Читать книгу Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias - Vladimir Wiedemann - Страница 9

Narkomide kišlakiks kutsuti Dušanbed nõukogude ajastu koidikul. Ma arvan, et see nimi on Tadžiki pealinnale kõigiti kohane tänini ja isegi veel rohkem kui kahekümnendatel aastatel. Siin osutus kõik peaaegu sõna-sõnalt just selliseks, nagu Punapea oli kirjeldanud.

Hommikul äratas mind Vares, ta tõi teed, lepjoškasid ja puuvilju. Pärast seda keeras ta kahekordse pikkusega kasjaki, suitsetasime selle koos ära ja läksime linna – Vares ülikooli, mina aga tutvuma Tadžiki pealinna vaatamisväärsustega.

Dušanbes meeldis mulle tegelikult kõik – inimesed, majad, tänavad, tšaihanaad ja kohalik köök, tadžiki muusika, rahvuslikud riided ja isegi „kuiv konjak“ nasvai, mis on lubja ja tubaka segu ning millele on lisatud veel mingeid erilisi aineid. Nasvaid pannakse keele alla ning see tekitab paariks minutiks kerge peapöörituse. „Justkui viskaks pitsi konjakit,“ ütlevad tadžikid, selgitades, miks nasvaid just „kuivaks konjakiks“ kutsutakse.

Kuiv konjak. Nasvai, lühendatult ka „nass“, on peeneteraline roheline pulber. Sõltuvalt niiskusastmest on segu teraline või pulbriline. Nasvaid pruugitakse järgmiselt. Kõigepealt puistatakse vajalik doos peopesale, tehakse suu lahti, tõstetakse keel üles, raputatakse nasvai keele alla ja pannakse suu kinni. Nasvai toimib keelealuse peentele kapillaaridele ja närvilõpmetele. Kaifilaine kestab kuni viis minutit, sõltuvalt nasvai kvantiteedist ja kvaliteedist. Tugeva annuse korral võib peapööritus inimese isegi jalust maha lüüa. Ja hoidku taevas selle eest, et kas või pisutki head kraami koos süljega alla neelate – siis oksendate, nii et küll saab. Eriti ohtlik on imeline pulber aga siis, kui seda tarvitada joomase peaga. Siis on tunne nagu juhitavuse kaotanud helikopteris.

Nasvaid ei mäluta ega imeta, vaid „suitsetatakse“. Nasvaid „suitsetada“ tähendabki panna see keele alla ja mõne aja pärast välja sülitada. Nii et kui mõni tadžikk paneb teile ette „suitsu teha“, ei tasu hakata kohe välgu­mihklit otsima. Õppida nasvaid korralikult „suitsetama“ pole sugugi lihtne, kuid hea tahtmise korral võimalik. Peamine, alustada tuleb väikestest doosidest ja „suitsetada“ väga ettevaatlikult, hoidudes neelatamast. Mina õppisin „suitsetamise“ enam-vähem selgeks juba paari päevaga, ehkki päris kindlana selles asjas tundsin end alles palju hiljem. Tõeline oskus nasvaid „suitsetada“ tähendab seda, et inimene oskab, nasvai suus, ka rääkida ja seejuures hoiduda sülge alla neelamast. (Kohe, kui nasvaid keele alla panna, vallandub tugev süljevool. – tlk) Kui aga oma oskustes juba päris kindel olete, võite nasvaid „suitsetada“ ka joomase peaga, kuid seda kuritarvitada ei soovita ma küll kellelgi. Kord nägin oma silmaga, kuidas aastatepikkuse kogemusega joogi, kes oli kuraasikalt kummutanud pokaali šampust ja sellele kohe nasvaid peale „suitsetanud“, kukkus kahe minuti pärast teadvusetult maha.

Kõige kahetsusväärsem oli seejuures aga asjaolu, et joogi plaanis minna pulma ja seal kogu öö lõbutseda, kuid teel pulmamajja astus korraks sisse sõbra poole, et neilegi šampust valada. Jätnud takso koos tütarlastega treppi ootama, jooksis pudeliga üles. Ta jõi sõpradega kokku ja kavatses juba alla tagasi joosta, kui äkki köitis tema tähelepanu kellegi nasvaitoos. (Et nasvai „vägi“ paremini säiliks, hoitakse seda tavaliselt mõnes tihedalt suletud toosis või pudelis. Traditsioonilisel, autentsel viisil nasvai hoidmiseks on väikesed kuivatatud ja lakiga kaetud kõrvitspudelid, mahutavusega umbes 100 grammi. – tlk)

„Noh, anna ma proovin ka,“ pilgutas joogi silma. Tegelikult oli see tema esimene kokkupuude nasvaiga. Ta võttis paar näputäit pulbrit, viskas selle keele alla ja, viibanud hüvastijätuks käega, kiirustas uksest välja trepikotta. Kuid, olles laskunud paar astet allapoole, peatus, raputas pead, pööras ringi ning tuikus seinast kinni hoides korterisse tagasi.

„Mul hakkas miskipärast pea ringi käima, andke vett,“ ütles joogi vaevatud häälega. Tal hakkas üha halvem ning peagi läks ka süda pahaks. Tagatipuks sõitis takso koos tüdrukutega pulma ilma joogita, kes tuli kuni järgmise päeva hommikuni voodisse panna.

Ja veel üks peaaegu samasugune juhtum. Kord sattusin väikese seltskonnaga loomasaaturi rollis Taškenti – tõime rongiga Eestist Usbeki mullikate juurde pulle. Seltskond oli juhuslik, Aasia olustikust ei teadnud keegi midagi.

Kord ühel õhtusel koosistumisel (elasime loomabaasis väikeses majakeses maalilisel nõlvakul, kuhu vastuvõttev pool meid oli elama pannud) küsis üks daamike meie seast, mis asi see selline on, mida mina endale keele alla panin. Tema toonis aimus kahtlust, et vahest naudin teiste eest salaja üksipäini mingeid tundmatuid aasia kaife. Muidugi selgitasin siis talle, millega tegemist, ja tema tahtis ka kohe nasvaid proovida. Lõppkokkuvõttes öökis ta kogu öö nii hirmsasti, et kaaslased tahtsid talle juba kiirabi kutsuda. Alles vastu hommikut andsid vaevused tagasi ja pärast seda hakkas ta mind vaatama läbi mingi müstilise õuduseprisma.

Kuid algajatele on nasvai ohtlik isegi ilma alkoholita. Sellise näite võib tuua Rodrigueze kogemusest. Pean ütlema, et Rodriguez, endine kaugsõidumeremees, kes oli ülimalt vaimustunud Hispaaniast ja oli laevalt salakaubaveo pärast kaldale kupatatud, oli oma parimatel aastatel kaifiasjades ikka nii kõvasti karastatud, et teda võis jalust maha võtta vahest ainult kahekordne annus heroiini. Ta armastas kogu elu teravaid elamusi, neid ümbruskonnast sageli ise esile kutsudes.

Sattunud esmakordselt Kesk-Aasiasse, hakkas Rodriguez kiiresti kohalikku kaifi hindama ja käituma nagu mõni orientaalne matšo. Kord istusid nad Edikuga pargis pingil. Ootamatult võtsid nende vastas istet mõned kohalikud tüdrukud. Rodriguez ajas end kohe puhevile. Pärast võttis aga pingil sisse hoopis lamaskleva poosi, viskas jala üle põlve ja hakkas ennast erootilise kahemõttelisusega edasi-tagasi kõigutama.

Soovides kohaliku kultuuri koodi järgi, mis nõudis adrenaliini pidevat tõusu, oma matšolikkust veelgi enam rõhutada, palus Rodriguez Edikult nasvaid, mida too oli äsja prooviks ostnud.

Rodriguez polnud seda kunagi varem proovinud, seepärast puistas ta võlupulbrit pihku ikka päris korraliku hunniku. Seejärel, veidi mõelnud, pani veel natuke juurde. Soovides daamikeste ees veel enam uhkeldada, tegi ta suu lahti ja puistas kogu peotäie endale suhu. Siis nõjatus pingi seljatoele ja pani taas jala üle põlve. Pärast aga tõmbus äkitselt sirgu. Kummardus äkki ja sülitas enda ette rohelise laraka. Tõstis pea üles. Läks näost kahvatuks. Kummardus veel korra, sülitas veel ja seejärel oksendas. Siis veel korra ja veel korra. Minuti pärast oli Rodriguez sealsamas öökides käpuli maas, otse kaunite tadžiki tüdrukute pingi ees, kes nähtavasti ei suutnud kuidagi aru saada, millest oli põhjustatud nende endise kangelase selline muutus.

Nasvai teine iseäralik omadus on see, et pärast ei taha enam üldse suitsetada tavalist tubakat. Seda efekti olen enda peal täheldanud. Järgmisel päeval pärast „kuiva konjaki“ esmakordset proovimist, soovides tavalisel kombel suitsu ette panna, tundsin äkki vastikut iiveldustunnet. Soov tubakat suitsetada oli otsekui käega pühitud. Nii kaua kui „suitsetate“ nasvaid, pole tubaka järele vähimatki himu. Suur osa Kesk-Aasia elanikkonnast ongi ilmselt seetõttu mittesuitsetajad, et nad „suitsetavad“ hoopis nasvaid.

Tavaliselt müüvad nasvaid turul babaid, kohalikud taadid. Sellega kauplemine oli nõukogude ajal üks eramajanduse sektoreid, mille ees riik silma kinni pigistas. Babaisid miilits tavaliselt ei kimbutanud, kuigi oleks seda võinud soovi korral vabalt teha. Sama kehtis ka nasvaiga kauplemise kohta kodus.

Üldiselt austasid võimud „kuiva konjaki“ rahvuslikku traditsiooni ega toppinud oma nina sellesse ärisse, kui kõik püsis normi piires. Nasvai on sigarettidest märksa odavam. Selle nädalane annus maksis enne perestroikat umbes 50 kopikat. Kišlakkides võis kuu aja doosi osta ühe rubla eest, sel juhul oli tavapäraseks mõõduks pooleliitrine pudel. Nasvai „suitsetamise“ juures pole tähtis üksnes see, kuidas seda ilma sülge neelatamata keele all hoida, vaid ka väljasülitamine – nii, et osa kraamist juhuslikult suhu ei jääks.

Algajatel soovitatakse pärast iga „suitsetamist“ suu korralikult veega puhtaks loputada, sest isegi väikese annuse allaneelamine kutsub esile tugeva iiveldustunde, mõnikord ka oksendamise. Muide, eriti algajatel võib sellise efekti esile kutsuda ka pelgalt nasvai lõhn. Seoses sellega on levinud legend, et nasvai headesse, „tapvatesse“ sortidesse segatakse traditsiooniliselt kanasõnnikut, mis annab kraamile eriliselt pikantse maitse. Igal juhul ei soovita ma niisket nasvaid kellelgi lähedalt intensiivselt nuusutada.

Väljasülitatud nasvai näeb välja nagu mingi tumeroheline löga. Üks mees rääkis mulle kunagi huvitava loo:

„Ma sõitsin Tadžikimaale ja töötasin esialgu ühes ministeeriumis. Mööda koridori kõndides aga silman siin-seal mingeid rohelisi lärakaid. Tänavatel – sama lugu. Esialgu mõtlesin, et neid poetavad maha mingid tundmatud linnud.“

Üldiselt peetakse viisakaks poetada nasvaid välja mitte lihtsalt enda ette maha – nii nagu seda teevad linnud –, vaid kuhugi kõrvale, näiteks rohule. Traditsioonilistes avalikes kohtades, näiteks tšaihanaades, aga ka eramajades, on selleks spetsiaalsed süljekausid. Tavaliselt on selleks purk veega. Mina kannatasin väga selliste purkide puudumise tõttu väljaspool idamaad, näiteks oma armsas Tallinnas – „suitsetad“ küll kohvikus nasvaid, aga sülitada pole kuhugi. Jääb üle ainult tuhatoos või minna tualetti. Jah, ei jaga sooinimesed (nii nimetab Põhja-Euroopa rahvaid minu sõber Ali-Paša), mis asi on idamaine kaif!

Vares. Varese tegelik nimi oli Saša. Tema salajane nimi aga Az-Zoh. Ja eriti salajane Zoh-Har. Varese kuurist sai minu esimene peavari Dušanbe­s. Sel variandil olid nii oma plussid kui ka miinused. Plussiks oli see, et siin võisin rahulikult lesida, end välja magada, kuulata muusikat ja lihtsalt lebotada.

Kuuris oli stereoaparatuur ning tagasihoidlik, kuid kohalike normide järgi hiigelsuur lääne vinüülplaatide kogu, seinad aga täis riputatud rokkstaaride postreid. Kogu päeva, nii Varese kohalolekul kui tema puudumisel, käisid siin erinevad inimesed, tihti koos kanepiga, aga mõnikord ka tütarlastega. Aeg-ajalt jäid neiud koguni ööbima. Üldiselt oli see keset linna tšillimiseks päris mõnus koht.

Miinuseks oli esmajoones tualeti puudumine. Põhimõtteliselt asus tualett vastasmajas Saša korteris, kus ta elas koos ema, naise ja mähkmeeas lapsega. Peremehe äraolekul seal käia oli aga mõistagi ebamugav. Ning ka siis, kui Saša kodus oli, ei õnnestunud see tihti, sest võõraste voorimine kempsu käis õigusega tema perekonnale pinda. Kui väiksema häda sai veel kuidagi hoovis kuuri taga olevates põõsastes ära ajada, siis suurema puhul tuli minna avalikku peldikusse.

Õnneks asus kõige lähem selline asutus vaid paariminutilise teekonna kaugusel. See oli väike nelinurkne haljasala, mille servad olid ääristatud „antiiksete“ kipskujudega. Haljaku keskel oli hiigelsuur ümmargune lilleklump. Ja siitsamast, otse maapinnalt, algas peldikusse laskuv šaht. Käimla ise asus otse lilleklumbi all.

Kõik oleks ehk olnud isegi hästi, kuid ainus probleem seisnes selles, et seal polnud elektrit. Valgust tungis sellesse maa-alusesse asutusse vaid läbi laes olevate kitsaste pilude. Loojangust koiduni valitses seal kottpimedus, kuhu oli kapitaalsema häda korral laskumine tõeliselt keeruline, et mitte öelda – hirmuäratav. Veel üheks miinuseks oli lähikondsete õuenaabrite omavaheline kraaklemine, mida siiski kuigi sageli ette ei tulnud. Muide, minul ei tekkinud nendega kunagi mingeid probleeme.

Meie ülikoolid. Vares pärines kohalikust privilegeeritud perekonnast, tema ema oli Dušanbe ülikooli geograafiaõppejõud, keda kogu hoovi rahvas austas kui intelligentset naisterahvast. Vares ise õppis samas ülikoolis majandusteaduskonnas. Kord kutsus ta mind naljaviluks endaga loengusse kaasa. Nagu tavaliselt, tuli ta juba hommikul varem minu poole kuuri, tõi rohelist teed, lepjoškasid ja puuvilju ning pärast keeras kahekordse pikkusega kanepipläru.

„Kuule, Vovtšik, vahest tahaksid tulla minuga loengusse kaasa? Tutvud meie ülikooliga. See oleks ju jumalast tore!“

„Muidugi, miks mitte!“

Õppehoone, kus loeng toimus, asus viie minuti tee kaugusel, samal Ajni tänaval. Astusime sisse, tõusime teisele korrusele ja võtsime auditooriumi viimases reas laudade taga kohad sisse.

Kaaslastele tutvustas Vares mind kui mingi komisjoni liiget, kes tahab näha, kuidas loeng käib. Viimaks tuli ka õppejõud. Saalis oli umbes nelikümmend inimest ja mind ta arvatavasti esialgu ei märganudki, või siis lihtsalt ei pööranud võõrale tähelepanu – paljugi mis. Loeng algas. Seda, millest õppejõud parajasti rääkis, ma enam ei mäleta, kuid äkki hakkas see mulle hirmsal kombel naeru peale ajama. (Kanepisuitsetamise levinumaid tagajärgi on reaalse põhjuseta ohjeldamatu naermine. – tlk) Esialgu püüdsin naeru tagasi hoida. Seda märgates sosistas Vares hoiatavalt:

„Vovtšik, ära jama!“ Mina aga ei suutnud end enam kuidagi valitseda. Naeruhoog tungis aina tugevamini esile, eriti pärast Varese kommentaare.

„Vovtšik, ole ometi tasem,“ sosistas ta palavikuliselt, „või meid märgatakse!“

Mina aga puksusin juba nii kõvasti naerda, et kaastudengid hakkasid meie poole vaatama. Lagistasin aina kõvemini. Lõpuks pöördus juba terve auditoorium meie poole, ja kui ka mitte midagi taipav õppejõud küsivalt meid vaatama jäi, hirnusin juba täiest kõrist.

See nakatas ka Varest. Ka tema purskas naerma ja karjus: „Vovtšik, laseme jalga!“ Ning viskus toole-laudu eest lükates ja mind endaga kaasa vedades väljapääsu poole. Juba täiesti hullunult naerdes tormasime auditooriumist välja ja lendasime pea ees trepist alla.

Väljas õppehoone taga uut paberossi toppides halises Vares, et ema saab juhtumist kindlasti teada ja taipab, et tema pojake kanepit tõmbab.

Selliste küsimuste arutamisest perekonnaringis hoidus Vares igati eemale. Ema ja naine kahtlustasid teda kanepiga sõbrustamises küll juba ammu, kuid seni otseselt midagi tõdestada polnud suutnud. Naise peamine argument kanepi vastu oli äsja sündinud väikemees. Seega ei jäänudki poisil muud üle kui suitsetada salaja. Seejuures tõmbas ta kanepit iga jumala päev, hommikust õhtuni. Kuid seda oli siiski võimalik veel suhteliselt välja kannatada.

Ma mäletan üht juhtumit seoses Klimiga, kes oli üks Ediku kunagine sõjaväekaaslane Turkmeeniast.

Klim. Klim töötas kusagil Karakumi kõrbes naftapuurtornis. Tööpäev algas seal põhjaliku kollektiivse suitsetamisega, pärast aga toimus hirmsas palavuses hullumeelne rügamine. Ja nii kogu päeva: suitsetamine – rügamine – suitsetamine – rügamine… Selle tagajärjel muutus Klimil pilves olemine igapäevaseks normaalseks olekuks, ilma suitsetamata olek aga erandiks. Ka Klimil oli ema ja naine väikese lapsega, kes samuti temaga pidevalt kaifimise pärast sõitlesid.

Klimi ja Varese olukorra vahel oli vaid see erinevus, et naine ja ema pidasid pilves Klimi normaalseks, kuid harvadel päevadel, mil too polnud suitsetanud, muutus ta nägu sedavõrd iseäralikuks, et teda peeti kaifi all olevaks ja korraldati järjekordne skandaal. Vaat sellised ametist tulenevad riskid olid naftapuurijatel!

Käia mööda Dušanbe linna avalikult kaifis peaga oli siiski ohtlik. Kui liiga avalikult jaurata, võivad mendid peale lennata ja käskida sülitada. See on justkui isemoodi test, kas oled kanepit pruukinud või ei ole. Kõva laksu all on suu absoluutselt kuiv ja sülge lihtsalt pole. Kui sülitada ei saa, järelikult oled kaifis. Siis aga hakataksegi sind juba korralikumalt töötlema. Esiteks otsitakse läbi ja vaadatakse, mis sul kaasas on. Kui tahavad, võivad sulle ka ise midagi taskusse sokutada. Pärast ju ei tõesta enam midagi. Ja nii edasi. Mina isiklikult, et mitte riskida, kasutasin peegelklaasidega päikeseprille, mis ebaadekvaatset füsiognoomiat ja eriti silmi suhteliselt edukalt varjasid. Kõva laksu all oleva inimese silmadest tõuseb justkui suitsu. Tegelikkuses loob sellise mulje keemilise protsessi tulemusena vallanduv psüühiline kiirgus.

Paljud Dušanbe mendid kannavad samuti tumedaid prille. Ja üleüldse kõikjal Kesk-Aasias kantakse. Päris kindel, et suur osa neist on ise pidevalt kõva laksu all.

Ühesõnaga, päeva esimese poole tolgendasin mööda linna, käisin turgudel, uudistasin lugematuid putkasid, kus müüdi traditsioonilisi rahvatarbekaupu, nagu tübeteikasid, tšapane, kazane (suur pott pilafi valmistamiseks – tlk) ja spetsiaalseid puidust käsitööna valmistatud kamme. Asjatundmatu turisti jaoks oli väga põnev üks kummaline puust asjandus, mis meenutas kangesti piipu. Kui turist selle endale prooviks otsapidi suhu torkab, on kohalikud reeglina naerust kõveras.

Point on selles, et turist peab piibuks asjandust, mida kasutatakse väike­lastel spetsiaalse siibrina. See seotakse last mähkides talle püksi. Hälli põhjas on avaus, selle all aga on pott. Suitsetada sellist „piipu“ on sama, mis pesta maitserohelist kempsupotis.

Samas oli aedviljade, puuviljade ja vürtside valik idamaa turul lausa uskumatult lai. Eriti hakkas see silma stagnaaja kõrgpunktis, kui arbuuse ja kõrvitsaid mujal minu armsal kodumaal oli saada vaid kahel nädalal aastas.

Maarifat. Lõunat söömas käisin Dušanbe Rohelisel turul. Tellisin tšaihanaas pilaffi, teed ja lepjoška. Pärast võtsin platsi suurel vaipade ja kirjude vatitekkidega kaetud sufal. Aeg-ajalt võis selles tšaihanaas näha mõne dervišoraakli esinemist. See on ühemeheteater, pärit iidsest pärsia avalikust teatrist, mis moodustab lahutamatu osa muistsest kultuuritraditsioonist mäletamatutest aegadest saati. Pärast iraani ühiskonna islamiseerumist muutus tänavateater osaks erilisest sufistlikust praktikast – maarifatist, mis tõlkes tähendab poeedi teed.

Poeet-maarif on Idamaal enam kui lihtsalt luuletaja. Maarif on eelkõige prohvet. Ja samas on ta prohvetina ka poeet. Aga poeet – see tähendab olla kunstnik, loov vaim. Maarifi seisus pärineb ühest islami neljast suurest imaamist, kelle üleloomulik hüpostaas elab maailmas kui nn varjatud imaam.

Varjatud imaami otsing moodustab maarifi müstilise praktika aluse, mille on ajalooliselt rajanud sellised suurkujud nagu Umar Hajjam, Hafiz, Nosir Hisrav, Džami, Šamsi Tabrizi, Rumi, al-Halladž ja paljud teised. Nõukogude ajal võttis tänavajutlustajate vennaskond arvesse kuulajate vajadust käsitleda igapäevaseid probleeme. Maarifide etendustes puudutati küllalt tihti kohalikele elanikele tähtsaid teemasid, nende pretensioone võimude aadressil ning mängiti läbi elulisi situatsioone.

Rohelise turu derviš alustas oma esinemist tavaliselt kõva häälega kuulutades ning kutsudes inimesi kuulama järjekordset lugu. See võis olla saadetud rubobimängu või trummitagumisega. Jutustaja esines otse rahva ees, demonstreerides originaalset pantomiimi ja imiteeris erinevaid helisid – loomade hääli, veduri huikamist ja loodusnähtusi. Pealtvaatajad olid kohati naerust kõveras ning kommenteerisid toimuvat elavalt. Pärast korjas esineja annetused kokku ja kadus kuni järgmise korrani. Hiljem oli mul võimalus selliseid esinemisi turgudel ja tšaihanaades korduvalt näha paljudes Kesk-Aasia paikades. See on kõige ehtsam rahvakunst ja meelelahutus, millest lääne „mülkainimesed“ tuhkagi aru ei saa.

Mülkainimeste jaoks on arusaamatud ka veel igapäevasemad idamaised meelelahutuse viisid. Näiteks kohalike muusikakollektiivide galakontserdid. Need on teatud mõttes hoopis kõvemad kui Woodstock. Kujutage endale ette staadioni, täis tuhandeid inimesi, kes kõik esinejatele kaasa laulavad ja tantsivad. Pärsia muinasjutud ja pamiiri muistendid saavad tadžiki rahvuslikel lavadel kõikvõimalike kohalike pillide saatel taas tõeks. Siin on rubobid, torid, dutaarid, setorid, kuraid, tablakid ja doirad, ühesõnaga, esindatud on kogu idamaise kultuuriareaali muusika­riistade park.

Tadžiki muusikainstrumendid on üldse väga põnevad. Dušanbes viibimise esimestel päevadel ostsin Roheliselt turult kõigepealt dutaari, see on kahe keelega pill, umbes nagu dombra, mis oli inkrusteeritud rahvusliku ornamendiga. Pärast ostsin veel tsambra, mis on samuti kahe keelega instrument, kuid väikese viiuli suurune.

Lõppkokkuvõttes tõin hiljemgi Kesk-Aasiast kaasa erinevaid pille ja nii tekkis neist mulle päris kena kollektsioon. Kui said kokku inimesed, kes nendel asjandustel ka mängida oskasid, läks lahti tõeline zikr (dünaamiline meditatsioon sufismis; seisneb jumala nime kordamises pillimängu ja tantsu saatel – toim), mis kestis mõnikord kuni teadvuse kaotuseni.

Mul oli märkmikusse üles kirjutatud paari kohalikku kultuurieliiti kuuluva inimese aadress, mille tuntud eesti orientalist Haljand (Udam – tlk), kes omas Kesk-Aasia intelligentsi hulgas häid sidemeid, oli mulle kaasa andnud.

Ma ei jätnud kasutamata võimalust tutvuda sellest nimekirjast mitme inimesega, kes mind siis tegid lõpuks omakorda tuttavaks Mamadail Halikoviga. Halikov oli unikaalne meister, spetsialist iidsete muusikariistade alal, ning ta valmistas neid vanades käsikirjades toodud andmete põhjal ka ise. Kokkuvõttes, ma kujutan ette, oli ta valmistanud vähemalt sadakond erinevat pilli.

Mõnikord ülikoolist koju tulles astus Vares ka minu poole kuuri sisse, et tuua teed ja süüa. Võtsime einet, seejärel tegime paberossi ja mängisime nardi. Nardimäng on üks inimkonna kõige vanemaid lauamänge. Seda tunti juba vanas Sumeris. Esimest korda nägingi nardimängu siinsamas Az-Zohi juures, kellega mängisime lõputuid partiisid. Siis tulid uued inimesed, samuti koos paberossidega, ja istusid ka mängulauda. Peagi õppisin heitma kivikesi juba peaaegu samasuguse idamaise miimika ja liigutusega kui kohalik rahvas ning asjakohaselt hüüatama: „Šaši-pantš! Du-se! Jak-tšor!“

Sagedasti astus minu poole sisse ka Jurtšik, kel oli alati kaasas kõige kvaliteetsem ja kangem kanep. Seetõttu läkski mõne mu tuttava seas käibele väljend „Jurtšiku kraam“, mis oli eriliselt kange kanepi sünonüüm. Jurtšik elas koos emaga, kes oli inglise keele õpetaja, minu „peakorterist“ viie minuti tee kaugusel. Jurtšik oli oma loomu poolest romantiline avantürist.

Kanepikaifise peaga armastas ta unistada, kuidas oleks, kui mingi erilise tulevikutehnika ja isesuguse trossi abil võtta Kuu konksu otsa ja vedada see ülivõimsate rakettidega Maale lähemale, et lõpuks oleks see taevas nagu mõni suur reklaamiõhupall. Jurtšik oli üks neid inimesi, kes põles salajasest soovist liigutada paigast maakera telg. Ja siis oli ta veel inimene, keda kutsutakse „šanomaagiks“.

Sõna „šanomaag“ tuleneb kahest sõnast – „šana“ (kanep) ja „maag“ (võlur). Šanomaagid on inimesed, kes, teades kannabise maagilisi omadusi, oskavad neid praktikas kasutada, näiteks hüpnoosiseanssidel.

Ühesõnaga, ma sulandusin peagi Dušanbe elurütmi täiskavaga ja mõne aja pärast tekkis isegi probleem, kuidas sellest välja tulla, et liikuda edasi kuhugi mujale.