Читать книгу Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Victoria Hislop - Страница 9

TEINE PEATÜKK

Оглавление

Samal õhtul, tagasi hotellitoas, lebas Sonia ärkvel ja põrnitses lage. Nagu odavate hotellide puhul ikka, siis päeval on seal liiga pime ja öösel liiga valge. Tänavalambi valguskiir tungis läbi voodrita kardinate ja valgustas kofeiini mõjul ikka veel ergas, ringlesid mõtted. Õhuke madrats soodustaks ärkvelolekut niigi, isegi valgusest ja kohvist hoolimata.

Sonia mõtiskles selle üle, milline õnn on viibida siin linnas. Maggie rütmiline hingamine, mis kostus üksnes paari tolli kauguselt kõrvalvoodist, oli kummaliselt rahustav. Ta lasi peast läbi möödunud õhtu ja selle, kuidas oli oma sõbranna küsimustest kõrvale hiilinud. Mida ta ka ei vastaks, Maggie saaks varem või hiljem tõele jälile ja lihtsalt teaks, ilma sõnadetagi, kuidas temaga lood on. Küsides „Kuidas sul läheb?” võis Maggie üksnes üle vastaja näo libiseva varju järgi öelda, milline peaks vastus olema. See oli ka põhjus, miks Maggie ei meeldinud Jamesile ja miks nii paljud mehed tema arvamust jagasid. Maggie oli liiga läbinägelik, meeste suhtes üldiselt liiga kriitiline ega arvanud neist üleüldse hästi.

James oli, nagu Maggie seda nii lahkesti sõnastas, „tolmune”. Asi ei olnud üksnes mehe vanuses, vaid ka hoiakutes. Tolm oli tema peale langenud arvatavasti juba hällis.

Nende viis aastat tagasi toimunud pulmad, mis järgnesid justkui õpikust omandatud romantikat täis kurameerimisele, olid kujutanud endast konstrueeritud, ent muinasjutulist täiuslikkust. Hotelli kitsas kõvas voodis, mis oli igas mõttes nii kaugel suurejooneliselt luksuslikust baldahhiinvoodist, milles ta oli veetnud oma pulmaöö, mõtles Sonia tagasi ajale, mil James tema ellu ilmus.

Nad kohtusid siis, kui Sonia oli kahekümneseitsmene ja Jamesi neljakümnes sünnipäev lähenes meeletu kiirusega. James oli ühes väikeses erapangas nooremosanik ja oma karjääri esimese viieteistkümne aasta jooksul oli ta töötanud kaheksateist tundi päevas, auahnelt ametiredelit mööda ülespoole ronides. Kuigi ta võis kaheksateist tundi päevas kontoris viibida, siis tehingu lõpufaasis rippus ta kakskümmend neli tundi telefonitoru otsas. Aeg-ajalt korjas ta poole öö ajal veinibaarist mõne tüdruku üles, kuid need olid naised, keda ta poleks iialgi oma vanematele tutvustanud, ning paar korda oli tal olnud suhe mõne pangas töötava kiisuliku, tikk-kontsi kandva administraatoriga. Need suhted ei viinud kunagi kuhugi välja ja need tüdrukud triivisid varem või hiljem minema, asudes enamasti assistendina tööle mõnes teises pangas.

Üksnes mõned nädalad enne oma verstapostiks peetavat sünnipäeva, nagu tema panga ameeriklastest omanikud oleksid selle kohta öelnud, pani James „asjad tähtsuse järjekorda”. Tal oli vaja kedagi, kellega ooperisse ja õhtusöökidele minna, kellega lapsi saada. Teiste sõnadega, ta tahtis olla abielus. Kuigi Sonia ei olnud sellest aastaid teadlik, taipas ta lõpuks, et oli täitnud sobivalt ühe lahtri Jamesi märkmiku tegemist nõudvate tööde nimekirjas.

Sonia mäletas nende esimest kohtumist väga selgelt. Jamesi tööandja Berkmann Wilder oli hiljuti ühe teise pangaga ühinenud ja palganud firma kuvandi muutmiseks suhtekorraldusfirma, kus Sonia töötas. Sonia riietus finantsettevõtete töötajatega kohtumisteks alati väljakutsuvalt, teades, et Citys töötavatel meestel on sageli üsna etteaimatav maitse, ning kui ta panga nõupidamissaali juhatati, siis ei jätnud tema veetlus Jamesile mõju avaldamata. Väike, blond, pringi tagumikuga, mille kitsas seelik hästi esile tõi, ja kenade rindadega, mida kattis siidpluusi alt õrnalt paistev pitsrinnahoidja, vastas ta nii mitmelegi meeste fantaasiale. Jamesi ainitised pilgud panid teda peaaegu ebamugavalt tundma.

„Täiuslik,” kirjeldas James teda lõuna ajal ühele kolleegile. „Ja ka üsna särtsakas.”

Kui Sonia järgmisel nädalal teisele koosolekule tuli, pani James ette minna töölõunale. Lõuna viis omakorda väikese napsini veinibaaris ja juba nädala pärast olid nad „koos”, nagu James selle kohta ütles. Sonia hõljus justkui pilvedes ja tal ei olnud mingit tahtmist tagasi maa peale tulla. Lisaks sellele, et James oli üsna nägus, täitis ta Sonia elus ka mitmesuguseid tühimikke. James pärines suurest, kohutavalt inglaslikust, üdini traditsioonilisest perekonnast, mille juured olid ühes Londoni lähedases krahvkonnas. Sonia elus oli selline kindel aluspõhi puudunud ja perekondlik lähedus pakkus turvalisust. Kaks olulist suhet tema kahekümnendates eluaastates olid lõppenud Sonia jaoks hukatuslikult. Üks suhe oli muusikuga, teine itaallasest fotograafiga. Kumbki neist ei olnud talle truu ja Jamesi puhul võlus just tema usaldusväärsus, tema erakooli taust.

„Ta on sinust nii palju vanem!” protesteerisid Sonia sõbrad.

„Miks see nii oluline on?” küsis Sonia omakorda.

Arvatavasti just vanusevahe andis Jamesile võimaluse pillavalt ekstraroosi, ta saatis tosin tosinat, ning Sonia väike Streathami korter oli lilledest üle ujutatud. Soniat ei olnud kunagi niimoodi hellitatud ja ta ei olnud kunagi nii õnnelik olnud kui oma sünnipäeval, mil ta leidis šampanjaklaasi põhjast kahekaraadilise teemantiga sõrmuse. „Jah!” oli ainus võimalik vastus.

Olgugi et Sonial ei olnud vähimatki kavatsust loobuda tööst, mida ta nautis, pakkus James talle pikaajalist kindlustunnet ning tema tõi omalt poolt kaasavaraks potentsiaali sünnitada lapsi ja leplikkuse ämma suhtes, kelle arvates ei olnud mitte ükski naine tema pojale küllalt hea.

Kitsukeses Granada hotellitoas lamades mõtles Sonia nende hunnitutele valgetele pulmadele, mis tal ikka veel nii selgelt silme ees olid; pulmavideo oli lastud teha professionaalil ja ta vaatas seda ikka aeg-ajalt uuesti. Pulmad toimusid kaks aastat pärast nende esimest kohtumist ja peeti Gloucestershire’i külas Jamesi lapsepõlvekodu lähistel. Üksluine Lõuna-Londoni piirkond, kus Sonia oli üles kasvanud, ei suutnuks pakkuda nende pulmadeks piisavalt maalilist tausta. Kirikusse kogunenud rahva seas valitses üsna ilmne tasakaalustamatus (pruudi pool oli esindatud märgatavalt hõredamalt kui peigmehe pool, mis lausa pakatas nõbude järglastest, suurest hulgast väikestest lastest ja Jamesi vanemate sõpradest), kuid Sonia tajus tegelikult ainult ema puudumist. Ta teadis, et isa tundis seda samuti. Peale selle oli kõik täiuslik. Freesiatest vanikud kaunistasid kirikupinkide otsi ja levitasid oma lõhna ning kõik ahmisid õhku, kui Sonia oma isa käevangus läbi valgetest roosidest kaare kirikusse sisenes. Tüllist pulmakleidis, mis täitis peaaegu terve vahekäigu, hõljus ta mööda vaipa oma peigmehe poole. Hõberaamides fotod kodus meenutasid talle, et lilledega kroonitult, päike moodustamas tema ümber kiirtepärja, oli ta sellel päeval paistnud lausa läbikumav, ebamaine.

Pärast pulmapidu (neljakäiguline õhtusöök kolmesajale inimesele roosa-valgetriibulises peotelgis) sõitsid James ja Sonia Bentleyga Clivedeni lossi ning juba kell üksteist järgmisel hommikul olid nad teel Mauritiusele. See oli täiuslik algus.

Soniale meeldis, et teda hellitati, tema eest hoolitseti. Ta nautis seda, kuidas James talle uksi avas, kuidas saabus Roomast ärireisilt koju siidvoodriga karpi pakitud satiinist aluspesuga, ja Pariisist parfüümidega, mis olid pakitud üksteise sees asuvatesse karpidesse justkui matrjoškad, ning lennujaamast ostetud Chaneli ja Hermèsi rätikutega, mis ei olnud päris Sonia stiil. Harjumuse Soniale riideid valida ja otsustada tema lõhnaõlide üle oli James üle võtnud oma isalt. Jamesi vanemad Richard ja Diana olid olnud koos peaaegu viiskümmend aastat ning ta oli ilmselt järeldanud, et kahtlemata naistele see taktika meeldib.

Neil mõlemal oli karjäär, mis neid paelus. Sonia oli liikunud edasi ühte uude, väiksemasse firmasse, mis tegeles Citys asuvate finantsasutuste asemel hoopis tööstusettevõtete suhtekorraldusega. Ta tundis, et tema eraelus on juba piisavalt pankureid ja juriste. Ta ei pannud pahaks, et James ei vaevunud oma töötamisharjumusi muutma. Igal ajal, nii päeval kui öösel võis tema ellu sekkuda telefonihelin ja tal tuli tegeleda Londoni, Tokio ja New Yorgi vahelise konverentsikõnega. See oli pankuri palgaga kaasas käiv isiklik hind. Sonia mõistis täiesti ja ei teinud sellest numbrit, et James pidi mõned korrad nädalas koos klientidega õhtust sööma. Neil õhtutel, mil mees kodus oli, ei jätkunud tal energiat suurt milleski muuks, kui Investorite Kroonika hoolikaks läbivaatamiseks ja tühja pilguga teleka vahtimiseks. Ainsad erandid olid juhuslikud kinoskäigud ja üsna regulaarsed pidulikud õhtusöögid, millel nad koos käisid ja mida nad ka ise korraldasid.

Pealtnäha tundus kõik olevat roosiline. Neil oli kõik olemas: head töökohad, maja Wandsworthis, mille väärtus pidevalt suurenes ja kus oli piisavalt ruumi pere loomiseks. Nad näisid olevat kindel paar, justnagu ka nende kodu ja see tänav, kus nad elasid. Järgmine endastmõistetav samm nende elus oleks olnud lapsevanemateks saamine, ent Jamesi pahameeleks hoidis miski Soniat tagasi. Ta oli hakanud leidma ettekäändeid, nii endale kui Jamesile, ja enamasti teatas ta, et praegu ei ole õige aeg karjääris pausi teha. Sonia tunnistas siiski endale, et tegelik põhjus ei olnud lihtne.

Sonia ei osanud täpselt öelda, millal talle hakkas tunduma, et joomisest on saamas probleem. Arvatavasti ei olnudki täpset hetke, kindlat klaasitäit veini, konkreetset baari või õhtut, mil James oli koju tulnud ja Soniale tundus, et mees on liiga palju võtnud. Võib-olla oli äratundmishetk mõnel ärilõunal või isegi pidulikul õhtusöögil, võimalik, et selsamal, mille nad olid korraldanud eelmisel nädalal, kui suur mahagonist söögilaud oli kaetud nende parima portselani ja kristalliga, mille nad olid viis aastat tagasi oma täiuslikeks muinasjutupulmadeks kingiks saanud.

Ta kujutles oma külalisi nende kahvatusinist tooni võõrastetoas seismas ja kitsastest pokaalidest šampanjat rüüpamas ning edendamas vestlust, mis järgis etteaimatavat mustrit. Kõik mehed kandsid ülikondi, ent naistel oli samuti oma range riietumisstiil: lendlevad seelikud, peenikesedtel aegadel nimetati tvinsetiks. Teemantripatsiga kaelakee oli samuti kohustuslik element nagu ka peenikesed kõlisevad käevõrud. See oli nende põlvkonna smart casual riietumisstiil: naiselik, kergelt flirtiv, kuid kindlasti mitte provokatiivselt väljakutsuv.

Sonia meenutas, et vestlus oli järginud tavapärast mustrit: vahetati infot selle kohta, millal lapsed lasteaeda kirja panna, räägiti kinnisvarahindade järsust langusest, uue gurmeerestorani avamisest Commoni linnaosas, anti põgus ülevaade lähedalasuval tänaval toimunud hirmsast vägivallajuhtumist ja seejärel rääkisid mehed edasi internetis ringlevaid tahumatuid nalju, püüdes niimoodi õhkkonda rõõmsamaks muuta. Sonia mäletas, et ta tahtnuks peaaegu karjuda keskklassi täpselt etteaimatava vestluse ja nende inimeste peale, kellega tal ei ole midagi ühist.

Tol õhtul, nagu tavaliselt, oli Jamesil suur tahtmine uhkustada oma tohutu vanade punaveinide kollektsiooniga, ning mehed, kes olid väsinud pärast pikka töönädalat, kallasid rõõmuga mõned pudelid 1978. aasta burgundia veini kõrist alla, kuigi juba pooleteise klaasi järel hakkasid nende abikaasad meestele hukkamõistvaid pilke saatma, mõistes nüüd, et nende kohus on tagasiteel autot juhtida.

Keskööl toodi välja sigarid.

„Võtke aga,” meelitas James, lastes ringi käia karbil ehtsatel havanna sigaritel, „need on kindlapeale rullitud mõne neitsi reite vahel!”

Olgugi et nad oli seda ütlust juba tuhandeid kordi kuulnud, naersid kõik mehed laginal.

Konservatiivsete neljakümnekuueaastaste pankurite jaoks nagu James oli too õhtu täiuslik: turvaline, sünnis ja täpselt selline, nagu tema vanematele oleks meeldinud. Õigupoolest see ei erinenudki nendest pidulikest õhtusöökidest, mida härra ja proua Cameron seenior olid korraldanud. James oli rääkinud Soniale, et ta mäletab, kuidas ta istus trepimademel, piilus trepikäsipuu pulkade vahelt alla ning püüdis kinni tükikesi vestlusest ja juhuslikke naerupahvakuid, mis söögitoast üles kandusid, kui uksed lahti tehti ja ema kööki ja köögist välja ruttas, toimetades supitirinaid või haudenõusid külluslikult kaetud serveerimislauale. Tema lapsepõlveaegsed trepil luuramised olid alati lõppenud aegsasti enne külaliste lahkumist ja nende õhtute lõbusus elas tema kujutelmades edasi. Sonia mõtiskles vahel, kas peost jäänud segadus oli ka Jamesi vanemad nääklema ajanud või kui sageli oli tema ema kell kaks öösel väsinult oma norskava abikaasa kõrvale voodisse roninud.

Eelmisel nädalal oli kell juba kõvasti üle südaöö, kui kõik külalised olid lahkunud. Pidusöögile järgneva masendava olukorraga silmitsi seistes ilmutas James sellist sõjakust, mis Soniat üllatas, arvestades, et nende kodu täitmine Citys töötavate mehe kolleegide ja nonde kriiskavate naistega oli tavaliselt olnud ju Jamesi mõte. Klaaside pesemine, sest need olid liiga haprad, et neid nõudepesumasinasse panna, hõõguvaid konisid täis tuhatoosid, supikausside servade külge kuivanud justkui rohelisest betoonist randid, punaste veiniplekkidega laudlina ja täiuslike musikujuliste huulepulgajälgedega valged linasest salvrätikud – kõik see ei olnud Sonia meelest just lõbusaim ajaviide. Keegi oli kohvi vaibale loksutanud ja seda mitte maininud ning heledal tugitoolil oli punase veini laik.

„Mis mõtet on koristajal, kui peame ikkagi ise nõusid puhtaks nühkima?” pahvatas James, asudes ühe iseäranis tugevat vastupanu osutava kastruli kallale ja lennutas veejoa üle kraanikausi ääre. Kui tema külalised olidki alkoholi koguseid piiranud, siis James mitte.

„Ta töötab ainult nädala sees,” ütles Sonia, kuivatades rasvase vee loiku, mis Jamesi jalge all lirtsus. „Sa ju tead seda.”

James teadis suurepäraselt, et koristaja ei käi reede õhtuti, ent see ei takistanud esitamast sama küsimust iga kord, kui ta leidis end kraanikausi juurest kangekaelsete plekkidega võitlemast.

„Kuramuse õhtusöögid,” kirus ta, tassides kööki kolmandat klaasidega kuhjatud kandikut. „Miks me neid korraldame?”

„Sest ka meid kutsutakse õhtusöökidele ja need meeldivad sulle,” vastas Sonia vaikselt.

„Ja see on üks paganama lõputu ring, eks ole?”

„Tead, nüüd me ei pea enam tükk aega ühtegi korraldama. Meile ollakse palju kutseid võlgu.”

Sonia teadis, et ei peaks seda vestlust jätkama. Palju õigem oleks keel hammaste taga hoida.

Kella üheks olid taldrikud täiuslikus korras nõudepesumasinasse asetatud, kõik esiküljega paremale poole vaatamas nagu rivi sõdureid. Nagu tavaliselt, olid nad vaielnud selle üle, kas kastme peaks taldrikutelt enne masinasse asetamist maha loputama või mitte. James oli võitnud. Peen Worcestershire’i portselan valendas nüüd juba surisevas masinas. Ka kastrulid olid laitmatult puhtad ning Jamesil ja Sonial ei olnud teineteisele enam midagi öelda.

Granadas voodisse heita oli hoopis teine asi. Soniale meeldis väga selle kitsa voodi üksildus ja mõtetega omaette olemine. Selles peitus äärmine rahu. Ainsad hääled, mida ta kuulis, olid rahustavad: all tänaval põrisev mopeed, summutatud vestlus, mida võimendas kitsa tänava akustika ja tema vanima sõbra pisut kriipiv hingamine.

Tänavalambist veel ikka tuppa voogavast valgusest ja koidule viitavast taeva õrnast helendusest hoolimata ta teadvus lõpuks tuhmus, nagu kustub küünal. Ta magas.

Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan»

Подняться наверх