Читать книгу Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014 - Ville Arike - Страница 6

See vise ei unune. Mängivad Iisraeli ja Eesti korvpallimeeskonnad. Tel Avivi eeslinn Rishon Le-Zion, väikesevõitu, 2000 pealtvaatajat mahutav spordihall. Eesti on olnud terve mängu tagaajaja osas ja pääseb mõnikümmend sekundit enne lõpusireeni seisul 72:75 rünnakule. Head lahendust ei leita, Siim-Sander Vene teeb hädaviske, kuid Gert Dorbek suudab ründelauast lükata palli Sten-Timmu Sokule. Tollele jookseb korraga kolm vastast peale, sööt väljaku nurka suundunud Dorbekule ja… Tšahh! teeb võrk. Lisaaeg, mille Eesti juba võidab!

„Jumal tänatud, et sisse läks! Hea, et ma ei pidanud selle viske eel mõtlema. Aega oli kolm sekundit, mina täiesti vaba. Ainult viska! Õnne peab ka olema,“ kirjeldab Dorbek enda hinges toimunut mõni minut pärast mängu.

Dorbek ei pruugi olla koondise viimase kümnendi säravaim mängija, kuid seda viset ega mängu ei võta temalt ega koondiselt keegi. Ainuüksi selle viske, selle võidu pärast tasus tal hakata korvpalli armastama, harjutama, selle mänguga leiba teenima ja koondisse jõudma.

Kõik saab alguse omaaegsest Baltika noortegrupist, mis ühel hetkel liigub sujuvalt Tiit Soku korvpallikooli tiiva alla. Nii et Dorbek on Soku kooli poiss, käsikäes Tanel Sokuga sirgunud, mehistunud, koondisse ja EMfinaalturniirile jõudnud. Gert ja Tanel on parimad sõbrad.

Kord, kui Kalev/Cramo meeskond peab Kalevi hallis Balti liiga mälestusväärse mängu lõunanaabritega, kõik pikad mehed kukuvad vigadega riburada välja, kuid Dorbek ja Sokk mängivad kahel lisaajal vastaseid üksteise järel üks-ühe vastu üle ning jätavad võidu koju, kommenteerib kalevlaste toonane juhendaja Aivar Kuusmaa tunnustavalt: „Soku korvpallikooli poisid, Soku kooli kasvatus!“

Mida siis Tiit Sokk poistelt nõudis, milline see kasvatus oli? „Üks-ühe vastu mäng oli tähtis. Sokk nõudis noorteklassis alati esmalt läbimurret. Polnud nii, et tuled üle ja viskad peale. See ei läinud kohe üldse, niisugust asja meil ei lubatudki. Trennides harjutasime üks-ühe vastu mängimist palju. Samas ei tähendanud see pea ees korvi alla tormamist. Söötmist nõuti meilt samuti – kui sõber oli vaba, tuli pall anda sõbrale.“

Esimesed lahingud Taneliga Kreeka päikese all

Koondislastest tunneb Dorbek Sokkude peret kindlasti kõige paremini. Aga ta ei ütle, et Tanel sai isa Tiidult noorena erikohtlemist. „Kui üldse midagi, siis Tiit nõudis Tanelilt rohkem kui teistelt. Tegelikult nõudis ta kõigilt ühtesid ja samu asju. Ma ei tea, kui palju nad kodus korvpalliasju arutasid. Kujutan ette, et mingil määral on ikka raskem, kui isa on treener.“

Huvitav on asjaolu, et Gert ja Tanel said tuttavaks juba enne, kui hakkasid koos trennis käima. „Süüdlaseks“ asjaolu, et Gert on Aivar Kuusmaa õepoeg ning Kuusmaa ja Tiit Sokk teenivad ühel ajal leiba Kreekas, Ateena Panathinaikoses.

„Käisime perega Aivaril igal kevadel Kreekas külas ja Tanel viibis samuti vastu. Meid viidi kuhugi väljakule ja kahe tunni pärast tuldi järele.“

Eestis käis eelmisel sajandil enamasti asi ikka nii, et iga poisiklutt kadus hommikul kodust palli mängima ja tuli hilja õhtul tagasi. Ja nüüd käib jutt ainult kahest tunnist?..