Читать книгу Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Victoria Hislop - Страница 10

Naised ärkasid kõigest mõni tund hiljem äratuskella nõudliku helina peale.

„Tõuse ja sära!” ütles Sonia teeseldud rõõmsameelsusega ja piilus öökapil seisva kella poole. „On juba aeg minema hakata.”

„Kell on alles kaheksa,” oigas Maggie.

„Sa ei ole oma kella õigesse aega keeranud,” vastas Sonia. „Kell on üheksa ja me peame seal olema kell kümme.”

Maggie tõmbas lina üle pea, kuid Sonia tõusis üles, käis duši all ja kuivatas end kareda, viledakskulunud rätikuga. Kakskümmend minutit pärast üheksat oli ta riides. Ta oli tulnud Granadasse kindla eesmärgiga.

„Tule nüüd, Maggie, ärme jää hiljaks,” ütles ta meelitavalt. „Ma lippan kiiresti alla ja joon kohvi, sellal kui sina riidesse paned.”

Nätsket croissant’i süües ja leiget kohvi juues uuris Sonia Granada linnaplaani ja tegi kindlaks nende sihtpunkti asukoha. Tantsukool ei asunud kaugel, kuid pidi hoolega jälgima, et nad pööraksid õigetele kõrvaltänavatele.

Kohvi rüübates mõtiskles Sonia selle üle, kuidas asjad olid arenenud. Kõik oli alguse saanud ühest filmist. Ilma selleta ei oleks tantsimist kunagi tulnud. See oli justkui lauamäng – ta ei teadnud, kuhu ta järgmise sammuga satub.

Üks neist vähestest asjadest, mida James mõnikord tööpäeva õhtuti nõustus tegema, oli kohalikus kinos käimine, kuigi harilikult ta juba magas tükk aega enne filmi lõpplahendust. Kohalik Lõuna-Londoni kino keeldus otsustavalt kassahitte näitamast, ent sealkandis oli piisaval hulgal intellektuaalseid väärtfilme hindavaid kohalikke, kes täitsid suuremal osal õhtutest pool saali. Kino asus nende elukohast vaid umbes miili kaugusel, kuid õhkkond oli Clapham Commoni selles osas palju trendikam: Kariibi toite pakkuvad kiirsöögikohad, kebabiputkad ja tapas’e-baarid võistlestid Hiina, India ja Tai restoranidega, mis pakkusid suurt kontrasti nende kodurajooni suurlinlikele klaasist restoranidele.

Kõrvaltänav, kuhu nad filmi lõppedes sattusid, sobis hästi äsjanähtud painavalt sünge Almodóvari filmiga. Edasi kõndides märkas Sonia midagi, mida ei olnud varem näinud – eredalt plinkivat lasvegaslikult labast silti: „SALSA! RUMBA!” kriiskas see neoonkirjas. Hämaralt valgustatud tänaval oli silt kuidagi rahustavalt elurõõmus.

Kui nad lähemale jõudsid, võis kuulda muusikat ja aimata liikumist mattklaasidega akende taga. Nad olid möödunud hoonest ka teel kinno, kuid polnud sellele õieti pilkugi heitnud. Vahepealse kahe tunni jooksul oli see proosaline 1950ndatest aastatest pärit hoone, mis oli pressitud tühjale kohale, kuhu oli teise maailmasõja ajal pomm langenud, ellu ärganud.

Kui nad hoonest möödusid, silmitses Sonia väiksemat valgustatud silti:

Teisipäev – algajad

Reede – kesktase

Laupäev – kõik tasemed

Majast kostus vaevukuuldav, ent ahvatlev Ladina-Ameerika muusika. Isegi see nõrk, vihjamisi kostuv rütm mõjus Soniale väga ligitõmbavalt. Jamesi kiirelt mööda tänavat eemalduvate kontsade klõbin kinnitas, et mees ei olnud seda kohta isegi mitte märganud.

Paar nädalat hiljem töölt koju tulles pidi ta, nagu tavaliselt, eesukse jõuga lahti suruma, et lükata kõrvale ukse taha kogunenud paberitest kaitsevall. Reklaamlehed ummistasid esikut sama ärritavalt nagu lumelobjakas talviseid teeääri – kõikmõeldavad kaasamüüdava ja koju tellitava valmistoidu reklaamid, kataloogid käsitööpoodide kohta, mida tal ei olnud kavatsustki külastada, poole hinnaga vaibapuhastusteenuse pakkumised, inglise keele tunnid, mida ta ei vajanud. Aga seal oli ka üks reklaamleht, mida ta ei suutnud vanapaberi hulka visata. Selle ühel küljel oli pilt tollest neoonsildist, mis oli mitu nädalat tagasi tema silme ees vilkunud, ning sõnad: „Salsa! Rumba!” Lehe pöördel olid tundide toimumise päevad ja kellaajad ning allservas omamoodi armsalt kirjas järgmised sõnad: „Õpi tantsima. Tantsi, et elada. Ela, et tantsida.”

Väikese tüdrukuna oli teda igal nädalal viidud balletitundi ja hiljem stepptantsu õppima. Teismelisena oli Sonia tantsutundidest loobunud, ent oli igal koolidiskol alati kuni viimase minutini kohal. James oli pärast abiellumist talle selgeks teinud, et tantsimine ei ole tema rida ja seetõttu ei tekkinud tantsimiseks ka peaaegu üldse võimalusi. Olid üksnes juhuslikud ametlikumat sorti sünnipäevapeod või Jamesi panga esindusüritused, kus mõnikord oli pisike ruudukujuline parketiga kaetud nurgake ja diskor, kes mängis juhuslikke kaheksakümnendate aastate diskohittte. Aga see ei olnud see. Mõte sellest, et tema kodust vähem kui kümne minuti autosõidu kaugusel on koht, kus ta võiks tantsutunde võtta, tuli talle ikka ja jälle meelde. Võib-olla ühel päeval võtab ta julguse kokku ja lähebki sinna.

See päev saabus varem, kui ta oli ette kujutanud. See juhtus paari kuu pärast. Nad oli kavatsenud minna filmi vaatama ja just siis, kui ta oli kinno jõudmas, oli James talle mobiilile helistanud ja teatanud, et ei pääse kontorist tulema. Teisel pool teed vilkusid talle vastu tantsukooli neoontuled.

Hoone oli seest sama armetu, nagu ta väljast paistis. Laest koorus värvi ja ümber terve ruumi jooksis vöökõrgusel triip, justnagu oleks ruum olnud kunagi veega täidetud nagu hiiglaslik kalakasvatusbassein. See võis selgitada eksimatult äratuntavat niiskuse lõhna. Laest rippus erineva pikkusega juhtmete otsas kuus alasti lambipirni ja mõned Hispaania fiesta’sid reklaamivad plakatid pidid vist seintele rõõmsama ilme andma. Plakatite räbaldunud välimus üksnes võimendas üleüldist muljet allakäigust. Sonia lõi juba peaaegu kartma, kuid üks juhendajatest märkas teda ukseavas seismas. Teda tervitati soojalt ja ta oli jõudnud kohale just tunni alguseks.

Sonia avastas peagi, et ta sai rütmile pihta. Enne õhtu lõppu avastas naine, et liikumine ei pea seisnema piinlikult täpselt loetud sammude järjekorras, vaid võib muutuda hoopis millekski niivõrd vaevumärgatavaks nagu puusade nõksutamine. Kaks tundi hiljem astus ta õhetavana jahedasse õhtusse.

Mingil põhjusel, mida ta ei osanuks kellelegi sõnades väljendada, oli ta väga elevil. Teda täitis otsast otsani üksnes muusika. Ta lausa pulbitses – teisiti ei osanud ta oma tunnet kirjeldada, ja ta pani ennast ilma kõhklemata kursustele kirja. Tantsimine vaimustas teda igal nädalal üha enam. Vahel suutis ta vaevu oma ülevoolavust ohjeldada. Veel umbes tund aega pärast tantsuharjutuse lõppemist püsis tunni meeleolu temaga. Tantsimises oli mingi lummus. Isegi mõned minutid tantsimist võis viia ta peaaegu ekstaatilisse seisundisse.

Talle meeldis kõik nende teisipäevaõhtuste kohtumiste juures Juan Carlosega, jässaka kuubalasega, kellel olid läikivad terava ninaga tantsusaapad. Ta armastas rütmi ja hoogu ning seda, kuidas muusika tõi talle meelde päikesepaiste ja soojad maad.

Alati, kui oli vaja demonstreerida keerukaid samme, tegi juhendaja seda koos temast veelgi pisema abikaasa Marisaga ning nende tosinkond õpilast seisid samal ajal vaikses, imetlevas vaimustuses. Nende sammude osavus ja liikumise kergus tuletasid väikesele kirevale publikule meelde, miks nad igal nädalal siia kohale ilmusid. Tõde oli see, et enamuse ajast tantsisid naised naistega. Charles, kes oli kahest osalevast mehest vanem, oli kahtlemata nooruses olnud hea tantsija. Nüüd, hilistes kuuekümnendates oli tema jalgade töö endiselt sulgkerge ja ta juhtis oma partnerit kindlalt ning laitmatu rütmiga. Ta ei jätnud kunagi ühtegi taktilööki vahele ja tal õnnestus alati järgida kõiki juhendaja näpunäiteid. Alati, kui Sonia temaga tantsis, teadis ta, et mees unistab oma naisest, kes oli surnud kõigest kolm aastat tagasi, nagu Sonia ühest põgusast vestlusest järeldas. Mees oli vapper, reibas, meeldiv.

Teine, hiljuti lahutatud ja kergelt ülekaaluline neljakümnendates eluaastates mees oli hakanud tantsimisega tegelema selleks, et naistega tutvuda. Meeste ja naiste arvu soodsast suhtest hoolimata valmistas juba nüüd kursus talle pettumuse, kuna ta ei leidnud kedagi, kes oleks vähimatki huvi üles näidanud. Igal nädalal kutsus ta mõne naise dringile, kuid kõik ütlesid üksteise järel ära. Võib-olla seetõttu, et mees higistas ohtralt isegi aeglaste tantsude ajal. Üksteisega tantsides olid tüdrukud palju rõõmsamad kui siis, kui avastasid end põsk põse vastast kas meeleheitel või suure higistava koguga.

Järgmiste nädalate jooksul pidi Sonia tunnistama, et teisipäev on tema lemmiknädalapäev ning kursus tema kalendris kohustus, mida ta ei taha vahele jätta. Mis oli alanud kui kerge meelelahutus, oli muutunud kireks. Salsamuusika CD-plaadid vedelesid auto pakiruumis ja tööle sõites ta tantsis oma kujutluses. Igal nädalal oma tantsutunnist tulles õhetas Sonia elevusest. Neil puhkudel, kui James oli juba kodus, tervitas mees teda mõne üleoleva märkusega, purustades naise eufoorilise meeleolu kui õhupalli.

„Kas veetsid tantsutunnis mõnusalt aega?” päris ta oma ajalehe tagant pilku tõstes. „Kuidas kõik need väikesed tüdrukud oma balletiseelikutes välja nägid?”

Kuigi James teeskles, nagu see oleks öeldud narritavalt, oli tema hääletoon eksimatult sarkastilise varjundiga. Sonia püüdis lasta end mitte provotseerida, ent tundis, et on kohustatud tema kriitilisust hajutama.

„See on täpselt nagu stepptantsu tund. Kas sa ei mäleta? Paar aastat tagasi käisin ma ju kogu aeg neis tundides.”

„Hmm… ähmaselt,” ütles hääl ajalehe tagant. „Ma siiski ei mõista, miks sa pead sinna igal nädalal minema.”

Ühel päeval mainis Sonia uut hobi oma vanimale kooliaegsele sõbrannale Maggie’le. Need kaks tüdrukut olid olnud lahutamatud kõik seitse aastat, mil nad koos koolis käisid, ning nüüd, kaks aastakümmet hiljem olid nad endiselt peaaegu sama lähedased, kohtudes mitmeid kordi aastas, et veeta koos õhtu mõnes veinibaaris. Maggie oli Sonia tantsuharrastusest ülimalt vaimustatud. Kas tema võiks ka tulla? Kas Sonia võtaks ta kaasa? Soniale meeldis see mõte väga. See teeks tantsimise üksnes veelgi toredamaks.

Side nende kahe vahel tekkis siis, kui nad olid üheteistkümneaastased, ning ei purunenud enam kunagi. Neid oli kokku viinud lihtne asjaolu, nad olid saanud koha samasse kooli Chislehurstis, kandsid ühesuguseid laevastikusiniseid bleisereid, mis hõõrusid vastu kaela, ja jäiku ümber põlvede sahisevaid flanellseelikuid. Oma esimesel koolipäeval olid nad mõlemad pandud neljandasse ritta, kuna nende perekonnanimed olid nimekirjas üksteise lähedal: väike kahvatu Sonia Haynes ja pikk jutukas Margaret Jones.

Sellest päevast peale nad märkasid ja imetlesid üksteise juures mitmeid erinevusi. Sonia kadestas Maggie pingevaba suhtumist koolitöödesse ning Maggie vaatas imetlevalt oma sõbra põhjalikke märkmeid ja korralikke, märkustega varustatud õpperaamatuid. Maggie arvates oli Sonia värviteleviisor maailma kõige hämmastavam asi, kuid Sonia oleks vahetanud selle iga kell nende platvormkingade vastu, mida tema sõbral lubati kanda. Sonia soovis, et tal oleksid sama vabameelsed vanemad nagu Maggie’l, kes lubasid tal kuni südaööni väljas olla, sellal kui Maggie teadis, et ta oleks tahtnud varem koju tulla, kui teda ootaks hõõguva kamina ees kerra tõmbunud koer. Mida iganes üks neist omas, see näis teise jaoks ihaldusväärne.

Nende elud ei saanuks mingilgi moel olla rohkem vastandlikud: Sonia oli pere ainus laps ja ema oli selleks ajaks, kui tütar keskkooli läks, juba ratastoolis. Tema ridamajas asuvast puhtast kodust õhkus masendust. Maggie elas seevastu ühes lagunema kippuvas majas koos nelja õe ja venna ning muretute vanematega, kes ei paistnud kunagi hoolivat, kas tütar on kodus või mitte.

Akadeemilisele tööle kulus neil selles tütarlastekoolis üsna vähe energiat. Tülitsemised, diskod ja poiss-sõbrad hõivasid suurema osa nende tähelepanust ning pihtimused ja saladused toitsid nende sõprust otsekui hapnik. Kui multipleksskleroos, mis oli Sonia ema aeglaselt juba paljude aastate jooksul hävitanud, temast lõplikult võitu sai, oli Maggie see, kelle najal Sonia nuttis. Maggie kolis enam-vähem Sonia juurde ja nii Sonia kui ka isa hindasid tema kohalolu. Ta hajutas nende leina kohutavat süngust. See juhtus siis, kui tüdrukud olid keskkooli eelviimases klassis. Järgmisel aastal elas Maggie läbi oma isikliku kriisi. Ta jäi rasedaks. Tema vanemad suhtusid uudisesse halvasti ja Maggie kolis teist korda paariks nädalaks Sonia juurde elama, kuni vanemad selle mõttega harjusid.

Lähedusest hoolimata astusid nad pärast kooli lõpetamist kumbki väga erinevat rada pidi. Maggie laps sündis juba üsna varsti – mitte keegi, võib-olla lausa Maggie ise ka mitte, ei teadnud lapse isa nime – ning lõpuks pidas Maggie ennast ülal nii, et õpetas osalise koormusega paaris seitsmeteistkümnene ja just alustanud õpinguid kunstikoolis. Sobivas valgustuses võis ema ja tütart suurte rõngakujuliste kõrvarõngaste ja üpris boheemlasliku riietumisstiili tõttu ekslikult õdedeks pidada. Kaledamas valguses võidi Maggie’t vaadates mõelda, miks temavanune naine veel ikka odavaid postimüügi kaubamaja riideid kannab. Kuigi tema pikad tumedad lokid olid tütre omadega peaaegu identsed, oli aastatepikkune suitsetamine jätnud Maggie päevitunud näkku jooni, mis paljastasid ta tõelise vanuse. Nad elasid koos Claphami ja Brixtoni linnaosa piiril rajoonis, kus oli hulganisti odavaid pudi-padipoode ja parimad India taimetoidurestoranid siinpool Delhit.

Sonia elustiil, karjäär avalikkussuhete alal, kallilt sisustatud kodu ja James olid Maggie jaoks väga võõrad ning ta ei varjanud kunagi oma muret, et tema sõber abiellus sellise täispuhutud tüübiga.

Nende elud võisid küll olla kulgenud väga erinevates suundades, ent geograafiliselt olid nad jäänud lähedasteks, nende jõe lõunakaldal asuvad kodud asusid üksteisest kõigest mõne miili kaugusel. Juba peaaegu kakskümmend aastat olid nad püüdlikult teineteise sünnipäevi meeles pidanud ning toitnud oma sõprust pikaleveninud õhtutega koos paari pudeli veiniga, mil nad rääkisid teineteisele kõiki oma elu puudutavaid üksikasju seni, kuni baari hakati sulgema, ning läksid seejärel lahku, võtmata seejärel mitmete nädalate või isegi kuude kaupa teineteisega ühendust.

Oma esimeses salsatunnis Claphamis vaatas Maggie esimest tunniosa pealt. Ta koputas kogu aeg jalaga rütmi kaasa ja õõtsutas kergelt puusi, pööramata hetkekski pilku juhendajate jalgadelt, kui nad selle õhtu samme ette näitasid. Juan Carlos oli sellel õhtul muusika valjuks keeranud ja rõhuline rütm näis panevat isegi põrandalauad vibreerima. Pärast viieminutilist pausi, mil kõik rüüpasid pudelivett ja Sonia tutvustas oma vana sõpra teistele tantsijatele, oli Maggie valmis samme proovima. Mõned vanadest harrastajatest olid skeptilised, et keegi, kes ei ole varem tunnis käinud, võiks liituda poole semestri pealt ja loota teistele järele jõuda; küllap nad kartsid, et jäävad ise teistest maha.

Kuubalane võttis Maggie käest kinni ja oli talle peegli ees tantsujuhiks. Ülejäänud õpilased vaatasid pealt ja mitmed neist lootsid, et ta koperdaks. Maggie kulm võis olla keskendumisest kortsus, kuid ta mäletas iga sammu ja täispööret, mille kallal nad sellel õhtul olid töötanud ning ei eksinud sammudega kordagi. Kui tants lõppes, kostus tasane aplausivirvendus.

See avaldas Soniale muljet. Temal oli kulunud nädalaid, et jõuda sama kaugele kui Maggie jõudis poole tunniga.

„Kuidas see sul õnnestus?” küsis ta Maggie’lt, kui nad pärastpoole veinibaaris klaasikese Rioja veini jõid.

Maggie tunnistas, et ta oli mõned aastad tagasi Hispaania reisil natuke salsat õppinud ja ei olnud põhitehnikat unustanud. „See on nagu jalgrattaga sõitmine,” ütles ta muretult, „kui kord juba selge, siis ei unune kunagi.”

Juba paari sessiooni möödudes ületas ta entusiasm isegi Sonia oma ja kuna Maggie elus oli vähe kindlaid kohustusi, hakkas ta käima salsaklubis, tantsides hämaruses koos sadade teiste inimestega kuni kella viieni hommikul.

Paari nädala pärast oli tulemas Maggie kolmekümne viies sünnipäev.

„Me läheme Hispaaniasse tantsima,” teatas ta.

„See kõlab lõbusalt,” ütles Sonia. „Koos Candyga?”

„Ei, koos sinuga. Mul on piletid olemas. Nelikümmend naela Granadasse ja tagasi. Need on ostetud. Ja ma olen meid seal tantsukursustele kirja pannud.”

Sonia kujutas täpselt ette, kui halvasti James selle uudise vastu võtab, kuid Maggie’le äraütlemine ei tulnud kõne allagi. Ta teadis kindlalt, et tema sõber ei salli mingisugust kõhklemist. Maggie oli vaba hing ning ei mõistnud, kuidas keegi võiks loobuda oma vabadusest minna ja tulla nii, nagu talle meeldib. Kuid Soniale oli veelgi olulisem, et ta ei tahtnud keelduda. Tantsimine näis juba olevat tema elu liikumapanev jõud ja ta oli sõltuvuses tantsimise vabastavast tundest.

„Oh, kui suurepärane!” ütles ta. „Millal täpselt?”

Reis pidi toimuma kolme nädala pärast, et see oleks seotud Maggie sünnipäevaga.

Jamesi froideur ^[1.] ei tulnud üllatusena. Kuna Jamesile ei meeldinud naise uus tantsuharrastus, siis tema vaenulikkus suurenes veelgi, kui Sonia Granada reisist teada andis.

„See kõlab nagu tütarlaste pidu,” ütles mees üleolevalt. „Kas sa pole mitte sellise asja jaoks pisut liiga vana?”

„Noh, Maggie on kogu sellest pulmavärgist ilma jäänud, seega võibolla ta sellepärast tähistab niimoodi oma olulist sünnipäeva.”

„Maggie…” Jamesi põlgus Maggie suhtes oli, nagu ikka, halvasti varjatud. „Miks ta kunagi ei abiellunud? Nagu kõik teised?”

Mees võis mõista, mida Sonia nägi oma ülikooliaegsetes sõprades, kolleegides ja erinevates tuttavates, kes elasid nende kodule piisavalt lähedal, et neilt võiks suhkrut laenamas käia, ent Jamesi suhtumine Maggie’sse oli teistsugune. Lisaks sellele, et Maggie oli osa tema naise hämaratest ja kaugetest koolipäevadest, ei sobinud Maggie ühtegi eelnevalt nimetatud lahtrisse ja James ei suutnud mõista, miks Sonia temaga ikka ühendust hoidis.

Oma abikaasast kaugel eemal, hotell Santa Ana hommikusöögisaalis, Neitsi Maarja pildi odava reproduktsiooni kaastundliku pilgu all taipas Sonia, et ei hoolinud enam sellest, mida James tema ebatavalisest sõbratarist mõtles.

Maggie ilmus ukselävele, silmad ähmased.

„Hei, vabandust, et hiljaks jäin. Kas mul on aega kohvi juua?”

„Ei, kui me kavatseme tunni alguseks kohale jõuda. Hakkame parem otsekohe minema,” teatas Sonia, soovides ära hoida igasuguseid edasisi viivitusi, mida Maggie võiks välja mõelda. Päevasel ajal tundis Sonia, et tema on vastutav. Aga ta teadis, et öösel vahetavad nad rollid. Ei olnud kunagi teistmoodi olnud.

Nad läksid välja tänavale ja olid rabatud õhu jahedusest. Väljas oli vähe rahvast: käputäis vanemaid inimesi, osadel väikesed koerad rihma otsas, ja ülejäänud kohvikutes istumas. Suurem osa poodide vaateakendest oli veel metalltrellide taha peidetud, üksnes pagariärid ja kohvikud ilmutasid elumärke ning õhus levis magusate saiakeste ja churros’te ahvatlev aroom. Mitmed kohvikud olid juba täitunud kohvimasinate auru ja sigaretisuitsuga. Suurem osa linnast hakkas ennast tõeliselt liigutama alles järgmisel tunnil. Praegu olid kitsad tänavad selliste üksikute varajaste ärkajate päralt nagu Sonia ja Maggie.

Sonia uuris süvenenult kaarti, järgides kõrvaltänavate ja vahekäikude kõverusi ja pööranguid, mis neid sihtkohani juhatasid. Teekonna iga sammu suunasid keraamiliste tänavasiltide sinised tähed ja nimede musikaalne veetlus – Escuelas, Mirasol, Jardines – viis neid aina lähemale. Nad ületasid ühe äsja voolikuga puhtaks uhutud väljaku, sumades läbi veelompide ja möödusid kahe kohviku vahele üles seatud hunnitust lilleletist, mille suured lõhnavad õied lausa helendasid. Siledad marmorist kõnniteeplaadid tundusid jalge all pehmed ja viieteistkümneminutiline jalutuskäik näis võtvat üksnes viis minutit.

„Me oleme kohal,” teatas Sonia kaarti taskusse voltides võidukalt. „La Zapata. See ta on.”

See oli üks näruse välimusega hoone. Fassaadile oli aastate jooksul kuhjatud kihtide viisi väikseid plakateid, mis olid üksteise peale müüritisele kleebitud ja reklaamisid kõikjal linnas toimuvaid flamenko-, tango-, rumba- ja salsaõhtuid. Näis, et kõiki linna telefoniputkasid, lambiposte ja bussipaviljone on kasutatud samal moel, et informeerida möödujaid eelseisvatest espectáculos’test^[2.] ning uus plakat on sageli eelmisele peale kleebitud veel enne, kui reklaamitud üritus üldse aset on leidnud. Kaooja muusika üleküllust.

La Zapata sisemus oli sama armetu nagu välimuski. Ei midagi glamuurset. See koht ei olnud mõeldud etenduste andmiseks, vaid harjutamiseks ja proovide tegemiseks.

Eeskojas oli neli ust. Kaks neist olid avatud, kaks suletud. Ühe suletud ukse tagant kostus kõmisevat tampimist. Mööda tänavat tormav härjakari ei oleks ka rohkem müra tekitanud. Heli lakkas järsult ja nüüd kostusid rütmilised löögid, justnagu äikesele järgnev vihmapiiskade pladin.

Üks naine kiirustas sihikindlalt neist mööda ja sisenes valgustamata koridori. Metallist kontsa- ja varbakapad klõbisesid kivipõrandal ning muusika paiskus korraks avatud ukse vahelt välja.

Kaks inglannat seisid ja uurisid aastakümneid tagasi toimunud etenduste raamitud plakateid, olemata päris kindlad, mida nad tegema peaksid. Viimaks võitis Maggie ühe skeletitaoliselt kõhna ja väsinud ilmega umbes viiekümneaastase naise tähelepanu, kes näis vastuvõturuumi pimedast kambrikesest seda kohta juhatavat.

„Salsa?” uuris Maggie lootusrikkalt.

Naine tunnustas nende kohalolu hooletu peanoogutusega. „Felipe y Corazón – alli,”^[3.] ütles ta ja osutas ühemõtteliselt ühe lahtise ukse poole.

Nad olid stuudios esimesed. Nad asetasid oma kotid nurka ja vahetasid kingad ära.

„Huvitav, kui palju meid siia tuleb,” mõtiskles Maggie oma kingapandlaid kinni pannes. Tema küsimus ei eeldanud vastust.

Ruumi üks sein oli kaetud peegliga ja teises seinas oli puust käsipuu. See oli kitsale tänavale avanevate kõrgete akendega ilmetu ruum ja isegi siis, kui aknaklaasid poleks mustusest läbipaistmatud, oleks ruumi jõudnud vähe päikesevalgust. Aastatepikkuse kasutamise tõttu siledaks kulunud tumedalt puitpõrandalt immitses tugevat poleerimisvaha lõhna.

Soniale meeldis vanusest ja kasutamisest tekkinud kergelt kopitanud lõhn, mis eritus ruumi seintest, ja see, kuidas praod põrandalaudade vahel olid täitunud tolmu, mustuse ja vahaga. Ta märkas, kuidas ebemed on kuhjunud iidvanade radiaatorite ribide vahele ja nägi hõbedasi ämblikuvõrgu niite õrnalt laest alla heljumas. Igas tolmukihis oli ühe aastakümne jagu selle koha ajalugu.

Veel pool tosinat inimest valgus stuudiosse. Tuli salk norra üliõpilasi (enamuses tüdrukud), kes õppisid ülikoolis hispaania keelt, ning seejärel veel mõned pisut üle kahekümnesed mehed, kõik kohalikud.

„Need peavad olema niinimetatud palgalised tantsupartnerid,” sosistas Maggie Soniale. „Brošüüris öeldi, et neid palgatakse selleks, et naiste ja meeste suhet tasakaalustada.”

Viimaks ilmusid kohale juhendajad. Felipe ja Corazón olid mõlemad läikivmustade juustega ja kõhnad nagu noored vasikad, kuid nende vintsutatud nahk reetis, et nad on juba tublisti üle kuuekümne. Corazóni kondist nägu ilmestasid ühtlased sügavad kortsud, mida ei olnud söövitanud sinna üksnes aeg, vaid ka väljendusrikkus ja häbenematu tunnetega liialdamine. Iga kord, kui ta naeratas, naeris ja nägu kirtsutas, jättis see tema nahale jälje. Nad mõlemad olid riietatud musta, mis rõhutas tantsijate saledust, ning ruumi valgel taustal mõjusid nad justkui joonistatud siluetid.

Tosinast inimesest koosnev grupp oli üle ruumi laiali laotunud, kõik näoga juhendajate poole.

„Hola!” ütlesid juhendajad koos, naeratades avalalt ootusrikkalt nende ette joondunud rühmale.

„Hola!” vastas grupp kooris, justkui rühm hästi distsiplineeritud kuueaastaseid lapsi.

Felipel oli käes CD-mängija, mille ta põrandale asetas. Ta vajutas nupule ja ruum muutus täielikult. Õhku läbistas rõõmus trompetihelide sissejuhatus. Klass jäljendas automaatselt Corazóni liigutusi. Ta ei pidanud sõnagi lausuma, niigi oli ilmselge, et just see ta eesmärk oligi. Mõne aja jooksul soojenes rühm sujuvalt üles, pööritas randmeid ja pahkluid, painutas end kandadest, venitas kaelu ja õlgu ning õõtsutas puusi. Kõik hoidsid silmi oma õpetajatel, lummatud nende saledatest kehadest.

Kuigi Felipe ja Corazón olid kasvanud üles flamenko traditsiooni najal, olid nad mõistnud, kust tuul nüüd puhub. Õpetamise seisukohast oli Kuuba juurtega salsa kommertslikum ja pakkus huvi sellisele publikule, keda ei pruugiks ligi tõmmata flamenko dramaatiline jõulisus. Mõned nende eas tantsijad esinesid ikka veel, ent Felipe ja Corazón teadsid, et nad ei suudaks nii korralikku elatist teenida. Nende strateegia töötas. Nad olid omandanud täiuslikult salsa ning loonud uue koreograafia, meelitades oma tundidesse rohkelt nii granadalasi kui ka välismaalasi. Neile meeldis salsa; see oli pealiskaudsem, emotsionaalselt vähem kurnav kui nende tõeline kirg flamenko, nagu kerge Jerezi vein täidlase Rioja kõrval.

Juba paar aastat jagus alati mingi hulk inimesi, kes tahtsid salsat õppida ning Felipest ja Corazónist, vanad ja kogenud nagu nad olid, said raskusesta eksperdid. Kui neile põgusalt tantsusammud ette näidati, võis see paar tantsida ükskõik millist tantsu maailmas. Nii nagu absoluutse kuulmisega muusikud suudavad pärast keeruka meloodia kuulamist seda perfektselt korrata ning teisel korral juba lisada variatsioone ja inversioone, nii oli ka nende kahega. Nad võisid ühel päeval vaadata terve seeria samme ja juba järgmisel päeval olid need täiuslikult omandatud, kuigi olid nii mees- kui naistantsija liikumist jälginud kõigest üheainsa korra.

Ja nüüd algas salsa õpetus. Enamasti juhendas neile käsklusi hõikav Corazón. Tema hääl lõikas muusikast läbi, isegi üle salsameloodia kostva dzässtrompeti kriiskava kõla.

„Y un, dos, tres! Y un, dos, tres!^[4.] Ja! Plaks! Plaks! Plaks! Ja! Plaks! Plaks! Plaks! Ja…”

Ta muudkui jätkas. Rütmi kordamine, kordamine ja veel kord kordamine, kuni see hakkas neid kummitama ja nende unedesse imbuma. Iga pööret, mille õpilased täiuslikult omandasid, tervitati suurte ergutushüüete ja entusiasmiga.

„Eso es! Just nii!”

Kui oli aeg edasi liikuda, proovida midagi uut, hüüdis Felipe: „Vale! Hästi!” Ja järgmise pöörde ehk vuelta demonstreerimine võis alata.

„Estupendo!”^[5.] võisid õpetajad liialdamist häbenemata hüüda.

Enne iga uue sammu harjutamist liikusid naised edasi uue partneri juurde, seega tunni esimese poole lõpuks olid nad tantsinud kõigi palgaliste tantsupartneritega. Kuigi ükski noortest meestest ei rääkinud inglise keelt, valdasid nad kõik ladusalt salsat.

„Ma jumaldan seda,” ütles Maggie, kui ta tantsupõrandal Soniast mööda libises.

Sonia mõtiskles, et võib olla näitas Maggie just tantsides oma tegelikku olemust. Ta näis igal juhul õnnelikuna, kui mees teda siia-sinna liigutas, käsi täpselt mehelt saadud juhiste järgi partneri kukla vastas. Mehe kerge käelöök oli kõik, mida oli vaja teadmaks, millal keerutada. Maggie reageeris vihjele kõhklematult. Sonia vaatas oma sõpra, kes hakkas harjuma keerukate sammukombinatsioonidega, ning leidis, et on veider, et Maggie’le näib niivõrd meeldivat tants, milles mees mängib üdini domineerivat rolli. Iseteadlik feminist, kellele meeldis juhtida, näis olevat rahul, kui teda keerutati.

Maggie sai õpetajatelt kiita ja üle tema näo levis ilme, mida Sonia mäletas kooliajast. Kergelt üllatunud pilk, millega kaasnes lai rahulolev naeratus.

Vaheajal toodi ruumi suured kannud jääveega, mida valati plastiktopsidesse. Ruum oli muutunud väga lämbeks ja kõik jõid januselt ning eri rahvustest inimesed arendasid samal ajal viisakalt katkendlikku vestlust.

Janu kustutanud, läksid kaks inglannat tualetti. Sonia märkas seintel rohkelt graffitit, iseäranis mitmeid initsiaalide paare, mis olid vana puidu sisse kraabitud. Osad kritseldused olid aastate jooksul peaaegu minema lihvitud, teised olid hiljuti tehtud, värsked graveeringud veel ikka palja ihu värvi. Üks iseäranis külluslikult kaunistatud tähepaar meenutas talle kirikutes leiduvaid nikerdusi, tõelisi kunstiteoseid. Ainult armastuse käed võisid raske ukse sisse need nimetähed voolida. Kes seda tegema vaevus, ei olnud mitte hooletult lühiajalisest kirest teada andnud, vaid kuulutanud tõelist, püsivat pühendumust. „J – M” – enne võetaks need rasked uksed hingedelt maha ja heidetaks tulle, kui taoline kiindumuse väljendus sealt kaduda võiks.

Tagasi koridori lonkides peatusid nad stuudio ukse juures, kus raamitud plakatid võistlesid üksteisega tähelepanu eest. Ühel neist olid Felipe ja Corazón. Trükikirja stiili järgi otsustades pärines plakat umbes 1975. aastast ja sellel reklaamiti ühte flamenkoetendust.

„Vaata, Maggie, sellel pildil on meie õpetajad!”

„Jumaluke, ongi nii! Küll aeg on ikka halastamatu!”

„Nii palju nad ka muutunud ei ole,” kaitses neid Sonia. „Nad on praegu ju sama saledad.”

„Aga need kanavarbad – noil päevil neid ju ei olnud?” kommenteeris Maggie. „Mis sa arvad, kas nad näitaksid meile pisut flamenkot? Õpetaksid meile, kuidas jalgadega trampida? Klõbistaksid natuke kastanjette?”

Maggie ei jäänud vastust ootama. Ta oli juba tagasi stuudios ning Sonia jälgis teda ukselt.

Viimaks meenusid Felipele mõned ingliskeelsed sõnad: „Flamenkot ei saa õpetada,” ütles ta kurguhäälselt. „Flamenko on veres ja pealegi ainult mustlasveres. Aga te võite proovida, kui tahate. Ma näitan teile tunni lõpus natuke.”

See avaldus oli kui väljakutse.

Järgmise tunni aja jooksul kordasid nad treeningu esimeses pooles õpitud liigutusi ja siis, viisteist minutit enne lõppu, lõi Felipe käsi kokku.

„Nüüd,” ütles ta. „Flamenko.”

Ta astus ülespuhutud väärikusega CD-mängija juurde, lappas nobedalt oma plaate ja tõmbas ettevaatlikult välja, mida oli otsinud. Samal ajal vahetas Corazón nurgas oma kingad jämedate kontsade ja metallkappadega kingade vastu.

Õpilased taganesid ja jäid vaikselt ootama. Nad kuulsid käteplakse ja vaikset trummimängu. Sünge muusika erines salsa muretutest rütmidest.

Corazón astus rühma ette. Näis, et ta on õpilased unustanud. Kitarrihelide saatel tõstis ta üles esmalt ühe, siis teise käe, usjad sõrmed laiali aetud otsekui karikakra õielehed. Ta prõmmis üle viie minuti keerukaid sammukombinatsioone, jalad liikusid üha kiiremini, tants kasvas üle mürisevaks vibreerimiseks, äkki kõik peatus ja kõmas otsustav lõplik samm, kui ta raske kingaga vastu põrandat lõi. See oli virtuoosne jõu ja vapustavate tehniliste oskuste demonstratsioon, kuid eelkõige tants, arvestades naise vanust, jättis veelgi võimsama mulje.

Täpselt samal taktil, mil naine seisatas, voolas kõlaritest välja ahastav hääl ja mässis end kõhedakstegevalt ümber inimeste. Mehe kurguhäälne laul väljendas Corazóni ilmes peegelduvat ahastust.

Pisut enne, kui naine lõpetas, alustas Felipe ja peegeldas sekundi pealt oma naise liigutusi, tõestades publikule, et tema tants ei ole ainult improvisatsioon, vaid kokkuharjutatud koreograafia. Nüüd võttis keskpõrandal koha sisse Felipe. Kitsapuusaline, sale selg C-tähe kujuliselt kumeraks painutatud, jäi Felipe hetkeks sellesse poosi, enne kui ümber pööras ja põrandat raputavate sammude seeriaga alustas. Vastu puitu põrgatava metalli heli kajas peeglitega seintelt tagasi. Felipe liigutused olid veel sensuaalsemad kui naisel ja kahtlemata koketeerivamad. Tundus nagu ta flirdiks õpilastega, käed liikumas mööda keha üles ja alla, puusad õõtsumas kord ühele, siis teisele poole. Sonia oli nagu paigale naelutatud.

Justkui võisteldes Corazóniga esitas ta veelgi keerukama sammukombinatsiooni, maandudes mingi ime läbi üha uuesti täpipealt ühe ja sama koha peal, ning ta jalgade trummeldamine summutas muusika. Mehe kirg oli ebatavaline ja näis tekkivat ei kuskilt.

Felipe lõpupoos, silmad lakke suunatud, üks käsi selja ümbert kinni hoidmas, teine üle rinnaesise heidetud, kõneles puhtast kõrkusest. Tagantpoolt kostus vaikne hääl: „Olé!”^[6.] Hüüdis Corazón – isegi teda liigutas abikaasa esitus, tema täielik hetkes viibimine. Järgnes vaikus.

Maggie katkestas mõne hetke pärast vaikuse tormilise aplausiga. Ka ülejäänud seltskond plaksutas, kuid mitte sama entusiastlikult.

Felipe näole ilmus naeratus, kõik jäljed upsakusest olid justkui peoga pühitud. Corazón tuli vaatajate ette ja esitas neile väljakutse.

„Flamenko? Homme? Tahate?” uuris ta kolletavate hammaste välkudes.

Mõned norra tüdrukud, kes tundsid taolise avaliku emotsionaalsuse pärast pisut piinlikkust, hakkasid üksteisega vestlema, palgalised tantsupartnerid vaatasid aga käekella, et näha, kas tööaeg on juba läbi saamas. Nad ei kavatsenud ületunde teha.

„Jah,” ütles Maggie. „Mina tahan.”

Sonia tundis ennast ebamugavalt. Flamenko oli salsast niivõrd erinev. Viimase kaheteistkümne tunni jooksul nähtu põhjal otsustades oli see lisaks tantsule ka emotsionaalne seisund. Salsa oli muretu, emotsionaalne pagemistee, ja mis veelgi tähtsam, nad olid siia õppima tulnud just salsat.

Ülejäänud õpilased olid laiali läinud ja Sonia vajas värsket õhku.

„Adiós,”^[7.] ütles Corazón kotti pakkides. „Hasta luego.”^[8.]

1 froideur – jahedus (pr) [ ↵ ]

2 espectáculos – etendus (hisp) [ ↵ ]

3 Felipe y Corazón – alli – Felipe ja Corazón – seal (hisp) [ ↵ ]

4 Y un, dos, tres! – Ja üks, kaks, kolm! (hisp) [ ↵ ]

5 Estupendo! – Imetlusväärne! (hisp) [ ↵ ]

6 Olé! – Braavo! (hisp) [ ↵ ]

7 Adiós! – Hüvasti! (hisp) [ ↵ ]

8 Hasta luego. – Nägemiseni. (hisp) [ ↵ ]