Читать книгу Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Victoria Hislop - Страница 6
ОглавлениеGranada, 1937
Sulguva ukse diskreetne klõpsatus katkestas korteri öises luugistatud hämaruses valitseva vaikuse. Hiljapeale jäänud tüdruk sai kaela veel patu salaja kojutuleku varjamise eest.
„Mercedes! Kus sa, jumala eest, oled olnud?” kostus karm sosin.
Noor mees ilmus varjust koridori ja tüdruk, kes ei olnud vanem kui kuueteistkümneaastane, seisis pea maas ja käed selja taga peidus.
„Miks sa nii hilja tuled? Miks sa teed meiega niimoodi?”
Mees kõhkles ebamäärases seisundis täieliku meeleheite ja kompromissitu armastuse vahel.
„Ja mida sa peidad? Nagu ma ei oskaks ära arvata.”
Tüdruk sirutas käed ette. Tema siledatel pihkudel oli paar kulunud musti kingi, nahk nii pehme nagu inimihu, tallad peaaegu läbipaistvaks kulunud.
Noormees võttis õrnalt tüdruku randmetest kinni ja hoidis neid oma käte vahel. „Palun, ma palun sind veel viimast korda…” anus ta.
„Mul on kahju, Antonio,” ütles Mercedes vaikselt ja vaatas talle otsa. „Ma ei saa lõpetada. Ma ei saa sinna midagi parata.”
„See on ohtlik, querida mia*, see on ohtlik.”
* querida mia – mu kallis (hisp)
