Читать книгу Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014 - Ville Arike - Страница 2

Hooaeg 2009/2010 Prantsusmaal Villeurbanne’is, riigi ühes kuulsamas klubis ASVEL-is. Peatreeneriks hiljem Prantsusmaa koondise Euroopa meistriks ja MM-pronksile tüüriv Vincent Collet. Ja meeskonnas ka Kristjan Kangur, esimest aastat Vana Maailma tugevaimas, Euroliigas.

Hooaja alguses teenib Kangur mõistlikke mänguminuteid, kuid novembrikuust näeb Eesti meedias halvema kõlaga pealkirju. „Paar minutit ja null punkti – mis Kangurist niimoodi saab?“ „Kristjan Kangur sai üle tüki aja käe valgeks.“ „Kangur kõikuvast mänguajast: „Isegi murran pead selle üle.““

Nende vahele aga valgusekiir: „Euroliigas säranud Kristjan Kangur: „Täna võitlesime. Õppisime võitlema.““

Täna on Kangur Eesti koondise kapten. Kahekordne Itaalia meister, jõudnud Milano meeskonnaga Euroliigas kaheksa parema sekka. Ühesõnaga, tulest ja veest läbi käinud sell.

Elu on talle toonud päris palju murrangulisi olukordi. Üks neist oli kohati palju pingil istumist andnud hooaeg Villeurbanne’is, millele Kangur nüüd tagasi vaatab: „Arvan, et mängin siiamaani Itaalias tänu sellele Prantsusmaa-aastale. Seal ma silma jäin ja sealt sellele kursile sain. Tohutu edu mind tol aastal ei saatnud, aga see töö vajas tegemist ning tuli hiljem kuhjaga tagasi. Psühholoogilises mõttes oli raske, aga niisugused asjad tuleb ära kannatada.“

ASVEL pole Kanguri esimene välisklubi. Ta oli 2004. aasta suvel siirdunud Saksamaale, Leverkuseni Bayerisse, kus mängis kaks hooaega. Järgnes kolm aastat kodus BC Kalev/Cramos, hinges kogu aeg soov liikuda kõrgemale. Kaasa aitas osalemine EuroCupil ja ASVEL-ile korraldatud kontsert. Kui prantslased kutsuvad, pole pikka mõtlemist.

„Läksin sinna päris külma vette. Mängiti Euroliigat, Prantsusmaa koondise peatreener, paar koondise mängijat, kõvad välismaalased. Eks ma algul siit Eesti tasemelt minnes – EuroCup oli toonud teatud edu – arvasin, et mänguminutid tulevad oluliselt lihtsamalt, aga nii see paraku ei olnud. Siis tuligi hakata tööd tegema,“ räägib Kangur tõeliseks profiks kasvamisest.

Prantsusmaa omapärana ei vali sageli klubisse mängijaid peatreener, vaid mänedžer. Sel moel jõudis sinna ka Kangur. „Ma ei tea siiani, kas peatreener tahtis mind või mitte. Aga sain sealt väga hea kogemuse. Kui ma ei pääsenud mängu, siis panin hambad ristis edasi. Ja mingil hetkel hakkas see ka tulemust andma.“

Kuldsed sõnad, mille peaksid endaga kaasa võtma kõik välisklubidesse siirduvad Eesti sportlased.

Aasta 2003: 20-aastase Kristjan Kanguri vőimas pealtpanek eurosarjamängus Ateena Maroussiga.

Aasta 2007: Vőitlus palli pärast mängus Rootsiga.

Algus: tõkete-ketaste-teivaste maailm

Kuidas on aga Kangurist kasvanud niisugune tugev ja sitke mees? Vastuse saamiseks tuleb minna noorusaega.

Pärnu linn. Siin sünnib 1982. aasta sügisel poisslaps nimega Kristjan Kangur. Kui saabub aeg hakata valima, mida lisaks koolis käimisele veel teha, langeb vanema õe eeskujul liisk kuninganna kergejõustiku kasuks.

„15−16-aastasena andsin oma väikese näpu korvpallile ja pisik on siiamaani sees. Vaatame, kaua see kestab. Loodan ise, et kaua. Praegu pole tunnet, et isu hakkaks ära minema,“ meenutab Kangur alavahetust.

„Terve mu elu on olnud sporti täis. Ma ei saa öelda, et see oli korvpallitrenn, aga algklassides korra midagi toksisin. Põhirõhk oli kergejõustikul. Kuid ühel hetkel kas sai mõõt täis või polnud see ala minule enam nii atraktiivne. Mõtlesin korvpalli proovida. Alustasin küll suhteliselt hilja, aga see ala pakkus nii palju huvi!“

Ka esimene armastus pole korvpalluri südamest kadunud. „Kui tekib võimalus, jälgin alati kergejõustikuvõistlusi. Ja sisimas pesitseb tükk aega väike soov teha mõne seltskonnaga lihtsalt huvi pärast kümnevõistlust, et mis tulemused tuleksid. Eks need naljakad oleksid, aga proovida võiks,“ kujutab Kangur end tagasi lapsepõlve, tõkete-ketaste-teivaste maailma.

Palju tublisid kergejõustiklasi üles kasvatanud treenerite Ando ja Katrin Palginõmme juures valitsebki see tõkete-ketaste-teivastemaailm. „Harrastasime kõiki alasid, aga päris ametlikul võistlusel pole ma kümnevõistlust teinud,“ ei saaks Kangur toonast punktisummat tänasega võrrelda.

Ta arvab, et teivashüppega selle klassikalisel kujul läheb praegu raskeks – „nii tehniline ala, vajab harjutamist“.

„Ainsana jäi proovimata vasaraheide. Arvan, et see ala käis tolles eas üle jõu, kõiki teisi olen proovinud. Erinevas vanuses meeldisid erinevad alad. Mida pikemaks sirgusid ja suuremaks said, seda paremini tulid välja raskemad alad – näiteks kettaheide, kuulitõuge. Nooremana meeldisid rohkem jooksmine, tõkked, kaugus- ja kõrgushüpe.“

Mõni aasta hiljem, juba korvpalliväljakul, paistabki Kangur silma tugevuse ja sitkusega. Kas kergejõustikutrennide ajal oli ka jõusaal au sees?

„Ei saaks öelda, et ma jõusaalis tohutult rassinuks. Nii noorelt ei tohigi panna kangi rebima. Natuke tõstsime. Veidi treeneri näpunäidete järgi, veidi ise. Selles eas poisid tahavad ikka hakata kange rebima, aga õnneks üle piiri ei mindud. Väga noorelt ei tasu naba paigast sikutada,“ edastab korvpallikoondise kapten ka noorsportlastele selge sõnumi.

Aasta 2009: Mängus Ukrainaga.

Salumets: kergejõustik laob põhja alla

Ka legendaarne treener Jaak Salumets on kindel: Kangur ladus kergejõustikuga endale põhja alla. „Õige korvpallur peab piltlikult öeldes tegema ära kümnevõistluse! Jooks, hüpped, kõik-kõik, mis kergejõustikus leidub. Kangur seda 16. eluaastani tegigi, sul on põhi all ja edasi vajad korvpallitööd juurde. Nooremast põlvkonnast sarnaneb kehalise arengu poolest temaga üks mees – Martin Paasoja.

Pead aru saama, et teha tuleb ränka tööd – see on Kanguri hilisematest intervjuudest ka kõlama jäänud,“ resümeerib Salumets.

Kangur kostab, et on kergejõustikust tugeva põhja saamise teemal Salumetsaga täielikult päri.

„Olen saanud kergejõustikust meeletult kasu. See kasvatas teistmoodi lihase. Pead olema sitke, kergejõustik annab selleks ideaalse põhja. Lisapluss põlvedele – kergejõustik tugevdab nende ümber kõiki lihaseid ja nii peavad põlved ehk selle võrra paremini vastu.“

Salumets toob üldisest nukrast kehalisest valmisolekust rääkides Kanguri kui positiivse erandi näite. Kangur ise ütleb, et koondise suviste ettevalmistuste kohta pole tal halba sõna öelda, Priit Lehismets keerab vindi korralikult üles.

„Olgem ausad, paljud Eesti noormehed arenevad hiljem. Labaseim on võrdlus Gruusiaga – kui piltlikult öeldes kingitakse Eestis kümneaastasele poisile mänguauto, siis seal juba pardel.“

Niisiis, kergejõustik tuli kasuks, teisalt aga kahetseb Kangur, et ta ei jõudnud päris õige korvpallitrennini veidi varem – siis saanuks tehnilisi nüansse paremini omandada.

„Alustasin hilja, minu tehniline pagas oli nullilähedane. Töö tehnika kallal käib siiamaani. Loomulikult trennides tehakse seda, lihvitakse nii tehnilisi kui ka muid nüansse. Aga ikkagi tunnen, et võinuksin alustada kaks-kolm aastat varem. Mida noorem oled, seda lihtsamini asjad külge jäävad.

Vaatan oma viieaastast poega, kes käib korvpallitrennis ja teeb juba täitsa korvpalliliigutusi. Aga mõtlen, et ühel hetkel panen ta ka kergejõustikusse – las jookseb, hüppab, kargab, saab ka kondi tugevaks. Näis, kas kaht asja korraga saab hästi teha, aga ideaalis võiks neid mõnda aega paralleelselt harrastada. Et saaks üle keha erinevad lihasgrupid tugevaks,“ lööb Kanguris välja isapool.

Väike Kristjan kujutleb end Metstakiks

Kui poiss teeb aastaid kergejõustikku, kuid lõpuks jõuab korvpalli juurde ja saab veel väga edukaks mängijaks, pidi ju korvpallipisik juba varasemast sees olema. Loomulikult oligi.

„Kuuri seinal oli korv, sinna sai palli loobitud ja nimesid öeldud, küll Metstak ja nii edasi. Pisik on ikka sees olnud ja järelikult oli korvpall südamelähedane. Kui Kalev tuli Liidu meistriks, siis neid mänge ma ikka mäletan. Tollal polnud suurt telekanalite valikut ja loomulikult kõik kodus vaatasid korvpalli,“ meenutab Kangur varasemat lapsepõlve. Kalevi Liidu meistriks tulles oli ta 8-aastane.

Küllap jõudnuks ta mõnes teises kohas elades otsaga korvpallitrennigi, kuid Pärnus olid ja on suurte traditsioonidega alad võrkpall, sõudmine, kergejõustik, ka jalgpall.

„Mingid kossutrennid Pärnus toimusid, aga see ala polnud nii popp või kättesaadav. Tugevaid spordialasid on Pärnus päris palju ja ühel hetkel jäi korvpall päris soiku,“ ütleb Kangur nukralt.

Korvpallihuviliste poiste jaoks päästis veidigi Pärnu liigat korraldanud mees Enn Koolmeister. Kangur: „Mänguisu oli nii suur, et mingil hetkel panid poisid omavahel pundid kokku ja mängisime. Kaks korda nädalas, hiljem võib-olla kolm. Jumal tänatud, et Koolmeistrigi tehtu oli Pärnus olemas. Poisid, kellele korvpall meeldis, said natukenegi lemmikalaga tegelda.“

Toksinud kodulinnas poolteist aastat palli, siirdub Kangur keset 11. klassi Audentesesse, toona veel Eesti Spordigümnaasiumi nime kandvasse asutusse.

Millist rahulolu tema häälest järgnevast rääkides kostub! „Siis hakkasin õiget trenni tegema. Kaks korda päevas, jooksime, tegime füüsilist, käisime jõusaalis, pallitrennid – tegime kõike, lisaks A-klassi liigamängud. Vatti sai kõvasti ja ka liha tuli luude peale rohkem. See oli nagu sõjaväekord – õigel ajal said süüa ja tegid trenni. Aga üle ei pingutatud, konti ei murtud, liiga suurt mahvi peale ei pandud. Võtsin esimese poole aastaga kaalus päris kõvasti juurde. Tegin spordigümnaasiumisse minekuga vaieldamatult õige otsuse.“

Aasta 2011: Niisugust pilti näeb pigem ratsutamisvőistlustel hobuste esituses − Kristjan Kangur hőljub üle Austria korvpalluri.

Kalev!

See on aeg, kus Kangur astub edasi seitsmepenikoormasammudega. Alles viskas ta Palginõmme näpunäidete järgi oda, kui saab juba pärast kooli lõpetamist kutse Kalevisse. See on veel see vana Tallinna Kalev, mille mänedžerina tegutseb kaheksakümnendate keskpaigas Jaak Salumetsa kõrval rakkesse asunud Riho Soonik.

„Loomulikult tuli see mulle ootamatult, samas oli väga hea meel, et saad meistriliiga võistkonda. Vist võitsime spordigümnaasiumiga tol aastal ka esiliiga ära. Oli enam-vähem draft nagu NBAs, iga meistriliiga võistkond värbas noori, kellest huvituti. Tartu võttis niikuinii poisse Ülenurmelt, kes läks Rakverre, kes A. Le Coqi, kes mujale. Arvan, et sain Kaleviga jackpot’i. Kõik jagati ära, ka minu klassivennad pääsesid meistriliiga pingile ja see oli meile väga hea,“ meenutab Kangur noore mängija jaoks vaat et otsustavat hetke.

„Ühest küljest oli Kalevis muidugi raske, kõvad vennad ja välismaalased ees, palju neid mänguminuteid siis ikka tuleb. Ent juba asjaolu, et saad nendega trenni teha, aitab palju kaasa. Mulle meeldis duubelvõistkondade olemasolu. Üldjuhul said seal korraliku, 20−30-minutilise koormuse. Pärast tuli meeste mäng otsa, kus käisid väljakul 5 või 10 minutit. Lõpuks olid päris surnud ja oma koormuse kätte saanud. Duublimänguta jäänuks aga kont külmaks. Duubel aitas noorte arengule päris palju kaasa ja olen kahe käega selle süsteemi taastamise poolt.“

Tavaliselt teavad poisid juba viie-kuueaastaselt hästi, kelleks tahavad saada. Kes autojuhiks, kes tuletõrjujaks, kes kosmonaudiks. On ka neid, kes tahavad saada korvpalluriks, jalgpalluriks või mõne teise ala sportlaseks. Veidi suuremana tuleb juurde ärimeheamet. Teadliku arusaamiseni läheb muidugi aega. Kangur mõtleb korvpallile kui võimalikule elukutsele alles siis, kui tuleb Andres Sõbra juhendatava Kaleviga Eesti meistriks. Aasta on 2003.

„Võitsin Kaleviga ka varem kulla, aga olin siis pingipoisi rollis, mõnevõrra noorem, polnud kogemust ega minuteid. Uuel kevadel juba mõtlesin – oh, ehk saab see isegi mu ametiks! Noorel poisil on ju kogu aeg peas sada mõtet ja erinevaid unistusi. Siis tundsin, et see võib kujuneda täiesti reaalseks tulevikuks, et minu tee on korvpall. Olengi sellele teele jäänud.“

Kiirteel kihutamine jätkub

Tagantjärele vaadates näib Kanguri elu kui sündmuste kiirtee. Kerge korvpalliga alustamine Pärnus, siis spordigümnaasium, peagi Kalevisse ja Eesti meistriks. Iga sündmuse vahele jääb poolteist-kaks aastat. Sama palju kulub ka esimesest meistrikullast esimese välisklubini. Uskumatult kiire lend ja iga uus hüpe on ju tegelikult jälle murrangulise tähtsusega.

2004. aastal suvel haarab 21-aastane Kristjan Kangur pakkumisest kinni ning siirdub Saksamaale, Leverkuseni Bayerisse.

„Tagantjärele vaadates oli see väga õige otsus,“ kiidab mees rahulolevalt. „Iga noor kutt, kel on võimalus saada välja, peab sellest kinni haarama. Tihtipeale ei pruugi esimene koht olla rahaliselt tasuvaim või kõige kenam või pole seal pudrumägesid, kõik pole ideaalne, aga sellegipoolest pead kutse vastu võtma. Sa oled eemal, teises riigis, elu käib teistmoodi, treenid teistsuguste meetodite järgi. See tuleb kasuks. Kui sa ei saa hakkama või tuleb peale suur koduigatsus, saab alati tagasi tulla. Kindlasti ei tohi hakata nina püsti ajama ja mõtlema, et mängin aasta Eestis ja siis lähen kuhugi veel paremasse kohta.“

Taas sõna Jaak Salumetsale: „Küsi Kanguri käest, kuidas ta pidi end paika panema? Sa ei saa ilusate silmade eest midagi, ta tegi ikka roppu moodi tööd.“

Kangur lausub malbelt, et ka kaks tema väga head sõpra Gregor Arbet ja Janar Talts, kes siirdusid samal, 2004. aastal teistesse Saksa klubidesse, said sellest samuti kasu ja on palju tööd teinud.

„Kindlasti polnud me tohutult heal tasemel. Aga ka meid toona esindanud agentuur oli ehk liiga nõrk, meil ei tekkinud häid jätkamise variante. Tulime riburada koju ja läksime uuesti. Sa võid olla hea mängija, aga sul peab olema ka hea agent, kes sind müüb. Kõik kindlasti mõtlevad: järelikult oled kehv, kui välja ei saa.

See pole päris nii. Agendil peavad olema head tutvused, usaldus ja suhted on väga-väga olulised. Hea agendi olemasolul võib kõike juhtuda. Kui sul ei ole head agenti, võid saada jackpot’i, aga samas ka istuda, oodata ja tööd edasi teha, et äkki mõni päev näkkab. Minul on läinud hästi, olen oma agendi Reed Nopponeniga väga rahul, ta on teinud minu heaks palju tööd ja aidanud mind tugevatesse klubidesse. Ma ei tao endale vastu rinda, et olengi nii kõva mees, nii heal tasemel. Tegelikult on päris palju agendi teeneid. Tal on sidemed, tutvused, usalduskrediit ja see aitab mängijaid paremasse kohta,“ avab Kangur korvpallituru telgitaguseid.

Kolm aastat (2006−2009) mängib Kangur Kalevis. Kuni tema ellu tuleb ASVEL.

Kuidas end tugevas klubis kehtestada?

Aga Salumetsa küsimus. Kuidas paneb Kangur end tugevas klubis tugevate mängijate vahel paika, kuidas ta ennast kehtestab?

„Minu kohta on päris mitmes võistkonnas öeldud, et olen psühholoogiliselt tugev. Ma ei anna alla. Kui saad kuhugi ribide vahele väikse vopsu, ei jäta trenni pooleli. See on ehk eelis. Tugevam jääb võistkonnas ellu. Tihtipeale pead mõne asja alla neelama ja ära kannatama. Mõnikord on kõige targem üldse vait olla. Mina üldjuhul tühja asja peale karjuma ei hakka, kui mõnel võistkonnakaaslasel läheb midagi totaalselt valesti. Kui ta korra teeb, pole hullu. Kui järjepidevalt, siis loomulikult avan suu, aga ma pole mängija, kes paneb nooremale mehele tohlaka vastu kõrvu, et sa pidid olema siin, mitte seal.

Olen ennast saanud võistkondades kehtestada tänu sellele, et ma ei anna alla ja kannatan ära asjad, mida mõni teine mängija ei kannata. See lisab tihtipeale respekti.“

Valem on võimas ja raske, mitmegi muutujaga, samas piisavalt konkreetne.

Kas tippklubides pannakse mänguaeg paika treeningul?

„Kuidas kunagi. Sageli antakse mõnele kohalikule noorele kutile kunstlikult mänguaega. Rohkem, kui on ära teeninud, aga tulevikku silmas pidades on see kasulik. Sama toimib ka Eestis. Üldiselt teenitakse mänguaeg ikka trennis välja. Kui lased jala sirgu ega võitle, siis mille pagana pärast peaksid sa järgmisel päeval mängus saama rohkem minuteid mehest, kes rabeles?“

ASVEL-i mängud läbi, ei tähenda see kevadel 2010 veel hooaja lõppu. Agent pakub võimalust liituda Itaalia liiga play-off’iks nimeka Bologna Virtusega, kelle parimad päevad jäänud aastate taha, aga kes mängib endiselt kõrgel tasemel.

„Kui oleksin üritanud Eestist otse Itaaliasse minna, poleks see arvatavasti õnnestunud,“ ütleb Kangur otsekoheselt. „Aga mängisin Prantsusmaa klubiga Euroliigat ja vaadati, et ma pole lihtsalt Eesti tasemelt tulnud mees. Hooaja lõpp Bolognas õnnestus, siis tuli juba Varese pakkumine ja nii edasi. Siiamaani tiksub seal Itaalias.“

„Tiksub“ on muidugi tagasihoidlik väljend. Hooajal 2010/2011 kujuneb Kangur Vareses nii põhimeheks, et teenib saapamaa toonase valitseja Siena Montepaschi kutse. Esimene aasta möödub veel tuttavas Vareses laenul, 2012/2013 aga juba meistri enda ridades. Kus võidetakse veel üks tiitel ning suvel võtab peatreener Luca Banchi eestlase kaasa rikkasse Milano Emporio Armanisse. Selle meeskonna koosseisus ei jää pääs Euroliiga Final Four’i just kaugele. Hooaeg 2014/2015 möödub taas tuttavas Vareses.

Aasta 2012: Iisraeli pikkadega pole kerge, kuid Kristjan Kangur vőtab vastased julgelt ette.

Kuidas saada vaim kõvaks ja pallid korvi?

Kuidas õppida psühholoogilist tugevust? Kangur mõtleb ja otsib veidi vastust.

„Ju on see mu loomuses. Ma ei anna alla. Nui neljaks, tuleb raskeid aegu, raskeid hetki, aga ma ei anna alla! Võib-olla ei lasta mul mängida ühes mängus, võib-olla ei pääse ma väljakule nädala, võib-olla kuu, aga ma tean, et hooaja lõpus ikkagi saan mängida, sest näen nii palju vaeva, et lõpuks tõestan: ma pean need minutid saama! Võib-olla see ongi see võitluslikkus, mis viib lõpuks sihile.“

Järgmine teema: kuidas pallid korvi visata? Eriti nii hea protsendiga nagu Kangur sageli suudab.

„Visete kohta on mul täiesti oma teooria. Väga palju, julgen arvata, et umbes 50 protsenti aitab kaasa enesekindlus. Millest enesekindlus tuleb? Sellest, et teed kogu aeg trenni, pallid kukuvad trennis sisse. Siis saad tunde, et kui läheb trennis, miks ei peaks minema ka mängus! Kui hakkad ka mängus neid kotti panema, siis paned ühel hetkel juba nii automaatselt, et sa enam ei tee vahet, kas on mängu esimene või suvaline vahepealne või viimase sekundi kolmene. See on sul niivõrd sees ja sa teed oma asja täiesti keskendunult. Ongi kogu lugu, kus sees päris palju enesekindlust.

Teiseks pead sa olema täpselt viskamiseks füüsiliselt valmis. Et su jalad ja keha on korralikult paigas. Siis on kõik võimalik.“

Kui treener võtab mängija uude klubisse kaasa, on selge, et juhendaja peab olema hoolealusega väga rahul. Kangur kuulub aastatel 2012−2014 juhendaja Luca Banchi tähtsate tegijate sekka. Eemalt vaadates näib, et treeneri ja õpilase klapp on suurepärane. Mis peitub ilusa välispinna taga?

„Peatreeneriga ei tohi kunagi tekkida liiga head klappi ehk saada temaga sõbrameheks, mingi distants peab jääma. Üritasin täita tema soovitud nõudmisi ja tegevusi ning arvan, et tänu sellele ta mind teisel aastal Milanosse kaasa võttiski. Ta teadis, et täidan tema soove ja käske. Tundus, et meie koostöö sobis, kui võitsime Itaalias kaks kuldmedalit. Diktaator ta pole, rääkima võisid minna. On küll karmi korraga vend, kuid mõistev ja paindlik.“

Nelja Itaalia-aastaga saab Kangur sealsed eripärad hästi selgeks, tunneb selle riigi mängustiili, kohtunikke, võistluspaiku. „Mulle see liiga meeldib, mul pole Itaalia kui riigi kohta öelda ühtegi halba sõna. Võib-olla nad vahel ajavad mind enda eestlaste omast erineva käitumisega natuke närvi, aga praegu oluliselt vähem kui esimesel-teisel aastal.“

Kümne päevaga lõikuslaualt koondist aitama

Suvi 2004. Viimast korda koondist juhendav Heino Enden istub Sarajevo hotelli fuajees ajakirjanike ringis ja viskab õhku karmi lause, ristides nimesid nimetamata mitu noort meest beibedeks.

Suvi 2013. Kui Eesti koondis alustab järjekordset Euroopa meistrivõistluste valiksarja, käib Kristjan Kangur sportlase songa lõikusel. Eelmine aastanumber 2012, mil võideti Serbiat ja Iisraeli, on lootused kõrgele tõstnud. Kuid Eesti kaotab kaks esimest kohtumist…

Kolmanda, Hollandiga peetava mängu eel teeb Kangur sooja – lõikusest on möödunud kõigest kümme päeva. Laseb end peagi ka platsile saata ja võitleb nagu mees muiste. Aitab võita selle mängu, aitab järgmise, aitab play-off’is ja aitab finaalturniirile. Koondisesuve ja klubihooaja vahel tuleb minna veel seljalõikusele…

„Loomulikult on koondis mulle väga tähtis. Olen seal mänginud umbes kümme aastat, kohustust selleks pole, aga see on auküsimus. See ei too mu rahakotile kuidagi kasu, kuid arvan, et ükski mees ei mängi seal raha pärast. Koondis käib profikorvpalliga kaasas,“ räägib Kangur siiralt ja otsekoheselt.

„Kes väikestest poistest ei unistaks kunagi Eesti koondises mängimisest! Kui sa jõuad nii kaugele, et sind kutsutakse koondisse, siis loogilise jätkuna ka mängid seal. Olen õppinud koondiseelu nautima: mulle meeldib koos poistega trenni teha. Eelistan seda seltskonda üksi jooksma minemisele. Meil on vägev grupp, saab palju nalja ja ma naudin seda! See aitas 2013. aasta suvel korda saadetule kaasa. Sisekliima on hea, klapp hea ja asi toimib – see on spordivõistkonna puhul väga-väga tähtis.“

Uut finaalturniiril osalemist on tulnud oodata 14 aastat. Ka Kangur on õige mees, kellelt küsida: miks?

„Mingil hetkel – ilmselt ütlen praegu kellegi kohta pahasti – jäi vahepeal töö seisma. Ühel hetkel ei tulnud enam peale palju kaela kandvaid mehi. Nüüd on töö kindlasti elavnenud, treenerid jõudnud paremale tasemele. Järelikult oli paus õiglane, kui tööd ei tehtud.

2001. aastal Türgis mänginud põlvkonnast paljud lõpetasid, meie veel ei kandnud kaela. Oleks meie põlvkond olnud natuke tublim ja paremal tasemel, võib-olla õnnestunuks varem EM-ile jõuda.“

Vahepeal langeb Eesti koondis ka Euroopa B-divisjoni. Ja tuleb tunnistada, et sel hetkel valgust väga ei paista. Tiit Sokk võtab Üllar Kerdelt koondise uuesti üle ning suvel 2010 kaotatakse kindlalt Hollandile, lisaajal Austriale. Kas meie rõõmuks jääbki ainult Luksemburgi alistamine?

Tugevad klubid ja tugevad mängud viivad edasi

Õnneks hakkavad aasta hiljem puhuma hoopis uued tuuled. Vastased on esialgu veel samad ehk tugevatega me ei kohtu, kuid mängupilt paraneb ja kogu meeskond kiirgab hoopis teisiti, sealt õhkub positiivsust. Veel aasta hiljem võideldakse juba tõsimeeli finaalturniiri pääsme pärast ja saadakse see 2013. aastal lõplikult kätte.

„Põhimängijad kannatavad mängida ka suurte vastastega ja tänu välisklubidesse minekutele on võistkonna üldine tase tõusnud. Teisalt panevad Kalevi kutid aastast aastasse kõvade võistkondade vastu kõval tasemel. Paljud kiruvad, et mis te seal mängite ja peksa saate, kuid see tuleb kasuks ja väljendub Eesti koondise esitustes kõige paremini,“ selgitab Kangur uue tõusu põhjuseid.

„Mida tugevamas liigas sa mängid, seda parem sul on mängima minna. Keskmist taset on aidanud tõsta erinevad välismaised sarjad, kus Eesti klubid osalevad. Mängijate tase tõuseb tasapisi ja see kajastub tulemustes.

Lisandunud on vajalikud nooremad, korraliku tasemega korvpallurid. See ongi võistkonnas väga-väga oluline. Sa ei ehita võistkonda ega vea välja ühe-kahe mehega, tähtis on tugev keskmine tase.“

Väljapoole näib, et meeskonnatunne on pärast eelmist kümnendit paranenud. Kangur pole sellega päris päri ega mäleta, et koondises olnuks kunagi halb sisekliima.

„Meil on alati olnud mõnus ja fun. Kõik mehed on alati väga hästi läbi saanud. Eesti on nii väike, 80 protsenti mängijatest on sõbrad ja suhtlevad ka pärast suviseid tsükleid. Meiesuguse väikse maa jaoks tähendab hea läbisaamine ainult plussi. Ma ei mäleta aastat, kus saanuks öelda, et oli ebameeldiv koos mängida, rohkem ei taha kunagi.“