Читать книгу Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Victoria Hislop - Страница 8

Kolmas peatükk

Оглавление

Sellelsamal lämmatavalt kuumal laupäeva pealelõunal, võib-olla just täpselt sellel hetkel, kui väike Dimitri Komninos siia maailma ilmus, hakkas üks naine oma perele kasinat õhtusööki valmistama. Ta elas täiesti teistsuguses majas, kui seda oli Komninoste häärber. Tema kodu, nagu ka sadadel teistel inimestel, asus tihedalt asustatud kvartalis linna loodeosas, vana linnamüüri ääres. Seal elasid Thessaloníki kõige vaesemad inimesed – kristlased, moslemid, juudid ja pagulased – üksteise otsas tänavatel, kus liikus vähe raha, kuid mis kihasid elust.

Mõned nendest eluasemetest olid ehitatud otse linnamüüri sisse ja majade vahele jäi vaevalt nii palju ruumi, et üksainus särk kuivama riputada. Pered olid suured, raha nappis ja tööd ei olnud alati lihtne leida, ning selles kodus oli neli peaaegu täiskasvanud, kuid mitte veel abielus last. Selline laste arv oli tavaline. Ema töötas hommikust õhtuni, et tema väike hõim oleks toidetud ja pestud, ning kui parasjagu toidupotti tulel ei olnud, oli seal kuumaveekatel. Sooja vett oli pidevalt vaja, et sadamas tehtud igapäevasest tööst määrdunud riideid ja kehasid pesta.

Kolm poega magasid elutoas, naine ja tema abikaasa olid oma valdusse võtnud ainukese magamistoa, kus diivanil magas ka nende kuueteistkümneaastane tütar. See oli ainus mõistlik lahendus seniks, kuni tütar abiellub, mis oli äärmiselt ebatõenäoline tüdruku puhul, kellel ei olnud lootust kaasavarale.

Maja perenaine tegi sisseoste arukalt ja sugugi mitte järeleandlikult, ostes enamuse toiduainetest kaubitsejatelt, kes olid oma sibula-, kartulija oakorvidega maapiirkondadest linna tulnud. Liha oli luksustoit, mida pakuti ainult erilistel pidupäevadel, ent sageli pandi supi sisse lamba sisikond, mille lihunikud andsid niisama ära juhul, kui see õhtuks müümata oli jäänud. Sellel pealelõunal podises tulel just selline supp, mida nad kavatsesid pärastpoole süüa, hammustades kõrvale jämedateralise leiva kamakaid, mida mees pidi koju tulles tooma. Higi voolas naise paljaid lihaselisi käsi mööda alla, kui ta pliidi all tuld kohendas. Igal laupäeva õhtul kohtusid selle pere mehed oma teiste meessugulastega ühes suitsuses kafenion’is, et juua ja nädala sündmuste üle mõtteid vahetada. Kuna kõikjal nende ümber nii Euroopas kui kaugemalgi kees sõda, siis oli küllalt, mille üle arutada.

Pere pidas maja keldrikorrusel ühte vana muula ja kitse, et neil oleks piim ja juust omast käest võtta. Seda räpast elukohta jagasid nendega ka tuhanded kutsumata kärbsed ja mõned kanad, kes tegid oma pesad määrdunud heina sisse. Nad teadsid hästi, et muula tagajalgadest tuleb eemale hoida, ja nokkisid selle asemel raasukesi kitse sõrgade vahelt. Kui köök ei olnud parajasti tulvil söögitegemise lõhnu, levis seal loomasõnniku hais.

Just sellesse pimedasse ja lehkavasse ruumi leidis sellel pealelõunal tee üks väike tulesäde. Samasugune hõõguv söeraasuke oli tuhandeid kordi ennegi praksuva puu küljest eemale lennanud ja seejärel aeglaselt põrandale hõljunud, kus ta oli hetke hõõgunud ja siis kustunud. Ent see säde lendas nii täpselt nagu mõni hästisihitud nool läbi põrandalaudade vahelise kitsa prao ja näis koguvat kuumust omaenese üha suurenevast kiirusest.

Säde kukkus muula laudjale, kust loom selle otsekohe oma sabaga minema äigas. Kui looma pidevalt siia-sinna liikuv saba oleks selle sädeme vasakule poole lennutanud, oleks see maandunud uriinist läbiimbunud niiskele põrandale. Selle asemel kukkus see paremale poole ja maandus õlgedel. See ei jäänud lihtsalt õlgede peale, vaid libises paar kihti allapoole, enam-vähem sinna, kus kana oma mune haudus ja kus olid ideaalsed tingimused ikka veel hõõguva sädeme jaoks.

Ülemisel korrusel podises pada üha edasi. Maja kannatlik perenaine ootas oma meesperet koju alles umbes tunni pärast ja läks senikauaks ülemisele korrusele puhkama. Tema tütar oli juba seal ja lamas pimeduses. Tal oli nüüd, kus tema kumbagi vanemat toas ei olnud, palju lihtsam magama jääda. Suuremal osal öödest kasutas tema isa ema juures häälekalt ja karuselt oma meheõigust, enne kui nad mõlemad magama jäid ning siis kuni hommikuni mõmisesid ja norskasid.

Allpool hakkas tuli juba õlekuhja kallale jõudma, kuid kõrbevate sulgede lõhn ja surmani hirmunud loomade häälitsemine jäid emal ja tütrel, kes mõlemad nüüd kaks korrust kõrgemal tukastasid, tähele panemata.

Oli ainult sekundite küsimus, kui leegid juba ümber puidust talade keerdusid ja piki lage edasi roomasid. Varsti põles terve esimene korrus, seinad ja lagi olid üleni leekides. Tuli liikus kiiresti ja jõudsalt edasi, üles järgmisele korrusele ja sealt edasi kõrval asuvate majadeni.

Isegi majas valitsevast üha suurenevast kuumusest ei piisanud nende äratamiseks. Suvine õhutemperatuur oli Thessaloníkis sageli väga kõrge. See oli müra, justkui tohutu plahvatus, mis neile lõpuks teadvusse tungis. See hääl oli põhjustatud köögipõranda keldrisse langemisest.

Mõlemad naised olid hetkega jalul, täiesti ärkvel, nõretasid kuumusest ja hirmust ning haarasid teineteisel käest kinni. Tuli tõusis juba treppi mööda üles, seega nad teadsid, et sealtpoolt on nende tee blokeeritud, ent nad kuulsid tuttavaid hääli all tänaval neid nimepidi hüüdmas.

Riskide kaalumiseks ei olnud aega. Tütar ees, ema järel, ronisid nad aknalauale ja heitsid ennast alla oma meespere võimusesse. Seejärel, just siis, kui nende maja kokku varises, hakkasid nad elu eest jooksma, leides ennast osana inimjõest, mis kiiresti ida poole liikus. Nad sulandusid peagi rahvamassi, omamata vähimatki aimu nende enda kesksest rollist selles põlengus.

Naabrid olid aegsasti märganud pahvakutena edasi liikuvat suitsu ja tundnud praetud kitse isuäratavat lõhna ning kõik nad olid olnud ohutult väljas tänaval juba enne, kui nende enda kodud leekidesse mattusid. Seal ei olnud aega tulekahju põhjuste kohta oletuste tegemiseks ja kindlasti mitte vaatama jäämiseks. Tuli liikus just nii kiiresti, nagu metsik, soe tuul teda kandis.

Tund aega pärast tulekahju puhkemist olid kümned majad hävinud. Nende peamiselt puidust konstruktsioonid ja suvine põud olid põhjuseks, miks linn oli äärmiselt tuleohtlik. Juunikuust saadik ei olnud vihma sadanud ja ei leidunud midagi, mis oleks takistanud tule levikut. Linnal oli paar tuletõrjepritsi, kuid need olid vanad ja peaaegu kasutud, ning nagunii oli suurem osa kohalikest veevarudest suunatud Thessaloníkist väljapoole jääva hiiglasliku liitlasvägede laagri juurde.

Linna keskuses, kus ei olnud tulekahjust veel mingit märki, hakkas Konstantinos Komninos just oma müügisaali juurde jõudma. Ta kõndis kiirelt ja muretult. Tal oli viimaks poeg.

Tal ei olnud oma uudist jagada mitte kellegagi peale ühe mehe. Veel kauem, kui Komninos mäletas, oli seal olnud majahoidja-öövalvur, kes istus nii päeval kui öösel müügisaali sissepääsu juures väikeses umbses putkas. Tasos oli töötanud seal rohkem kui pool sajandit. Ta kõndis üks või kaks korda päevas kangaridade ees edasi-tagasi, läks vahetevahel tänavale, et otsida limonaadimüüjat või osta tubakat, ent suurema osa ajast ta lihtsalt istus, valvas ja magas. Laealusest tänavapoolsest aknast nägi ta põgusalt taevast. Öösiti tõmbas see väheldast kasvu tumedapäine mees ennast oma pisikeses ruumis oleval diivanil kerra. Komninosel ei olnud aimugi, kus ta sõi või kuidas ta ennast pesi. Talle maksti, et ta oleks seal kakskümmend neli tundi ööpäevas, kolmsada kuuskümmend viis päeva aastas, ning kõigi nende aastate jooksul, mil Komninos oli teda tundnud, ei olnud ta kunagi kurtnud.

Kui ta kuulis lukuaugus võtme keeramise häält, tuli Tasos oma urust välja ülemust tervitama. Ta teadis, et Komninos oli varakult koju kutsutud, ning ta tahtis väga uudiseid kuulda.

„Kuidas kyria Komninos ennast tunneb?” küsis ta.

„Sünnitus läks hästi,” vastas Konstantinos. „Mul on poeg.”

„Soovin õnne, kyrios Komninos.”

„Aitäh, Tasos. Kas sul on mulle millestki ette kanda?”

„Ei, siin on kõik vaikne nagu hauas.”

Konstantinos oli avanud müügisaali ukse ja oli seda just enda järel kinni tõmbamas, kui Tasos talle järele hüüdis.

Kyrios Komninos, ma unustasin – teie vend käis umbes kakskümmend minutit tagasi siin.”

„Jah?”

Komninost ärritas mõte, et tema vend laupäeva pärastlõunal müügisaali tuli. Kuna ruum oli sellal külastajatele suletud, siis oli see aeg, mille ta veetis siin alati üksinda, kavandades sissetulekuid ja väljaminekuid, kontrollides rahavoogusid ja kasumiaruannet, kirjutades kirju ja tegeledes kõige sellega, mis asetas ta vaieldamatult ettevõtte juhi kohale.

„Ta oli kuulnud, et kusagil üleval, põhja pool, oli tulekahju puhkenud, ja tahtis teada, ega mina sellest midagi ei tea. Ma ei saa aru, kuidas mina võiksin teada, kui ma terve päeva siin istun.”

Komninos kehitas õlgu.

„See on Leonidasele nii iseloomulik, armeest puhkusele jäädes otsekohe kuulujutte üles korjama hakata!” ütles Konstantinos. „Õnneks on mõnel meist targematki teha.”

Komninosele meeldis läbi vaikse müügisaali kõndida ja sõrmeotstega üle oma siidi-, sameti-, tafti- ja villase riide rullide libistada. Ta võis pelgalt riiet katsudes selle meetrihinna öelda. See oli tema suurim nauding. Tema jaoks olid need kangad sensuaalsemad kui naise ihu. Kangarullid ulatusid põrandast laeni ja redelid liikusid siinidel kogu viiekümne meetri pikkuse ruumi ulatuses, et ka kõige ülemised rullid oleksid kergesti ligipääsetavad. Ruumi algusest lõpuni olid kõik riided paigutatud värvi järgi: karmiinpunane siid oli sarlakpunase villase kõrval ning roheline samet smaragdrohelise tafti kõrval. Tema müügimehed hoolitsesid pigem värvide kui erinevate kangatüüpide eest ning ta nägi ainsa pilguga ära, kui keegi neist oli teda varustades saamatu olnud. Kui töötajad ruumis ei askeldanud, valitses seal selline sümmeetria ja veatus, mis rõõmustas teda ebatavaliselt palju. Tema isa, kellelt ta selle äri oli pärinud, õhutas teda alati tulema müügisaali ning nautima sealset korda ja rahu ajal, mil töötajaid ja kliente kohal ei olnud.

„Mõtle sellest kohast,” tavatses isa öelda viieaastasele Konstantinosele, „nagu meie elu A-st ja O-st.”

Seejärel osutas ta suurtele kääridele, mis olid asetatud korralikult iga poleeritud lõikamislaua keskele.

„See on A,” ütles ta sõrmega mööda kääride moodustatud A-tähte tõmmates. „Ja siin on O.” Ta näitas kangarullide otstest moodustunud täiuslikele O-dele. „Need on ainsad tähed, mida sul selles peres on vaja teada.”

Konstantinos mõtles oma isa sõnade peale iga päev ja võis nüüd rõõmuga oodata seda aega, mil ta saab neid sõnu omaenda pojale korrata.

Laupäeviti võis ta nautida selles ruumis olemist, ilma et ta tunneks endal oma töötajate pilke. Ta oli mees, kes teadis, et ta ei meeldi eriti teistele. Ta küll ei hoolinud sellest, kuid tundis ennast seetõttu siiski ebamugavalt. Ta oli teadlik sellest, et inimesed lõpetasid üksteisega rääkimise, kui ta neist möödus, ning ta tundis, kuidas tal abaluude vahelt soojaks läks, kui nad tema eemalduvat selga vaatasid.

Tema kontor asus põrandast kõrgemal, selle kolmes küljes olid aknad ja sealt avanes hea vaade hiiglasuurele ruumile terves selle laiuses ja pikkuses. Tema töötajatel oli raske teda läbi ribikardinate näha, kuid tema nägi oma vahitornist kõike, mis toimus. Olulised kliendid kutsuti alati sinna üles ja keegi saadeti kohvi järele. Sellistel puhkudel tõmbas Komninos ribikardinad üles, teades, et tema tohutule vikerkaarele avanev vaade avaldab alati muljet. Kliendid tulid oste sooritama igast väiksemast ja suuremast Kreeka linnast ning vähesed neist lahkusid ilma, et oleksid korraga hulgi ostnud. Ühtegi teist sellise kangavalikuga hulgikaupmeest ei olnud olemas, isegi mitte Ateenas, ning ta suutis vaevu nõudlusega sammu pidada.

Lisaks sellele oli ta ainuke villase riide tarnija suuremale osale armee rügementidest, mis olid mobiliseeritud Põhja-Kreekasse, sellal kui tuhanded liitlaste väed olid linna lähedal laagris, ning kõigi kaupade hinnad, nisust kuni villani, olid tõusnud. Rikaste jaoks tähendas see võimalust raha teenida. Komninos oli alati tundnud paremini numbreid kui tähti ning tal oli hea nina tarkadeks investeeringuteks.

Äri oli jäetud võrdsetes osades nii talle kui tema vennale Leonidasele, kes oli temast kaheksa aastat noorem. Ent noorem vend ei olnud eriti huvitatud sellest, et veeta oma päevi müügisaalis, ning veelgi vähem oli ta huvitatud villase riide turuhinna ennustamise keerukast protsessist. Leonidas oli sõjaväeohvitser ning tegutsemist täis elu sobis talle palju paremini kui ärielu. Neil vendadel ei olnud absoluutselt mitte midagi ühist peale nende vanemate ning nüüd, kui viimaseid enam ei olnud, oli vendade vahel rohkem antipaatiat kui armastust. Isegi siis, kui nad olid väikesed, oli raske uskuda, et nad on samast perest. Leonidas, pikk, heledate juuste ja siniste silmadega, oli oma venna Hephaistose jaoks nagu Apollo.

Sellal kui Konstantinos istus oma kontoris, uuris pearaamatut ja arvutas peast kokku käesoleva nädala sissetulekuid, võttes arvesse intressimäärasid ja tõusvaid kulusid, mida korvas uus tellimus viieteistkümne tuhande meetri villase kanga tarnimiseks armeele sinelite õmblemiseks (milleks ta võis kasutada materjali, mis oli tal juba kaks aastat laos olnud, kuid mille ta müüks ära käesoleva aasta hinnaga), jooksis tema vend nagu hullumeelne mööda tühja tänavat.

Tasose äratas siestast Leonidas, kes hoonesse sisse tormas.

„Tasos…” ütles ta hingetult, suutes vaevu rääkida, „… me peame Kosta kätte saama!”

„Ta on siin. Kontoris,” vastas valvur. „Mis pagana päralt lahti on? Tavaliselt sa ei torma niimoodi!”

Leonidas jooksis temast mööda müügisaali ja läks keerdtrepist üles kontorise, võttes kaks trepiastet korraga.

„Kosta, linn põleb! Me peame osa sellest kraamist välja viima.”

„Tasos ütles mulle, et sa läksid mingisugust põlengut vaatama,” vastas vanem vend, ilma et oleks numbritelt pilku tõstnud. Tema positsioon ja väärikus ei lubanud tal reageerida. „Kas seda ei ole veel ära kustutatud?”

„Ei! See põleb meeletult, Kosta! See on kontrolli alt väljas! Tule alla tänavale ja sa tunned selle lõhna! See tuleb siiapoole! Jumala eest, ma ei mõtle seda välja!”

Konstantinos kuulis, et tema venna hääles on hirm. See ei olnud selline hääl, mida ta kasutas vingerpussi mängides.

Leonidas võttis tal käsivarrest kinni ning juhtis ta trepist alla ja välja tänavale.

„Praegu sa ei näe veel midagi, aga kas sa lõhna tunned? Ja vaata taevasse! Ei ole veel kaugeltki mitte päikeseloojang, aga läheb pimedaks!”

Leonidasel oli õigus. Põlengu suits oli käegakatsutav ja pealelõunase taeva tavaline kirkus oli asendunud häguga.

„Ma tahan näha, kus kohas see tuli on, Leonidas. Ma ei taha, et me satume paanikasse, kui selleks ei ole vajadust.”

„Noh, see, kus ta oli kümme minutit tagasi, võib olla midagi muud kui see, kus ta praegu on… Hea küll, lähme vaatame, kas seda hakatakse kontrolli alla saama.”

Sellal kui nad edasi ruttasid, rääkis Konstantinos oma vennale tema uuest vennapojast. See oli kohatu hetk sellise uudise edasiandmiseks, kuid Komninosele pakkus suurt rahuldust kuulutada, et äril on nüüd pärija.

Leonidas oli väga kiindunud oma vennanaisesse ja armeest puhkusel olles võttis ta Niki tänava külastamise alati oma prioriteediks, kuid pigem selleks, et näha Olgat, mitte oma venda. Kui ta kunagi peaks pere looma, siis tahab ta leida naise, kes on sama ilus ja tasane nagu Olga. Vahetevahel ta küsis endalt, kas selline külm inimene nagu Konstantinos väärib nii head naist, ning püüdis kõrvale lükata mõtet sellest, mis oleks võinud juhtuda siis, kui tema oleks kohanud Olgat esimesena.

„See on imetore,” ütles ta. „Kas sa oled kindel, et sa ei peaks tema juures olema?”

„Mõne aja pärast,” vastas Konstantinos.

Leonidas raputas uskmatult pead, mõeldes mitte üksnes Olga ja beebi peale, vaid ka imelise Pavlina peale, kellest ta väga hoolis.

Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan»

Подняться наверх