Читать книгу Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014 - Ville Arike - Страница 4

Ta on võimeline viskama turniiri võitnud meeskonna vastu üksi nelja minutiga 16 punkti. Ta on pärast NSV Liidu aega enam-vähem esimene, kes tuleb ja lööb koolipoisina jalaga ukse lahti. Nii meistriliiga- kui ka koondiseukse. Tema areng pole viimastel aastatel sujunud loodetud kiirusega, ent tal on veel aega saada paremaks. Ta on ühel suvel juba olnud meeste koondise resultatiivseim mängija.

Jah, jutt käib Rain Veidemanist. Tema läbimurdehooajal 2009/2010 räägitakse palju vasakust jalast, mis on kaasasündinud närvikahjustuse tõttu arenenud paremast vähem ja jäänud sellest peenemaks. Aga jalg on teemaks ainult tollel hooajal. Mida aeg edasi, seda vähem sellest juttu tehakse ja isegi mõeldakse, sest mängija kinnitab kohe samal suvel meeste koondises kanda ja kujuneb üheks põhitegijaks.

Veideman ütleb, et kui keegi just meelde ei tuleta, siis mõtted jalale ei lähe. „Mõni, kes mind esimest korda näeb, ikka paneb tähele. Näiteks kusagil Krasnojarskis näed, et inimesed vaatavad ja näitavad näpuga. Mis seal ikka, olen sellest üle.“

Juba Kristjan Kanguri ja Reinar Halliku näited osutavad, kui käänuline võib olla suurtest keskustest kaugemalt pärit poiste tee suurde korvpalli. Kohati tundub imena, et nad üldse nii kaugele jõuavad. Erand pole ka Haljalast pärit Rain Veidemani käekäik.

Aasta 2010: Rain Veideman, Rakvere Tarvas.

Rahvatantsust rahvastepallini

„Haljala lastel pole peale spordi väga muid valikuid. Hea küll, kultuurimaja on ka olemas. Lähed spordi- või kultuurivalda. Haljala kõige suuremad asutused on peale kultuurimaja vist kool, vallamaja, pood,“ alustab Veideman aleviku eluolu tutvustamisega.

Ka kultuur ei jää temast kõrvale, poisipõlves harrastab Rain seitse aastat rahvatantsu, jõuab rühmaga Eestis kahe parema sekka ja käib ka Soome tantsupidudel.

Kooli ja tantsu kõrvale mahub loomulikult ka sport. Kodus on seinal väike korv. „Olin ikka Kuusmaa või Pehka või Kullamäe ja panin tagant „kolme“. Mängisin üksi, kes mul ikka abiks oli. Vahepeal proovisime isaga, kumb saab kümnest vabaviskest rohkem sisse.“

Nagu sageli juhtub, esindavad head spordipoisid oma kooli kõikvõimalikel aladel. Kergejõustik, võrkpall, rahvastepall, jalgpall… Mõistagi ka korvpall. Kooli rahvastepalli võistkonnaga tullakse Eestis kahel korral teisele kohale! Ja vutis jõutakse üle-eestilisele finaalturniirile. Poiss nagu orkester!

„Minu ajal tehti absoluutselt kõike. Kergejõustikus ei lähe sa võistlusele ainult jooksma, vaid teed kõiki alasid. Viskad palli, hüppad kaugust, jooksed pikka maad ka.

Tahaksin kümnevõistlust proovida! Aga mitte mõne professionaali vastu, näiteks koos mõne korvpalluriga. Keegi tarkpea võiks kõrval seista ja veidi õpetada. Kas teivashüppega saan hakkama? Eks viskan teiba enne hoojooksu lõppu minema ja hüppan latist niisama üle! Kunagi algklassides proovisin teivashüpet. Arvan, et teiste aladega saaksin hakkama, tõkkejooksu olen kunagi koolis lausa õppinud.“

Veideman räägib seda kõike teadmata, et sarnase avalduse on juba teinud korvpallikoondise kapten Kristjan Kangur! Ega muud, kui lähimal suvel saab ilmselt ühele kümne ala sõule kaasa elada.

Tänu rahvatantsule pääsevad kaks läbi jää Haljala kultuurimaja kõrvale tiiki vajuvat tüdrukut eluga. Tulevane kossuäss ootab koos ühe sõbraga tantsutunni algust, kui äkitselt kukuvad tüdrukud läbi talvelõpu õhukese jää. Veideman ja tema sõber jooksevad ning aitavad tüdrukud jäisest veest välja. Nagu arnotalid. Ainult selle vahega, et neid õnneks jää kannab.

„Kus sa jõuad sellele mõelda, et äkki vajud ise ka sisse?! Seda on meilt alati küsitud. Lihtsalt jooksime sinna, ei visanud kõhuli ega midagi. Vesi võis tol hetkel olla mulle üle pea, tüdrukutele oli seda kindlasti. Aga mis seal ikka, tõime nad välja, ise ei saanud midagi aru,“ seletab Veideman rahulikult.

Riik autasustab vapraid poisse medaliga.

Kuidas koondisekaaslased närvi ajada

Rahvatantsust on muudki moodi kasu olnud. „Minu tüdruksõber on tantsija. Kui suvel sai käidud pulmades ja muudel üritustel, kus vaja tantsida, ma hätta ei jäänud. Ükski asi, mida elus olen teinud, pole mööda külgi maha jooksnud. Rahvatants andis koordinatsioonile päris palju juurde. Sammud ja muu, lisaks pead kaasa mõtlema.“

Ning ka jalg- ja võrkpalliarmastus on sisse jäänud. „Jalgpallis olen rohkem väravavaht. Võid teiste meeste käest küsida, kui närvis nad on suve alguse koondisetrennides, kui ei saa palli väravasse!

Suvel mõtlesime õega, et läheme segapaaride võrkpalliturniirile. Aga seal peab mees olema hästi hea tasemega, oleksin jäänud hätta. Rahvaliigas, kus staarid ei mängi, oleks mõte mõistlik, kuid seal ei mängita jällegi kakskahe vastu.“

Kui nooruses saab kõike tehtud, kuidas jääb nooleke siiski korvpallil pidama?

„Õde on minust neli aastat vanem, mängib võrkpalli ja tahtis, et minagi hakkaksin seda ala harrastama. Haljalas oli päris suur võrkpallihullus, sealt on päris paljud läinud Audentesesse. Olin ka võrkpallis juba päris asjalik. Ühel hetkel, ehk neljandas-viiendas klassis tuli aga valida korv- ja võrkpalli vahel.“

Lugu, miks liisk langeb korvpalli kasuks, tundub päris uskumatu.

Lähed bussi peale ja KOSSUtrenni!

„Ühe sõbra kõige suuremal mõjutusel. Oli valida, kas lähen Rakveres võrkvõi korvpallitrenni. Ta sai teada, et pean valima, tiris mu Haljalas bussipeatusesse ja ütles, et ei lähe siit enne minema, kui näeb, et ma olen läinud bussi peale ja Rakverre KOSSUtrenni sõitnud.

Põhimõtteliselt ei jäänud mul muud üle! Teadsin, et kui ma poleks läinud, saanuksin pärast lihtsalt kere peale. Ta oli minust suurem, mõni aasta vanem, mängis ise Rakveres kossu ja tuli kahel korral Eesti meistriks. Vahel piinas mind oma lõbuks. Mängime näiteks saja punktini üks-ühe vastu ja kui ma kümmet punkti täis ei viska, lendan kibuvitsapõõsasse. Ma ei saanud õieti korvi alt väljagi… Kui toda kutti poleks olnud, siis kes teab, võib-olla oleksingi läinud võrkpallitrenni.“

Algab iga päev bussiga Haljalast Rakverre sõitmine. Ühest hetkest tuleb esmalt minna jala kodust paari kilomeetri kaugusele Tallinn-Narva maanteele teeristile. Ning Rakveres bussijaamast samuti tükk maad eemal asuvasse Rahu tänava halli.

„Noor nolk oled ja tead, et pead trenni minema, siis kõmbid ära.“

Kas pead või tahad?

„Alguses, et pead, kartsid natuke. Lõpuks muutus ikka enda tahtmiseks. Ega see sõber otseselt nuga kõrile pannud. Aga ta oli suurem ja meie, väiksemad, kuulasime teda. Kui pead kossutrenni minema, siis lähed. Ta ise siiamaani naerab selle üle.

Need asjad on ammu unustatud. Praegu saame väga hästi läbi, Tartu Rocki minnes elasin alguses tema juures, kui mul korterit veel ei olnud.“

Aasta 2011: Sőprusmängus Lätiga.

Mängib võistkonnas, kes koos ei harjuta!

Pärast korvpallile käe andmist mööduvad Veidemani järgmised aastad küllalt stiihiliselt ja paljude muutuste tähe all. Ühest hetkest kaob Rakveres võistkond ja ta hakkab mängima Kunda eest, treeneriks sealne fanaatik Jaak Jalakas.

„Kunda poisse oli seal kolm või neli tükki. Mina olin Haljalast, paar poissi Rakverest, üks Simunast, üks Väike-Maarjast. Ega me trenni koos teinud, ainult mängisime. Koos treenisime ainult suvel kahes nädalases laagris.

Harjutasin Haljalas. Mina, mõni kutt veel, väiksed pägalikud, paar tüdrukut. Olidki niisugused kossutrennid!

Kunda perioodi kogemus on väga huvitav. Esimesel aastal tulime Eestis teiseks. Finaalis saime tappa TTÜ käest, kus mängisid Vene ja Keedus ja kes kõik veel.

Jalakas sebis kogu aeg mänge, turniire, osalesime EYBLi sarjas (Euroopa noorteliiga – autor). Ei mõelnudki sellele, et me ei tee koos trenni. Kutid olid lahedad, liikumiseks põhimõtteliselt ainult pick’n’roll pikkadega. Kõik said visata, see oli täiesti tavaline korvpall, kõik sujus. Nüüd tagantjärele mõtled: kuidas see võimalik oli?!

Ei oskagi öelda, mis saanuks, kui me teinuks ka koos trenni. Arvan, et mängisime tõsiselt hästi! Võib-olla seepärast, et mängude arv paisus nii suureks. EYBL-is võitsime CSKA-d, Himkile kaotasime ainult kuue punktiga.“

Kunda perioodi jooksul hakkab Veideman tajuma, et tahabki saada korvpalluriks. „Mõtlesin: teen kossu nii kaua, et näen, kas saab asja või mitte. Et katki jätta pole küll mõtet.“

Abituuriumis, juba Rakvere Tarva mängijana, kinnitab Haljala noormees täiesti veendunult: „Ülikoolimõtteid mul peas pole. Keskendun ainult korvpallile.“

Aasta 2013: Jőudemonstratsioon otsustavas EM-mängus Bulgaariaga.

Tiksumine

Vahepeale jäävad veel Audentese gümnaasium ja meistriliiga tuleristsed Kuremaa meeskonnas.

„Oi, see oli huvitav aeg! Kuremaa-hooaja alguses polnud Audenteses üldse midagi teha! Lihtsalt tiksusime. Trennid toimusid ainult hommikuste tundide vahel, õhtuti otsisime Pärnust pärit toanaabriga ise harjutamisvõimalusi. Vahel käisime Tiit Soku, vahel Allan Dorbeku juures, kui nemad meid vastu võtsid.“

Tarva-aegses intervjuus vastab Veideman küsimusele – kust on pärit tema hea pallikäsitsus, stardikiirendus, vise, milline treener need paika pani? – nõnda: „Olen ennast ise arendanud. Vaadanud telerist Balti liiga, Euroliiga, NBA mänge. Õppinud, analüüsinud nendes mängudes tehtut.“

Nüüd lausub ta, et tema elus on kõik treenerid olnud olulised, igaühel on midagi anda. „Ma ei saa öelda, et see treener tegi minust mängija või tänu tollele treenerile olen kuhugi jõudnud. Kõik on mind aidanud. Ka Erki Õun, peotantsuõpetaja. Ta oli hästi range, läks vendadele kallale!“

Meistriliiga debüüdi teeb Veideman 17-aastasena Kuremaal ja ütleb, et see oli noortele tõeliselt hea variant, kukkus lihtsalt taevast alla ja ta ei tea, kas oleks selleta järgmisel suvel Tarvasse pääsenud.

„Eks tugevamad meeskonnad proovisid õhtul kell kaheksa Kuremaal sirge jalaga selle mängu kuidagi ära mängida. Meile, noortele oli see aga jumala hea! Tulevad Sanikidzed, Tsintsadzed, Taltsid, Kangurid, saab niisuguste vendade vastu mängida! Samas, mida võisid nemad mõelda… Aga nüüd tean meistriliigas Audentese poiste vastu mängima minnes, et olin kord ise samasuguses olukorras, niisugused mängud on neile hädavajalikud.“

Järgneb läbimurdeaasta Rakvere Tarvas, siirdumine Tartu Rocki ja koondisekutse.

Kiire läbimurre ka koondises

„Sisendasin endale, et see kutse võib tulla, aga kui ei tule, ei juhtu ka midagi hullu. Kui tuleb, on see ainult kasuks. Läks hästi, sain kutse. Koondisele polnud aasta kõige rõõmsam, mulle kui mängijale tuli see aga kasuks, kõik oli uus ja huvitav. Mina nautisin seda suve täiel rinnal.“

Järgmine, 2011. aasta suvi toob juba kuulsa EM-turniiri, kus Eesti U20 koondis jõuab finaali ja tõuseb A-divisjoni. Veideman esitab mitu kontserti, neist võimsaimas viskab alagrupis tulevase võitja Gruusia vastu 34 punkti. Viis minutit enne lõppu on Eesti kümne punktiga taga, aga siis algab soolo, ühe mehe korvidega tehakse 16:5 spurt ja lõpu eel pääseb Eesti punktiga ette. Võitu küll ei saada, viimasel rünnakul kaitse ei pea, ent Veidemani vedamisel jõutakse play-off’is finaali ja edasipääsukohani välja.

Tegus suvi jätkub meestekoondises ning 2011/2012. hooaja poole pealt pääseb mees esimesse välisklubisse – Saksamaa Bundesliga’s osalevasse Bayreuthisse. 2012. aasta koondisemängud ja järgneva klubihooaja mitu kuud jäävad aga põlvevigastuse tõttu vahele. Märk sellest, et tugevam jalg on küll tõepoolest tugev, aga võib ka väsida.

Siia sobib vahelepõige 2010. aasta jutuajamisest.

On avaldatud kahtlusi, kas Veideman peab kahte treeningukorda päevas vastu. „Pole probleemi,“ kehitab ta õlgu. „Olen kolm suve mänginud noortekoondises, harjutasime kaks korda päevas. Tagasilööke pole olnud. Teen jalale erinevaid harjutusi, hästi mõjuvad hommikused jõusaalitreeningud.“

Veideman ei saa aru, miks mõni inimene jalgade erinevusest – tegemist on kaasasündinud närvikahjustusega – suurt numbrit teeb. „Kaunase Žalgirises on ühe mängija (Martynas Pocius – toim) ühel käel neli sõrme. Meie hiljutises vastases Peterburi Spartakis mängib mees, kel üks käsi teisest selgelt pikem.“

Kuidas Veideman ise enda kaitsesuutlikkust hindab? „Saan hakkama küll! Jalgade erinev tugevus annab veidi tunda, vahel ei saa ma liikuda nii kiiresti kui tahaksin.“

Suvel 2013 on meeskoondises täies jõus tagasi ja aitab nii magusa Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri pileti kätte saada. Kujunedes ühtlases tiimis 11,9 punktiga suurimaks korvikütiks – kõik üheksa põhimeest toovad mängus keskmiselt vähemalt 5 silma.

Samas tunnistab Veideman isegi, et klubihooaja visketabavus võiks olla parem. Mehel pole küll Kuusmaa või Kullamäe käsi, kuid treeningutel paneb ta viskevõistlusi sageli kinni. Mille taha jäävad täpsed sooritused mänguolukorras?

„Trennis viskad rahulikult. Paned kümme tükki järjest, kakskümmend. Mängus, enne viskele minekut tekib nii-nii suur tahtmine pall sisse visata. Mitte et sa pead sada protsenti sisse viskama, vaid sa ise nii hirmsasti tahad seda. Tahad ju iga viset korvi saada. Ja kui mööda paned, siis küsid endalt: miks? Mida ma teen, miks ma sisse ei visanud?!

Olen mõistnud, et pole hea liiga palju mõelda. Aga tahtmine jääb ikka suureks! Eriti veel, kui kõik tundub olevat super: viskeliigutus, – tugevus… Kui sa näed, et vise on sada protsenti korvis, aga pall lendab hoopis kuhugi vastu lauda, on asi eriti hull – no kuidas niimoodi saab? Suur tahtmine, oled psühholoogiliselt üles kruvitud. Pean viskamist rahulikult võtma, endale asjad korralikult selgeks tegema, küll siis hakkab paremini minema.“