Читать книгу Märg kala - Volker Kutscher - Страница 3

Millal nad tagasi tulevad? Ta kuulatas. Pimeduses sai igast krõbinast põrgulärm, iga sosin kasvas möirgeks ja isegi vaikus karjus ta kõrvus. Katkematu ulg ja müha. Valu ajas lausa hulluks, ta pidi end kõigest jõust kokku võtma. Mitte kuulda tilkumist, kui vali see ka poleks. Tilgad kukkusid kõvale niiskele põrandale. Ta teadis, et see, mis betoonile tilkus, oli ta enda veri.

Tal polnud aimugi, kuhu nad ta lohistanud olid. Kuhugi, kus keegi teda kuulda ei saanud. Tema karjed neid ei kõigutanud, need olid ette arvestatud. Kelder vist, nagu ta oletas. Igatahes aknaid siin polnud. Ükski valguskiir siia ei tunginud, ainult kerge hämu. Need valguseriismed olid talle veel jäänud sellest saati, kui ta sillal seisis ja mõttesse vajunult rongi tagatulesid vahtis. Ta mõtles Plaanile, mõtles Neile. Siis obadus ja pimedus. See pimedus jäigi püsima.

Ta värises. Ainult nöör küünarliikme ümber hoidis teda püsti. Jalad ei kandnud, neid polnudki enam, nende asemel oli ainult valu, nagu ka käte asemel, mis midagi enam ei hoidnud. Ta suunas kogu jõu käsivartesse ja hoidus põrandat puutumast. Köis hõõrus, ta higistas üle kogu keha.

Pildid tulid üha tagasi, ta ei suutnud seda vältida. Raske haamer. Käsi, rööpa külge seotud. Purunevate luude hääl. Tema enda luude. Talumatu valu. Karjatused, mis sulasid kokku ainsaks suureks karjeks. Teadvusetus. Ja siis ärkamine pimedas öös. Valud, mis rebestasid kogu keha viimse sopini välja. Kuid tema sisimasse need ei jõudnud, sealt suutis ta need eemal hoida.

Nad meelitasid teda droogidega, mis leevendasid valu. Nõnda taheti teda kuulekaks teha, ta pidi oma nõrkusega võitlema. Ka tuttav keel oleks ta äärepealt pehmeks teinud. Kuid hääled kõlasid ta kõrvus kalgilt. Palju kalgimalt. Külmemalt. Kurjemalt.

Svetlana hääl oli rääkinud sama keelt, kuid see kõlas täiesti teisiti! Tema hääl oli vandunud armastust ja avaldanud saladusi, tema hääl oli olnud poolehoid ja tõotus. Jah, see naine oli isegi heleda linna jälle elavaks teinud. Linna, kust tema oli lahkunud. Mitte iial polnud ta suutnud naist unustada, ka võõrsil mitte. Tema linn jäi alles, linn, mis vääris paremat tulevikku. Tema maa, mis vääris paremat tulevikku.

Kas ei tahtnud naine sedasama? Minema kihutada kurjategijad, kes seal võimu olid võtnud. Ta pidi mõtlema sellele ööle, ärkvel ööle naise voodis, soojale suveööle, mis tundus olevat igaviku kaugusel. Svetlana. Nad olid armunud ja usaldasid teineteisele oma salamõtteid. Nad olid need liitnud üheks suureks saladuseks, et lootuste täitumisele lähemale jõuda.

Kõik oli nii hästi olnud. Kuid keegi pidi olema nad reetnud. Nad viisid ta minema. Aga Svetlana? Kui vaid teaks, mis temast on saanud. Kõikjal ainult vaenlased.

Nad tõid ta siia pimedasse paika. Ta teadis nende küsimusi enne, kui need välja öeldi. Ta vastas, kuid ei öelnud midagi. Nad isegi ei märganud seda. Nad olid lollid. Viha tegi nad pimedaks. Rong oli juba teel ja seda nad ei tohtinud teada. Mitte mingil juhul, sest plaan oli peaaegu täitumas. Ta oli nendele silma vaadanud, enne kui nad peksma hakkasid, ja neis silmis oli viha ja rumalus.

Esimene hoop oli kõige hullem. Kõik hilisem ainult hajutas valu.

Teadmine eesootavast surmast tegi ta tugevaks. Ta suutis seetõttu välja kannatada, et ei kõnni enam kunagi ega kirjuta enam kunagi ega puuduta enam kunagi seda naist. Naine oli veel vaid mälestus, sellega tuli tal toime tulla. Kuid ka seda mälestust ei reeda ta iial.

Jakk. Ta peab oma jaki kätte saama. Peaaegu võimatu üritus. Seal on tal kapsel. Nagu neil kõigil, kes nad kannavad saladust, mis ei tohi vaenlase kätte langeda. Ta reageeris liiga hilja, ei tundnud lõksu ära, muidu oleks ta juba ammu kapslit hammustanud. Aga nüüd oli see ikka veel seal voodri vahel. Jaki voodri vahel seal tooli peal, mille piirjooned olid pimeduses aimatavad.

Nad ei sidunud teda kinni. Kui käed ja jalad olid puruks pekstud, riputasid nad ta lihtsalt köide, et saaks teda paremini töödelda, niipea, kui valu ta meelemärkusele toob. Nad ei jätnud talle valvuritki juurde, nii kindlad olid nad, et keegi ta karjeid ei kuule. Ta teadis, et see on tema viimane võimalus. Droogi mõju hakkas kahanema. Valu läheb talumatuks, võib-olla kaotab ta jälle teadvuse, kui köiest lahti laseb. Kui kauaks? Mõte saabuvale valule tõi möödunu meelde ja laup kattus higiga.

Tal polnud valikut.

Nüüd!

Ta surus hambad kokku ja sulges silmad. Käsivarred sirutusid välja, küünarliigesed ja seeläbi kogu keha kaotas toe. Puder, mis kunagi olid olnud jalad, puutusid kõigepealt vastu põrandat. Ta karjus, karjus juba enne, kui ülakeha põrandale prantsatas ja valupahvak ka kätes endise taseme saavutas. Ainult mitte teadvust kaotada! Karju, aga jää ärkvele, ära vaju ära! Ta kägardus põrandal ja hingeldas, kuni südamekloppimine ja valupisted veidi järele andsid. Ta sai hakkama! Ta lamas põrandal ja suutis end liigutada. Edasi roomata, küünarnukkide ja põlvede abil, verejälg järel.

Ta jõudis kiiresti toolini ja kiskus oma jaki hammastega põrandale. Raevukalt asus ta riidetüki kallale. Parema küünarnukiga jakki kinni hoides rebis ta hammastega voodrit. Valu vaid aitas tal vihasemalt rebida. Lõpuks sai ta voodriõmbluse valju raksakuga lahti.

Korraga puhkes ta ohjeldamatult nuuksuma. Mälestus ründas teda, nagu ründab ja tuuseldab metskass oma saaki. Mälestus naisest. Ta ei näe naist enam iialgi. Ta teadis seda kohe, kui lõksu langes, kuid alles nüüd jõudis see talle ühtäkki õudustäratavalt kohale. Kui väga ta armastas seda naist! Kui väga!

Ta rahunes tasapisi. Keel kobas kapsli järele, tundis mustuse ja riide maiku, kuid lõpuks tabas siiski midagi siledat ja jahedat. Esihammaste abil sikutas ta selle ettevaatlikult voodri vahelt välja. Tehtud! See oli tal suus! Kapsel, mis lõpetab kõik! Tema valust moondunud näkku ilmus võidukas naeratus.

Nad ei saa midagi. Nad süüdistavad üksteist vastastikku. Nad olid lollid.

Ta kuulis ülal ust kinni kukkuvat. See kõlas pimeduses kui äikesemürin. Sammud betoonil. Nad tulid tagasi. Kas nad kuulsid karjumist? Hambad valmistusid kapsli läbihammustamiseks. Nüüd oli ta nii kaugel. Ta võis selle iga hetk lõpetada. Ta ootas veel veidi. Tulgu nad sisse. Ta tahtis oma triumfi lõpuni nautida.

Nähku nad seda! Seisku nad abitult kõrval ja vaadaku, kuidas ta neist vabaneb.

Kui uks avanes ja hele valgus pimedusse tungis, sulges ta silmad. Siis ta hammustas. Vaikse kõlksuga purunes klaas ta suus.