Читать книгу Maalehe maasikaraamat - Väino Eskla - Страница 4

Juurestik

Maasikas on maasisese varrega – risoomiga – mitmeaastane rohtne püsik. Risoomist saavad alguse lisajuured, mis koosnevad tumedatest juhtjuurtest ja heledatest juuretippudest ehk toitejuurtest.Toitejuured on kaetud juurekarvakestega, mille abil võetakse mullast vett ja toitaineid ning suunatakse need juhtjuurte kaudu maasikataime maapealsetesse osadesse. Juured võivad tungida 120 cm sügavusse, kuid 70–90 % nende põhimassist asub pindmises, 20 cm sügavuses mullakihis. Laine Ilusa Polli aiandusuuringute keskuses tehtud maasika väetuskatses selgus juurte uurimisel, et puhmiku püstteljest 0–20 cm kaugusel paikneb 79–85 % juurte põhimassist.Täiendav väetamine ei suurendanud oluliselt juurte kogumassi ega – pikkust.

Maasika juured alustavad kevadel kasvu, kui mulla temperatuur on tõusnud +2 kraadini, juurte kasvuks optimaalne mullatemperatuur on 18–26 °C. Juurtel on kaks intensiivsemat kasvuperioodi: vegetatsiooniperioodi algusest kuni saagi valmimiseni ja saagiaja lõpust mullatemperatuuri alanemiseni 2–3 kraadini.Viimane temperatuur soodustab toitumist õiepungade tekkimise ajal ja varuainete kogunemist.

Risoom kujuneb välja järgmisel aastal pärast istutamist. Risoom on maasikataime väga oluline elund, kuhu kogunevad varuained, mis aitavad taimel üle elada karmi talveperioodi ja kevadel varakult kasvu alustada. Risoom on maasikataime maasisene vars, mis on sümpodiaalse harunemisega (s.t harunemisega, mille puhul külgharu jätkab varre kasvu, tõugates senise juhtharu kõrvale). Iga risoomiharu lõpeb ladva- ehk terminaalpungaga, millest areneb õisikuvars õisikuga ja mis pärast saagikandeaega sureb. Uued risoomiharud tekivad ladvapungadest madalamal paiknevatest külgpungadest. Seega kasvab risoom ülemisest osast; alumisest, vanemast osast aga kõduneb. Risoomiharude arv suureneb taime vanusega ja võib ulatuda 30 või rohkemagi haruni vanal taimel. Risoomi kasv on kõige intensiivsem kevadel vegetatsiooniperioodi algusest saagiajani ja pärast saagiaega. Risoomi pikkuskasv lakkab hilissuvel kasvukuhiku diferentseerumise ja õiealgmete tekkimisega.

Risoomil moodustub rohkesti uusi toitejuuri, neid tekib kõige rohkem 1–3-aastastel risoomiosadel. Seetõttu ongi noored, 1–3-aastased maasikataimed elujõulisemad ning põuale ja külmale vastupidavamad. Kuna risoomi vanem osa kõduneb ja uued risoomiharud tekivad kõrgemale, peaks aastate jooksul risoom mullast välja kerkima. Tänu uute juurte tekkimisele noorematel risoomiharudel seda ei juhtu. Uued juured tõmbavad risoomi sügavamale mulda. Kui risoom mullast siiski välja kerkib, ei saa juured enam areneda, taim hakkab kiratsema ja vananeb enneaegselt.

Maapealne osa

Maasikal on juurmised pikarootsulised kolmetised lehed, kuid on ka erandeid, näiteks esineb sortidel ‘Polka’ ja ‘Sonata’ lisaks neljatisi ja viietisi lehti. Leherootsu alusel on abilehed, mis on oluliseks sorditunnuseks, erinedes värvuse, pikkuse ja laiuse poolest. Mõnel sordil on rootsul säilinud rudimentsed abilehekesed. Lehtede arv puhmikul, nende suurus, värvus ja kuju on sorditi erinev. Lehtede arvust sõltub, kas puhmik on hõreda, keskmise või tiheda lehestikuga.

Kevadel alustavad assimilatsiooni talvitunud rohelised lehed, mis umbes kahe kuu jooksul kuivavad ja surevad. Uued lehed alustavad kasvu temperatuuril 6–7 °C. Maasikalehtede kasvuks soodsaim temperatuur on 20–21 °C. Lehestik uueneb pidevalt kogu kasvuaja jooksul. Lehtede intensiivsemad kasvujärgud on mais-juunis ja pärast saagiaega, mil tekkinud lehed elavad 70–80 päeva ning surevad hilissügisel. Septembris ilmuvad uued lehed, mis võivad soodsates talveoludes elada kuni 8 kuud. Maasikataimed, mille lehestik talvitumisel säilib, arenevad kevadel jõudsamalt ja võivad anda 25–30 % rohkem saaki kui hävinud lehestikuga taimed.

Võsundidon roomavad varred, mis arenevad lehtede kaenalpungadest ja mille abil maasikat vegetatiivselt paljundatakse. Pikal nööritaolisel võsundil on kaks paksenenud sõlmekohta väljaarenemata lehtedega. Pärast teise sõlmekoha tekkimist võsundi pikkuskasv seiskub ja võsundi tippu moodustub noor tütartaim.Võsundi pikkuskasv jätkub esimese sõlmekoha väljaarenemata lehe kaenalpungast teise järgu võsundina, moodustades jällegi kaks sõlme ja teise järgu tütartaime. Nii moodustuvad võsundi esimeses sõlmekohas võsundite ja teises sõlmekohas tütartaimede uued järgud.

Maasikataim.

Võsundid võivad hakata tekkima juba mais, kasv elavneb juunis ja hoogustub juuli lõpus, augustis. Septembris uute võsundite tekkimine lõpeb. Võsundite ja tütartaimede arvukus sõltub sordist, kasvatustehnoloogiast, istandiku vanusest ja kasvuoludest. Kõige elujõulisemad ja väärtuslikumad on noores istandikus moodustunud tütartaimed. Enim tütartaimi saadakse teise kasvuaasta maasikaistandikust. Kuni tütartaim on võsundi abil emataimega ühenduses, toitub ta emataime kulul.Võsundi läbilõikamisel juurdumata tütartaimed hukkuvad, ainult hästi juurdunud tütartaimed alustavad iseseisvat elu.

Maasikasaagi kujunemine

Maasikasaagi kujunemine algab õiealgmete eristumisega (diferentseerumisega) saagile eelneval aastal.Hästi hooldatud parasniiskes maasikaistandikus kulgeb õiealgmete eristumine enamasti korralikult ja loob eeldused heaks maasikasaagiks.

Eesti oludes algab maasika õiealgmete diferentseerumine enamasti augusti lõpus, septembri alguses. Varastel sortidel tekivad õiealgmed varem, hilistel hiljem. Õiealgmete eristumise algus sõltub suurel määral ilmastikust. Maasikas on üldiselt lühipäevataim, õiealgmed tekivad lühipäevaoludes, kuid madala temperatuuri korral võivad õiealgmed tekkida ka pikapäevaoludes. Protsess võib kulgeda normaalselt ka päeva pikkusel 9–12 tundi. Õiealgmete tekkimist ja sellest tulenevalt ka järgmise aasta saaki mõjutavad enim nii septembrikuu keskmised kui ka öised temperatuurid, kusjuures optimaalne temperatuur on 15–18 °C. Temperatuuril alla 10 °C ja üle 25 °C on õiealgmete tekkimine ebaefektiivne. Samas on eri sortide puhul temperatuurinõuded erinevad. Näiteks on meil kasvatatava sordi ‘Florence’ jaoks õiealgmete moodustumiseks optimaalne temperatuur 18 °C, samal ajal kui Norra sordi ‘Frida’ puhul on see 15 °C. Eesti oludes ei ole enamasti septembri temperatuurid – eriti öised temperatuurid – õiealgmete eristumiseks ideaalsed, mistõttu jääb ka saak tagasihoidlikuks. Õiealgmete eristumise alguseks on vajalik vegetatiivse kasvu aeglustumine.

Soomlaste uurimisandmete põhjal lükkavad augusti rikkalikud sademed diferentseerumise alguse hilisemale ajale ja selle tagajärjel väheneb järgmise aasta saak. Kuiv august mõjub nende andmetel õite kujunemisele soodsalt. Ühe taime erinevatel risoomiharudel hakkavad õiealgmed eri ajal eristuma – tugevamatel varem, nõrgematel hiljem. Diferentseerumine algab ladvapungas ning jätkub külgpungades. Talvitumise ajaks on õied jõudnud erinevatesse arenguastmetesse. Uue kasvuperioodi alguses jätkub õiealgmete diferentseerumine, kuni ilmuvad õisikuvarred ja õienupud. Õitsemine algab umbes kaks nädalat pärast õisikute nähtavale ilmumist.

Õisikute ja õite arv on väga varieeruv, sõltudes sordist, puhmiku vanusest, kasvuoludest ja muudest teguritest. Õisikute arv taime kohta võib ulatuda üle 20 ja õite arv üle 200. Õitsema hakkavad kõigepealt esimese järgu õied, siis teise järgu õied jne. Maasikaõis õitseb 4–6 päeva, kogu puhmiku õitsemine võib kesta u 30 päeva ja see kattub viljade valmimise algusega.

Enamik maasikasorte on kahesugulised, s.t ühes õies on nii emakad kui ka tolmukad. On ka ühesugulisi maasikasorte, näiteks Pollis aretatud vanem maasikasort ‘Edu’, mis vajavad õite viljastumiseks istandikku teist tolmuandjat sorti. Üldiselt viljastuvad maasikasordid oma tolmuga hästi, viljastumise aste on kõrgem ja viljastumise kvaliteet parem aga võõrtolmlemisel. Oma tolmuga viljastumisel võib esineda alaarenenud ja muundunud kujuga vilju. Maasikaõisi võivad kahjustada kevadised öökülmad: juba –0,5 °C võib kahjustada maasikaõisi ja rikkuda viljade kvaliteeti. Rikutud õitest arenevad moondunud viljad.

Maasikas ei ole mari, nagu sageli ekslikult öeldakse, vaid koguvili, mis koosneb mahlasest õiepõhjast ja sellele kinnitunud pähklikestest, milles asuvad maasika seemned. Ühtlasi on maasika vili rüüsvili, sest selle tekkimisest on osa võtnud lisaks sigimikule teisedki õie osad.

Maasika viljad valmivad juunis-juulis. Viljade valmimise algus sõltub sordist, kasvatustehnoloogiast, ilmastikust ja muudest teguritest. Ühe ja sama sordi viljade valmimise algus võib aastati kõikuda 2–3 nädalat või rohkemgi.

Viljade suurusest on otseses sõltuvuses saagi suurus ja kvaliteet. Vilja suurus on sordiomadus, mis sõltub kasvuoludest. Viljade suurusest sõltub omakorda ka tööjõudlus koristamisel. Johannes Parksepa skaala järgi jaotuvad maasika viljad massi järgi järgmiselt: ülisuured > 40 g, väga suured 20–40 g, suured 10–20 g, keskmised 5–10 g, väikesed 2,5–5 g, väga väikesed 1,25–2,5 g ja üliväikesed < 1,25 g. Kõige suuremad on tarjas esimese järgu viljad, iga järgneva järgu viljad on eelmistest väiksemad. Kui külma tõttu või mõnel muul põhjusel õisiku esimene õis hävis, siis järgnevatest õitest ei arene kunagi nii suurt vilja, kui oleks tulnud esimesest. Seega hävitavad kevadised öökülmad kõige parema osa saagist.

Maasikasortide saagikus on sordi pärilik omadus, mis võib teatud piirides muutuda seoses puhmiku vanuse, paljundamisviisi, tervisliku seisundi ja kasvuoludega. Nii võib ühe ja sama sordi saagikus suures ulatuses varieeruda. Johannes Parksepa koostatud skaala järgi jagunevad maasikasordid saagikuse suuruselt (g/taimelt) järgmiselt: ülisuur > 800, väga suur 400–800, suur 200–400, keskmine 100–200, väike 50–100, väga väike 25–50 ja üliväike < 25.

Enamasti saadakse suurim saak teise ja kolmanda aasta istandikust, seejärel hakkavad nii saagikus kui ka viljade kvaliteet langema. Ühed sordid reageerivad ebasoodsatele ilmastiku- ja muudele kasvuoludele tugevamini kui teised. Seega on õige sordivalikuga võimalik saada stabiilsemaid saake. Teiselt poolt peavad suurte saakide saamiseks olema loodud optimaalsed kasvuolud. Heas kasvujõus taim on vähem vastuvõtlik haigustele ja kahjuritele kui toitainepuuduses kiratsev taim.

Maasika viljade suuruse ja transpordikindluse kõrval on oluline kvaliteedinäitaja ka keemiline koostis. See sõltub sordist, valmimisastmest, ilmastikust, mullastikust, koristusajast ja muudest teguritest.

Koidu Keldi andmetel sisaldavad maasika viljad keskmiselt 89 % vett ja 11 % kuivainet. Kuivaine põhiosa moodustavad suhkrud. Polli aiandusuuringute keskuses uuritud maasikasordid sisaldavad keskmiselt 6,3 % suhkruid, millest 5,0 % on redutseerivad suhkrud ja 1,3 % sahharoos. Tiitritavaid happeid on maasikates 0,6–1,9 %.

Polüsahhariididest on maasikates 1,0–1,5 % tselluloosi ja 0,2–0,4 % pektiinaineid, tärklist on maasikates väga vähe.

Vitamiinidest sisaldavad maasikad kõige rohkem C- ja P-vitamiini. Eestis kasvatatavate maasikasortide viljades on 36–76 mg C-vitamiini 100 g toormassi kohta. P-vitamiini on maasikas 150–400 mg 100 g toormassi kohta. Kirjanduse andmetel sisaldub 100 g maasikates veel 0,2–0,6 mg foolhapet, 0,08–0,27 mg karotiini, 0,01–0,06 mg tiamiini, 0,05–0,1 mg riboflaviini, 0,3–1,4 mg nikotiinhapet, 0,26 mg pantoteenhapet, 0,04 mg biotiini, 0,12 mg füllokinooni, 0,05–0,06 mg kobalamiini, 60 mg inosiiti ja vähesel määral veel teisigi vitamiine.

Mineraalainetest sisaldab 100 g maasikaid 115 mg kaaliumi, 30–45 mg kaltsiumi, 19 mg fosforit, 13 mg magneesiumi, 9 mg rauda. Mikroelementidest sisaldavad maasikad vaske, koobaldit, manganit ning vähesel määral ka joodi ja tsinki.