Читать книгу Maalehe maasikaraamat - Väino Eskla - Страница 2

Maasikas kuulub roosõieliste Rosaceae sugukonda, kibuvitsaliste Rosoideae alamsugukonda ja maasika Fragaria perekonda.

Maasikas on väga vormirikas perekond. Mitme autori andmetel on erinevad süstemaatikud kirjeldanud üle 50 liigi. Staudti (2009) andmetel tuntakse tänapäeval 24 Fragaria perekonna liiki ning arvatakse, et enamik olemasolevatest liikidest on teada. Erinevate liikide eristamisel on oluliseks tunnuseks kromosoomide arv, kusjuures baasarvuks on 7.On olemas diploidseid (2n=14), tetraploidseid (2n=28), heksaploidseid (2n=42) ja oktoploidseid (2n=56) liike. Eestis on looduslikult levinud 3 liiki.Maasikasortide tekkes on tähtsust 11 liigil, Eestis levinud sortide tekkes 5 liigil ja 1 teisendil.

Metsmaasikas ( Fragaria vesca )

Maasikas võib olla ka kollaseviljaline

Levinud peaaegu kogu Euroopas, Siberis, Kesk-Aasias, Himaalajas, Põhja-Aafrikas, Uus-Meremaal ja mujal. Eestis kasvab looduslikult raiesmikes, sega- ja lehtmetsades, puisniitudel, rohtunud nõlvadel ja teepervedel. Metsmaasikat hakati Euroopas kultuurtaimena kasvatama 14. sajandil. Pikka aega on tehtud jõupingutusi metsmaasika kasutamisel suureviljaliste sortide aretamiseks.Eelmise sajandi lõpul see ka õnnestus. Rootsis on aretatud metsmaasika ja aedmaasika ristamise tulemusena Fragaria x vescana hübriidsordid‘Annelie’(1977),‘Sara’ (1988) ja ‘Rebekka’ (1998) ning Saksamaal ‘Spadeka’ (1977) ja ‘Florika’ (1989).‘Annelie’ ja ‘Sara’ on olnud ka Polli aiandusuuringute keskuses katsetuses.Viljad on keskmise suurusega, võrdlemisi pehme viljalihaga, koos tupplehtedega halvasti korjatavad, kuid väga meeldiva aroomi ja omapärase, metsmaasikat meenutava maitsega. Puhmik sarnaneb aedmaasikaga.

Kuumaasikas ( Fragaria vesca var. semperflorens )

Metsmaasika tähtsaim teisend. Kuumaasika viljad on suhteliselt väikesed, enamasti piklik-koonusjad, punased või punakaskollased ja heamaitselised. Saagiaeg kestab juuni lõpust hilissügiseni.

Kuumaasikas on looduslikult levinud Euroopa kaguosas, kultuurtaimena kasvatatakse kuumaasikat peaaegu kogu Euroopas alates 18. sajandist. Eesti taluaedades kasvatati kuumaasikat alates 19. sajandi keskpaigast. Võsunditeta kuumaasikasortidest on levinumad ‘Rügen’, ‘Aleksandria’, ‘Weiβe Solemacher’ ja ‘Alpine delicious’. Soomes on saadud metsmaasika ja kuumaasika ristamisel maasikasort ‘Minja’. Kuna enamik kuumaasika sorte ei moodusta võsundeid, paljundatakse neid seemnetega.

Muulukas ( Fragaria viridis )

Muuluka puhmik on 5–20 cm kõrgune, võsundid lühikesed ja peened või puuduvad.Viljad on metsmaasika viljadest suuremad, äraspidi munajad või ümarad, kollakas- või rohekasvalged, punaste tippudega, viljapõhjalt raskesti eralduvad, väga maitsvad.

Levinud peaaegu kogu Euroopas, Kesk-Aasias ja Siberis. Eestis levinud rohkem Põhja- ja Lääne-Eestis.Eelistab kasvukohana liivakaid aasu ja künkaid, lodusid, jõekaldaid ja teeservi. Muulukas on lubjalembene taim.

Esmakordselt kasvatati muulukat aedades 16. sajandil Inglismaal. Sorte pole saadud, küll on aga muulukas mõne sordi üks aretuskomponente. Praegu kasvatatakse Euroopas mõningal määral aedades ilutaimena.

Kõrge maasikas ( Fragaria moschata )

Puhmik on 15–40 cm kõrgune.Võsundid on peened, sageli puuduvad. Lehed sarnanevad metsmaasika lehtedega, veidi suuremad ja vähem karvased. Õied asuvad lehtedest kõrgemal. Viljad väikesed, valkjad, päikesepoolselt küljelt punakad, munajad või ümarad, aromaatsed. Selle liigi taimed on ühesugulised, see tähendab, et emasõied ja isasõied asuvad eri taimedel

Levinud Euroopa parasvöötmes, hajusalt Vahemere maades. Metsistumise tagajärjel naturaliseerunud Inglismaal, Taanis, Lõuna-Skandinaavias, Baltikumis ja Venemaal Leningradi oblastis. Eestis kasvab hõredates metsades, parkides, põõsastikes, metsaservadel, eelistades poolvarjulist kasvukohta.

Kultuurtaim alates 16. sajandist. Sortidest on tuntumad ‘Di Milano’ ja ‘Royal Hautbois’.

Virgiinia maasikas ( Fragaria virginiana )

Puhmik on 20–30 cm kõrge, moodustab pikki võsundeid. Viljad suured, tumepunased, ümarad, sügavates lohkudes asetsevate seemnetega, aromaatsed ja maitsvad.

Looduslikult levinud Põhja-Ameerikas, eriti Virginia osariigis. Euroopasse toodi 1624. aastal.

Kultuurtaim alates 17. sajandist. Oli 19. sajandi keskpaigani peamine aedades viljeldav maasikaliik.

Tšiili maasikas ( Fragaria chiloensis )

Puhmik on 15–25 cm kõrge, pikkade võsunditega. Viljad suured kuni keskmise suurusega, ovaalkoonusjad või ümarad, kahvatupunased, madalates lohkudes asetsevate seemnetega, aromaatsed ja maitsvad.

Looduslikult levinud Põhja- ja Lõuna-Ameerika läänerannikul Alaskast Patagooniani. Kasvab metsades, raiesmikel ja mäenõlvadel. Euroopasse toodi 1714. aastal. Kasvatati aedades nii Euroopas kui ka Ameerikas 19. sajandi keskpaigani. Ka praegu kasvatatakse tšiili maasikat Tšiilis vähesel määral aedades.

Aedmaasikas ( Fragaria x ananassa )

On tekkinud tšiili maasika (F. chiloensis) ja virgiinia maasika (F. virginiana) ristamisest. Levinud subarktilistest aladest kuni troopikani. Aedmaasikas esineb ainult kultuurtaimena. Aedmaasikatoodang on aastatega suurenenud, ulatudes ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel üle 2,5 miljoni tonni. Põhiline maasikatoodang saadakse põhjapoolkeral (98 %), kuid pole ei geneetilisi ega klimaatilisi takistusi tootmise laienemiseks lõunapoolkerale. Kaubanduslikul otstarbel kasvatatakse põhiliselt kahte tüüpi maasikasorte: lühipäeva- ja neutraalsed sordid; esimeste puhul arenevad õiealgmed lühipäeva tingimustes, teiste puhul ei sõltu õiealgmete arenemine päeva pikkusest. Pikapäevasordid (remontsordid) on samuti olemas, neid kasvatatakse kaubanduslikul otstarbel vaid Californias.

Aretustöö tulemusena on saadud hulgaliselt maasikasorte, praeguseks on maailmas üle 2000 maasikasordi.