Читать книгу Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Victoria Hislop - Страница 11

Kell oli üks päeval. Tantsustuudiol ei olnud glamuurseid naabreid ja argisel kõrvaltänaval, kust nad end leidsid, ei asunud suurt midagi muud peale autovaruosade kaupluse ja võtmetöökoja. Kui nad varjulise tänava lõppu jõudsid ja peatänavale pöörasid, õhkkond muutus ning neid pimestas ere päikesevalgus ja kurdistas paigalseisva lõunatunniaegse liikluse hulluksajav kakofoonia.

Baarid ja kohvikud olid nüüd tuubil täis ehitajaid, tudengeid ja kõiki, kes elasid liiga kaugel linnast, et lõunase siesta ajaks koju minna. Kõik juurviljapoed, kirjatarvetekauplused ja lugematu arv juuksurisalonge olid uksed sulgenud, kuigi ajast, mil Sonia ja Maggie neist viimati möödusid, oli möödunud kõigest mõni tund. Kaupluste metallvõresid ei tõsteta nüüd üles enne, kui kell on saanud vähemalt neli.

„Põikame õige siia sisse,” tegi Maggie ettepaneku nende tee peale jäänud järgmise baari ukse taga. Baaris La Castilla oli pikk roostevaba terasest baarilett ja ruumi ühe seina ääres lauad, millest kõik peale ühe olid hõivatud. Inglannad sisenesid kiiresti baari.

Lõhnad olid intensiivsed ja segunenud ning moodustasid Hispaania kohvikutele iseloomuliku aroomi: õlu, jamon, liisunud tuhk, pisut mõrkjas kitsejuustu hõng, kerge anšooviste lõhn ja kõige selle kohal heljumas tugev värskelt jahvatatud kohvi aroom. Ühesugustes sinistes tunkedes töölised istusid reas baarileti taga, märkamata midagi muud peale taldrikute nende ees. Nad pühendusid oma nälja kustutamisele. Peaaegu ühel ajal panid nad oma kahvlid käest ja kohmakad käed haarasid suitsupakkide järele, süütasid oma kanged sigaretid, millest tekkis seenekujuline suitsupilv. Baaripidaja pani meestele valmis café solo’d. See ol kõigi igapäevane rituaal.

Alles nüüd pööras baarimees tähelepanu uutele klientidele.

„Señoras,”^[1.] ütles ta nende lauale liginedes.

Naised tellisid baari tagaseina menüütahvlilt hiiglasuured krõbedad sardiinidega täidetud bocadillo’d. Sonia jälgis, kuidas baariomanik neidleerimist, mees tõstis kulbiga kausist purustatud tomateid ja litsus need saiaviiludele laiaks, õngitses ämbrisuurusest plekkpurgist sardiine ja samal ajal tõmbas oma Corona sigaretti. Kui toiming ise tunduski omapärane, siis lõpptulemus ei valmistanud mingit pettumust.

„Mis sa tantsutunnist arvad?” küsis Sonia suutäite vahepeal.

„Õpetajad on suurepärased,” vastas Maggie. „Nad meeldivad mulle tohutult.”

„Nad on lausa uskumatult head,” nõustus Sonia.

Mänguautomaadist nende laua kõrval pudenesid kolinal välja mündid ja Sonia pidi häält tõstma. Baari sisenemisest alates kuulsid nad masina lakkamatut trillerdamist ja nüüd kühveldas üks kohviku klient rõõmsalt peotäie münte taskusse. Ta läks vilet lastes minema.

Sonia ja Maggie sõid ahnelt. Nad vaatasid, kuidas töömehed baarist välja läksid, jättes maha tiheda suitsupilve ja hulga väikeseid kokku kägardatud pabersalvrätikuid, mis hooletult põrandale pillatuna meenutasid lumetormi.

„Mis sa arvad, mida James sellest kõigest arvaks?” küsis Maggie.

„Millest? Sellest kohast?” vastas Sonia. „Liiga räpane. Liiga maavillane.”

„Ma mõtlesin tantsimist,” lausus Maggie.

„Sa tead küll, mida ta arvaks. Eks see ole üks mõttetu lõbustus,” vastas Sonia.

„Ma ei saa aru, kuidas sa teda talud.”

Maggie ründas alati halastamatult. Tema avalik vastumeelsus Jamesi suhtes pani Sonia peaaegu et meest kaitsma, ent ta ei tahtnud täna sugugi abikaasa peale mõelda ja vahetas kiiresti teemat.

„Minu isa seevastu armastas tantsida. Ma avastasin selle alles paar nädalat tagasi.”

„Tõesti? Ma ei mäleta sellest midagi, kui me üles kasvasime.”

„Noh, selleks ajaks oli kõik juba niikuinii möödas, ema haiguse tõttu.”

„Oh, loomulikult,” ütles Maggie kergelt piinlikkust tundes. „Ma unustasin selle ära.”

„Kui ma viimati isa vaatamas käisin,” jätkas Sonia, „oli ta mu salsatundidest nii suures vaimustuses, et see peaaegu hüvitas Jamesi küünilisuse.”

Sonia külastas oma vanaldast isa tavaliselt ajal, mil Jamesil oli golfipäev. Tundus hea variant, arvestades, et kahel mehel ei olnud üksteisele suurt midagi öelda. Erinevalt Jamesi vanematest, kelle külastamine tähendas kolmetunnist sõitu Londonist välja, lisaks tuli kaasa pakkida rohelised Wellingtoni saapad ja mõnikord ka pidulik õhturiietus, kohustuslik ööbimine nagunii, elas Sonia isa pelgalt kolmekümneminutilise autosõidu kaugusel Croydoni eeslinnas.

Soniat valdas alati süütunne, kui ta helistas isa uksekella, ühte kahekümnest omataolisest ühe ilmetu viiekümnendate aastate kortermaja välisuksel. Näis, et iga kord kulus aina rohkem aega, enne kui uks, mis juhatas külastajad maja kahvaturohelisse vaipadeta trepikotta, iseloomuliku surina saatel avanes. Järgnes desinfitseerimisvahendi lõhnades ronimine kolmandale korrusele ja siis seisis Jack Haynes juba korteri avatud uksel, valmis oma ainust tütart vastu võtma.

Soniale meenus, kuidas viimasel külaskäigul seitsmekümne kaheksa aasta vanune ümar nägu naerule tõmbus, kui ta nähtavale ilmus. Ta embas isa jässakat keha ja suudles tema maksalaikudega pead, jälgides et ei nihutaks paigast väheseid allesjäänud hõbedasi juuksesalke, mille isa oli hoolikalt üle pealae kamminud.

„Sonia!” ütles ta soojalt. „Kui tore sind näha.”

„Tere, isa!” Sonia embas teda veelgi tugevamini.

Kandik tasside ja alustasside, koorekannu ja väikese teeküpsiste taldrikuga oli juba asetatud elutoa madalale lauale ja Jack nõudis tungivalt, et Sonia võtaks istet, samal ajal kui tema läheb kööki tooma teekannu, mis klirises kõvasti, kui ta seda kandis ja lauale asetas. Hele vedelik loksus kannu tilast vaibale, kuid Sonia mõistis, et ta ei tohi küsida, kas isal on abi vaja. See rituaal säilitas vanaduse väärikust.

Kui isa teesõela tassi kohal hoidis ja pruun vedelik sellest läbi voolas, alustas Sonia tavapärast küsimuste rodu.

„Kuidas siis… „

Küsimuse katkestas möödasõitva rongi mürin, üksnes paari jala kaugusel toa tagaseinast, mis tekitas nii tugeva vibratsiooni, et väike kaktus potsatas aknalaualt põrandale.

„Ah, on alles tüütus,” lausus vana mees ennast vaevaliselt jalule ajades. „Mul on tunne, et need rongid sõidavad aina tihedamini.”

Kui isa oli toonud prügikühvli ja harja ning laiali pudenenud liiv, kuiv muld ja kaktuseoksad olid kannatlikult kokku kogutud ja tagasi plastpotti surutud, võis vestlus jätkuda. Kõne all olid tavapärased teemad: mida Jack oli paari viimase nädala jooksul teinud, mida arst oli tema artriidi kohta öelnud, kui kaua ta peab puusa asendamise operatsiooni ootama, kuidas ta paari teise päevakeskuse inimesega Hampton Courtis väljasõidul käis ja kirjeldust vana sõjaväeaegse tuttava matustest. Viimane sündmus näis olevat kuu kõrghetk, maapiirkonna külakeskuses peetud peied koos meenutuste ja küllusliku teelauaga oli teretulnud taaskohtumine neile, kes veel elus.