Читать книгу Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias - Vladimir Wiedemann - Страница 6

Kesk-Aasiasse sattusin esimest korda 1977. aastal. Oli stagnaaja koidik. Rahvas kogus rasva, häid kaupu oli iga päevaga müügil aina rohkem ja elu muutus üha lõbusamaks. Olin äsja lõpetanud Tallinn­a Pedagoogilise Instituudi filoloogi diplomiga ja mul oli hiigla palju vaba aega. Tootmispraktikale külakooliõpetaja ametisse kuskile kaugele Läänemere saarele ma aga mitte mingi hinna eest ei kavatsenud minna. Eestis sai sunduslikust suunamisest siiski suhteliselt lihtsalt kõrvale viilida.

Sel ajal hakkas end ilmutama new age’i liikumine ning ühiskonna edasijõudnumates kihtides levisid idamaised kombed. Ühesõnaga, ida oli „in“. Tartu Ülikool avaldas õppematerjale Tiibeti meditatsiooni kohta. Tekkis esimene Tallinna–Moskva suunaline krišnaiitide (vaata sõnaseletusi raamatu lõpus – toim) liikumine, mille eesotsas oli Tolja Pinjajev. Alternatiivsetes salongides käis kõva ennustamin­e „Muutuste raamatu“ järgi. „Soodus aeg ületada suurt jõge.“ Oraakel kuulutas mulle ette suuri muutusi. Intuitsioon kutsus Kesk-Aasiasse. Aga ka uudishimu.

Esimene inimene, kelle poole ma Aasia küsimustes konsultatsiooni saamiseks pöördusin, oli Punapea. Ta oli Odessas sündinud avantürist, kaugsõidukapteni poeg ning VGIKi (üleliiduline riiklik kinematograafiainstituut – toim) vilistlane, kes käis perioodiliselt Dušanbes külas oma sealsetel sõpradel, kellega oli varem Moskvas koos õppinud.

„Noh, Dmitri, mida see Tadžikimaa endast õigupoolest kujutab?“

„Paradiis!“

Ja ma sain teada, et „tadž“ tähendab „valge“, aga ka „õnnistatud“, et Buhhaara ja Samarkand on Tadžikistani linnad ja et sealne piirkond kuulub üleüldse Pärsia kultuuriruumi, Taj Mahal on aga tadžiki kunsti näide Indias. Elu selles paradiisis kulgeb umbes nii: „Hommikul ärkad, suitsetad ühe pläru kanepit ja heidad tagasi pikali. Ümberringi laulavad linnud, mägine panoraam on nii kaunis, et hing jääb kinni, siidkleitides tütarlapsed serveerivad teed, puuvilju ja pilaffi… Ning kõige selle nautimine käib õhtuni välja…“

„Aga mida tuleks sinna minnes kaasa võtta?“

„Mitte midagi.“

Selge, et pärast sellist informatsiooni oli Aasiasse sõitmata jätta juba sootuks võimatu. Nii ma siis põhimõtteliselt otsustasingi – kaasa võtta pole vaja midagi.

Mõni päev enne väljasõitu kohtasin tänaval üht tuttavat, kes oli kah äsja Kesk-Aasiast saabunud ja kes kinnitas samuti versiooni, et „midagi pole vaja kaasa võtta“. Ning et seal on soe ja tore. Teisest küljest hajutas tema jutt ka mu salajasi kartusi, et äkki on aasia kombed mõnedes erilistes küsimustes liiga karmid.

Näiteks selgus, et meie ühine tuttav Rein, keda kõik Mitšuriniks kutsusid, sest ta tõi oma hipikambale muudkui värskeid õunu (Siin autor ilmselt eksib. Hoopis tõenäolisemalt kutsuti Reinu Mitšuriniks seetõttu, et tema perekonnanimi oli lihtsalt kõlaliselt sarnane eelmainitud kuulsa sordiaretaja nimega – tlk), oli sattunud Taškendi turul jõlkudes miilitsa küüsi ja kupatatud hullumajja. Nüüd pidi tema ema kiiresti sinna kihutama, et võsuke koju tagasi tuua. Poissi iseseisvalt minema lasta arstid nähtavasti ei söandanud. Põhjuseks, miks ta kinni pandi, oli tema ebaadekvaatne krišnaiitlik outlook – kiilaks aetud pea, palvehelmed, kellukesed ja tänaval laulmine. Seda kõike pole raske endale ette kujutada.

Mitšurin oli nähtavasti otsustanud tõsta järsult oma reitingut äsja tekkinud krišnaiitide liikumises ning sõitnud muhameedlikusse Kesk-Aasiasse Swami Prabhupada misjoni vabatahtliku apostlina.

Oli näha, et saatus sellist asja ei soosinud. Vaatamata sellele, et ta hiljem saavutas sektis braahmani väärikuse ja isegi abiellus ühe esikrišnaiidiga, kes oli tuntud Moskva poetess, mingit tõelist valgustatust Krišna talle ei toonud. Kümmekonna aasta pärast ütles Mitšurin kõikidest oma tiitlitest lahti ning tõmbus tagasi tavalise eestlase elukorralduse juurde kuskil Kauge Lootuse saarel.

Ent kuna meie ei sõitnud Aasiasse mitte mingite tiitlite, vaid seikluste ja kanepilõhna peale, siis ei tasunud kuigi tõsiselt võtta riski, et kohalikud võivad meid sealsete kultuurinormide rikkumise pärast represseerida. Ja kus meiesugused oleksidki hätta jäänud!

Nii koitiski viimaks see suurepärane päikeseline suvepäev, mil istusin kerge südamega Tallinn–Moskva–Dušanbe rongi ning maagiline võluteekond võis alata.