Читать книгу Märg kala - Volker Kutscher - Страница 7

Auto rippus kraanakonksu otsas nagu üüratu suur kala. Uste vahelt voolas sopane vesi kanalisse tagasi. Kraanaauto laternate valgusel paistis hele auto mustas öös nagu kummitus. Viimane tramm veeres Möckernbrücke raudteejaamast välja. Ülemkomissar Wilhelm Böhm ronis tusaselt välja suurest mustast Mercedesest, mis parajasti Tempelhofer Uferil peatus, ja pani oma „meloni“ pähe. Paar uudishimulikku öist jalutajat pöörasid pilgu päästeaktsioonilt ära ning uudistasid autot, kust nüüd veel keegi elegantselt riides sale naine välja tuli, stenogrammiplokk käes. Tema kannul noor mees.

See must mõrvarühma auto oli Berliinis tuntud. Mercedes oli varustatud kõigega, mida mõrvauurijad kohapeal vajasid: nummerdatud markeerimisvaiad jälgede säilitamiseks, fotoaparaat, prožektor, mõõdulint, tollipulk, kaardid, kindad, pintsetid, mobiilne politseilabor ja kõikvõimalikud mahutid asitõendite jaoks. Autos oli isegi büroo: klapplaud ja mitu tooli, mille sai kuriteopaigale üles seada koos kirjutusmasinaga.

Auto, mille kraana oli äsja hoolikalt Möckernbrücke märjaks tilkunud asfaldile asetanud, oli kreemikas Horch 350. Katus oli lahti. Rooli taga istus märg kahvatu mees.

Ülemkomissar Böhm suundus pikkade sammudega kapo poole, kes päästeaktsiooni juhatas.

„Öelge,“ kähvatas ta sinimundrile ilma tervitamata, „kas me oleme siin lunapargis või? Mida kõik need inimesed siit otsivad? Hoolitsege selle eest, et uudishimutsejad oleksid siit kadunud! Miks te ei oodanud väljatõmbamisega, kuni mõrvakomisjon on kohal? Kas te vähemalt tuukrilt küsisite, kus täpselt see auto kanalis oli?“

Mõrvauurija jättis politseiniku sinnapaika, vastust ära ootamata, ja astus auto juurde, mis oli alles väheste minutite eest Landwehrkanali põhjas lebanud. Täiesti mõttetu oli mundris lambapeale moodsa politseitöö meetodeid õpetada. Sellele preislasele oli kõige tähtsam sündmuspaigal korda luua, mitte jälgi säilitada. Böhm silmitses meest rooli taga. Sellega oli kõik. Enam surnum ei saanud olla.

„Gräf,“ haugatas Böhm pimedusse. „Tehke foto. Enne kui arst siin kõik segi keerab.“

Kriminaalassistent Reinhold Gräf hiivas juba rasket fotoaparaati mõrvamasina korrastatud pakiruumist välja.

Ka kapo oli vahepeal end käskluse peale välja ajanud, astus ülemkomissari juurde ja saluteeris järsult.

„Kemmerling, ülemvahtmeister,“ kandis ta ette ning näitas purunenud kohta kaldapiirdes, kohe silla kõrval. „Sialt läks läbi. Ta pidi üle Tempelhofer Uferi panema ja siis teetammist alla.“

Böhm silmitses laipa põhjalikult ja raputas pead. „Sihukeste kätega ei saa korralikult sõita. Tekib küsimus, kas ta sellisena end ikka ise rooli taha sättis.“

Kapo astus autole lähemale ja võpatas surnu käsi nähes silmanähtavalt. Sõrmed olid üksainus liha, naha ja kontide puder, mõnd liigest hoidis ilmselt koos vaid nahk, teised olid niivõrd ebaloomulikult väändunud, et paljas pilk neile tegi valu.

„Kui palju teil inimesi on, Kemmerling?“ küsis Böhm sinimundrilt.

„Viis,“ vastas ülemvahtmeister. „Kommunistide rahutuste pärast võeti mul enamik mehi ära.“

Böhm noogutas mõistvalt. Ka temal oli liiga vähe inimesi. Mairahutused kestsid juba teist päeva. Politseil olid asjad käest ära ja kõik eskaleerus kiirelt. Juba oli olnud tulistamisi ja laipu. Kaitsepolitsei oli kuulutanud kommunistide kantsid Bülowplatzi ümbruses, Weddingis ja Neuköllnis ametlikult riskipiirkondadeks. Seal valitses eriolukord. Berliinis näis taas puhkemas kodusõda.