Читать книгу Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Victoria Hislop - Страница 7

Niipea kui augustikuu põletavalt kuumad ilmad kätte jõudsid, mõtlesid Thessaloníki elanikud igatsusega maikuu soojuse peale. Nüüd oli varjus pluss nelikümmend kraadi ja inimesed sulgesid oma aknad ja luugid, et hirmuäratav kuumus majja ei pääseks.

Puhus küll midagi tuuleiili laadset, kuid isegi see ei toonud kergendust: läänest tulev Vardaris puhus oma kuuma hingust üle linna, kandes inimeste kodudesse peene tumeda tolmu kihi. Päeva palavaimatel tundidel olid tänavad inimtühjad ning mõni rändur oleks võinud ekslikult arvata, et need majad on maha jäetud. Majades sees oli sama vaikne, sest inimesed lamasid pimeduses ning hingasid pinnapealselt ja kuuldamatult, püüdes seda läpatanud õhku mitte sisse tõmmata.

Õhk oli nagu merigi – paks ja liikumatu. Kui lapsed merre sukeldusid, levis säbruline lainetus sadade meetrite kaugusele. Kui nad veest välja tulid, kuivasid nad hetkega ära, nahal kipitav soolane kiht. Ööd ei olnud kuigivõrd teistsugused ning õhk püsis sama liikumatu nagu baromeetrinäitki.

Konstantinos Komninose Türgist tagasitulek oli edasi lükkunud, ent kuu alguses saabus ta lõpuks koju. Selleks ajaks oli Olgal tunne, et tema rasedus on kestnud juba terve eluea. Tema peenikesed pahkluud olid üles paistetanud ja tema kenad rinnad olid paisunud nii suureks, et ei mahtunud ühegi talle rasedusajaks õmmeldud kleidi sisse. Konstantinos laitis maha mõtte lasta selles staadiumis midagi uut õmmelda ja seega kandis ta avarat valget puuvillast öösärki, milles oli küllaldaselt ruumi isegi juhuks, kui ta peaks raseduse viimastel nädalatel veelgi rohkem paisuma.

Paar päeva pärast reisilt naasmist kolis Konstantinos teise magamistuppa.

„Sul on rohkem ruumi vaja,” ütles ta Olgale. „Sa ei tunne ennast mugavalt, kui ma pool voodit enda alla võtan.”

Olga ei olnud sellele vastu. Iga järgmine öö oli eelmisest rahutum ja enamasti õnnestus tal üksnes tund aega magada. Ta lamas tundide viisi pimeduses selili, põrnitsedes oma suletud luukidega magamistoa tintmusta tühjusesse, ja tundis oma üsas beebi tugevaid põtkimisi. Need olid jõulised, korrapärased liigutused. Mõnikord tundus, et kõik lapse jäsemed liiguvad samaaegselt, ja Olga kujutas endale ette, milline see laps on – kui tugev, kui väsimatu, kui energiline. Ta ei lubanud endal kordagi mõelda sellest lapsest kui tüdrukust. Tüdruku sünnile reageeriks Konstantinos pehmelt öeldes pettumusega. Olga teadis niigi, et ta ei olnud täitnud temale pandud lootusi, kuna tal oli rasedaks jäämiseks kulunud nii kaua aega, ning tema abikaasa ei olnud oma kärsitust varjanud. Nende abiellumise ajal oli Olga olnud kahekümnendates eluaastates ning rohkem kui kümme aastat oli kulunud, enne kui arst kinnitas, et neli raseduskuud on möödas ja kõik tundub olevat stabiilne. Vahepealse aastakümne jooksul oli olnud mitmeid selliseid kordi, mil ta südame põksudes juba kindlalt uskus, et on lapseootel, ent üks või kaks kuud hiljem pidi taas kurvastama reetlikku verejooksu nähes.

Tema käsi lebas kõhu esiletungival kumerusel ja ta tundis, kuidas ta sõrmed järjekordsele löögile reageerides liikusid. Kui see laps ometi juba sünniks, mõtles ta, ja laulis justkui tema rahustamiseks, samal ajal ise üha rahulikumaks muutudes.

Üks kell tiksus tema magamistoa kaminasimsil, teine trepihallis ning võõrastetoa kella löögid andsid talle igal veerandtunnil teada, kui palju aega on möödunud, aidates tal lugeda tunde hetkeni, mil ta võib üles tõusta. Ta soovis, et need tunnid mööduksid juba rutem.

Oli tõsi, et Olga vajas voodis rohkem ruumi, ent Konstantinose jaoks oli veelgi olulisem põhjus kerge vastikustunne Olga moondunud keha suhtes. Ta tundis oma naise veel vaevu ära. Kuidas küll oli see mannekeen, kellega ta oli abiellunud ning kellel olid saledad puusad ja vöökoht, mis mahtus tema enese kahe käe vahele, muutunud kellekski, keda ta ei suutnud peaaegu puudutadagi? Tema pingul nahaga pallikujuline kõht ja tohutu suured tumedad nibud olid eemaletõukavad.

Nende viimaste nädalate jooksul, mil Olga lebas unetult, lugedes erinevate kellade mitte päris üheaegseid lööke, kuulis ta sageli trepil vaikset sammumüdinat ja peaaegu hääletut ukse sulgemist koridori lõpus. Ta kahtlustas, et pärast seda, kui tema oli voodisse läinud, lipsas Konstantinos välja ja külastas diskreetselt mõnda linna peenemat bordelli. Ta ei tundnud isegi mitte hetkeks, et tal oleks olnud õigus väljendada rahulolematust. Ehk võidab ta ühel päeval mehe tähelepanu tagasi.

Olga teadis, et Konstantinos oli abiellunud temaga tema ilu pärast. Ta ei loonud endale illusioone – ta oli linna ühe parima rätsepa juures mannekeenidena töötavate tüdrukute seast justkui iludusvõistluselt välja valitud. Olles ilma kaasavarata – tema mõlemad vanemad olid surnud, kui ta ei olnud veel kümnenegi –, tundis ta, et tal on teatud mõttes vedanud. Paljud Thessaloníkis töötavad modellid leidsid ennast lõpuks linna kiiresti kasvavast punaste laternate rajoonist.

Ent ometi mõtiskles ta selle üle, mis tunne oleks olnud abielluda armastuse pärast, ning taipas, et tema ilu oli ta samal ajal nii päästnud kui ka vangi mõistnud. Olga teadis, mis tunne on olla tarbeese, nagu rull siidi või kullatud kujuke, ostetud ja vaatamiseks välja pandud.

Vanemaks saades hakkas ta mõistma, mil moel füüsiline veatus võib ka koormaks olla, ent kui ta selle täiuslikkuse kaotas, valdas teda korraga rahutus. Ta oli viimastel kuudel üha kasvava ärevusega jälginud oma keha paisumist, veenide laienemist, naba esiletungimist ja kõhu pundumist, kuni nahk oli viimase piirini veninud ning selle pealmine kiht näis kohe lõhenevat, jättes nahale tosinate kaupa heledaid jooni, mis olid nagu aknaklaasi mööda alla voolavad vihmapiisad.

Olgugi et iivelduse tõttu, mida ta tundis, ei söönud ta peaaegu mitte midagi, jätkas tema keha paisumist. Igal hommikul, kui Pavlina punus oma emanda eebenikarva juuksed palmikusse ja põimis need ümber tema pea, rääkisid naised teineteise peegelpildiga.

„Te olete ikka sama ilus, nagu te alati olete olnud,” kinnitas Pavlina talle. „Te olete ainult keskelt natuke ümaram.”

„Ma tunnen ennast pundununa, Pavlina. Üldsegi mitte ilusana. Ja ma tean, et Konstantinos ei talu mind enam.”

Pavlina tabas peeglist Olga pilgu ja nägi, kui kurb ta on. Õnnetuna oli Olga vaat’ et veelgi ilusam. Niisketena paistsid tema tumeda siirupi karva silmad veel sügavamad.

„Ta pöördub teie juurde tagasi,” ütles Pavlina. „Niipea kui laps on sündinud, loksub kõik oma kohale tagasi. Küll te näete.”

Pavlina teadis oma kogemusest, mida ta räägib. Ta oli enne kahekümne kahe aastaseks saamist ilmale toonud neli last ning pärast kolme esimest sünnitust oli ta elavaks tõestuseks selle kohta, et naise keha rasedusaegne dramaatiline paisumine võib taanduda. Ent neljanda raseduse järel kaotas tema keha siiski lõpuks oma elastsuse. Olga heitis pilgu oma majapidajanna kehakujule, mis sarnanes rohkem kui tema enda keha kellegagi, kes hakkab kohe sünnitama.

„Ma loodan, et sul on õigus, Pavlina,” ütles ta, pannes kõrvale riidetüki, millele ta oli aeglaselt ja saamatult äärekanti kinnitanud.

„Millal täpsemalt te selle valmis kavatsete saada?” narritas Pavlina, kui ta selle väikese linakese kätte võttis, et oma emanda kätetööd uurida. „Beebi peaks sündima sellel kuul, eks ole? Või oli see järgmisel aastal?”

Olga tikkimisoskused ei olnud kuue kuu jooksul peaaegu sugugi paranenud. Nõel libises tema higistavate sõrmede vahelt maha ja nii mitmelgi korral oli ta ennast nõelaga torganud ning verepiisakesed olid kreemikat linast riiet määrinud.

„See on üks pusserdus, eks ole?”

Pavlina naeratas ja võttis riide tema käest ära. Ta ei saanud seda eitada. Olga käed ei olnud tikkimiseks mõeldud. Ehkki tema sõrmed olid peenikesed ja kaunid, ei olnud ta nõela käsitsemisel osav. Tema jaoks oli see kõigest tegevus, mille abil aega surnuks lüüa.

„Ma pesen selle puhtaks ja lõpetan seejärel teie eest ära, eks ole?”

„Aitäh, Pavlina. Kas sa teeksid seda?”

Kõigi nende kuude jooksul oli Olga ennast ebamugavalt tundnud, kuid selle augustikuu hommiku varastel tundidel võttis kärsitus tema üle võimust. Ta ei suutnud enam mitte ühte minutit rahulikult lebada. Tema selg valutas istudes rohkem kui seistes ja kõht, mis oli umbes nädal aega järjest olnud pehme, läks pingesse. Iga natukese aja tagant pidi ta valu tõttu peaaegu meelemärkuse kaotama. Tema aeg oli lõpuks kätte jõudnud.

Kuigi oli laupäev, läks Konstantinos nagu tavaliselt kell kuus kolmkümmend oma kontorisse.

„Nägemiseni, Olga,” ütles ta, tulles naise magamistuppa hetkel, mil kokkutõmbed kõhus olid viivuks taandunud. „Ma olen müügisaalis. Pavlina võib kellegi mulle järele saata, kui sa mind vajad.”

Olga püüdis naeratada, kui mees oma käe tema käele asetas. See žest oli mõeldud naise rahustamiseks, ent oli nii põgus nagu sule puudutus, vormitäiteks tehtud liigutus, mis pani Olga tundma ennast pigem veelgi vähem armastatuna. Mees paistis naise valu mitte märkavat ja tundus, et ta ei olnud tähele pannud neid tasaseid oigeid, mida Olga tema tuppa astudes kuuldavale tõi.

Ent kui valulained ta peatselt enese alla matsid, siis Olga lausa ulgus ning hoidis Pavlina käest kramplikult kinni, nii et tema sõrmedest jäid majapidajanna käele jäljed. Selline kohutav piin võis tähendada küll üksnes elu lõppu, mitte selle algust.

Möödakäijad kuulsid juhuslikke ahastavaid karjeid, ent sellised hääled olid siin linnas tavalised ning trammide ja veovankrite kolina ja tänavakaubitsejate hõigete kakofoonia neelas need enda alla. Kell kümme lasi Pavlina kutsuda doktor Papadakise, kes kinnitas, et laps sünnib peagi. Konstantinos Komninose ühiskondlik positsioon tähendas seda, et doktor jääb sinna seniks, kuni laps on õnnelikult sündinud.

Sünnituse viimastel tundidel ei lasknud Olga mitte hetkekski Pavlina käest lahti. Ta kartis, et muidu kistakse ta halastamatult pimedasse valust moodustunud tunnelisse, mis lõikab ta maailmast ära.

Vaba käega pühkis Pavlina oma emanda laupa jaheda veega, mida köögist vahetpidamata juurde toodi.

„Püüdke teha nii, et ta natukene lõdvestuks,” andis doktor Pavlinale nõu.

Majapidajanna teadis oma kogemustest, et siis, kui valu su keha kaheks tükiks rebestab, on see absurdne soovitus. Ta oleks tahtnud arstile öelda, mida ta arvab, kuid sellel ei olnud mõtet. Ta hammustas endale huulde. Mees oli seitsmekümnendates eluaastates. Ükskõik kui mitmeid tuhandeid lapsi ta oma karjääri jooksul ka vastu võtnud oli, ei suudaks ta iialgi isegi ligilähedaselt ette kujutada, mida Olga läbi elas.

Voodi oli higist, veest ja sellest vedelikust, mis Olga kehast nagu tulvavesi välja purskas, märg. Olgal oli tunne, nagu triiviks ta teadvusetusesse, ning ta mõtles selle unenäo peale, mida ta juba nii palju nädalaid tagasi oli näinud – ja mis oli viimastel päevadel mingil kujul sageli kordunud.

Doktor oli ennast mugavasse tooli istuma sättinud ja luges ajalehte, vaadates vahetevahel oma taskukella ja heites seejärel pilgu Olgale. Tundus, justkui jälgiks ta Olgat, kuid võib-olla ta üksnes rehkendas, kui palju aega kulub, enne kui ta lõunat süüa saab.

Kuna paksud kardinad olid peaaegu täiesti ette tõmmatud, oli tuba enam-vähem pime. Doktor hoidis oma ajalehte kõrgel, et püüda neid valguskiiri, mis siiski leidsid tee tuppa. Alles siis, kui Olga karjed olid sellised, et need oleksid võinud peegli purustada, tõusis ta püsti. Jäädes niisugusele kaugusele, kus tema äärmiselt puhas hele ülikond ohtu ei satu, hakkas arst juhiseid jagama.

„Ma näen beebi pead. Te peate nüüd pressima, kyria Komninos.”

Mitte miski ei tundunud Olgale sellest loomulikum. Iga osake temast tundis seda sundi, kuid samal ajal tundus see võimatu ülesandena, justkui peaks ta oma keha pahupidi pöörama.

Möödus umbes tund. Pavlinale tundus see terve päevana ja Olgale määratlematu ajaühikuna, mille kestel sai tema elu mõõta üksnes valulainete järgi. Ta langes deliiriumisse. Ta ei teadnud, et ta oli olnud südame seiskumisele lähedal ja et beebi kurnatud süda vaevu tuksus. Ta oli teadlik üksnes valust. See oli ainus, mis näis nendel sünnituse viimastel hetkedel tõeline.

Beebi ujus pimedusest välja toa hämarusse. Ja karjus. Olga valu oli kadunud ja seetõttu ta teadis, et see kõrgehäälne nutt ei kuulunud talle. See oli üks uus hääl.

Olga lamas mõned minutid vaikselt ja liikumatult. Hingetult. Kurnatus- ja kergenduspisarad voolasid mööda tema nägu alla. Ta sai teadlikuks sellest, et nende kahe tema eest hoolitsenud inimese tähelepanu oli nüüd suunatud mujale, millelegi toa teises otsas. Nad olid seljaga tema poole ja alateadlikult hoidus ta neid segamast.

Ta sulges natukeseks ajaks silmad ja kuulas nende vaikset pomisemist. Tal ei olnud muretsemiseks mingit põhjust. Olga tundis selles toas neljanda inimese kohalolu. Ta teadis, et ta on seal.

„Kyria Olga…”

Ta nägi oma voodi kõrval Pavlinat. Väike valge pamp oli Pavlina valge pluusi ja suure rinna taustal peaaegu märkamatu.

„Teie… beebi.” Ta suutis vaevu rääkida. „Siin on teie beebi. Teie poeg. Teie poiss, kyria Olga!”

Ja seal ta tõepoolest oli. Pavlina asetas tillukese olevuse Olga käte vahele ning ema ja poeg vaatasid teineteist esimest korda.

Olga ei suutnud rääkida. Armastus voogas temast välja tohutu suure lainena. Ta ei olnud iial varem kogenud midagi niivõrd võimsat kui see tingimusteta armastus, mida ta selle oma kätel lebava väikese olendi vastu tundis. Sellel hetkel, kui nende silmad kohtusid, loodi purunematu side.

Konstantinos Komninosele saadeti teade ja kui ta koju saabus, ootas doktor Papadakis teda allkorrusel.

„Teil on poeg ja pärija,” informeeris doktor teda uhkustundega, justkui oleks tema olnud kogu protseduuri eest vastutav.

„See on suurepärane uudis,” vastas Komninos sellisel toonil, nagu oleks teda teavitatud laevatäie Hiina siidi kohalejõudmisest.

„Õnnitlused!” lisas Papadakis. „Ema ja lapsega on kõik korras, seega ma hakkan nüüd minema.”

Kell oli peaaegu kolm ja arst kibeles lahkuma. Ta lootis alati, et tal on laupäevad vabad, ja ta ei tahtnud mitte mingil juhul jääda ilma sellel pealelõunal toimuvast Prantsuse külalispianisti soolokontserdist. Kava koosnes üksnes Chopini muusikast ja terve Thessaloníki kõrgem seltskond oli elevil.

„Ma tulen neid järgmisel nädalal vaatama, aga andke mulle teada, kui te vajate mind juba varem, kyrios Komninos,” ütles ta masinlikult naeratades.

Mehed surusid kätt ja veel enne, kui doktor oli majast väljuda jõudnud, oli Komninos juba poole trepi peal. Käes oli aeg poeg oma silmaga üle vaadata.

Selleks ajaks oli Pavlina aidanud Olgal ennast pesta ja oli tema juuksed äsja palmikusse põiminud. Voodisse olid pandud puhtad linad ja beebi magas voodi kõrval hällis. See vaatepilt rääkis rahust ja korrastatusest – just sellest, kuidas Konstantinos asju näha tahtis.

Konstantinos ei vaadanud oma naise poolegi, vaid läks läbi toa ja jäi vaikides seda sissemähitud vastsündinut uudistama.

„Kas ta pole mitte ilus?” küsis Pavlina.

„Ma ei näegi teda korralikult,” vastas mees kerge rahulolematusega hääles.

„Te näete teda piisavalt, kui ta üles ärkab,” hüüatas Pavlina.

Komninos heitis talle pahakspaneva pilgu.

„Ma pidasin silmas seda, et oleks parem lasta tal praegu magada. Ja niipea kui ta üles ärkab, toon ma ta teie juurde. Oleks parem teda mitte häirida.”

„Hea küll, Pavlina,” sähvas mees vastu. „Kas te jätaksite meid hetkeks omavahele?”

Kohe, kui Pavlina oli toast välja läinud, vaatas ta Olga poole.

„Kas ta on…?”

„Jah, Konstantinos, on küll.”

Pärast kõiki neid aastaid, mil tal ei õnnestunud rasestuda, teadis Olga oma abikaasa suurimat hirmu: et kui naisel viimaks õnnestub laps ilmale tuua, siis on sel midagi viga. Tema mure selle üle, mida Konstantinos sellisel juhul ette võtaks, võis nüüd ära unustada.

„Ta on täiesti veatu,” ütles Olga lihtsalt.

Komninos läks rahulolevana toast välja. Tal oli vaja äriasjadega tegeleda.