Читать книгу Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias - Vladimir Wiedemann - Страница 4

Vaatamata Nõukogude Liidu püüdlikule poliitikale kontrollida ja juhtida (ning seega piirata) inimese elukaart ja meelepilti, oldi 1970. aastate Nõukogude Eestis siiski – küll läbi raudse eesriide kõverpildi – küllaltki hästi kursis samal ajal läänes toimuvaga. Kujutlusvõime jõudis kaugemale kui Nõukogude Liidu tsensuurihaardes infoväli.

1960ndate lõpus haaras Ameerika ja Lääne-Euroopa noori plahvatuslik sotsiaalne idealism, kulmineerudes legendaarse 1968. aasta Armastuse Suvega läänerannikul ja massiivse Woodstocki festivaliga idarannikul 1969. aastal. Hipiliikumisena tuntud globaalne pööre sillutas vikerkaarevärvilise tee kosmosesse, väljendudes psühhedeelse rokkmuusika laines, uut Veevalaja ajastut kuulutavas new age’i liikumises, aga ennekõike noortes endas, kes ei nõustunud jäikade sotsiaalsete iganditega ning otsustasid elada oma elu isemoodi. Areng rahvusvahelises meedias võimaldas selgesti visualiseerida koledusi Vietnamis, mis oma võika tõelisusega lõikas sügava lõhe turvalisse teadvusesse. Midagi raputas kogu esteetilist universumit, Swami Prabhupada ümber paisus Hare Krišna liikumine ja Steve Jobs sai happetripist inspiratsiooni.

Ka Nõukogude Liidus kujunes oma hipikultuur, mis olemuslikult küll sarnanes lääne hipiliikumisega, kuid ümbritsev sotsiaalkultuuriline süsteem tingis selle erinevaid väljendusviise. Olles inspireeritud idamaistest usunditest ja ihaldades sümbolkaupa eakaaslaste juurest „vabas maailmas“, olid hipid Nõukogude Eestis juba siis globaalse maailmatunnetusega noored. Nad kasvasid üles, kuulates Jimi Hendrixit, Janis Joplinit, Deep Purple’it või Mahavishnu Orchestrat, ning tundsid endaski pulbitsemas maailma noorte protestimeelsust. Soome televisioon avas Eesti noortele akna maailma ning siin toimus rohkem muusikafestivale kui kusagil mujal Nõukogude Liidus. Ja siis veel see spirituaalne kulgemine, see sisemaailma psühhedeelne revolutsioon, iha transtsendentse kogemuse järgi.

Foto: Terje Toomistu

Vladimir Wiedemann (snd 1955) oli kahtlemata üks 1970ndate Eesti hipi-underground’i keskseid kujusid. Juba teismelisena hakkas ta kahtlema nõukogude propagandas ning otsima viise, kuidas haridussüsteemi pakutavat teadmistepagasit laiendada. Ta omandas Tallinna Pedagoogilises Instituudis kõrghariduse vene filoloogias, täiendades end ka semiootika vallas. Tohutu mälupangaga autori kirevast elust võiks mõne killukesena esile tõsta maagia-alaseid eksperimente tema nooruspõlve Tallinnas, pühendunud meditatsiooni- ja joogapraktikat, pööraseid kanepiseiklusi Kesk-Aasias, põrandaaluse trükitööstuse rajamist KGB ruumides, tihedat läbikäimist siinse suurguru Mihkel Ram Tammega (1911-2002), fiktiivabielu kaudu Kolumbiasse põgenemist 1987. aastal, paari dekaadi Berliinis, pikaajalist koostööd venekeelse BBCga ning ärivaistu tänases Londonis. Väljavõtteid tema kirjutistest on ilmunud ajakirjades ja antoloogiates vene, saksa, inglise, prantsuse ja itaalia keeles.

Oma okultse nooruspõlve valas ta raamatusse „Maagide kool“ (2008), mis heidab detailideküllast valgust tolleaegsesse hipiellu Eestis. „Maagide kool“ oli murranguline teos ka selles mõttes, et ta uuristas tähendusliku prao senisesse postsotsialistliku ühiskonna oludes kujunenud Eesti mälukultuuri. Noored, kellele oli koolis räägitud nõukogude ajast kui siinse kultuuriruumi hallist ja masendavast perioodist, said korraga teada, et punalippude varjus hingas isepäine noortekultuur – siin Eestis progressiivsemalt meelestatud kui kusagil mujal Nõukogudemaal.

Nendes, keda võimuladvik 1970ndate alguses tituleeris „kahtlasteks pikajuukselisteks“ ja „väärastunud lääne moe“ kandjateks, tundis ehk mõnigi tänane noor ära mõttekaaslasi ajast enne neid.

Autoritaarse süsteemi ja vabaduse kui hipimaailma ühe põhiprintsiibi vaheline vastuolu on mõistagi olemuslik. Nõukogude hipid püüdlesid vabaduse poole nii iseendas siserännakutega, aga kindlasti oli ka liikuv elustiil see, mis võimaldas pürgida teatud vabadustunde poole. Läänt eraldas küll raudne eesriie, kuid vabalt oli võimalik rännata mööda „kuuendikku planeeti“. Rändamisest sai hipidele elustiil.

Seigeldi Kesk-Aasiasse, Krimmi ja Kaukaasiasse, aga liiguti aktiivselt ka naaberlinnade, Lenska (Peterburi, tollane Leningrad), Moskva, Riia, Kaunase ja Vilniuse vahet. Nõukogude inimesele „ebasobilik“ välimus oli markeriks, mille kaudu tunti ära mõttekaaslasi erinevatest liidumaadest. Saadi aru, kes on „süsteemis“. Venekeelne hipikogukond nimelt viitaski endale kui „süsteemile“, mis tuleneb ühendist „sistema patsifistov“ ehk patsifistide süsteem. Tegemist oli hipide üleliidulise vennaskonnaga, milles omavahel jagati informatsiooni kohtadest, kus sarnase mõtteviisiga inimesi kohata, aga ka teiste süsteemihipide aadresse ja telefoninumbreid. Peamiselt sõideti pöidlaküüdiga, aga reisiti ka muudmoodi, olles saatjaks loomavagunitele, sokutades end kaubarongidele või proovides koguni aerostoppi.

Kui spirituaalselt motiveeritud lääne hipid rändasid Nepali ja Indiasse, siis Nõukogude hipidel oli oma „India“ – selleks oli Kesk-Aasia, millele on pühendatud ka käesolev raamat. Kesk-Aasia tõmbas magnetilise väega kokku new age’i rajale sattunud hipisid, aga ka kunstnikke, joogisid või budismist, sufismist ja müstitsismist huvitatud intellektuaale. Kesk-Aasia laiad kanepipõllud garanteerisid vabahingedele reisi ka seal, kus lõpeb tee.

„Püha kaljukitse radadel“ on Vladimir Jah Guzmani pseudonüümi all varem ilmunud vene keeles. Teos pakub magus-maagilist sissevaadet Vladimir Wiedemanni seiklustele Kesk-Aasias, mida ta külastas korduvalt alates 1970ndate teisest poolest. Siit sujub kulgemine mööda müstilisi pühapaikasid, Dušanbe turgusid, hüpnootilisi mäeahelikke, Lenini tänavaid kolme Lenini ausambaga ning nasvai, najaki või kanepipläru aurudes siserännakuid, mis võivad tipneda kohtumisega igaviku Buddha endaga. Samuti kuuleme nõukogude aja ilmselt kurioosseimast äriplaanist – trükkida koraani otse KGB ruumides Tallinnas ja müüa neid üüratu vaheltkasuga Kesk-Aasiasse, ning mitte jääda seejuures vahele.

Tean omast kogemusestki rändamise saladuslikku võimekust tekitada totaalset vabadustunnet. Vanade hipide hulgas on aga üksjagu olnud neidki, kes on liiga kompromissitult püüelnud vabaduse poole, ületades seejuures ka mõistlikud piirangud, ning kadudes peagi orbiidilt. Wiedemannist kiirgab tänagi tugevat energiat ja teravat taibukust. Paeluvad lood tegelikkuse okultsest poolest elavad temas kirglikult edasi.

Jääb üle soovida vaid head rännakut! Om mani padme hum!

TERJE TOOMISTU,

antropoloog ja maailmarändur