Читать книгу Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014 - Ville Arike - Страница 3

„Maal panime ämbri puu otsa ja viskasime kolmeseid. Olime neli NBA meest-lapsepõlvesõpra: Vanja, Vova, Edgar ja mina. Tegime kõike. Vanja oli minust neli ja Edgar kaks aastat vanem, Vova sama, 1984. aasta poiss. Nii mängisime kossu, loopisime palli ämbrisse.

Lõpuks sebis isa meile ühe korvi. Selle kinnitasime madalamale, et saaks ka pealt panna. Saime korvivõrgu, ise tegime laua, isa aitas kaasa. Kolm nädalat mängisime, siis panin nii kõvasti pealt, et konstruktsioon läks katki. Seejärel tõsteti rõngas natuke kõrgemale.

Hommikul ärkasid üles, viisid vanaemale vett ja puid tuppa, tegid veel midagi kasulikku, siis loopisid, vahepeal tegid heina ja siis jälle loopisid. Niimoodi vise tuligi. Meie lähedal oli üks talumees Rein, kel oli 30 lehma. Tema juures käisime abiks sõnnikut viskamas. Tegime kõike, mul on kõik maatööd selged.

Suvel – niipea, kui kool läbi sai, läksin maale, ja 31. augustil linna tagasi. Sealt see korvpallipisik tuli.“

Kõlab nagu muinasjutt, aga tegelikult on see ühe poisi üheksakümnendate aastate reaalne elu. Poisi, kelle linnakorteriski on väike korvpallirõngas üleval ja kelle maakoht asub Narvast 8 kilomeetri kaugusel. Kellega korvpallikoondislastest on tegemist? Õige vastus: Reinar Hallik.

Hallik on Eesti korvpallis täiesti omaette nähtus.

Ta kuulub oma vanuseklassi noorte ja juunioride koondisse, kuid meeste sekka jõudes kaob sisuliselt pildilt. Korra teda koondise kontrollmängudes proovitakse, aga ametlike kohtumisteni asi ei jõua.

Mehe klubiline teenistusleht on kirjum kui paljude teiste korvpallurite oma. 2012. aasta suvel teenib ta lõpuks taas koondisekutse. Sel kohal tavatsetakse öelda, et edasine on juba ajalugu. Midagi globaalset pole Hallik korda saatnud, kuid iga mees ei suuda Serbia vastu visata 14 punkti ja omasid võiduni aidata.

Jalka, kaardimäng ja sihvkad

Aga läheme algusesse tagasi. Reinar Halliku lapsepõlves on kõik muu sama värvikirev nagu suvine maaelu Vanja ja Vovaga. Ühtlasi juhatab Hallik meid piirilinna põnevasse maailma – sest olgem ausad, mida teab keskmine eestlane Narvast?

„Olen proovinud põhimõtteliselt kõiki spordialasid,“ lausub Hallik.

Hakkame üles lugema. 9−10-aastasena käib ta paar kuud judotrennis ja tuleb omavanuste seas Ida-Virumaal kolmandale kohale. Järgnevad aikido ja poks.

„Narvas on poks ju kõige populaarsem spordiala! Paar trenni käisin, kuid ajad olid nii hilised, et poksima ma enam ei läinud,“ seletab Hallik muretult.

Ühe või paari trennikorraga piirduvad kergejõustik ja jalgpall, veidi pikemalt „peavad vastu“ lauatennis ja male. Koolis lisandub peotants.

„Jalgpalliväljak oli liiga suur, jalad jäid muru sisse kinni,“ räägib Hallik kõige tõsisemal ilmel. „Malet meeldib mulle siiamaani mängida.“

Korvpallis ei saa maakodus omandatud viskele aga sügisel-talvel linnas liha ehk muid oskusi peale kasvatada, sest selle ala trenni Narvas 1990. aastate alguses lihtsalt ei olegi!

„Telekast meeldis mulle küll kossu vaadata. Narvas on palju Vene kanaleid ja nägin päris ohtralt CSKA mänge.“

Oma osa on ka hoovispordil. „Seal käis poistega ikka jalka, aga mängisime ka kaarte ja sõime sihvkasid. Teinekord läksin õhtul kella kuue-seitsme paiku kossuväljakule, meestega mängima. Seal pandi muusika mängima, kõik oli nagu Ameerika filmis. Hästi kihvt. Kell üksteist tulin koju.“

Kui Narvas korvpallitrenni polnud, kuidas Reinar siiski selle ala juurde jõudis? „Koss on mulle alati meeldinud ja käisin igal vahetunnil kooli võimlas palli loopimas. Ükskord, kui olin 12-aastane, tuli kehalise kasvatuse tundi treener Kalju Pluutus. Küsis, kas trenni tahan tulla, pikk poiss ju? Mina vastu, muidugi tahan! Läksin kohale ja olin seal ainuke eestlane.“

Järgnevalt tutvustab Hallik Narva koolisüsteemi. Ses piirilinnas on üks eesti ja 13−14 vene kooli. Eesti koolis käib ehk 300−400 õpilast. Vene koolidest kahes – ja need on väga tugevad! – õpib üle 2000 lapse.

Aasta 2008: Reinar Hallik tutvustab end Lappeenranta klubi esindades eurosarja mängus Tartu publikule.

Aasta 2010: Meeldejääv hooaeg Rakvere Tarvas − Reinar Hallik (nr 51) on juba kogenud mängija, Rain Veideman (vasakul) alles koolipoiss ja Valmo Kriisa endiselt suurepärases vormis vanameister.

Esimene trenn: jooks ümber Narva linna

„Pluutuse juurde tuli umbes 20 kutti ja esimeses trennis pidime jooksma ümber Narva! Jooksime ma ei tea mitu kilomeetrit, 15 või isegi rohkem. Järgmisel hommikul läksin peotantsutundi kui puuhobune, ütlesin, et ma täna tantsida ei saa; ja üldse, ma ei taha nüüd enam tantsuga tegelda, mängin parem kossu.

Edasi läks kõik kuidagi kiiresti, pääsesin kolme kuuga omavanuste koondisse, mida juhendas treener Jevgeni Gurjanov. Jäin talle silma, kui mängisime oma võistkonnaga Kohtla-Järvel tema klubi Kalevi Poegade vastu. Panin umbes kuus kolmest ja ta võttis mu koondisse, nii alustasingi nendes tiirlemist.“

Tundub sama kiire kui Kristjan Kanguri edenemine ja kuidagi liiga lihtne. Kas Pluutuse esimese trenni ümber linna jooks minema ei peletanud?

„Ei peletanud. Peagi saime hakata ka palli korvi viskama, see meeldis mulle. Mõni poiss ei tulnudki tagasi, aga mina ei mõelnud sellele. Peamine oli palli taga ajada.

13-aastasena käisime viie-kuue kutiga hommikuti enne kooli trennis. Siis kella poole üheksaks kooli. Tundide lõppedes tuli esmalt omavanuste ja seejärel veel vanemate poiste trenn. Ma ei tea, kust sain selle energia. Niimoodi panime kaks kuud. Pärast vajus hommikune trenn ära, osa poisse ei tahtnud enam tulla. Läkski liiale, liiga palju ka ei saa, õppimiseks ei jätkunud enam aega.

Aga pärast kooli läksime ikka saali, võtsime palli ja hakkasime mängima. Võimlasse lubati alati minna, vajaduse korral andis treener mõnele vanemale poisile võtme kätte. See oli väga suur pluss. Ka minul tekkis kehalise õpetajaga hea klapp, sain võtme ja viskama minna. Kasvasin koolivõimlas üles.“

Kui Reinar ütleb, et maal see vise tuligi, peab tema suuvärki teades sellesse suhtuma teatud reservatsiooniga. Veidi hiljem ta lisabki:

„Kalju Pluutus õpetas viskamise selgeks. Alguses oli mu käsi viskele minnes kõver, tema näitas, et saada see sirgelt pallile järele. Eks midagi ole looduse poolt ka antud, aga selles, et mu visked sisse lähevad, on Kaljul väga suur osa. Tema pani tehnika paika. Istusin toolil ja viskasingi niiviisi istudes, ainult käe jõul, et käsi töötama hakkaks. Olen talle väga tänulik!“

Kui Narva elanikest moodustavad eestlased kolm protsenti, siis kas on loomulik, et eesti lapsed saavad ka vene keele kiirelt selgeks? Hallik teeb rahuliku avalduse: „Mul pole vahet, räägin mõlemat keelt! Minu ema on pärit Venemaalt, Kaasani lähedalt, ja mul polnud probleemi, kui trennis suhtlesime vene keeles.

Hiljem tuli Pluutus meile Eesti gümnaasiumisse treeneriks. Võitsime eesti poistega koolide meistrivõistlustel teise koha, mis oli väikese kooli kohta suur saavutus!“

Ema näeb tegelikku elu, aga lubab poja Tallinna

Keelega on asi klaar, aga eestlaste-venelaste suhetega? Ja kõige muu eluga? Hallik tutvustab lahkelt.

„Mul olid venelastega normaalsed suhted. Tundsin ka vanemaid poisse, Narvas ei tekkinud mul kunagi mingeid probleeme. Aga leidus juhtumeid, kus pärast eesti koolis toimunud pidu ootasid vene poisid õues ja mõni sai vastu pead ka. Eks see puberteediaeg oli – rusikad sügelevad.

Tegelikult kaklesid vene poisid omavahel kümme korda rohkem kui eestlastega. Teema eestlane-venelane on üle võimendatud, asi polnud nii hull. 99 protsenti vene kuttidest on okeid, nendega pole üldse muresid. Venelane on hästi sõbralik ja lahke inimene. See üks protsent võimendab asja üle, aga enamik on väga normaalsed.

Kui läksin spordigümnaasiumi 9. klassi, tähendas see suurt elumuutust. Kõige raskemalt elas seda üle ema – poeg läheb ära, ise alles 15 ja on terve elu kodus elanud!

Ema on arst, töötas vahel ka öises vahetuses ja nägi Narva tegelikku elu. Näiteks tuuakse haiglasse igasuguste noahaavadega inimesi. Mina ei käinud selles seltskonnas, ei olnud nende asjadega kokku puutunud. Aga ema muretses. Et ma ei jääks väga hilja peale. Kui olin noorem, pidin kindlal ajal koju jõudma.

Üks mu koolivend jäi korra hiljemaks ja on siiamaani kadunud. Hakkas koju minema, põikas sõbra juurde sisse, väljus sealt hilja ja kadus.

Seetõttu tekkiski emal pelg. Ta arvas, et Tallinnas on kõik samamoodi. Ses suhtes on ta tubli, et mõistis: Narvas pole mul korvpalli mõttes midagi teha. Ta teadis, et mäng meeldib mulle ja pean edasi liikuma. Ega see kerge olnud, ta oli alguses sada protsenti vastu, aga võitles endaga ja lubas mul minna. Sain sellest alles hiljem teada. Mulle ütles ema, et mine muidugi, Tallinnas mängitakse paremat korvpalli!“

Aasta 2012: Nelja rahvuse turniiril mängus ameeriklastega.

Seejuures möödub Halliku viimane Narva-aastagi pooleldi pealinnas.

„Ühel hetkel kutsus Gurjanov mu oma võistkonda. Käisin igal nädalavahetusel bussiga Tallinnas, tegime trenni, mängisime. Elasin Gurjanovi või mõne poisi juures.

Kõik nädalavahetused olid kinni. Neljapäeva õhtul või reede hommikul panin minema, veetsin edasi-tagasi sõites bussis 4 + 4 tundi. Aga see oli lõbus elu. Ju seepärast ongi reisimine mulle konti jäänud, et see on mind väiksest peale huvitanud. Sain kiidelda ka – käisin seal ja seal ja seal. Uusi kohti on huvitav näha, ainult Eestis elades jääb silmaring väikeseks. Kodu jääb koduks, kuid väikeses kohas on kõik ju üks ja sama.“

Kui Reinari ema lubab poja spordigümnaasiumisse raske südamega, siis tulevane Serbia murdja vaatab asjale enda moodi, katusekarlssoniliku – kas ta on oma jäätisesöömise kombe saanud selle tegelase käest? – rahuga.

„Ma ei tulnud ju üksi korterisse. Elasin ühiselamus, seal olid ka teised sportlased, süüa anti kolm korda päevas. Gümnaasiumisse minek tähendas õiget käiku, minu treenerid olid Jaanus Levkoi ja Üllar Kerde. Sulle tehakse kõik ette-taha ära, ainult mängi kossu ja õpi!“

Viimane sõna „õpi“ liigitub paljude sportlaste puhul teises järjekorras olevasse valdkonda…

„Kui seis läks väga raskeks, pidin parandama kahtesid ja puudumisi ja kontrolltöid. Keskendusin rohkem korvpallile. Ma polnud tubli õpilane, aga tegin omad asjad ära. Kui oli valida, kas lähen kooli või trenni, läksin trenni. Nüüd on oma lastele hea öelda: õppima peab ikka ka. Koolis tegin just nii palju, kui vaja.

Spordigümnaasiumi treenerid-õpetajad on nagu vanemate eest, hoiavad sind. Ma ei mäleta, et seal olnuks väga raske. Võib-olla läheb mul ka seetõttu elus kergemini, et leian sõpru hõlpsalt. Kui oled väikesest kohast nagu Narva, kus korvpalli eriti pole, ongi tänane Audentes tippu jõudmiseks ainus võimalus.“

Saatuslik libisemine

Kes teab, mis Hallikust saaks või kuhu ta tiivad kannaks, kui ta ei murraks 17-aastasena jalga. Kusjuures juhtub see Eesti korvpallile nii ilusal päeval…

2001. aasta novembrikuu õhtu. Eesti koondis võtab veel õrnalt värvi järgi lõhnavas Rocca al Mare suurhallis Euroopa meistrivõistluste valikmängus vastu Prantsusmaa koondise ja surub aasta varem Sydney olümpiamängudel hõbemedali võitnud riigi selili tulemusega 63:59! Hullunud rahvamassis on ka spordigümnaasiumi poisid, teiste seas Reinar Hallik.

„Kõndisin pärast mängu ühikasse tagasi. Oli libe. Astusin äärekivile ja libisesin, ise ka aru ei saanud, aga nii õnnetult, et vasaku jala üks väike luu läks katki. Mustamäe haiglas pandi jalg kipsi. Järgmistel päevadel komberdasin karkudega ühikast üle õue koolimajja ja tagasi.

Möödus kolm nädalat, luu oli juba enam-vähem kokku kasvanud. Oled küll ettevaatlik, kuid detsembrikuise värske lume all oli jää ja panin uuesti pikali! Luu täitsa katki enam ei läinud, küll aga natuke nihkesse.“

Nüüd oli kips peal viis-kuus nädalat ja taastusravi olematu.

„Sinna mu hüpe läks. Jalg sai korda, kuid põrget enam polnud. Hüppasin varem päris kõrgele. Kutid norivad, keegi ei usu seda, aga kunagi kargasin ikka kõvasti. Pärast trenni tegime Heiki Riivesega alati pealtpanekuvõistlusi.“

Kui vähe on ühele poisiklutile õnneks vaja

Hallik muutub härdaks, kui jõuab järgmise meenutusega uuesti lapsepõlve ja Narva tagasi.

„Mäletan hästi, et esimest korda panin pealt 183-sentimeetrisena. Olin sel ajal umbes 13-aastane.

Rõnga külge rippuma jäin esimest korda aga enne üht Narvas peetud meistriliiga mängu! BC Tallinn ja keegi veel tulid väljasõidumängule, olin pallipoiss ja nii õnnejunn! Käisin Margus Metstakiga pilti tegemas ja mõtlesin: ta on nii suur mees! Vaatasin alt üles: milline lihamägi, kõik lihased väljas! Sain autogrammi Pehkalt, Kuusmaalt, Pärnalt, Metstakilt… Mul oli hea kerge saada, sest kõik teised poisid küsisid vene, mina aga eesti keeles.

See mäng oli Narvas suur sündmus! Andis nii palju indu juurde, oli vägev seda näha! Niisuguse väljasõidumängude traditsiooni võiks taastada. Mina olen poolt, ehkki mängijale see mugav ei ole, sest sa reisid niigi palju, aga mäletan, kui hea oli küsida autogrammi ja näha suuri mehi mängimas!“

Kas siis, kui hüpe kaob, peab Hallik viskele ümber orienteeruma?

„Vise on mul alati olnud. Patrullisin juba noorteklassis seal kolmepunktijoone taga, ega ma eriti muud teinud. Läbi ei murdnud, keha ei olnud. Olin Kriipsu-Juku. Heina tõstmisega hätta ei jäänud, kuid liha luude peale ei tulnud.

Kord käisime Narva võistkonnaga pärast enda võistlust Kalevi spordihallis mängu vaatamas. Suurte meeste mängude nägemised andsid palju indu juurde ning mõtlesin, et äkki pääsen ise ka kunagi kõrgemale. Meistriliiga esimese viske tabasingi Kalevi hallis. Järgmisel rünnakul sain aga „kopa“. Äge, kui tagasi mõelda.

Heino Enden kutsus mind toonasesse Hotronicusse, Kurašovid (Venemaa koondisega MM-hõbeda võitnud Igor Kurašov – autor) ja kes kõik sinna kuulusid. Olin vist teinud ühe trenni, kui kutsuti mängule, ja teisel veerandajal ütles Enden: „Reinar, mine!“ Ärevus oli päris suur, aga kaks viset panin sisse. Osalesin veel ühes mängus, kuid peagi läks jalaluu,“ meenutab täpsuskütt algust meeste korvpallis.

Aasta 2013: „Kui nemad on minul kahekesi peal, peab kusagil ju olema vaba sőber!“ otsib Reinar Halliku pilk mängus Portugaliga.

Saab varakult Serbia alistamise kogemuse

Hallik mängib järgmistel aastatel suurema eduta erinevates Eesti klubides, moodustab U20 koondises koos Tanel Soku, Gert Dorbeku, Kristo Saage ja Asko Paadega keskmiselt 35+ minutit rassivate meeste põhiviisiku (muide, juba sellest ajast on neil EM-sarjas Serbia alistamise kogemus) ning hakkab peatselt ka välismaal õnne otsima. Tema sihtkohtade kaardi lipukesed asuvad Rootsis, Soomes, Prantsusmaal, Rumeenias.

Ta ilmutab end Lappeenranta koosseisus, kui see klubi kohtub eurosarjas Tartu Rockiga. Hooajal 2008/2009 mängib Hallik Valga meeskonnas ennast Eestis pildile ning aasta hiljem võidab Rakvere Tarvaga magusa hõbemedali. Seejärel siirdub ta Prantsusmaa neljandasse (!) liigasse ja kogub paarkümmend kilo ülekaalu.

Pikk mees küll ja pealegi ebastandardne, kuid koondisekutset ei tule endiselt. „Nooremana ma sellele ei mõelnudki. Siis mõtlesin hoopis: peaasi, et suvi oleks vaba. Pärast Prantsusmaa-aastat juba tahtsin koondisse, kuigi kahtlesin, kas neljandast liigast tulles saan kutse. Tegin vihaga trenni – miks mind ei kutsutud?! Varem oli mul üsna ükskõik, aga nüüd ajas vihaseks. Kui 2011/2012. hooajal Tarvas mäng välja tuli, hakkasid jutud käima juba jaanuaris−veebruaris. Nüüd moodustab see äge koondis mu elust olulise osa. Saab palju nalja ja ennast hooajaks vormi ajada, kõvasid mänge ka. Iga päev ei anta võimalust kohtuda Argentiina ja Scola, Serbia ja Krstićiga.“

Hallik laob Tallinna-võidumängus serblaste korvi neli kolmest („Mulle on öeldud, et olen külma närviga. Ei mõtle viskele, lasen linnu lendu ja vaatan, kus see maandub. Minu vise on kiire, mõtlemiseks aega ei jää.

Kui tekib vaba koht, tuleb panna.“) ning on üks peategelasi ka Iisraelis, kui kolm kogenud põhimeest (Kangur, Talts, Arbet) langevad normaalaja lõpus viie veaga auti ning ka lisaaega arvestades mängib viimast seitset minutit üks ja sama viisik.

Hing paelaga kaelas

„See võit oli väga magus,“ limpsab Hallik keelt. „Pidin ise platsil viibima. Olin nii läbi, et küsisin vahetust, aga seda ei antud. Vahetusega olid lood pahad.“

Mis ei tapa, teeb ju tugevaks?

„Jah, kuid niisugust paela pole mul kunagi ümber kaela olnud. Ma ei suutnud korralikult hingatagi. Võit kompenseeris selle, kui me oleks kaela saanud, hakanuks päris paha. Emotsioon oli kõva, jätsin väljakule kõik, mis minus peitus. Ma ei jaksanud enam mitte midagi. See oli tõesti pingutus, mida pole elus kunagi rohkem teinud, Cooperi testi jooksus või kus iganes. Hing oli nii paelaga kaelas. Sa ei mäleta oma nimegi. Aga tuli ära ja see emotsioon, nende saalis võitmine kompenseeris kõik.“

Hallik kinnitab, et samasuguse emotsiooni andis ka EM-pileti otsustanud mäng Bulgaariaga.

„Oi muidugi, juba soojendusel! Mina tulin mängule põhimõtteliselt tilgutite alt, sattusin mõni päev varem Sofias haiglasse. Doktor Kalle Põder turgutas mu üles, tänu temale saingi mängida.

Juba terve soojenduse ajal möllas publik nii võimsalt, et külmavärinad, judinad käisid üle selja. Niisugune mäng ongi sportlase unistus. Palju sa neid ikka saad, eriti Eestis. Mulle meeldib mängida suure rahva ees.

Eestlane käivitub aeglaselt, alagrupis me hästi ei mänginud, ja enne Bulgaaria-mängu päris sellist fiilingut polnud. Nüüd aga tuli vastane põrgusse. Publikul oli suur osa, nad muutsid bulgaarlaste olemise ebamugavaks.“