Читать книгу Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias - Vladimir Wiedemann - Страница 8

Esimesed, keda ma perroonil maha astudes nägin, olid Edik ja Rodriguez, kes rippusid kõrvalteel seisva rongi viimase vaguni küljes, mis kohe ka liikuma hakkas. „Edik!“ karjusin sõbrale. Mind märgati ja näidati žestidega, et jookseksin kiiremini. Sel silmapilgul võttis rong paigalt.

„Vova, me sõidame Krimmi! See on Kolja! Siin on suurepärane! Sõida meile pärast Krimmi järele!“

Ediku viimased sõnad summutas lahkuva ekspressi „Dušanbe – Lasuursinine rannik“ vedurivile. „No te, poisid, alles panete!“ mõtlesin, kuid hüüda ma seda enam Edikule ja Rodriguezele ei jõudnud.

Kolja osutus täitsa toredaks noormeheks. Temaga koos oli veel paar samasugust selli. Üks neist, Saša, hüüdnimega Vares, pani mulle ette peatuda mõnda aega tema pool. Mis siis ikka, why not?^[1.] Varese poole minek võttis kümmekond minutit. Tema maja hoovis oli väike varjualune, kus hakkas silma pirakas sufa – nii kutsutakse siin vaipadega kaetud madalat puidust lavatsit, kus kohalikud tavatsevad teed juua.

Ei jõudnud me aga korralikult tuttavakski saada, kui lagedale ilmus veel üks noormees, keegi Jurtšik. Jurtšik oli kohalik armeenlane, mustad prillid ees ja seljas keigarlik piisoninahast jakk, ilmekalt avantüristliku väljanägemisega. Jurtšik tegi ettepaneku kõigepealt suitsetada värsket šalat (kanep – tlk), mille ta oli äsja kuskilt Denaust kaasa toonud.

„Noh, Vovtšik, tõmbame kõigepealt paar pläru ja siis lähme linna peale,“ pöördus Vares minu poole.

Kolja toppis paberossi täis ja läks lahti. Kasjakk (kanepiga topitud pabeross – tlk) käis veel ringi, kui mul tekkis tungiv vajadus tualetti minn­a. Esimene probleem tekkis hetkel, mil kavatsesin end potilt üles ajada. Selgus, et see vajas lausa erilist vaimset keskendumist. Sest sedasi upakil olekus keeldus aju äkki ootamatult andmast lihaskonnale edasi käsku keha korralikult püsti ajada. Selle tagajärjel kõikusin poti kohal tükk aega, aju aga lahendas samal ajal palavikuliselt mingeid muid probleeme, millel tegelikkusega vähimatki pistmist polnud.

Tegin vähemalt kümmekond katset, püüdes suunata oma tegevust järjepideva teadvustamise suunal, kuni selle täieliku füüsilise teostumiseni. Kuid mõte, mis oli otsekui ära tehtud, vajus pidevalt kõrvalistesse unistustesse, keha aga, olles praktilise mõistuse toetusest ilma jäetud, muutus taas nõrgaks ning vajus lõppkokkuvõttes taas potile tagasi.

Lõpuks õnnestus mul siiski mingi üleinimliku pingutusega esimene kosmiline kiirus ületada ja, vajudes järsult ettepoole, viia raskuspunkt üle kriitilise piiri. Seejärel aga, löönud kabiini ukse laubaga lahti, tuigerdasin nõtkuvail jalgel kuidagi teiste juurde.

„Vovtšik, mis sinuga on?“ küsis Vares. „Me juba mõtlesime, et oled koos veega potist alla läinud. Meie siin, näe, oleme juba teise kasjakiga lõpukorral…“

Mina ei suutnud mitte üksnes suitsetada, vaid isegi istuda. Varisenud oimetult sufale, pomisesin suurivaevu, et mina ei suuda kuhugi minna ja jään siia seniks, kuni taas adekvaatseks saan. Vares, Jurtšik ja Kolja läksidki linna peale, mina aga jäin, käed laiali, lebama ja puurima pilguga taevast, kus ujusid kõrged pilved otsekui materialiseerunud mõtted. Aegamisi hakkas taevalaotus täituma helidega, tekitades assotsiatsiooni mingi kohutava taevase elevandi möirgamisest.

Pasunahääl aina tugevnes. Juba üürgasid tuhanded taevased elevandid oma infrahelihüüdu, mis läbistas kõiksuse iga millimeetrit, keha iga rakku, sulades kokku põhjatu eeterliku ookeaniga. Pärast elevantide esimest rünnakut järgnes teine, seejärel veel üks. Ja mõne aja pärast veel üks. See oli otsekui mingi „Hannibal ante portas!“ (Hannibal on värava ees! – tlk). Hiljem, olles pisut toibunud, sain aru, et olin taevaste elevantide hääleks pidanud lennukimootorite müra – lennukid startisid ja maandusid sealsamas ligidal oleval lennuväljal.

Mõne tunni pärast, kui hakkas juba pimedaks minema, ilmusid Vares ja Kolja tagasi. Mina lebasin edasi samas poosis, millesse nad mind olid jätnud, kuid mu aju töötas juba üsna adekvaatselt. Et letargiast korralikult välja tulla, soovitati mul end pisut liigutada. Profülaktilise jalutuskäiguna pandi ette minna kellegi Džurabeki poole, kes pidi elama üsna lähedal. Astusime tänavale. Kõndides toibusin juba täielikult.

Džurabeki maja kohal hõljus samasugune suits nagu sudu tipptunnil Londoni kohal. Elu astus taas oma õigustesse.

Pärast Džurabeki külastamist läksime väikese kambaga linna peale jalutama. Õhtune Dušanbe meenutas kuurorti, täis tihedaid alleesid ja nostalgilisi stalinistlikke Sotši tüüpi maju. Tänavad olid rahvast tulvil. Kõikjalt kostis muusikat, tšaihanaades istusid inimesed, lauakestelt müüdi jäätist ja kõikvõimalikke maiustusi, mööda valgustatud bulvareid jalutasid paarikesed, sõiduteel aga liikusid lõputu vooluna trollid, taksod, marsruuttaksod ja lihtsalt linnarahva sõidukid.

See oli sooja lõunamaa linna kaif, täis puuvilju, kauneid tütarlapsi ja idamaiseid maiustusi, ümbritsetud maalilistest mäeahelikest, läbipaistva veega järvedest ja tervistavatest mineraalveeallikatest. Liikusime väikese seltskonnaga mööda laia valgustatud tänavat. Meile tuli vastu pidutujus rahvahulk. Paljud tüdrukud kandsid siidist pükse ja rahvariidemustrilisi kleite, noormehed olid aga tübeteikade ja valgete särkidega.

„Vovtšik,“ lausus Vares, „vaata enda ümber. Enamik inimesi, keda sa siin näed, on ju end pilve suitsetanud.“

1 Why not? Miks mitte? (inglise k) [ ↵ ]