Читать книгу Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Victoria Hislop - Страница 5

Mai 2007

Kell oli pool kaheksa hommikul. Linn ei olnud tavaliselt kunagi rahulikum kui just sellel tunnil. Lahe kohal rippus hõbedane udu ja selle alla jääv vesi, sama läbipaistmatu kui elavhõbe, loksus vaikselt vastu kaldamüüri. Taevas oli värvitu ja õhk oli justkui soolast paks. Ühtede jaoks tähendas see eelmise õhtu lõppu, teiste jaoks uue päeva algust. Räsitud välimusega üliõpilased tõmbasid kohvi kõrvale viimase sigareti, samal ajal kui viisakalt riietatud vanapaarid olid tulnud oma varahommikusele jalutuskäigule.

Uduvine haihtudes ilmus kauguses, teisel pool Thermaikose lahte järk-järgult nähtavale Olümpose mägi ning vaikne sinine meri ja taevas heitsid kõrvale oma kahvatu katteloori. Kaldast eemal seisvate tankerite tumedad liikumatud kogud paistsid taeva taustal justkui peesitavad haikalad. Silmapiiril liikus üks või kaks väiksemat paati.

Pikka kaarjat merelahte ääristaval marmoriga sillutatud promenaadil liikusid ühtlase voona sülekoerakestega daamid, krantsidega noorukid, tervisejooksjad, rulluisutajad, jalgratturid ja lapsevankritega emad. Rannapromenaadi ja kohvikuterivi vahel venisid autod aeglaselt linna poole, päikesesirmide taha varjunud juhtide suud liikumas viimaste hittide rütmis.

Kalda ääres lonkis aeglasel, kuid kindlal sammul kallites narmendavates teksades sale siidiste juustega noormees, kellel oli seljataga pikk öö täis tantsimist ja napsitamist. Tema päevitunud näol oli kahe päeva vanune habe, kuid tema šokolaadpruunid silmad olid selged ja nooruslikud. Noormehe loid kõnnak oli omane inimesele, kes on iseenda ja maailmaga rahujalal, ning kõndides ümises ta vaikselt.

Teisel pool autoteed, väikeste laudade ja kõnnitee ääre vahelisel kitsal ribal liikus üks vanapaar aeglaselt oma igapäevase kohviku poole. Tugevalt kepile toetuv mees määras oma ettevaatlike sammudega nende liikumise tempo. Võimalik, et juba üheksakümnesed, kumbki mitte pikem kui 160 sentimeetrit, mõlemad korralikult riides, mehel seljas värskelt triigitud lühikeste käistega särk ja jalas heledad püksid, naisel lihtne lillemustriga puuvillane kleit, mille nööbirida ulatus kaeluse juurest kuni allääreni ning mis oli keskelt vööga kokku tõmmatud. Võimalik, et ta oli sedasorti kleite kandnud juba viiskümmend aastat.

Kõigis Niki tänavat ääristavates kohvikutes olid kõik toolid asetatud näoga mere poole, et kliendid saaksid istuda ning jälgida pidevas liikumises olevaid inimesi, autosid ja laevu, mis liuglesid hääletult dokkide piirkonnast välja ja sisse.

Assose kohviku omanik tervitas Dimitri ja Katerina Komninost ning nad vahetasid paar sõna selle päeva üldstreigi teemal. Kuna suurel osal tööl käivatest inimestest oli streigi tõttu vaba päev, siis oli ka kohvikus rohkem külastajaid ning omanikul ei olnud kurtmiseks põhjust. Tööseisakud olid midagi sellist, millega nad kõik olid harjunud.

Neil ei olnud vaja tellimust esitada. Nad jõid oma kohvi alati ühtemoodi: rüüpasid magusaks tehtud, porikarva vedelikku ja jagasid omavahel kolmnurkset magusat küpsetist, kataifi’t.

Vana mees uuris parajasti süvenenult ajalehe pealkirju, kui abikaasa rutakalt tema käsivart patsutas.

„Vaata, vaata, agapi mou3! Seal on Dimitri!”

„Kus, mu kallis?”

„Mitsos! Mitsos!” hüüdis naine, kasutades oma abikaasa ja lapselapse ühist hellitusnime. Kuid kannatamatute autojuhtide tuututamise ja valgusfoori tagant minema sööstnud autode mootorimüra tõttu ei kuulnud poiss teda.

Just selsamal hetkel katkestas Mitsos oma unelemise ja tõstis pea ning nägi läbi liikluse vilksamisi oma vanaema meeleheitlikku lehvitamist. Ta sööstis sõitvate autode vahelt tema poole.

„Yiayia!” ütles ta, heites käed ümber vanaema, ja võttis seejärel kinni vanaisa väljasirutatud käest ning suudles teda laubale. „Kuidas te elate? Milline tore üllatus… Ma kavatsesingi teid täna vaatama tulla!”

Vanaema näole ilmus lai naeratus. Nii tema kui ka abikaasa armastasid oma ainust pojapoega palavalt ning too omakorda soojendas ennast nende kiindumuse paistel.

„Tellime sulle midagi!” ütles vanaema innukalt.

„Ei, tõepoolest, mul pole midagi vaja.”

„Kindlasti sa tahad midagi – kas kohvi või jäätist…”

„Katerina, ma olen kindel, et ta ei taha jäätist!”

Ettekandja oli uuesti välja ilmunud.

„Palun mulle ainult klaas vett.”

„Kas see on kõik? Oled sa kindel?” muretses vanaema. „Kuidas oleks hommikusöögiga?”

Ettekandja oli juba ära läinud. Vana mees kummardus ettepoole ja puudutas oma lapselapse kätt.

„Täna ei ole vist loenguid ka?” küsis ta.

„Kahjuks mitte,” vastas Mitsos. „Ma olen sellega nüüdseks harjunud.”

Noormees oli tulnud aastaks Thessaloníki ülikooli magistriõpingutele, kuid õppejõud, nagu ka kõik teised riigiteenistujad terves Kreekas, streikisid sellel päeval, seega Mitsosel oli samuti vaba päev. Ta oli Proxenou Koromila baarides veedetud pika öö järel teel koju, et magama heita.

Mitsos oli kasvanud üles Londonis, kuid ta oli igal suvel oma isapoolsetel vanavanematel Kreekas külas käinud ning viieaastasest peale igal laupäeval Kreeka koolis käinud. Tema ülikooliaasta oli läbi saamas ning olgugi et streikide tõttu olid loengud sageli ära jäänud, oskas ta juba täiesti soravalt keelt, mida ta nimetas oma „isakeeleks”.

Oma vanavanemate tungivatest kutsetest hoolimata elas Mitsos ühiselamus, kuid külastas neid nädalalõppudel nende mere lähedal paiknevas korteris, kus nad peaaegu et lämmatasid ta oma tohutu pühendumusega, nagu õigete Kreeka vanavanemate kohuseks oligi.

„Sellel aastal on olnud rohkem tööseisakuid kui kunagi varem,” ütles vanaisa. „Meil ei jää muud üle, kui see lihtsalt välja kannatada, Mitsos. Ja loota, et asjad liiguvad paremuse poole.”

Nii nagu õpetajad ja arstid, streikisid ka prügivedajad, ning nagu tavaliselt ei töötanud ühistransport. Augud autoteedel ja praod tänavasillutises jäävad veel mitmeks kuuks parandamata. Selle vanapaari elu oli isegi parimatel päevadel raske ja kui Mitsos heitis pilgu vanaema tugevalt armistunud käsivarrele ning vanaisa artriidist vaevatud kätele, sai ta korraga aru, kui nõrgad nad on.

Samal hetkel märkas ta mööda kõnniteed nende poole liikuvat meest, kes toksis valge kepiga enda ette jäävat sillutist. Tema teekond oli kui takistusriba: seadusevastaselt poolenisti kõnniteele pargitud autod, konarlikud teeservad, piirdetulbad ja kohvikulauad, millest kõigist oli vaja mööda pääseda. Mitsos nägi meest kõhklemas kohviku reklaamtulba juures, mis oli üles seatud otse keset kõnniteed, ja hüppas püsti.

„Las ma aitan sind,” ütles ta. „Kuhu sa tahad minna?”

Mitsos vaatas seda tema enda näost nooremat nägu ja peaaegu läbikumavaid pimedaid silmi. Mehe nahk oli kahvatu ja üle ühe silmalau jooksis siksakina saamatult tehtud õmblusest jäänud arm.

Pime mees naeratas Mitsose suunas.

„Ma saan hakkama,” vastas ta. „Ma käin seda teed iga päev. Aga siin on alati mingeid uusi takistusi…”

Autod kihutasid neist sellel lühikesel teelõigul, mis viis nad järgmise valgusfoorini, mürinal mööda, summutades peaaegu täiesti Mitsose sõnad.

„Las ma saadan sind vähemalt üle tee.”

Ta võttis pimedal mehel käe alt kinni ning nad läksid koos teisele poole teed, kuid Mitsos lausa tunnetas mehe eneseusaldust ja otsustavust ning tal oli peaaegu piinlik, et ta oli teda aidanud.

Kui nad teisel pool teed kõnniteele astusid, lasi ta oma haarde lõdvemaks. Nende silmad justkui kohtusid nüüd.

„Aitäh.”

Mitsos taipas, et sellel pool teed varitseb pimedat meest uus oht. Sealsamas lähedal langes kallas järsult mere poole.

„Kas sa tead, et meri on kohe siinsamas?”

„Muidugi ma tean. Ma käin siin iga päev.”

Jalutajad näisid olevat justkui omaenese maailma ära kadunud või olid süüvinud ainult nende endi kõrvus tümpsuvasse muusikasse ning ei märganud pimeda mehe haavatavust. Mitmelgi korral tõmbas tema valge kepp nende tähelepanu alles sekundi murdosa enne võimalikku kokkupõrget.

„Kas ei oleks ohutum minna kuhugi mujale, vähem rahvarohkesse kohta?” küsis Mitsos mehelt.

„Oleks küll, aga siis ma jääksin kõigest sellest ilma…” vastas too.

Mees tegi käega kaare, viidates teda ümbritsevale merele ja rannajoonele, mis moodustas nende ees suure poolringi, ning osutas seejärel otse ette, lumiste tippudega mägede suunas, mis kõrgusid sadu kilomeetreid eemal teisel pool merd.

„Olümpose mägi. See pidevalt muutuv meri. Tankerid. Kalapaadid. Ma tean, et sa mõtled, et ma ei näe neid, aga kunagi ma nägin. Ma tean, et nad on seal, ma näen neid veel ikka oma vaimusilmas ja nad jäävad sinna alatiseks. Ja küsimus pole ju ainult vaatamises, eks ole? Sule oma silmad.”

Noormees võttis Mitsose käe ja hoidis seda tugevasti. Mitsost üllatas tema peenikeste sõrmede sile marmorjas jahedus ning ta oli tänulik füüsilise kinnituse eest, et ta ei ole üksi. Ta mõistis, mis tunne on seista siin rahvast täis kaldaäärsel pimeda, üksildase ja haavatavana.

Ja just sel hetkel, kui tema maailm pimenes, tundis Mitsos, kuidas ta meeled teravnesid. Hääled, mis enne olid olnud lihtsalt valjud, muutusid kõrvulukustavateks, lagipähe paistva päikese kuumus pani ta peaaegu minestama.

„Jää niimoodi,” kehutas pime mees ning Mitsos tundis hetkeks, kuidas tema haare lõdvemaks muutus. „Kõigest mõni minut veel.”

„Muidugi,” vastas ta, „on rabav, kui intensiivselt ma kõike tunnen. Ma alles püüan sellega harjuma hakata. Ma tunnen ennast selles rahvarohkes paigas nii kaitsetuna.”

Mitsos võis mehe hääletooni põhjal silmi avamatagi öelda, et mees talle vastates naeratas.

„Üks hetk veel. Ja siis sa tunned veel palju rohkemat…”

Tal oli õigus.

Mere tugev lõhn, õhu niiskus tema nahal, lainete rütmiline laksumine vastu kaldamüüri olid kõik võimendatud.

„Ja sa ju mõistad, et see kõik on iga päev erinev? Iga… jumala… päev.

Suvel on õhk nii liikumatu ja vesi nii loid − just nagu õli, ning ma tean, et mäed on uduvine sisse ära kadunud. Kuumus põrkab kividelt tagasi ja ma tunnen seda läbi oma kingataldade.”

Mõlemad mehed seisid näoga mere poole. Seda ei saanud kirjeldada kui tüüpilist Thessaloníki hommikut. Nagu pime mees oli öelnud, ei olnud olemas kahte ühesugust päeva, kuid nende ees avaneva vaatepildi puhul oli siiski ka midagi muutumatut: samaaegne aja ja ajatuse tunne.

„Ma tunnen enda ümber inimesi. Mitte ainult sinusuguseid, kes siin praegu on, vaid ka teisi. See koht on minevikust pungil, ta lausa kihab inimestest – ja nad on sama tõelised kui sina. Ma näen neid täpselt sama selgelt. Kas see jutt on üldse arusaadav?”

„Jah, on küll, muidugi on.”

Mitsos ei tahtnud mehele selga keerata ja minema jalutada, olgugi et see noor mees seda ju ei näeks. Ta tundis, et üksnes nende mõne temaga koos veedetud hetke jooksul on tema meeled erksamaks muutunud. Filosoofialoengud olid talle õpetanud, et need asjad, mida me näeme, ei ole tingimata kõige reaalsemad, ent nüüd oli ta seda ise uutmoodi kogenud.

„Minu nimi on Pavlos,” ütles pime mees.

„Ja minu nimi on Dimitri ehk Mitsos.”

„Ma armastan seda kohta,” ütles Pavlos. Tema sõnad tulid südamest. „Küllap on olemas pimedale inimesele paremini sobivaid elukohti, aga ma ei tahaks olla mitte kusagil mujal.”

„Jah, ma mõistan… Ma tahtsin öelda, et ma saan sellest aru. See on imeilus, see tähendab imetlusväärne linn.” Mitsos parandas ennast ruttu, olles häiritud enda hooletusest. „Tead… ma lähen parem oma vanavanemate juurde tagasi,” ütles ta. „Aga oli väga tore sinuga kohtuda.”

„Ka sinuga oli tore kohtuda. Ja tänud, et aitasid mind üle tee.”

Pavlos pööras ringi ja liikus edasi, jätkates kiiret toksimist oma pika ja peenikese valge kepiga. Mitsos seisis ja vaatas teda mõnda aega. Ta oli üsna kindel, et Pavlos tunneb tema pilgu soojust oma seljal. Seda ta igatahes lootis, surudes samal ajal maha tugevat soovi tema juurde tormata ning koos temaga piki mereäärt kõndida ja edasi vestelda. Ehk mõni teine päev…

Ma armastan seda kohta – need sõnad justkui kajasid tema ümber.

Ta läks tagasi kohvikusse, olles sellest kohtumisest silmnähtavalt liigutatud.

„See oli sinust kena, et sa talle appi läksid,” ütles vanaisa. „Me näeme teda väljas käies peaaegu iga päev ning tal on olnud sõiduteel paar ohtlikku olukorda. Inimesed lihtsalt ei hooli.”

„Kas sinuga on kõik korras, Mitsos?” küsis vanaema. „Sa tundud kuidagi vaikne.”

„Kõik on hästi. Ma mõtlen lihtsalt millelegi, mida ta ütles…” vastas Mitsos. „Ta armastab seda linna nii väga, olgugi et siin on tal kindlasti väga raske.”

„Me mõistame seda täiesti, eks ole, Katerina?” kostis seepeale vanaisa. „Need konarlikud kõnniteed on meie jaoks problemaatilised ja tundub, et keegi ei võta nendega midagi ette, kui valimislubadused välja arvata.”

„Aga miks te siis siia olete jäänud?” küsis Mitsos. „Te teate ju, et ema ja isa tahaksid väga, et te tuleksite ja elaksite koos meiega Londonis. Teie elu oleks seal palju kergem.”

Neid üheksakümnendates eluaastates inimesi oli kutsunud enda juurde elama nii nende poeg, kes elas rohelises Highgate’i linnaosas Londonis, kui ka tütar, kes elas Ühendriikides Bostoni jõukas eeslinnas, kuid miski takistas neid lihtsama elu kasuks otsustamast. Mitsos oli tihti kuulnud, kuidas ta vanemad selle üle arutlesid.

Katerina heitis oma abikaasale põgusa pilgu.

„Isegi kui meile antaks nii palju teemante, nagu on ookeanis veepiisku, ei sunniks ka see meid lahkuma!” ütles ta oma pojapoja poole kummardudes ja tema käest kinni haarates. „Me jääme Thessaloníkisse seniks, kuni me sureme.”

Nende sõnade intensiivsus tuli poisile täieliku üllatusena. Vanaema silmad lõid hetkeks leegitsema ja täitusid seejärel pisaratega, kuid mitte nii, nagu vanainimeste silmad mõnikord ilma nähtava põhjuseta vesiseks muutuvad. Need olid kirepisarad, mis tema põske mööda alla veeresid.

Nad istusid seal mõnda aega vaikides. Mitsos oli täiesti liikumatu, olles teadlik üksnes sellest, et vanaema hoiab tugevasti tema randmest kinni. Mitte keegi ei rääkinud ega liigutanud. Ta vaatas oma vanaema silmadesse, lootes leida selgitust. Ta ei oleks kunagi arvanud, et vanaema on suuteline selliseks tundepuhanguks, ta oli mõelnud temast alati kui vagura iseloomuga südamlikust vanadaamist. Nagu enamik temavanuseid kreeka naisi lasi ta enamasti oma abikaasal esimesena rääkida.

Vanaisa katkestas lõpuks vaikuse.

„Me julgustasime oma lapsi minema välismaale haridust omandama,” ütles ta. „Sellel ajal oli see ainuõige samm, kuid me eeldasime, et nad tulevad pärast tagasi. Aga nemad jäid hoopis alatiseks sinna.”

„Ma ei teadnud…” ütles Mitsos vanaema kätt pigistades. „Ma ei teadnud, mida te vanaisaga tundsite. Isa rääkis ükskord natuke sellest, miks te tema ja tädi Olga ära saatsite, aga ma ei tea tervet lugu. Sellel oli vist midagi pistmist kodusõjaga?”

„Jah, ka sellel oli oma osa,” ütles vanaisa. „Võib-olla on paras aeg rääkida sulle kõigest täpsemalt. Muidugi juhul, kui sa oled huvitatud…”

„Loomulikult ma olen huvitatud!” ütles Mitsos. „Ma olen elanud terve elu nii, et olen oma isa minevikku ainult osaliselt teadnud ja pole oma küsimustele vastuseid saanud. Ma arvan, et ma olen nüüd piisavalt vana, eks ole?”

Vanavanemad vaatasid teineteisele otsa.

„Mida sa arvad, Katerina?” küsis vana mees.

„Ma arvan, et ta peaks aitama meil köögiviljad koju tassida, et ma saaksin lõunasöögiks tema lemmiktoitu, gemista’t, valmistada,” ütles Katerina säravalt. „Mis sa sellest arvad, Mitsos?”

Nad suundusid tänavale, mis viis mere äärest eemale, ning läksid mööda vanu kitsaid tänavaid kõige otsemat teed pidi Kapani turule.

„Ettevaatust, Yiayia,” ütles Mitsos, kui nad olid jõudnud lettide juurde, mille ees maas vedelesid mädanenud puuviljad ja mõned köögiviljad.

Nad ostsid läikivaid tulipunaseid paprikaid, rubiinpunaseid tomateid, mis olid ümmargused nagu tennisepallid, kõvasid valgeid sibulaid ja tumedaid punakaslillasid baklažaane. Müüja pani ostukotti teiste asjade peale kimbu koriandrit ja selle lõhn näis täitvat kogu tänava. Kõik need saadused nägid piisavalt head välja, et nad toorelt ära süüa, kuid Mitsos teadis, et tema vanaema muundab need külluslikeks isuäratavateks täidetud köögiviljadeks, mis oli olnud Kreekas tema lemmiktoit sellest ajast saadik, kui ta ennast mäletab. Tal hakkas kõht korisema.

Piirkonnas, kus müüdi liha, oli põrand liharaiumispakkudelt maha nirisenud verest ligane. Tuttav lihunik tervitas neid nagu perekonnaliikmeid ja Katerinale anti kiiresti üks lambapeadest, mis neid ämbrist jõllitasid.

„Milleks sa selle ostad, Yiayia?”

„Puljongi jaoks,” vastas ta.

„Ja kilo rupskeid, palun.”

Ta keedab pärastpoole patsas’e nime kandvat suppi. Vanaema võiks üksnes paari euro eest neid kõiki mitu päeva toita. Siin ei lastud midagi raisku.

„See on tõestatud pohmellirohi, Mitsos!” ütles vanaisa pojapojale silma pilgutades. „Seega su vanaema peab sinu huvisid silmas!”

Peale kümneminutilist jalutuskäiku piki Thessaloníki vana linnaosa lagunevaid tänavaid jõudsid nad vanavanemate elukohani. Nad peatusid välisukse juures tänavanurgal, et tervitada Dimitri parimat sõpra, tema koumbaros’t, kellel oli seal ajalehekiosk. Need kaks meest olid tundnud teineteist rohkem kui seitsekümmend aastat ja ükski päev ei möödunud ilma ägedate diskussioonideta viimaste uudiste teemal. Lefteris, kes istus terve päeva ajalehtedest ümbritsetuna oma kioskis, oli selle linna poliitilistest küsimustest paremini informeeritud kui keegi teine terves Thessaloníkis.

Nende kortermaja oli 1950-ndatel aastatel ehitatud inetu neljakordne hoone. Trepikoda oli küllaltki hele, seal olid kollased seinad ja reas neliteist lukustatud postkasti, iga korteri jaoks üks. Heledat kivipõrandat, mis oli tähniline nagu kanamuna, oli äsja puhastatud tugevalõhnalise desinfitseerimisvahendiga, nii et kui nad aeglaselt trepist üles vanapaari korteri poole läksid, hoidis Mitsos hinge kinni.

Trepikoda oli korteriga võrreldes heledalt valgustatud. Alati, kui nad välja läksid, jäid korteri aknaluugid suletuks, kuid tagasi jõudes paiskas Katerina nad lahti lootuses tuuleõhku sisse lasta. Akende ees olevad pitskardinad lasid ainult natuke valgust läbi. Siin oli alati hämar, kuid Katerinale ja Dimitrile just nii meeldiski. Otsene päikesevalgus pleegitaks nende tekstiile ja puitmööblit, mistõttu eelistasid nad oma kodus läbi kardinate immitsevat kahvatut valgust ja nõrgavatiliste elektripirnide hämarat kuma.

Mitsos asetas poekoti köögilauale ja vanaema pakkis nende ostud kiiresti lahti ning asus kohe hakkima ja viilutama. Lapselaps istus seda vaatama, olles lummatud tillukeste sibulakuubikute ühetaolisusest ja baklažaaniviilude korrapärasusest. Olles teinud neidsamu liigutusi kümneid tuhandeid kordi, oli Katerina täpne nagu masin. Mitte ükski sibularaasuke ei eksinud tema lõikelaualt lillelisele vakstule, vaid liikusid viimse kübemeni praepannile, millelt tõusis õhku auru, kui nad õliga kokku puutusid. Kui ta süüa tegi, oli ta nii väle nagu mõni temast poole noorem naine, liikudes köögis ringi tantsijale omase kiiruse ja nobedusega. Ta liugles mööda vinüüliga kaetud põrandat, liikudes korrapäraselt müriseva igivana külmkapi ja elektripliidi vahet, mille katkist ust tuli kõva pauguga lüüa, et see kinni seisaks.

Mitsos oli sellest tegevusest täielikult haaratud, aga kui ta pilgu tõstis, nägi ta vanaisa uksel seismas.

„Kas sa hakkad juba valmis saama, mu kullake?”

„Veel viis minutit ja kõik on küpsema pandud,” vastas Katerina. „Poiss peab sööma!”

„Muidugi peab. Tule, Mitsos, jäta oma vanaema hetkeks üksinda.”

Noormees järgnes vanaisale hämarasse elutuppa ning istus tema vastu polsterdatud, puidust raamiga tooli. Kõigil toolidel olid seljatoel tikitud kaitsekatted, kõik ülejäänud pinnad olid aga kaunistatud valgete heegeldatud linikutega. Elektrikamina ees seisis väike sirm, millel oli aplikatsioonitehnikas lillevaas. Mitsos oli terve oma elu näinud, kuidas vanaema käsitööd teeb, ja ta teadis, et kõik need asjad on tema kätetöö. Ainus hääl toas oli kella vaikne rütmiline tiksumine.

Vanaisa selja taga riiulil olid reas raamitud fotod. Suurem osa neist kujutas Mitsost ennast või tema Ameerika nõbusid, ent seal olid ka pulmapildid – tema vanemate ning samuti tema tädi ja tädimehe oma. Ja veel üks raamitud foto − väga tõsiametlik portree tema vanavanematest. Oli võimatu öelda, kui vanad nad selle pildi tegemise ajal olid olnud.

„Me peame sinu vanaema ära ootama, enne kui me alustame,” ütles vanem Dimitri.

„Jah, muidugi. See on ju Yiayia, kes loobuks kotitäiest teemantidest, et saaks siin elada, eks ole? Ta paistis lausa vihastavat mõtte peale, et peaks siit kunagi ära minema. Ma ei tahtnud teda solvata!”

„Sa ei solvanudki teda,” lausus vanaisa. „Ta lihtsalt erutub kergesti, muud midagi.”

Katerina tuli üsna varsti tuppa, olles läbi imbunud aeglaselt küpsevate köögiviljade lõhnast. Võtnud põlle ära, istus ta diivanile ja naeratas oma mõlemale Dimitrile.

„Te ootasite mind, eks ole?”

„Loomulikult,” vastas tema abikaasa armastavalt. „See on sama palju sinu kui minu lugu.”

Ja korteri sumedas valguses, mis oleks võinud olla ükskõik kas koit või hämarik, hakkasid nad jutustama oma lugu.