Читать книгу Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Victoria Hislop - Страница 8

Kõigest mõni hetk enne seda, kui morn gitano^[1.] riivi otsustavalt ukse ette lükkas, võtsid istet kaks naist, viimased publiku hulgast, kes sisse lubati.

Lavale ilmusid viis ronkmustade juustega neidu, kohevad seelikuookerkollased kleidid liibusid tihedalt nende kehadele. Erksad värvid, tugevate lõhnade kokteil, tüdrukute kärme saabumine ja upsakas kõnnak oli vastupandamatu ja kaalutletult dramaatiline. Neile järgnesid kolm meest, riietatud tumedasse, otsekui läheksid matustele, õlitatud juustest käsitsivalmistatud nahkkingadeni üleni mustas.

Õhkkond muutus, kui vaikusest imbus nõrk, ebamaine käteplaks, peopesa vaevu teist puudutamas. Ühe mängija pillikeeltel libisevad sõrmed tõid kuuldavale heli. Teise mehe suust kostus sügav ja kaeblik ulg, mis kasvas peagi üle lauluks. Tema kriipiv hääl sobis kokku tahumatu paiga ja mehe rõugearmilise näoga. Üksnes laulja ja tema trupp said segasevõitu murrakust aru, ent publik mõistis ometigi laulu tähendust. Lauldi kaotatud armastusest.

Nii möödus viis minutit, umbes viiekümnest inimesest koosnev publik istus hämaruses ühes Granada niiskevõitu cueva’s^[2.], söandades vaevu hingata. Ei olnud kindlat hetke, mil laul lõppes – see lihtsalt vaibus – ning tüdrukud võtsid seda kui märguannet, et rivis minema sammuda, kõnnak varjamatult sensuaalne, pilk püsimas uksel, tegemata välja saalis viibivatest võõramaalastest. Pimedast ruumist õhkus midagi ähvardavat.

„Kas see oligi kõik?” sosistas üks hilinejatest.

„Ma loodan, et mitte,” vastas tema sõber.

Mõni minut valitses õhus ebaharilik pinge ja seejärel kandus publikuni magus katkematu heli. See ei olnud muusika, vaid mahe rütmiline klõbin: kastanjettide hääl.

Üks neidudest tuli tagasi, trampides jalgadega vastu põrandat, kui ta piki kitsast vahekäiku sammus, seelikuvolangid riivamas esireas istuvate turistide tolmuseid jalgu. Kleidi ere, suurte mustade täppidega mandariinivärvi kangas oli kõhu ja rindade ümber trimmis. Õmblused pingul. Tüdruku jalad prõmmisid tantsupõranda puidust paani, ikka rütmiliselt üks-kaks-üks-kaks-üks-kaks-kolm-üks-kaks-kolm-üks-kaks…

Neiu käed tõusid üles, kastanjetid klõbisesid madala mõnusa põrinaga ja algas aeglane keerlemine. Kogu pöörlemise aja plõksutasid sõrmed väikeseid musti kettaid, mida neiu käes hoidis. Publik oli lummas.

Teda saatis kaeblik laul, laulja pilk maha suunatud. Tantsija jätkas omaenda maailmas. Kui ta kuuliski muusikat, siis ta ei teadvustanud seda ja kui ta oligi publikust teadlik, siis vaatajad ei tajunud seda. Tema sensuaalne näoilme rääkis segamatust keskendumisest ja tema silmad vaatasid ühte teist maailma, mida nägi üksnes tema. Kleidiriie kaenla all muutus higist tumedaks ja veepiisad kogunesid laubale, ta keerles üha kiiremini ja kiiremini ja kiiremini.

Tants lõppes nagu oli ka alanud, üks otsustav samm ja kõik. Neiu hoidis käsi pea kohal, pilk madala kaarja lae poole suunatud. Ei olnud märkigi, et ta teaks midagi publikust. Neid ei oleks pruukinud seal ka olla, see ei muutnud tema jaoks midagi. Temperatuur ruumis oli tõusnud ja lavale lähemal olijad hingasid sisse tantsija muskuse- ja higilõhna peadpööritavat segu.

Täpselt siis, kui tantsija lavalt lahkus, võttis lava üle uus neiu. Teisest tantsijast õhkus omamoodi kannatamatust, justkui tahtnuks ta kõigega juba ühele poole saada. Vaatajate silme ees virvendas veel rohkem musti täppe, seekord läikival punasel kangal, ja mustade lokkis juuste kaskaad langes üle mustlasnäo, jättes nähtavale vaid silmapliiatsiga teravalt välja joonistatud araabiapärased silmad. Kastanjette seekord ei olnud, selle asemel oli lõputult korduv jalgade klõbin: klikk-klõpp-klõpp, klikkklõpp-klõpp, klikk-klõpp-klõpp…

Kannalt varvastele ja tagasi liikumine näis ilmvõimatult kiire. Kõrgete jämedate kontsade ja metallist ninakappadega rasked mustad kingad vibreerisid lava peal. Tantsija põlved võtsid vastu ilmselt tuhandeid lööklaineid. Laulja vaikis mõne hetke ja vaatas üksisilmi põrandat, justkui võiks tõmmu iluduse pilguga kohtumine ta kiviks muuta. Oli võimatu öelda, kas kitarrist pidas naise trampimisega sammu või dikteeris tema tantsutempot. Nende suhtlemine oli sujuv. Neiu tõstis provotseerivalt oma seeliku rasked satsid üles, paljastades kaunikujulised mustades sukkades jalad, ja demonstreeris uhkeldades jalgade liikumise kiirust ja rütmi. Tants jõudis crescendo’sse, kui neiu, justkui keerlev derviš ringiratast pöörles. Lohakalt juustesse kinnitatud roos lendas pealtvaatajate keskele. Neiu ei kummardunud seda üles korjama, vaid marssis ruumist välja hetk enne, kui lill maanduda jõudis. Tüdruku sissepoole pööratud etteaste oli samas suurim usaldusavaldus, mida publik eales näinud oli.

Neiu järel lahkusid keldrisaalist ka esimene tantsija ja pillimees, näod ilmetud ja aplausist hoolimata publiku suhtes endiselt ükskõiksed.

Etenduse lõpu eel tuli lavale veel pool tosinat tantsijat, kõik väljendamas ikka neid kire, viha ja kurbuse kriipivaid noote. Nende seas oli mees, kelle liigutused olid väljakutsuvad nagu prostituudil; oli tüdruk, kelle kujutatud valu mõjus ebamugavalt, sest ta oli nii noor; oli elatanud naine, kelle sügavate kortsudega näkku oli söövitatud seitsme aastakümne jagu kannatusi.

Lõpuks, kui esinejad olid üksteise järel lavalt lahkunud, pandi tuled põlema. Lahkudes said pealtvaatajad heita pilgu väikesesse tagaruumi, kus esinejad vaidlesid, suitsetasid ja jõid ääreni täidetud kõrgetest klaasidest odavat viskit. Neil oli järgmise etenduseni jäänud nelikümmend viis minutit.

Alkoholi, higi ja aegade jooksul suitsetatud sigarite järele lehkavas madala laega keldris oli umbne, seega tundis jaheda öise õhu kätte jõudnud rahvas kergendust. Õhus oli selgust ja puhtust, mis meenutas, et nad ei ole mägedest kaugel.

„See oli erakordne,” kommenteeris Sonia oma sõbrale. Ta ei teadnud päris täpselt, mida ta sellega mõtles, kuid see oli ainus väljend, mis tundus sobivat.

„Jah,” nõustus Maggie. „Ja nii pingeline.”

„Just seda see oli,” nõustus Sonia. „Tõeliselt pingeline. Üldse mitte selline, nagu olin kujutlenud.”

„Ja need tüdrukud ei paistnud eriti õnnelikud olevat, ega ju?”

Sonia ei vaevunud vastama. Flamenkol oli õnnelikuks olemisega ilmselt väga vähe pistmist. Vähemalt nii palju oli talle kahe viimase tunniga selgeks saanud.

Nad kõndisid mööda munakividega sillutatud tänavaid Granada kesklinna poole ja avastasid, et on eksinud vanasse mauri kvartalisse Albaicíni. Kaardi uurimine oli mõttetu; väikestel kõrvaltänavatel ei olnud alati isegi nimesid ja mõnikord sumbusid tänavad lihtsalt kitsaks trepistikuks.

Peagi said naised jälle aru, kus nad asuvad, kui ümber nurga pöörates seisti silmitsi Alhambra paleega, mis oli nüüd mahedalt välja valgustatud, ning ehkki kell oli juba üle südaöö, pani lossi ümbritsev soe merevaigukarva kuma neid peaaegu uskuma, et päike on alles loojumas. Oma paljude sakiliste servadega tornidega, mis selge musta taeva taustal esile kerkisid, tundus palee pärinevat justkui „Tuhandest ja ühest ööst”.

Käe alt kinni hoides jätkasid nad jalutuskäiku, minnes vaikides mäest alla. Tumedapäine ja väärikalt pikk Maggie astus tavalisest lühemate sammudega, et tabada Sonia sammurütmi. See oli kahe lähedase, kuid igas mõttes teineteisele vastanduva sõbra peaaegu eluaegne harjumus. Neil ei olnud vajadust rääkida. Kivisillutisel klõbisev sammude kaja, justkui flamenkotantsijate käteplaksud ja kastanjettide trummeldavad löögid, oli hetkel meeldivam kui inimhääl.

Oli veebruarilõpu kolmapäev. Sonia ja Maggie olid kohale jõudnud kõigest mõne tunni eest, kuid juba lennujaamast linna sõites oli Sonia Granada lummusesse langenud. Talvine päikeseloojang valgustas linna ereda valgusega, jättes taamal lumiste tippudega mäed dramaatiliselt varju, ning kui takso mööda kiirteed linna poole sööstis, nägid nad esimest korda põgusalt Alhambra geomeetrilisi piirjooni. Tundus, nagu valvaks palee kogu ülejäänud linna.

Viimaks vähendas taksojuht kiirust, et pöörata kesklinna suunduvale mahasõidule, ning nüüd puhkasid naiste silmad kuninglikel väljakutel, paleetaolistel hoonetel ja juhuslikel suurejoonelistel purskkaevudel, kuni juht pööras kõrvale ja sõitis edasi mööda kitsaid munakividega kaetud linnatänavaid.

Olgugi et Sonia ema oli pärit Hispaaniast, oli Sonia seda maad varem üksnes kaks korda külastanud, mõlemal korral Costa del Soli rannakuurorti. Seal oli ta peatunud sätendava mere äärsel šikil rannikuribal, mida reklaamiti karjakaupa saabuvatele inglastele ja sakslastele aastaringi paistva päikese ja päev läbi pakutava inglise hommikusöögiga. Naabruses paiknevad asumid, mis koosnesid külluslikult kaunistatud sammaste ja uhkete sepistatud piirdeaedadega villadest, olid siinsele linnale oma segasevõitu tänavavõrkude ja mitmete sajandite eest ehitatud hoonetega ühtaegu lähedal ja samal ajal äärmiselt kaugel.

See paik oli täis võõraid lõhnu, vana ja uue kakofooniat, kohalike inimestega üleujutatud kohvikute vaateakendele olid kõrgetesse kuhjadesse laotud väikesed läikivad koogikesed, mida serveerisid oma ameti üle uhked tõsised mehed, päevinäinud luukidega korterite rõdudel välgatasid kuivama riputatud linad. See koht oli ehe, mõtles Sonia, siin ei olnud midagi võltsi.

Nad pöörasid siia- ja sinnapoole, vasakule ja paremale, paremale ja vasakule ja taas vasakule, justkui võiksid jõuda välja täpselt samasse kohta, kust olid alustanud. Kõik need väikesed tänavad olid ühesuunalised ja aeg-ajalt põrkasid nad peaaegu kokku mõne mopeediga, mis liikusid tänaval vales suunas ja lähenesid neile suure kiirusega. Jalakäijad, tajumata ohtu, astusid kõnniteelt neile tee peale ette. Üksnes taksojuht suudab taolise keeruka labürindi edukalt läbida. Tahavaatepeegli külge riputatud palvehelmed kõlksusid vastu tuuleklaasi ja Neitsi Maarja kuju auto armatuurlaual jälgis kõike rõhutatud tagasihoidlikkusega. Kuna ühtegi õnnetust sel teekonnal ei juhtunud, siis tundus, et ta sai oma ülesandega hakkama.

Läila imalmagusa õhuvärskendaja lõhn ja tormiline teekond oli mõlemal naisel südame pööritama pannud ning nad tundsid kergendust, kui auto viimaks aeglustas ja kuuldus käsipiduri kriginat. Kahetärnihotell Santa Ana asus väikese räpasevõitu väljaku ääres, mille ühes servas asusid raamatupoed ja teises kingsepatöökoda ning kõnniteel seisid reas müügiletid, mida hetkel just kokku pandi. Parajasti pakiti kokku kuldseid siledaid pätse ja lapikute oliivisaiade kogukaid viile ning vahapaberisse keerati viimased allesjäänud lõigud puuviljakookidest, mis algselt olid ilmselt vankriratta suurused.

„Ma olen pööraselt näljane,” ütles Maggie ja vaatas, kuidas müügilettide omanikud oma väikseid kaubikuid täis laadisid. „Krahman neilt midagi enne, kui nad kaovad.”

Talle iseloomuliku spontaansusega jooksis Maggie üle tee, jättes Sonia taksojuhile arvet maksma. Ta tuli tagasi piraka saiatükiga, mida ta juba tükkideks rebis, läbemata nälja kustutamisega oodata.

„See on imemaitsev. Näe, proovi.”

Ta pistis osa krõbeda koorikuga pätsist Soniale pihku ja nad mõlemad seisid kõnniteel oma kottide kõrval, sõid ja puistasid heldelt raasukesi kivist kõnniteeplaatidele. Oli paseo^[3.] aeg. Inimesed hakkasid tulema tänavatele õhtusele jalutuskäigule. Mehed ja naised koos, naised üksteise käe alt kinni hoides, mehed paarikaupa. Kõik olid kenasti riides ja ehkki nad lihtsalt nautisid jalutamist, tundus neil olevat mingi kindel siht.

„See tundub päris ahvatlev, eks ole?” ütles Maggie.

„Mis asi?”

„Elu selles linnas! Vaata vaid neid!” Maggie osutas väljaku nurgal asuvale klientidest tulvil kohvikule.

„Mis sa arvad, millest nad oma veiniklaaside taga räägivad?”

„Kõigest, ma oletan,” vastas Sonia naeratades. „Pereelust, poliitilistest skandaalidest, jalgpallist…”

„Tead, läheme ja registreerime end hotelli sisse,” ütles Maggie oma saia lõpetades. „Seejärel võime välja minna ja ühe dringi võtta.”

Klaasuks avanes heledalt valgustatud vastuvõturuumi, millele andsid suursuguse ilme magusilusad kunstlilleseaded ja mõned rasked baroksed mööblitükid. Kõrge leti taga naeratav noormees ulatas neile registreerimislehe ja kui ta oli passidest koopiad teinud, andis teada hommikusöögi serveerimise kellaaja ja ulatas võtme. Võtme külge kinnitatud elusuuruses puust apelsin garanteeris, et nad ei lahku kunagi hotellist jätmata võtit vastuvõttu, kus see riputatakse leti taha konksu külge rivisse.

Peale fuajee nägi kõik muu selles hotellis välja odav. Nad sõitsid ninad vastakuti tillukeses liftikabiinis üles, pagas üksteise otsa torni laotud, ning väljusid kolmandal korrusel kitsasse koridori. Nad kolistasid pimeduses oma kohvritega edasi, kuni suutsid vaevu näha suurt tuhmunud numbrit „301”.

Nende toal oli isegi vaade. Kuid mitte Alhambrale. Vaade avanes seinale ja iseäranis õhukonditsioneerile.

„Nagunii me ei kavatse kulutada kuigi palju aega aknast välja vaatamisele?” kommenteeris Sonia, kui ta õhukesed kardinad eest ära tõmbas.

„Ja isegi kui siin oleks oivalise mööbliga rõdu, millelt avaneksid kauged vaated mägedele, siis me ju ei kasutaks seda,” lisas Maggie naerdes. „Ongi selleks väheke varane aastaaeg.”

Sonia paiskas oma kohvri kiiresti lahti, surus paar T-särki väiksesse öökapi sahtlisse ja riputas ülejäänud riided kitsasse riidekappi; metallist riidepuude kriipimine vastu riputustoru käis talle närvidele. Vannituba oli sama säästlike mõõtmetega nagu magamistubagi ja Sonia, kes oli küll väike, pidi ukse sulgemiseks end kraanikausi taha pressima. Kui ta oli hambad puhtaks pesnud, viskas ta hambaharja ainsasse neile eraldatud klaasi ja läks tagasi magamistuppa.

Maggie lebas veinipunase voodikatte peal, tema kohver oli põrandal, ikka veel avamata.

„Kas sa ei kavatsegi asju lahti pakkida?” uuris Sonia, kes teadis varasemast kogemusest, et Maggie võiks tõenäoliselt nädal aega elada lahtipakkimata kohvriga, millest kobrutavad välja flirtivad pitsiribad ja rüüsidega pluuside puntrad, ning ta ei riputa tegelikult ühtegi asja üles.

„Mis on?” küsis Maggie hajameelselt, olles süvenenud millegi lugemisse.

„Lahti pakkimine?”

„Ah jaa. Ma teen seda vist hiljem.”

„Mida sa seal loed?”

„See oli laua peal reklaamlehtede hunnikus,” vastas Maggie flaieri tagant, mida ta näo ligi hoidis, üritades nii sõnu välja lugeda.

Nõrk valgustus hajutas tumebeeži toa hämarust õige pisut ja selle valgel oli vaid hädavaevu võimalik lugeda. „Siin reklaamitakse mingis Los Fandangose-nimelises kohas toimuvat flamenkoetendust. See asub mustlasrajoonis, nii palju kui ma hispaania keelest aru saan. Kas lähme?”

„Jah. Miks mitte? Nad peaksid hotelli vastuvõtus oskama öelda, kuidas sinna kohale jõuda, eks ole?”

„Ja see ei alga enne kella poolt ühtteist, seega me võime esmalt sööma minna.”

Juba varsti olid nad väljas tänaval, linnaplaan näpus. Nad liikusid mööda tänavate labürinti oma sihtpunkti poole, osaliselt usaldades oma vaistu, osaliselt kaardi järgi orienteerudes.

Jardines, Mirasol, Cruz, Puentezuelas, Capuchinas…

Sonia mäletas suuremat osa nende sõnade tähendust kooliajast. Neist igaühes oli oma maagia. Need olid justkui pintslitõmbed, mis maalisid selle linna maastikku, igaüks tervikpildi loomisele kaasa aitamas. Kui nad linnasüdamele lähemale jõudsid, peegeldasid tänavate nimed selgelt roomakatoliku usu domineerimist.

Nad liikusid katedraali, linna keskpunkti poole. Kaardi järgi otsustades lähtus kõik siit. Tundus ebatõenäoline, et kitsaid põiktänavaid mööda võib jõuda katedraalini ning alles siis, kui Sonia nägi piirdeaeda ja kahte naist, kes istusid nikerdustega kaetud ukseavas kerjamas, vaatas ta esimest korda üles. Tema ees kõrgus taevasse massiivne hoone. See täitis terve taevalaotuse: tohutu hulk erilisi, kindlusemüüre meenutavaid kive. Hoone ei püüelnud valguse poole nagu Püha Pauli, Püha Peetri või Sacré-Coeuri katedraal. Sealt, kus Sonia seisis, näis hoone valguse ära varjavat. Ka ei andnud kirik enda olemasolust märku selle ees laiuva hiiglasliku tühja väljakuga. Hoone varitses kohvikute ja poodidega täidetud argiste tänavate taga ja jäi kitsastelt tänavatelt enamjaolt nähtamatuks.

Ometi tuletas katedraal täistundidel maailmale oma olemasolu meelde. Kui kaks naist seal seisid, hakkasid kellad lööma. Heli oli niivõrd tugev, et sundis nad vaarudes taganema. Kaikuvalt madalahäälsed metalsed kellalöögid kumisesid nende peas. Sonia kattis kõrvad kätega ja kõndis Maggie järel kurdistavast helist eemale.

Kell oli kaheksa ja katedraali ümbruse tapas’e-baarid olid juba inimestega täitumas. Maggie langetas kiire otsuse, liikudes baari poole, kus üks ettekandja seisis väljas kõnniteel ja suitsetas.

Niipea kui naised olid upitanud ennast kõrgetele puust pukkidele, tellisid nad veini. Seda serveeriti väikestest jalata klaasidest koos küllusliku taldrikutäie jamon’iga ja iga kord, kui nad uue joogi tellisid, ilmus lauale otsekui nõiaväel järgmine suupiste. Kuigi naised olid näljased, tekitasid väikesed oliivi-, juustu- ja pasteediannused neis pikkamööda täiskõhutunde.

Sonia oli Maggie kohavalikuga vägagi rahul. Baarileti taga rippusid laest alla võimsad singikamakad, justkui hiiglaslikud pea alaspidi puudel hõljuvad nahkhiired. Sinkidest tilkus väikestesse plasttorbikutesse rasva. Nende kõrval olid chorizo-vorstid ning tagumistel riiulitel asusid hiiglaslikud oliivi- ja tuunikalapurgid. Pisut kaugemal, käeulatusest väljas oli ridade viisi pudeleid. Soniale meeldis see tolmune kaos, külluslik magusavõitu jamon’i lõhn ja muretu sumin, mis mässis ennast tema ümber justnagu lemmikmantel.

Maggie katkestas tema unelemise. „Noh, kuidas sul siis läheb?”

See oli tema sõbrale nii iseloomulik küsimus. Sama suure kaaluga nagu kokteilitikk, mille otsa Maggie oli torganud kaks oliivi ja ühe kirsstomati.

„Hästi,” vastas Sonia ja teadis juba, et sellest vastusest arvatavasti ei piisa. Teda ärritas mõnikord, et Maggie tahtis alati otse asja tuuma juurde asuda. Sellest hetkest peale, kui nad täna hommikul Stanstedi lennujaamas kohtusid, olid nad hoidnud oma vestluse üsna kerge ja pinnapealsena, ent ta teadis, et varem või hiljem tahab Maggie rohkem teada. Sonia ohkas. See oli asi, mida ta oma sõbra juures ühtaegu nii armastas kui ka vihkas.

„Kuidas sinu vana tolmune abikaasa ka elab?” Üsna otsesest küsimusest ei saanud kõrvale hiilida üheainsa sõnaga, iseäranis mitte sõnaga „hästi”.

Pärast kella üheksat oli baar kiiresti rahvaga täitunud. Varasematel õhtutundidel olid kliendid peamiselt vanemapoolsed mehed, kes olid kogunenud omaette gruppidesse. Sonia täheldas, et nad olid hoolitsetud välimusega, väikest kasvu ja elegantsete pintsakutega ning hoolikalt läikima löödud kingadega. Hiljem olid hakanud baari kogunema mõnevõrra nooremad inimesed, kes lobisesid elavalt ja katsusid hoida oma veiniklaase ja suupistetaldrikuid tasakaalus ruumi ääristava kitsa leti peal, mis oli just selleks otstarbeks mõeldud. Kära oli nüüd nii vali, et vestlemine oli keeruline. Sonia tõmbas oma puki Maggie omale lähedale, nii et toolide puidust raamid kokku puutusid.

„Veel tolmusemalt kui kunagi varem,” ütles Sonia Maggie’le kõrva sisse. „Ta ei tahtnud, et ma siia tulen, aga kahtlustan, et ta saab sellest üle.”

Sonia heitis pilgu kellale baarileti kohal. Nende flamenkoetendus algas vähem kui poole tunni pärast.

„Me peame nüüd tõesti minema hakkama, eks ole?” ütles ta ennast puki otsast maha libistades. Ehkki Maggie meeldis talle väga, aga praegusel hetkel soovis ta sõbra isiklikest küsimustest kõrvale hiilida. Tema parima sõbranna arvates ei olnud ükski abikaasa küllalt hea, kuid Sonia oli sageli kahtlustanud, et sellel võib olla pistmist asjaoluga, et Maggie’l polnud kunagi ühtegi abikaasat olnud, vähemalt mitte tema enda oma.

Neile oli baarileti ääres just kohvi serveeritud ja Maggie ei kavatsenud ilma seda joomata ära minna.

„Meil on selle jaoks aega,” ütles ta. „Hispaanias algavad kõik asjad hiljem.”

Mõlemad naised tühjendasid kange café solo tassid, rajasid endale läbi rahvahulga teed ja läksid välja. Rüsin jätkus ka tänaval ja kestis peaaegu terve tee kuni Sacromonteni, kus nad leidsid peagi sildi, mis osutas klubile Los Fandangos. See oli konarlikult valgeks krohvitud hoone mäenõlva sees, cueva, kuhu plaaniti minna vaatama flamenkoetendust. Majale lähenedes kuulsid nad peibutavat heli, keegi libistas kitarril akorde.

1 gitano – mustlane (hisp) – Siin ja edaspidi toimetaja märkused. [ ↵ ]

2 cueva – kelder (hisp) [ ↵ ]

3 paseo – jalutuskäik (hisp) [ ↵ ]