Читать книгу Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Victoria Hislop - Страница 6

Mai 1917

Meri helkles läbi kahvatu õhkõrna uduvine. Kaldapealsel elas Kreeka kõige elavam ja kosmopoliitsem linn oma igapäevast elu. Thessaloníki oli kultuuriliselt muljetavaldavalt mitmekesine − peaaegu ühtlaselt jagunenud kristlaste, moslemite ja juutide kogukond elas seal koos ja täiendas üksteist justkui idamaise vaiba omavahel läbi põimunud lõimelõngad. Viis aastat tagasi läks Thessaloníki Ottomani impeeriumi koosseisust Kreeka alla, ent jäi kohaks, mida iseloomustas mitmepalgelisus ja sallivus.

Linna etniliselt rikkaliku paleti värvid ja kontrastid peegeldusid tänavatel jalutavate inimeste mitmekesises riietuses: seal oli fesside4, viltkübarate, kaabude ja turbanitega mehi. Juudi naised kandsid traditsioonilisi karusnahaga ääristatud jakke ning moslemi mehed pikki rüüsid. Jõukad kreeka daamid oma rätsepatööna valminud kostüümides, mille juures oli näha kergeid Pariisi haute couture’i mõjutusi, moodustasid silmatorkava kontrasti rikkalike tikanditega kaunistatud põllede ja pearättidega talupoegadega, kes olid tulnud ümberkaudsetest küladest linna oma põllu- ja aiasaadusi müüma. Ülalinnas domineerisid peamiselt moslemid, merega piirnevatel aladel elasid juudid ning linna ääri asustasid kreeklased, ent mingit kindlat eraldatust ei olnud ja kõigis piirkondades segunesid kõigist kolmest kultuurist pärit inimesed.

Thessaloníki oli nagu hiiglaslik amfiteater, tõustes üles mööda mäenõlva, mis ümbritses tohutu suurt poolringikujulist lahesoppi. Kõrgel mäe otsas, merest kõige kaugemal asuvas punktis tähistas iidne müür linna piiri. Sealt ülevalt alla vaadates domineerisid linnas religioossed maamärgid: tosinkond minaretti kerkis taeva poole justkui nõelapadja sisse torgatud nõelad, kirikute punaste kividega kaetud kuplid ja kümned heledad sünagoogid olid puistatud laiali mööda järsult lahe poole laskuva linna siluetti. Lisaks märkidele nendest kolmest religioonist, mis olid siin kõik ühtviisi elujõulised, leidus seal ka Rooma-aegseid varemeid: triumfikaari, iidsete müüride juppe ja juhuslikke tühje alasid, kus seisid antiiksed sambad justkui tunnimehed.

Linn oli paari viimase aastakümnega arenenud: olid rajatud mõned laiad bulvarid, mis vastandusid endisaegsetele kitsastele tänavatele, mis looklesid mööda järsku tõusu ülalinna poole nagu Meduusa juusteks olevad maod. Oli tekkinud peotäis suuri kauplusi, ent enamik müügitehinguid toimus ikkagi tuhandetes kitsastele tänavatele pressitud väikestes poekestes, mis ei olnud suuremad kui kioskid ja mida pidas üks pere ning mis kõik võistlesid üksteisega klientide pärast. Lisaks sadadele traditsioonilistele kafenion’idele5 olid olemas ka euroopalikud kohvikud, kus pakuti viini õlut, ning klubid, kus vaieldi kirjanduse ja filosoofia üle.

Thessaloníkile oli iseloomulik teatud tihedus. Elanike hulk ja nende paiknemine alal, mis oli ümbritsetud müüride ja veega, tekitas tugevate lõhnade, erksate värvide ja pideva müra kontsentratsiooni. Jäämüüja, piimamüüja, puuviljamüüja, jogurtimüüja hüüded olid kõik täiesti erisugused, kuid moodustasid üheskoos meeldiva kooskõla.

Linna hääled ei vaikinud kunagi, ei päeval ega öösel. Siin räägiti mitmeid keeli: tänavatel võis igapäevaselt kuulda mitte ainult kreeka ja türgi keelt ning espanjooli ehk sefardi juutide keelt, vaid ka prantsuse, armeenia ja bulgaaria keelt. Trammirataste ragin, tänavakaubitsejate hõiked, kümnete palvetama kutsuvate muhamedi vaimulike hüüded, kettide kõlksatused, kui laevad dokkidesse saabusid, stividoride käredad hääled, kui nad laadisid laevadelt maha hädavajalikke ja ka luksuskaupu, et rahuldada nii rikaste kui ka vaeste ihasid – kõik need segunesid ja moodustasid üheskoos linna katkematu meloodia.

Linna lõhnad ei olnud alati samavõrd meeldivad, kui tema hääled. Parkalitöökodadest levis laiali kirbe uriinihais ning mõnedest vaesematest piirkondadest voolasid veel ikka alla sadamasse reovesi ja roiskuvad majapidamisjäätmed. Ja kui naised eelmise öö kalasaaki rookisid, jätsid nad haisvad ülejäägid sinnasamasse, et kassid need nahka pistaksid.

Linna keskel oli lilleturg, kus õite aroom heljus õhus veel mitmeid tunde pärast seda, kui müügiletiomanikud olid asjad kokku pakkinud ja koju läinud. Õitsvad apelsinipuud pakkusid pikkadel tänavatel varju ning eritasid kõige joovastavamat lõhna. Paljude majade uste ümber väänlesid jasmiinid ning nende healõhnalised valged õielehed katsid tänavaid justkui lumi. Terve päeva täitsid õhku söögivalmistamise lõhnad ning piki tänavaid levis väikestel ahjudel röstitava kohvi hõng. Turgudel olid müüjad vorminud värvikirevatest tugevalõhnalistest vürtsidest, nagu näiteks kurkum, paprika ja kaneel, väikesed mäekujulised kuhjad ning vesipiipudest, mida suitsetati kohvikute ees tänaval, keerles õhku aromaatseid suitsupilvi.

Thessaloníkis asus sellel ajal ajutine valitsus, mida juhtis endine peaminister Eleftherios Venizelos. Riigis oli toimunud tugev jagunemine – tuntud ka kui rahvuslik lõhenemine –, kus ühel pool olid need, kes toetasid saksameelset valitsejat kuningas Konstantinost, ning teisel pool liberaalist Venizelose toetajad. Kuna Põhja-Kreeka oli Venizelose kontrolli all, siis olid liitlaste väed linna lähedale laagrisse paigutatud, olles valmis Bulgaariale vastu astuma. Nendest eemal toimuvatest arengutest hoolimata jäi suurema osa inimeste elu maailmasõjast puutumata. Mõnedele tõi see hoopiski täiendavat jõukust ja uusi võimalusi.

Üks selline inimene oli Konstantinos Komninos, kes sammus sellel täiuslikul maikuu hommikul talle omasel sihikindlal moel läbi munakivisillutisega dokkide piirkonna. Ta oli käinud kontrollimas, kas tema kangasaadetis on juba laevaga kohale saabunud, ning lastijad, kerjused ja käsikärudega poisikesed hoidsid tema teelt kõrvale, kui ta otse väljapääsu poole sammus. Ta oli tuntud selle poolest, et ei sallinud, kui talle teele ette jäädakse.

Tema kingad olid tolmused ja värske muulasõnnik kleepus jonnakalt kingakontsa külge. Seega kui ta peatus oma igapäevase kingapuhastaja juures, kes oli üks paljudest tollihoone ümbruses tegutsevatest meestest, jätkus tollel tööd vähemalt kümneks minutiks.

See loutros, vanuselt juba tublisti üle seitsmekümne, nahk sama tume ja vintske kui jalanõudel, mida ta poleeris, oli puhastanud Konstantinos Komninose kingi juba kolmkümmend aastat. Nad noogutasid vastastikku tervituseks, kuid kumbki ei öelnud midagi. See oli Komninosele iseloomulik: kõik tema rutiinsed tegevused toimusid ilma vestluseta. Vana mees töötas naha kallal, kuni see läikis, poleerides mõlemat kallist kinga samaaegselt, kandes peale poleerimisvahendit, hõõrudes seda naha sisse ja lõpuks harjates kaarjate liigutustega, mõlema käega korraga, käed lendlemas vasakule ja paremale, üles ja alla, ühelt küljelt teisele, justkui juhataks ta orkestrit.

Juba enne, kui töö tehtud sai, kuulis ta, kuidas münt kõlinal tema kandikule kukkus. See oli alati samas vääringus, mitte kunagi suurem ega väiksem.

Komninosel oli täna, nii nagu iga päev, seljas tume ülikond ning ta ei võtnud aina suurenevast kuumusest hoolimata pintsakut ära. Sellised harjumused viitasid ühiskondlikule positsioonile. Särgiväel oma asjade ajamine oli sama mõeldamatu, nagu raudrüü äravõtmine enne lahingut. Formaalse riietumise keel, nii naiste kui meeste puhul, oli see, mida ta mõistis ning mis oli ta rikkaks teinud. Ülikond annab mehele nii staatuse kui ka väärikuse ning hästi õmmeldud euroopalikud riided muudavad naise elegantseks ja šikiks.

Kangakaupmees silmas enda peegeldust ühe uue kaubamaja säraval vaateaknal ja sellest ähmasest pilguheidust piisas meenutamaks, et ta peab habemeajaja juurde minema. Ta läks ringiga ühe kõrvaltänava kaudu, mis jäi merest eemale, ning leidis ennast varsti mugavalt istumas, nägu seebivahuga kaetud, ja iga toll, välja arvatud vuntsid, hoolikalt raseeritud. Seejärel kärbiti tema juukseid piinliku täpsusega, nii et krae ülemise serva ja juuksepiiri vahele jäi täpipealt kaks millimeetrit. Komninos ärritus pisut, kui nägi nende juuksekübemete hulgas, mis habemeajaja juukselõikusmasinalt maha puhus, hõbedasi karvu.

Viimase asjana enne müügisaali poole suundumist istus ta natuke aega väikese ümmarguse laua taga ning ettekandja tõi talle kohvi ja tema lemmikajalehe, parempoolsete vaadetega Makedonia. Ta vaatas ruttu uudised üle, viies ennast kurssi Kreeka viimaste poliitiliste intriigidega, ja heitis seejärel põgusa pilgu Prantsusmaa sõjasündmusi puudutavatele pealkirjadele. Lõpuks libistas ta sõrmega üle aktsiahindade.

Sõda oli Komninosele kasulik. Ta oli avanud sadama lähedal suure laohoone oma uue äritegevuse jaoks, milleks oli kangaste tarnimine sõjaväevormide õmblemiseks. Kuna kümneid tuhandeid mehi kutsuti sõjaväeteenistusse, oli see tohutu äri. Ta ei suutnud palgata piisavalt palju inimesi ega täita tellimusi piisavalt kiiresti. Näis, et iga päev vajatakse täiendavaid koguseid.

Ta jõi oma kohvi üheainsa sõõmuga ära, tõusis ja hakkas minema. Ta tundis iga päev sügavat rahulolu, et oli alates kella kuuest hommikul üleval olnud. Täna tundis ta rõõmu mõttest, et tal on võimalik veeta veel kaheksa tundi oma kontoris, enne kui ta Konstantinoopolisse sõitma hakkab. Tal oli vaja enne oma lahkumist veel kindlasti kirjatööd teha.

Tema naine Olga Komninos vaatas samal pärastlõunal nende Niki tänava häärberi aknast üksisilmi Olümpose mäge, mis läbi vine vaevu paistis. Ilm oli läinud kuumemaks ja ta avas ühe maast laeni akendest, et natuke õhku sisse lasta. Tuult ei olnud ja hääled kandusid hästi edasi. Ta kuulis laeva lähenemisest teatavat sireeni ning kutseid palvetama tulekuks, mis segunesid alt tänavalt kostva kapjade plagina ja vankrirataste kolinaga.

Olga istus jälle maha ja tõstis jalad kanapeele, mis oli aknale lähemale nihutatud, et tuuleõhku püüda. Tal ei olnud mingit vajadust oma madalaid elegantseid kingi jalast võtta, kuna neid ei olnud kunagi õues kantud. Tema siidkleit näis tooli kahvaturohelise katteriide sisse justkui ära kaduvat, sest oli sellega peaaegu täpselt sama tooni, ja palmikus juuste sinkjasmust värv rõhutas tema naha kahvatust. Ta ei suutnud sellel rammestaval päeval ennast mugavalt tunda ja ta valas endale klaasitäite kaupa limonaadi kannust, mida tema pühendunud majapidajanna korrapäraselt uuesti täitis.

„Kas ma võiksin veel midagi tuua, kyria6 Olga? Võib-olla midagi süüa? Te ei ole täna mitte midagi söönud,” ütles majapidajanna pisut murelikult.

„Aitäh, Pavlina, aga ma tõesti ei taha süüa. Ma tean, et ma peaksin, aga täna ma lihtsalt… ei suuda.”

„Kas te olete kindel, et mul pole vaja minna arsti kutsuma?”

„Ma arvan, et asi on lihtsalt palavuses.”

Olga vajus tagasi patjadele, meelekohad higist pärlendamas. Tema pea tuikas ja ta hoidis jääkülma klaasi selle vastas, püüdes valu leevendada.

„Aga kui te pärastpoole ka midagi ei söö, siis ma pean seda kyrios7

Konstantinosele ütlema.”

„Ei ole mingit vajadust seda teha, Pavlina. Ja pealegi sõidab ta täna õhtul ära. Ma ei taha teda muretsema panna.”

„Räägitakse, et ilm muutub täna õhtul. Läheb veidi jahedamaks. See peaks teid natuke aitama.”

„Ma loodan, et neil on õigus,” vastas Olga. „Selline tunne on, nagu oleks torm tulemas.”

Nad mõlemad kuulsid midagi kõuekärgatuse sarnast, kuid mõistsid siis, et see oli eesuks, mis pauguga kinni langes. Sellele järgnesid sammude rütmilised mütsatused laial puidust trepil. Olga tundis ära oma abikaasa asjaliku kõnnaku ja luges kokku tavalised kakskümmend mütsatust, enne kui uks lahti paisati.

„Tere, kallim. Kuidas sa täna elad?” küsis mees energiliselt, samal ajal naise juurde kõndides ja kõnetades teda niimoodi, nagu oleks ta arst, kes räägib lihtsameelse patsiendiga. „Ega sul ju liiga palav ei ole?”

Komninos võttis nüüd oma pintsaku ära ja riputas selle ettevaatlikult tooli seljatoele. Tema särk oli higist läbipaistvaks muutunud.

„Ma tulin ainult kohvrit pakkima. Seejärel, enne laeva lahkumist, lähen ma paariks tunniks tagasi müügisaali. Arst tuleb kohe, kui sul teda vaja on. Kas Pavlina hoolitseb sinu eest? Kas sa oled peale eilset õhtut midagi söönud?” Komninose teadaanded ja küsimused moodustasid üheainsa ilma pausideta sõnavoo.

„Vaata, et sa tema eest hästi hoolitsed, kui ma ära olen,” ütles ta, suunates selle viimase kommentaari majapidajannale.

Ta naeratas oma puhkavale naisele, ent too vaatas kõrvale. Naise silmad peatusid sädeleval merel, mida ta lahtisest aknast nägi. Mõlemad, nii meri kui ka taevas, olid nüüd tumedamaks muutunud ja üks avatud akendest pöördus pauguga vastu raami. Tuul oli suunda muutnud ja ta ohkas kergendatult, kui briis tema nägu paitas.

Ta pani klaasi lauakesele ja toetas mõlemad käed oma paisunud kõhule. Kleit oli õmmeldud nii, et see varjas tema rasedust täiuslikult, kuid nüüd, raseduse lõpukuudel olid õmblusvoldid väga pingule tõmbunud.

„Ma olen tagasi kahe nädala pärast,” ütles Komninos, suudeldes teda kergelt pealaele. „Sina hoolitse enda eest, eks ole. Ja beebi eest.”

Nad vaatasid mõlemad samas suunas, aknast välja mere poole, kus nüüd vihm peksis vastu kardinat. Üle taeva jooksis välgusähvatus.

„Saada mulle telegramm, kui sa mind väga vajad. Aga ma olen kindel, et sa ei vaja.”

Naine ei öelnud midagi. Ta ei tõusnud ka püsti.

„Ma toon sulle reisilt mõned kaunid asjakesed,” lausus mees, justkui oleks ta rääkinud lapsega.

Lisaks laevatäiele siidile kavatses ta tulla tagasi juveelidega oma naisele, millegi veelgi uhkemaga, kui see smaragdidega kaelakee ja sinna juurde kuuluvad kõrvarõngad, mis ta eelmisel korral oli toonud. Kuna naisel olid süsimustad juuksed, eelistas ta näha teda punastes riietes, seega ostab ta arvatavasti rubiinid. Nii nagu hästiistuvad riided, võimaldasid ka kalliskivid näidata oma ühiskondlikku positsiooni ning tema naine oli alati täiuslikult välja kandnud kõik, millega mees uhkeldada tahtis.

Mis Komninosesse puutus, siis elu ei olnud tema meelest kunagi varem nii hea olnud. Ta läks muretu kõnnakuga toast välja.

Olga vaatas ainiti väljas sadavat vihma. Intensiivne niiskus oli lõpuks asendunud tormiga. Tumedaks tõmbunud taevas ragisesid välgusähvatused ning hallis meres ajasid justkui pöörased valged hobused end tagajalgadele ja võitlesid ja kukkusid vahu sisse. Komninoste maja ees olev tänav oli varsti üle ujutatud. Iga paari minuti tagant rullus suur laine üle promenaadi serva. See oli äärmiselt võimas torm ning lahel üles- ja allapoole rulluvate paatide nägemisest piisas, et tuletada Olgale meelde teda viimastel kuudel piinanud kohutavat iiveldust.

Ta tõusis püsti, et aken kinni panna, kuid tundes niisketelt munakividelt kerkivat kummalist, ent meeldivat vihma lõhna, otsustas selle siiski lahti jätta. Õhk tundus pärast pealelõunast lämmatavat kuumust peaaegu värske ning ta heitis jälle pikali, sulges silmad ja nautis soolase õhu õrna hingust oma näol. Mõne hetke pärast ta juba magas.

Olga oli nüüd üksik meremees märatsevate lainetega võitlevas kalapaadis. Kleit ümber tema voogamas, lahtised juuksed põskedele kleepunud ja soolane vesi silmi kipitama ajamas, ei olnud tal aimugi, millises suunas tema alus liigub, sest taevas ei olnud päikest ega tervel silmapiiril näha maad. Tugev edelatuul ajas purjed kummi ja lükkas paati hirmuäratava kiirusega edasi, vesi loksumas üle servade sisse. Kui tuul korraga vaibus, jäid purjed tühjalt lehvima.

Olga hoidis ühe käega kinni paadi siledast reelingust ja teisega aeruhaagist, püüdes meeleheitlikult oma pead õõtsuvast poomist eemal hoida. Ta ei teadnud, kas tal on ohutum olla paadis või paadist väljas, kuna ta ei olnud kunagi varem paadiga sõitnud. Vesi hakkas juba tema kleiti leotama ning veepritsmed näol ja kurgus hakkasid teda lämmatama. Paati tuli muudkui vett juurde, tuul tõusis jälle ja puhus grootpurje täis ning üks tuuleiil ajas paadi saatuslikult kummuli.

Võib-olla on uppumissurm valutu, mõtles Olga, alistudes oma märgade riiete raskusele, kui need hakkasid teda allapoole tõmbama. Just siis, kui ta oli koos paadiga lainetesse vajumas, nägi ta ühe beebi kahvatut kuju enda poole ujumas ning ta küünitas ennast lapse poole.

Seejärel kostis ilmatu vali mürtsatus, justkui oleks paat vastu kaljut sõitnud. Alasti beebi oli kadunud ja Olga hingeldamine muutus nuuksumiseks.

„Kyria Olga! Kyria Olga!”

Olga kuulis kaugusest kostvat häält, mis oli hingetu ja ähmi täis.

„Kas teiega on kõik korras? Kas teiega on kõik korras?”

Olga tundis seda häält. Võib-olla oli pääsemine käeulatuses.

„Ma arvasin, et te minestasite!” hüüatas Pavlina. „Ma mõtlesin, et te lendasite pikali! Panagia mou! Ma mõtlesin, et te kukkusite! Alumisele korrusele kostis niivõrd kõva mütsatus.”

Segadusse aetult ning une ja ärkveloleku piiril olles avas Olga silmad ja nägi oma näo lähedal majapidajanna nägu. Pavlina põlvitas otse tema kõrval, vaadates talle murelikult otsa. Naise taga nägi ta hiiglaslikku laest maani kardinat justkui suurt purje tuules rullumas ning just nüüd tõstis tuul raske siidsatäänist eesriide üles ja puhus selle horisontaalselt üle toa. Kardina äär puudutas väikese ümmarguse laua serva ja liikus vuhinal üle selle tühja pinna.

Kuigi segadusse aetud ja veel uimane, hakkas Olga mõistma, mis oli tekitanud selle mürtsatuse, mille peale tema oli üles ärganud ja Pavlina tuppa tormanud. Ta lükkas kõrvale juuksesalgu, mis oli ta näole langenud, ja ajas ennast aeglaselt istuli.

Ta nägi mööda tuba laiali pillutult kahe portselankujukese tükke, pead kehadest lahutatud, käed käsivartest eraldatud, tuhandeid drahme8 maksnud objets d’art olid sõna otseses mõttes tolmuks pudenenud. Damasti raskus ja tuule võimsus olid nad laualt halastamatult põrandale pühkinud.

Olga tõmbas käeseljaga üle oma niiske näo ja mõistis, et ta ei olnud nutnud mitte ainult unes. Kui ta püüdis uuesti normaalselt hingama hakata, kuulis ta ennast karjatamas: „Pavlina!”

„Mis on, kyria Olga?”

„Minu beebi!”

Pavlina sirutas käe välja ja katsus oma emanda kõhtu ning seejärel otsmikku.

„Ta ei ole kuhugi kadunud! Selles pole kahtlustki!” teatas ta rõõmsalt. „Aga teie olete pisut kuum… ja te näite olevat ka üsna niiske!”

„Ma arvan, et ma nägin halba und…” sosistas Olga. „See tundus nii tõeline.”

„Võib olla ma lasen arsti kutsuda…?”

„Selleks ei ole vajadust. Ma olen kindel, et kõik on korras.”

Pavlina põlvitas juba põrandal ja korjas portselanitükikesi oma põlle sisse. Juba ühe niisuguse iluasjakese parandamine paneks isegi asjatundja oskused proovile, kuid kahe kuju segamini tükikeste puhul oleks see täiesti võimatu.

„See on kõigest portselan,” rahustas Olga majapidajannat, nähes, kui häiritud ta on.

„Nojah… ma arvan, et oleks võinud ka halvemini minna. Ma tõesti mõtlesin, et te kukkusite.”

„Minuga on kõik korras, Pavlina, te ju näete, et on.”

„Ja mina olen ju see, kes pidi teie eest hoolitsema sellal, kui Konstantinos ära on.”

„Aga te ju hoolitsetegi. Ning te teete seda väga hästi. Ja palun ärge muretsege nende kujukeste pärast. Ma olen kindel, et Konstantinos ei pane seda isegi tähele.”

Pavlina oli olnud osa Komninose perekonnast palju kauem kui Olga ning teadis, kui kõrgelt selliseid unikaalseid esemeid hinnatakse. Ta kiirustas akna juurde ja hakkas seda sulgema. Vihm oli vaibale loigu tekitanud ja ta nägi, et Olga peene siidkleidi äär oli märg.

„Oh jumaluke küll,” hädaldas ta „ma oleksin pidanud juba varem üles tulema. Meil on siin tohutu segadus, eks ole ju?”

„Ära pane seda kinni,” palus Olga tema kõrval seistes ja oma näol veepritsmeid tundes. „See on niivõrd jahutav. Vaip kuivab ära niipea, kui sadu lakkab. Ikka veel on nii palav.”

Pavlina oli Olga kohatise ekstsentrilisusega harjunud. See oli täiesti erinev sellest jäikusest, millega tema kadunud ämm, vanem kyria Komninos, seda maja nii palju aastaid oli valitsenud.

„Hüva, senikauaks, kuni te liiga märjaks ei saa,” vastas Pavlina talle leplikult naeratades. „Te ei taha ju oma praeguses olukorras külmetuda.”

Olga langetas ennast aeglaselt teisele toolile, aknast kaugemale, ja vaatas, kuidas Pavlina äärmise hoolikusega portselanitükikesi üles korjas. Isegi kui ta oleks olnud suuteline kummarduma, ei oleks Pavlina lubanud tal ennast aidata.

Põlvitava majapidajanna suure kogu tagant nägi Olga metsikut merd. Merel olid mõned üksikud laevad, läbi tormi vaevu nähtavad, aeg-ajalt välgusähvatuste poolt valgustatud.

Külluslikult kaunistatud kell kaminasimsil lõi seitse. Ta taipas, et Konstantinos oli praeguseks juba vähemalt tund aega merel olnud. Selliste ilmastikuoludega püsisid suuremad laevad vaevu vee peal.

„Kui tuul puhub õigest suunast, siis ma arvan, et see võib kyrios Konstantinose reisi isegi kiirendada,” mõtiskles Pavlina.

„Ma arvan, et võib küll,” vastas Olga hajameelselt, olles nüüd teadlik üksnes oma üsas toimuvatest õrnadest liigutustest. Ta mõtiskles, kas tema beebi oli ka kuulnud tormi hääli ja kas ka talle oli tundunud, et meri pillutab teda. Ta armastas oma veel sündimata last tohutult ning kujutles, kuidas ta tema üsa täitvas läbipaistvas vedelikus ilma pingutamata ringi ujub. Ühepalju pisaraid ja merevee pritsmeid voolas tema nägu mööda alla.