Читать книгу Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias - Vladimir Wiedemann - Страница 7

Tegelikult polnud see siiski reis päris täielikku teadmatusse. Kuu aega tagasi olid Tallinnast Dušanbesse sõitnud Väike-Edik ja Rodriguez. Edik­u meedikust vennal oli seal keegi endine ülikoolikaaslane, samuti arst. Tema nimi oli Kolja ja me leppisime Edikuga kokku, et kontakteerume oma­vahel kuidagi tema kaudu. Ruum, millest rong Pamiiri paradiisi suunas läbi sõitis, oli täis kosmogoonilist sümbolismi ja täies vastavuses ismailiitide iidse loodusfilosoofia maagilise kliimaga.

Minu transkontinentaalne tuur algas Läänemere kaljuselt kaldalt, Atlandi vete viimasest sopist, kus kõrgub hiiglaslik kaljune mägi, suletud rüütlilinna Reveli-Tallinna ajaloolisest südamest. Maa-ala Soome lahe abajatest Valdai kõrgustikuni kujutab endast Baltimaadele tüüpilist maastikku – okaspuumets ja valged Liivi rannad. Edasi tuleb veelgi heledam, kuiv ja soe lehtpuumetsade vöönd, kus kasvavad vene kased, raamistatud lõpmatu sinaga. See klassikaline Šiškini-Turgenevi laadis maastik lõpeb Tambovi metsadega, mille tagant avanevad Volga-äärsed stepid – lõputu madala taimestikuga lagendik, mis läheb üle põuaseks Kasahstani uudismaaks.

Ainsad objektid, mis pooleteise päeva jooksul, mil rong Kasahstanist läbi sõidab, silma hakkavad, on hiigelsuured kalmistud. Arvukate mausoleumide kujud ja mõõtmed sunnivad uustulnukat esmapilgul pidama nähtut tõeliseks linnaks: elegantsete poolkuudega kuplid, hambulised müürid, võimsad kufi põimkirjade ning kivist turbanitega portaalid… Otsekui Muinas-Egiptuse surnute linnad kontinentaalse Euraasia unustatud lagendikel… Ja nagu Aafrikas – kaamelid! Esmakordselt väljaspool loomaaeda nägingi kaamelit just siin, Kasahstanis. Toona müüsid Araali mere äärsed kohalikud elanikud veel läbisõitvate rongide reisijaile värsket kala. Kummaline oli näha, kuidas öösel otsekui Hadese varjud ilmuvad poolkõrbest kalamehed oma erakordse loomusega.

Kasahhi stepid muutuvad aegamööda Turkmeenia mustaks liivaks – Karakumiks. Kui rong sinna jõudis, võttis võimust hirmus palavus. Kõik meie platskaardivaguni aknad olid suletud ja päike kõrvetas läbi klaasi halastamatult. Veepaak oli tühjaks joodud. Kellelgi oli kaasas mitu kasti elusate küülikutega. Kuumuse ja janu tõttu viskasid loomad vedru välja, kõhud olid neil miskipärast punnis. Keegi ütles, et peremees olevat neid vale söödaga toitnud. Pärast juhtumit küülikutega langes üks reisija hüsteeriasse. Nähes ilmselt punnis kõhtudes halba märki, hakkas ta suletud aknaid puruks lööma. Teised asusid talle appi. Kohe, kui klaasid olid eest ära, tungis vagunisse lämmatavalt palav kõrbetolmu keeris, kuna õhk väljaspool vagunit osutus märksa kuumemaks kui sees. Lõppkokkuvõttes oli veelgi halvem, kuid see-eest visati kärvanud küülikud vagunist välja. Kõik olid palavusest oimetud, kuid tasapisi siiski toibusid. Kannatada oli jäänud veel vaid üks öö. Tõotatud maa lähenes.

Hommikul ärgates nägin oma üllatuseks akna taga Kesk-Aasia külaelu: lugematuid savitarasid, hoovides haljendamas köögivili, puude kõrgeid võrasid, laiuvaid põlde, põllumajandustehnikat, kõblastega dehkaane, tübeteikad peas, siidkleitides tütarlapsi… See kõik oli pööraselt põnev. Ma kujutasin endale ette, et sõidan juba Buhhaara emiraadi pinnal. Dušanbeni oli jäänud veel umbes tund aega sõita. Ootamatult ilmusid akna taha mäed, siis veel ja veel. Sisenesime Hissari aheliku orgu. Nii maastik kui ka kohalike elanike väljanägemine muutusid järsult. Ilmusid pikkade habemetega babaid, peas turbanid ja seljas tikitud halatid – tšapanid, mis olid vöötatud kirevates mustrites rättidega. Tütarlapsed kandsid laiu kottpükse. Ühesõnaga, rahvas nägi välja võrreldamatult värvikirevam ja originaalsem kui eelmistes läbitud piirkondades. Imestusega avastasin, et järjekordne babai, kes mu pilgu alla sattus, kõndis juba mööda Dušanbe raudteejaama perrooni. Mis siis ikka, tere tulemast!