära kannatada. Pigem paistis, et Colin oli üleöö Nicki oma elust täiesti välja tõuganud. See tähendas, et ta on Nickile vähemalt seletuse võlgu.

Koju jõudes ruttas Nick oma tuppa ja viskus laua taha kipakale pöördtoolile. Ta pani arvuti tööle ja avas postkasti.

Kellelt: Nick Dunmore <nick1803@aon.co.uk>

Kellele: Colin Harris <colin.harris@hotmail.com>

Teema: Kõik korras?

Kuule, kutt, oled sa haige või? On midagi juhtunud? Kas ma solvasin sind kuidagi? Kui nii, siis ma ei teinud seda meelega. Muide, mis äri sa Daniga ajad? See tüüp on täiega imelik. Ma mõtlesin, et me mõlemad arvame nii. Kas homme kooli tuled? Kui midagi on pahasti, peaksime sellest rääkima.

Side lõpp.

Nick

Ta saatis meili teele, avas siis brauseri ja läks korvpalliliidu jututuppa. Seal polnud kedagi ja Nick suundus deviantARTi1 Emily lehele. Ta tahtis teada, kas tüdruk on mõne uue manga või luuletuse üles pannud. See plika oli uskumatult andekas.

Poiss leidis kaks uut visandit, mille oma kõvakettale salvestas, ja lühikese blogipostituse. Ta kõhkles enne, kui seda lugema hakkas. Emily lehele minnes pidi ta alati mingi nähtamatu barjääri ületama, teades, et kirjapandu pole temale mõeldud.

Emily oli palju vaeva näinud, et tundmatuks jääda, kuid tal oli lobisevaid sõbrannasid.

Nick tõrjus mõtte eemale. Siin, sellel netileheküljel sai ta tüdruku lähedal olla. See oli peaaegu nagu teda pimeduses puudutada.

Emily kurtis blogis, et ta pea on tühi.Ta igatses maale kolida, hiigelsuurest koletisest Londonist eemale. Ta sõnad torkasid Nicki valusasti. Oli mõeldamatu, et Emily võib lahkuda tema linnast ja elust. Poiss luges sissekande kolm korda üle ja sulges siis netilehe.

Järjekordne postkastikontroll ei toonud Colinilt sõnagi. Temalt polnud mitu päeva ka ühtegi säutsu tulnud. Nick ohkas, pani hiire tarbetult valju kolksuga lauale ning lülitas arvuti välja.

Keemia oli tõeline jumalate karistus. Nick kaevus üha kasvava meeleheitega õpikusse ja üritas aru saada ülesandest, mida missis Ganter nendelt selles tunnis nõudis. Sellest ei piisanud, et aasta lõpuks C kirja saab. Vähem kui B ei tohtinud saada ja tegelikult oleks tal lausa A-d vaja olnud. Meditsiini õppima viletsa keemiaga ei võeta.

Poiss tõstis pilgu. Emily istus ta ees, tume pats seljal rippumas. Tal polnud õbluke, haldjalik selg. Oli näha, et tegu on ujujaga. Tüdruku jalad olid pikad ja lihaselised ja … Nick raputas pead, nagu tahaks mõtteid õigesse kohta tagasi paisata. Kurat küll. Ta pidi uuesti mõtlema hakkama, mitu mooli moodustab 19 grammi CH₄.

Kell kuulutas tunni lõppu liiga vara. Nick oli üks viimaseid, kes töö ära andis, ja ta oli üsna veendunud, et missis Ganter ei jää sellega rahule. Emily oli juba läinud. Nick vaatas automaatselt tema järele ringi ning avastas tüdruku veidi kaugemalt koridorist. Emily rääkis Rashidiga, kelle hiigelnina vari seinal meenutas linnunokka. Nick lonkis mõne sammu lähemale ja tegi näo, et otsib midagi oma kotist.

„Sa ei tohi sellest kellelegi rääkida, said aru?” Rashid ulatas Emilyle ajalehte mähitud lapiku pakikese. Taas oli see ruudukujuline. „See on tõesti tähtis. Usu, sa üllatud, kui lahe see on.”

Umbusk Emily näol oli kõnekas. „Mul pole selliste lolluste jaoks aega.”

Nick jäi nende lähedale seisma ja uuris teraselt maleklubi teadetetahvlit.

„Mis tähendab pole aega? Proovi! Näe!”

Nicki kõõrdpilk registreeris, et Rashid küll pakkus oma ajalehte mähitud pakikest, kuid Emily ei võtnud seda vastu. Tüdruk hoopis taganes sammukese, raputas pead ja kõndis edasi. „Paku kellelegi teisele,” hõikas ta Rashidile üle õla.

Just, anna näiteks mulle, mõtles Nick. Mis pagan siin toimus? Miks keegi ei rääkinud midagi koolis jagatavatest pakikestest? Põrgut küll, miks temal veel ühtegi polnud? Teda ei jäetud ometi mängust välja?

Nick jälgis Rashidi, kes oli paki pintsakutaskusse toppinud ja loivas nüüd koridori mööda edasi, sihtides Brynne’i, kes parajasti sõbraga hüvasti jättis. Rashid kõnetas tüdrukut ning võttis taskust paki.

„Ja mida sina siin unistad?” Keegi virutas Nickile kõva võmmu selga. Jamie. „Kuidas su kohutav keemiatund möödus?”

„Kohutavalt muidugi,” pomises Nick. „Mida sina siis arvasid?”

„Tahtsin seda sinu enda suust kuulda.”

Mõned õpilased olid keset koridori seisma jäänud ning varjasid Brynne’i ja Rashidi. Nick läks lähemale, kuid üleandmine oli juba toimunud. Rashid loivas oma tavalise lohiseva kõnnakuga minema ja Brynne kadus nurga taha.

„Põrgut!” vandus Nick.

„Mis viga?”

„Siin toimub midagi. Ükspäev andis Colin Jerome’ile midagi ja nad salatsesid hirmsat moodi. Nüüd proovis Rashid Emilyga õnne, aga too käskis tal uttu tõmmata ja Rashid läks Brynne’i jutule.” Poiss libistas käega üle sabasse seotud juuste. „Ma ei näinud, millega see lugu lõppes. Tahaksin tõesti teada, mis toimub.”

„CD-d,” nentis Jamie kuivalt. „Ma pakun, et mingid piraatkoopiad. Ma olen tänase päeva sees kaks korda näinud, kuidas üks inimene veab teise nurka ja määrib talle mingit plaati kaela. See pole ju midagi erilist. Või on?”

CD-plaadid. See klappis Rashidi paki mõõduga. Käest kätte levitatav piraatkoopia võis olla näiteks mingi keelatud muusika. Siis polnud mingi ime, et Emily ei tahtnud end asjasse segada. Jah, see oli täiesti võimalik. Oletus küll rahustas pisut Nicki uudishimu, kuid … kui see tõesti oli CD, miks siis keegi sellest ei rääkinud? Viimati, kui keelatud filmi levitati, oli see olnud peamine jututeema. Kõik filmi näinud inimesed kirjeldasid nähtut värvikalt ja teised kuulasid kadedate nägudega.

Seekord oli hoopis teisiti. Pigem meenutas toimuv telefonimängu mingi suust suhu liikuva salasõnaga. Asjaga kursis olevad isikud ei levitanud infot, rääkisid sosinal ning hoidsid omaette.

Nick läks mõtlikuna inglise keele klassi. Järgmine tund oli üsna igav. Poiss vajus oma mõtetesse ja märkas alles kahekümne minuti pärast, et mitte üksnes Colin ei puudunud koolist, vaid ka Jerome.

*

Soe sügispäike paistis Nicki magamistoa aknast sisse ning kallas raamatutest, vihikutest ja kortsus töölehtedest kaose üle kuldse valgusega. Inglise keele essee, mida Nick oli viimase pool tundi sepitsenud, oli vaid kolm lauset pikk. Lehe serv seevastu oli tihedalt täis sirgeldatud ringikesi, välgunooli ja lainelisi jooni. Põrgut, ta lihtsalt ei suutnud keskenduda. Mõtted muudkui uitasid ringi.

Poiss kuulis ema kolistamist köögis ja seda, kuidas ta raadiokanalit vahetas. Whitney Houston laulis „I Will Always Love You”. No tõesti, millega ta selle oli ära teeninud?

Nick viskas pastaka lauale, kargas püsti ja virutas ukse pauguga kinni. Nii enam ei saanud, CD plaat ei jätnud teda rahule. Kuidas oli võimalik, et temal veel plaati polnud? Kuidas sai juhtuda, et mitte keegi polnud talle sellest rääkinud? Ta üritas taas Colinile helistada, kuid ikka ei võtnud too kõnet vastu. Üllatus-üllatus. Nick jättis kõneposti paar sõimusõna, otsis mobiiltelefonist üles Jerome’i numbri ja vajutas nupule. Kostis kutsung, seejärel teine … Kolmanda järel kõne katkestati.

Sõitke te kõik põrgusse. Nick hingas sügavalt sisse. See oli naeruväärne. Ta pidi juba telefoni hoogsalt seljakotti viskama, kuid mõtles äkki ümber. Üks õhkõrn mõte oli teda kõditama hakanud. Tal oli olemas ka Emily number. Enne kui Nick jõudis välja mõelda piisavalt palju põhjusi mitte helistada, oli ta juba numbri valinud. Taas kutsus telefon korra, teise …

„Halloo.”

„Emily? Ee … mina siin, Nick. Tahtsin sinu käest üht asja küsida … Selle kohta, mis täna koolis …” Poiss pigistas silmad kõvasti kinni ja hingas sisse.

„Keemia töö kohta?”

„Ei. Ee … Ma lihtsalt nägin, et Rashid pakkus sulle mingit asja. Võid sa mulle öelda, mis see oli?”

Tekkis väike paus enne, kui Emily küsis: „Miks sa seda teada tahad?”

„Noh … ma … Sest, et mõned on hakanud viimasel ajal imelikult käituma. Paljud puuduvad koolist. Oled sa seda märganud?” Uskumatu, ta suutis viimaks täislausetega hakkama saada. „Ja ma kahtlustan, et see on kuidagi seotud nende asjadega, mis koolis käest kätte liiguvad… Sellepärast … Saad aru küll … Ma tahaksin välja uurida, mis toimub.”

„Mina ka ei tea.”

„Kas Rashid ei selgitanud midagi?”

„Ei, ta hakkas mind küsitlema. Tahtis teada mu perekonna kohta üht-teist, mis pole üldse tema asi – et kas nad annavad mulle palju vabadust ja muud sihukest.” Tüdruk naeris rõõmutult. „Ja seda, kas mul on päris oma arvuti.”

„Ah nii.” Nick üritas kuuldust mingeid järeldusi teha. „Kas ta seda ka ütles, mida sa arvutiga tegema peaksid?”

„Ei. Ta lihtsalt ütles, et tahab mulle anda midagi uskumatult head, paremat kõigest, mida seni näinud olen. Ning ta nõudis, et ma vaataksin seda üksinda.” Emily hääletoon andis selgesti mõista, mida ta sellest arvas. „Ta käis kõvasti peale – aga seda nägid sa ise ka.”

Viimane lause kõlas nähvakalt. Nick tundis, et punastab.

„Nägin jah.”

Tekkis vaikus.

„Mida sina arvad, mis see on?” küsis Emily viimaks.

„Pole aimugi. Küsin Colinilt, kui ta kooli tuleb.Või siis … Äkki on sinul mõni parem mõte?” Telefoni tekkis sügav vaikus.

Lõpuks lausus Emily: „Ei ole. Ausalt öelda pole ma sellele eriti mõelnud.”

Nick hingas sügavalt sisse, enne kui jätkas. „Kui ma peaksin midagi avastama, kas tahad, et sulle ka räägin? Muidugi juhul, kui see on huvitav.”

„Muidugi,” vastas Emily. „Aga ma pean nüüd minema. Ühtteist on vaja teha.”

See vestlus tõi päikese Nicki päeva. Colin võis kuradile käia. Nick oli saanud Emilyga rääkida ning tal oli ka ettekääne järgmiseks jutuajamiseks. See tuleb kohe, kui ta on midagi välja uurinud.

Colin oli tagasi. Ta naaldus vastu kappi, just nagu poleks midagi juhtunud, naeratas Nickile ja viskas rastapatsid peajõnksatusega seljale. „Mul oli elu kõige hullem kurgutõbi,” teatas ta ning osutas sallile kaelas. „Isegi moblaga ei saanud rääkida. Olin täitsa tumm.”

Nick üritas Colini näost valetamist välja lugeda, kuid see ei õnnestunud. „Betthany pidi vihast lõhki minema. Ma pole teda nii hulluna veel näinud,” vastas ta. „Miks sa talle ei teatanud, et oled haige?”

„Mul oli jube sant olla. Vanamees poleks pidanud niisugust kära tõstma.”

Nick valis järgmisi sõnu väga hoolikalt. „Sinu tõbi pidi jube nakkav olema. Üleeile oli trennis ainult kaheksa inimest. See on kõigi aegade rekord.”

Kui see Colinit üllatas, siis ei näidanud ta seda välja. „Ja siis? Juhtub vahel.”

„Jerome puudus ka.”

Colini äkitselt tekkinud huvi reetis vaid vaevumärgatav silmalaugude liikumine. Nick võttis sellest kohe kinni.

„Kui me juba Jerome’ist räägime, siis mis sa talle viimati andsid?”

Colin vastas hetkegi kõhklemata. „See oli Linkin Parki uus album. Sorri, ma tean küll, et oleksin pidanud ka sulle koopia tegema. Kas sobib, kui toon selle homme?” Nende sõnadega lõi ta kapiukse kinni, haaras matemaatika tunniks vajaliku kaenlasse ja vaatas Nickile kutsuvalt otsa. „Nii, kas me võime nüüd minna?”

Nicki jahmatas Colini selgitus. Linkin Park! Kas ta oli kogu salatsemist lihtsalt ette kujutanud? Mis siis, kui kujutlusvõime mängis talle vingerpussi ning õpilased puudusidki tegelikult gripi pärast? Lähemal uurimisel selgus, et ega puudujaid väga palju olnudki. Nick tegi hetk enne kella klassi jõudes kiire loenduse. Puudu olid Friik Kaks, Jerome, Helen ja vaikne poiss Greg. Teised konutasid rohkem või vähem unistena oma kohtadel.

Hea küll, mõtles Nick. Niisiis kujutas ta toimunut lihtsalt ette. Kõigest Linkin Park, ei mingit suurt saladust. Ta muigas iseenda üle ja pöördus Colini poole, et talle Betthany pröökamist kirjeldada. Kuid Colin ei pannud teda tähele. Tema vahtis hoopis pingsalt tavapäraselt akna all seisva Dani otsa. Dan näitas talle oma vatsa varjust nelja sõrme. Colin kergitas tunnustavalt kulme ja näitas kolme sõrme vastu.

Nicki pilk liikus nende kahe vahet edasi-tagasi, kuid enne, kui ta sai Colinilt küsida käemärkide tähenduse kohta, tuli mister Fornary klassi ning pommitas õpilasi terve tunni nii võigaste matemaatikaülesannetega, et Nickil polnud lõpuks enam hetkegi aega mõelda mingist kolmest või neljast sõrmest.