Читать книгу Märg kala - Volker Kutscher - Страница 4

Mees oli natuke Wilhelm II moodi. Markantne vunts ja puuriv pilk. Nagu sellel portreel, mis keisri ajal iga korraliku sakslase kodus rippus – ja mõnel veel senimaani. Kuigi keiser juba rohkem kui kümme aastat enam ei valitsenud, vaid kasvatas Hollandis tulpe. Samasugused vuntsid, samasugused pilusilmad. Kuid sellega sarnasus ka lõppes. Siinne keiser ei kandnud piikkiivrit, see rippus koos saabli ja univormiga voodiposti otsas. See mees ei kandnud midagi peale ülespoole kammitud vuntside ja vägeva erektsiooni. Tema ees põlvitas mitte vähem paljas naine, keda oli õnnistatud lopsakate kurvidega, ilmselgelt mõeldud väljendama keiserlikule kõrgusele paslikku respekti.

Rath lehitses tujutult fotosid, mille tegelik eesmärk oli iha äratada. Järgmised pildid kujutasid keisri teisikut ja tema mängukaaslast juba aktsioonis. Kuidas nende kehad ka ei põimunud, vägev vunts oli alati pildil.

„Rämps!“

Rath vaatas ringi. Üks kapo¹ vahtis tal üle õla.

„Täielik rämps!“ jätkas sinimunder pead vangutades. „See on keisriteotus, vanasti oleks selle eest kolooniasse saadetud.“

„Meie keiser küll nii haavunud ei näi,“ arvas Rath. Ta pani fotomapi kinni ja lükkas selle logiseval kirjutuslaual, mis talle oli antud, kaugemale. Tige pilk tšaako alt. Sinises mundris mees pöördus sõnatult ümber ja siirdus kolleegide juurde. Ruumis seisis kaheksa sihukest mundrimeest omavahel vaikselt rääkides. Enamikul oli käes soojendav kohvitass.

Rath vaatas nende poole. Ta teadis, et 220. jaoskonna kapodel oli muudki teha, kui mingile Alexi² krimiametnikule sõbralikku poolehoidu pakkuda. Kolme päeva pärast läheb asi tõsiseks. Kolmapäev oli esimene mai. Politseipresident Zörgiebel oli keelanud Berliinis kõik maidemonstratsioonid, kuid kommunistid tahtsid sellest hoolimata ikkagi marssima minna. Politsei närvitses. Ringlesid kuulujutud plaanitavast putšist: bolševikud tahtvat revolutsiooni mängida ja kümneaastase hilinemisega siiski Nõukogude Saksamaad rajada. Just 220. jaoskonna politsei oli rohkem närvis kui enamiku Berliini rajoonide oma. Neukölln oli töölisrajoon. Sellest veel punasem võis olla ainult Wedding.

Kapod sosistasid omavahel. Taoti viskas mõni sinimunder vargse pilgu kriminaalkomissari poole. Rath koputas pakist välja ühe Overstolzi³ ja läitis selle. Ta oli siin sama teretulnud kui päästearmee ööklubis. Seda ei pruukinud keegi talle öelda, see oli ilmselge. Komblusvalvuritel polnud politseiringkondades just ülearu hea maine. Alles kahe aasta eest oli inspektsioon E peamine ülesanne olnud linnas prostitutsiooni ohjata. Teatud sorti ametlik kupeldamine nii öelda, sest ainult politseis registreeritud prostituudid ajasid oma asja legaalselt. Paljud ametnikud kasutasid sellist sõltuvust häbitult ära. Kuni uus seadus, mis loodi suguhaiguste vastu võitlemiseks, need ülesanded kombluspolitseilt terviseametile üle viis. Sestsaati tegeles inspektsioon E illegaalsete ööklubide, kupeldajate ja pornograafiaga, kuid mainet see märkimisväärselt ei parandanud. Miski sellest sopast, millega ametnikud iga päev tegelesid, jäi neile jätkuvalt külge. Rath puhus sigaretisuitsu üle kirjutuslaua. Nagide küljes rippuvatelt tšaakodelt tilkus linoleumpõrandale vihmavett, rohelisele linoleumile, milline kattis põrandaid ka Alexanderplatzi kriminaalpolitsei büroodes. Tema hall kaabu oli kui võõrkeha keset kõike seda musta lakki ja helkivaid politseitärne, samuti ta mantel keset siniseid kaporõivaid. Tsivilist univormide seas.

Kohv, mida talle mõlkis emailkruusist pakuti, maitses jubedalt. Jälk must lurr. Niisiis ka 220. jaoskonnas ei osatud kohvi keeta. Miks peakski Neuköllnis teisiti olema kui Alexis? Sellegipoolest võttis ta veel ühe lonksu. Muud tal teha polnud. Ainult selleks ta siin kükitaski: ta ootas. Ootas telefonihelinat.

Rath haaras veel kord kirjutuslaual lebava mapi. Need leheküljed, mis kujutasid Hohenzollernite ja muude Preisi prominentide teisikuid ühemõttelistes poosides, polnud mingi odav tavakaup. Hea kvaliteediga fotod, hoolega albumiks köidetud. Sellise ostjal tuli ikka nii mõnigi hea mark välja käia, see oli parema seltskonna kraam. Alexanderplatzi raudteejaamas oli üks rändkaubitseja neid lehti müütanud, paari sammu kaugusel politseipresiidiumist ja inspektsioon E büroodest. Mees jäi politseipatrullile ainult sellepärast vahele, et kaotas närvid. Kaks kapot tahtsid talle vaid öelda, et paar süütut pildiajakirja on kotist välja pudenenud, aga meeste lähenedes viskas kaubitseja neile kogu oma sortimendi jalge ette ja pistis punuma. Koos ajakirjadega laperdasid näost punaste noorte patrullpolitseinike ümber ka pornograafilised kõrgläikefotod. Huvist kunstipäraste modellide vastu unustasid nood põgenenud kaubitsejat taga ajada. Kui nad lõppeks rändkaupmeest jälitama asusid, oli too Alexanderplatzi ümbritsevate ehitusplatside kaoses ammugi kadunud. See tõi kahele kapole kohe varsti presiidiumis uue punastamishoo, kui nad oma leiu Lanke kirjutuslauale panid ja aruande vormistasid. Inspektsioon E pealik oskas valju häält teha. Kriminaalnõunik Werner Lanke oli seisukohal, et sõbralikkus kahjustab tema autoriteeti. Rathile meenus, kuidas uus ülemus oli neli nädalat tagasi teda ennast tervitanud.

„Ma tean, et teil on häid sidemeid, Rath,“ oli Lanke turtsunud. „Aga kui arvate, et teie ei pea sellepärast käsi määrima, siis eksite! Siin ei soosita kedagi! Eriti mõnda sellist, keda mina pole siia palunud!“

Nüüd oli Rath inspektsioon E-s töötanud ligemale kuu aega. See aeg tundus talle karistusena. Ja võib-olla oligi seda. Kuigi ta polnud degradeeritud, vaid lihtsalt ümber paigutatud. Ta pidi Kölnist ja ühtlasi ka mõrvakomisjonist lahkuma. Kuid ta oli ometi kriminaalkomissar! Tal polnud plaanis igavesti kombluspolitseis tolgendada. Rath ei mõistnud, kuidas küll Onkel seda talus, aga kolleegile endale näis E-s töötamine koguni meeldivat.

Ülemkomissar Bruno Wolter, keda enamik kolleege tema muheduse pärast Onkliks hüüdis, juhtis nende uurimisgruppi ning ka tänast haarangut. Väljas, politseijaoskonna õues seisis meeskonnaauto, Wolter rääkis seal kahe naiskriminaalpolitsei daami ja löögiüksuste juhtidega plaanitud aktsioonist. Tegevus võis alata iga hetk. Nad ootasid ainult Jänicke helistamist. Rath, üks käsi hoidmas luupi, teine telefonitorul värisemas, nägi vaimusilmas, kuidas too uustulnuk istus repetanud korteris, mille nad olid ateljee jälgimiseks hõlvanud. Ka kriminaalassistent Stephan Jänicke oli alles aprilli algul kombluspolitseisse tulnud, äsja tamme otsast kukkunud, nagu Wolter teda mõnikord nokkis, sest Jänicke oli Alexanderplatzile teenistusse saadetud otse Eiche⁴ politseikoolist. Kuid blond sõnaaher idapreislane ei lasknud end vanemate kolleegide tögamisest eksitada, ta võttis oma ametit tõsiselt.

Telefon hakkas kirjutuslaual helisema. Rath kustutas sigareti ja haaras musta läikiva toru.

Meeskonna veoauto peatus otse suure üürikasarmu ees Hermannstrassel. Möödujad vaatasid umbusklikult, kuidas noored mundris poisid kastist välja hüppasid. Politseid selles linnajaos hästi ei sallitud. Tagahoovidesse viiva kangialuse hämaruses ootas Jänicke, käed mantlitaskutes, krae üleval ja kaabuäär silmile tõmmatud. Rath surus naeruhimu alla. Jänicke nägi hirmsat vaeva, et paista välja kui tülpinud suurlinnajõmm, kuid igavesti rõõsad põsed reetsid maapoissi.

„Seal peaks praegu tosinkond inimest sees olema,“ ütles noorpolitseinik, üritades Rathi ja Wolteriga sammu pidada. „Mina nägin ühte Hindenburgi, ühte Bismarcki, ühte Moltket, Wilhelm I ja Wilhelm II ning isegi Vana Fritsu⁵.“

„Noh, ma loodan, et paari tüdrukut ka ikka,“ ütles Onkel ja tüüris teise hoovi poole. Mõlemad naisterahvad naeratasid hapult. Tsiviilametnikud ja kümme mundrikandjat järgnesid ülemkomissarile teise hoovimaja poole. Õue peal mängisid viis poissi plekkpurgiga jalgpalli. Politseiüksust nähes jäid nad seisma ja jätsid purgi omapead viimast laperdavat keerdu tegema. Wolter pani sõrme suule. Vanim poiss, umbes 11-aastane, noogutas sõnatult. Ülal tõmmati üks aken kinni. Johann Königi fotoateljee, 4. korrus, teatas messingist silt trepikojas.

Onkel pidi ilmselt rakendama oma arvukaid informante Berliini allilmast, et Königile saba peale astuda, sest politsei jaoks oli see fotograaf puhas leht. Ta tegi Neuköllni vaesematele elanikele odavaid passipilte ja mõnikord ka kohustuslikke perekonnafotosid: imikud jääkarunahal, lapsed koolituutudega⁶, pruutpaarid, ja mida siinsed elanikud iganes soovisid. Räpase äriga polnud ta veel vahele jäänud. Karistamata. Üks sissekanne siiski oli. Poliitiline. Kuid politseile silmajäämiseks polnudki vaja karistatud olla. Rathil tuli mõte IA ehk poliitilise politsei mahukas kartoteek läbi tuhnida ning ta leidis märkme, mis oli juba kümme aastat vana: 1919. aastal oli poliitiline politsei registreerinud Johann Königi anarhistina ning pühendanud talle isikliku, kuigi nappide märgetega kartoteegiühiku. Pärast revolutsiooni polnud fotograaf enam poliitiliselt silma paistnud, oli tõmbunud tagasi nagu paljud teisedki. Kuid nüüd oli ilmselge vastikus preisiliku hiilguse vastu talle seaduse silmis tülikaks saanud. Pole ka ime, mõtles Rath, astuda monarhia vastu sellise perekonnanimega⁷ – see ei saagi õnnestuda. Noorel kiirreageerijal käis vist sama mõte peast läbi.

„Keiser käib kuninga juures keppimas,“ viskas ta nalja ja vaatas närvilise naeratusega ringi.

Keegi ei naernud. Wolter paigutas naljahamba hoovimaja sissekäigu ette, ülejäänud rühm suundus võimalikult vaikselt hämara trepikoja poole, kuhu paistis väga vähe päevavalgust. Kusagil majas pasundas raadio šlaagreid. Kolmandal korrusel läks üks uks lahti, hallipäine eideke pistis nina trepikotta ja tõmbas politseinikke nähes kähku jälle tagasi. Kaks naist ja kaksteist meest, peaaegu hääletud. Päris ülal viimase ukse juures jäid nad seisma. Johann König, fotograaf, seisis seal silt, seekord mitte messingist, vaid koltunud ja tursunud papist. Wolter ei öelnud sõnagi, vaatas vaid korraks üksuse juhi otsa ja pani nimetissõrme suule. Ainult raadiot oli veel kuulda ning tänavalt kostis kauge autopasun. Siin oleks piisanud korralikust jalahoobist, et logisev uks sisse lüüa, kuid Wolter lükkas rühmajuhi kõrvale. Rath nägi, et Onkel võttis mantlitaskust muukraua ja asus luku kallale. Vähem kui viie sekundiga oli lukk lahti. Enne ukse lahtilükkamist tõmbas Wolter teenistusrelva välja. Teised tegid sama. Ainult Rath jättis oma mausri rahule. Pärast Kölni juhtumit oli ta endale vandunud, et ei puutu püstolit, kui vähegi võimalik. Ta lasi relvastatud kolleegid ette ja jäi välja ukse juurde seisma. Sealt sai ta jälgida absurdset stseeni ateljees, mis leidis aset niipea, kui politseinikud olid suurde ruumi sisse astunud.

Rohelisel kanapeel töötas parajasti üks jõuline Hindenburg kellegi palja naisega, kes meenutas eemalt Mata Harit. Kõrval seisis lihtne soldat, piikkiiver peas. Polnud aru saada, kas hiljem oleks ka tema tohtinud Mata Hariga lõbutseda, või pidi ta ise veel kindralfeldmarssalile seksuaalteenuseid pakkuma. Ülejäänud osalised, umbes pooled neist alasti, jälgisid prožektoritega välja valgustatud stseeni ja vestlesid erutatult. Keegi sikuhabemega mees kükitas fotoaparaadi taga ning jagas kindralfeldmarssalile käske.

„Pööra Sophie perset natuke minu poole … Veel natuke … Jah, nii sobib. Paigal nüüd, jaa – tehtud!“

Üks pilt oli jälle käes. Vägev. Puha tõendusmaterjal. Mitte keegi sellest maalilisest seltskonnast polnud märganud, et ateljeesse oli astunud tubli tosin väljasirutatud püstolitega politseinikku. Noored löögirühmlased küünitasid kaelu, et paremini näeks, ja tungisid ruumis ettepoole. Kolinaga kukkus üks prožektor tunglemise käigus ümber.

Hääled vaikisid. Kõik näod pöördusid ukse poole, ilmed tardusid hetkega. Ainult Hindenburg ja Mata Hari ei läinud rütmist välja.

„Haarang! Politsei!“ hüüdis Wolter. „Kõik tulevad presiidiumi kaasa! Vastupanu on asjatu. Jätke kõik maha! Eelkõige relvad!“

Nüüd vaatasid ka Hindenburg ja Mata Hari üles. Keegi ei mõelnudki ennast kaitsta. Mõned käed tõusid, mõned langesid reflektoorselt suguosadele. Kõik neli naist selles ateljees olid napilt või üldse mitte riides. Naispolitseinikud heitsid neile villase teki ümber, siis asusid tööle mehed. Esimesed käerauad kõlksusid kinni. König pomises midagi erootikast ja kunstivabadusest, kuid Wolter käratas talle peale ja ta jäi vait. Siis oli prominentide kord. Bismarck – kõlks. Fridericus Rex⁸ – kõlks. Vanal Fritzul olid tõesti pisarad silmis, kui talle rauad käte ümber löödi. Järgemööda käerauastati kõik. Hindenburg ja Mata Hari tuli kanapeelt ära tuua. See oli noortele löögirühmlastele tühiasi. Ja nende lõbu.

Rathile vaatepildist piisas, ta läks trepikotta tagasi. Enam polnud ohtu, et mõni plehku pistaks. Ta seisis trepimademel ja vaatas alla, võttis kaabu peast ja näperdas halli vilti. Kui see siin on valmis, siis tulevad ülekuulamised presiidiumis. Hulk tööd ainult selleks, et naelutada sabapidi seina külge paar armetut rotti, kes teenisid raha keppivate inimeste pildistamisega. Haavates sellega rahvustundeid. Niiditõmbajaid, kes tõesti suurt raha teevad, ei tabata nagunii iial. Selle asemel topitakse trellide taha viletsaid tohmaneid. Lanke saab oma eduelamuse, mida politseipresidendile raporteerida, ja mitte miski ei muutu. Rath suutis suurivaevu selles mingit mõtet näha. Mitte et ta oleks pornograafia heaks kiitnud. Aga ta ei osanud selle pärast ka kuigivõrd ärrituda. Selline see maailm juba kord oli, sestsaati kui kõik piirid maha lõhuti. 1919. aastal oli revolutsioon kõik moraaliväärtused pea peale pööranud, 1923. aasta inflatsioon kõik materiaalsed väärtused tühjaks teinud. Kas polnud politseil siis tõesti tähtsamat teha? Näiteks korda ja rahu hoida ning hoolitseda, et keegi ei saaks teist karistamatult maha lüüa? Mõrvakomisjonis ta teadis, miks ta politseis töötab. Aga kombluspolitseis? Keda huvitab paar pornopilti rohkem või vähem? Võib-olla mõnd isehakanud moraaliapostlit, kes ka Vabariigis⁹ oma koha olid leidnud, kuid tema nende hulka ei kuulunud.

Keegi tõmbas klosetis vett ja see rebis Rathi mõtisklustest lahti. Poole trepi peal avanes üks uks. Keegi vibalik mees tahtis parajasti trakse alussärgi peale tõmmata ja võpatas Rathi seal ülal seismas nähes. Komissar tundis seda nägu. See nägu oli nende kogus veel puudu. Teravatipulised vurrud, karmid silmad, mis praegu olid pigem kohkunud. Vale-Wilhelm II taipas situatsiooni sekundipealt. Ainsa hüppega oli ta üle käsipuu ja pool korrust allpool. Ta sammud klõbisesid kiires stakaatos eemale. Rath tormas talle järele. Instinktiivselt. Ta oli ment, ta jahtis kurjategijat. Praegu näiteks sellist, kelle kuritegu seisnes sarnasuses kukutatud keisriga, ning selles, et ta laskis ennast kõiksugu veidrikel pildistada. Polnud aega kolleege teavitada. Trepikojas oli nii pime, et astmeid võis vaevu aimata. Rath rohkem koperdas kui jooksis. Lõpuks oli ta esimesel korrusel. Päevavalgus kumas. Äärepealt oleks ta komistanud löögirühmlase otsa, kes parajasti põrandalt üles rabeles.

„Kus ta on?“ küsis Rath, ja noor politseinik, kes oli alles viie minuti eest suguakti sooritava keisri üle kildu rebinud, näitas süüdlaslikul pilgul Hermanstrasse poole.

„Ma ajan taga. Teie teatage,“ möirgas Rath. Siis kihutas ta uksest välja Hermannstrassele. Vihm oli üle jäänud, kuid asfalt läikis veel mustalt ja märjalt. Maja ees seisis nende kong hüüdnimega Roheline Minna, see pidi haarangusaagi vastu võtma ja Alexanderplatzile viima. Aga kus oli Wilhelm II? Rath vaatas ringi. Kõikjal tänaval, nii kõnni- kui ka sõiduteel vedeles ehitusmaterjali. Prussid, terasvaiad ja -torud, millest jalakäijad ja autod mööda vingerdasid. Materjal oli mõeldud metrooehituseks Hermannstrasse alla. Kongiauto juht oli välja tulnud ja viipas komissarile. Rath ronis kiiruga üle lauavirna ja seal see pornokeiser oligi – lidus poolküürakil, traksid rippumas, Hermannstrasset pidi alla Hermannplatzi poole.

„Seis! Politsei!“ hüüdis Rath. Tema hüüe mõjus Wilhelm II-le nagu stardipauk. Mees ajas end sirgu ja tormas edasi, üle sõidutee kõnniteele, kus ta paar inimest robustselt teelt eest tõukas.

„Pidage see mees kinni!“ hüüdis Rath. „Politseihaarang!“

Ükski ei reageerinud.

„Ära näe vaeva,“ kuulis ta tuttavat häält selja taga. „Need siin mente ei abista.“ Wolter patsutas talle õlale. „Jookse,“ ütles Onkel ja pistis ise jooksu. „Kahe peale saame selle roti kätte!“

Rath pani imeks, kui kiiresti tugeva kerega Wolter kehakaalust hoolimata Hermannstrasse kergest kallakust alla leekis. Suurivaevu suutis ta sammu pidada. Alles üsna Hermannplatzi lähedal jõudis ta Onklile järele.

„Näed teda kuskil või?“ hingeldas Rath. Tal pistis külje sees ja ta pidi laternaposti najale toetuma. Alles nüüd märkas ta, et kaabu oli tal ikka veel käes, ja ta pani selle pähe. Wolter osutas kerge peanoogutusega Hermannplatzi poole. Seal kõrgus taeva poole Karstadti kaubamaja pooleliolev koloss. See uusehitis pidi andma kodukootud Hermannplatzile New Yorgi hõngu. Sisseõnnistamine oli plaanitud selleks suveks, aga praegu oli seal vaid hiiglaslik skelett, ümbritsetud tõstukitest ja kraanadest. Põhja- ja lõunaküljel küünitusid peaaegu kuuekümne meetri kõrgusele kaks torni. Wilhelm II pages ehitusplatsi lõunanurga poole, otse üle suure ristmiku, autopasunate koori saatel. Äärepealt oleks ta jäänud 29. liini trammi alla, mis parajasti üle Hermannstrasse sõitis, kuid viimasel hetkel kargas ta kriiksuva monstrumi eest läbi ning kadus politseinike silmist. Nad pidid ootama, kuni tramm neist mööda kolistas. Siis polnud meest enam kuskil näha. Nad ületasid ristmiku ja pidasid platsi silmas.

„Trammi hüpata ta igatahes ei jõudnud,“ ütles Wolter. „Nii palju tal aega polnud.“

„Aga selleks tal aega jätkus,“ ütles Rath ja osutas ehitusplatsi ümbritsevale plangule. Plakatitega üle kleebitud planktara, tubli kahe meetri kõrgune, eraldas ehitusplatsi Hermannplatzi inimmurrust.

Onkel noogutas. Nad lähenesid ehitusele, otsimas silmadega kohta, kust mees võinuks üle plangu ronida. Nõudke oma õigusi! Tulge 1. mai demonstratsioonile! oli keegi punase värviga üle kogu plangu pintseldanud, rikkudes sellega korraga terve hulga teisi reklaamsõnumeid.

Seal! See plakat!

Rath vaatas Wolteri poole. Too oli ilmselt just äsja midagi avastanud. Nad lähenesid Sinalco¹⁰ reklaamile ja uurisid seda lähemalt. S-i ja C kohalt oli paber rebenenud. Porised jäljed nagu kingadest. See polnud tahtlik rikkumine, need olid ronimisjäljed. Wolker tegi pätiredelit, Rath tõmbas end mööda ligemärga planku üles ja piilus üle ääre. Tõesti, seal see mees oli! Wilhelm II jooksis Urbanstrasse suunas ja oli juba peaaegu üle ehitusplatsi jõudnud. Päris korralik distants, kaubamaja fassaad oli sama pikk kui Hermannplatz, oma kolmsada meetrit kindlasti.

„Ta läheb Urbanstrassele! Pea ta kinni!“ hüüdis Rath Onklile, kargas üle plangu ja asus taas jälitama. Kui Bruno jõuaks tal tee ära lõigata, siis oleks mees käes. Wilhelm II oli teda märganud ja muutus silmanähtavalt paaniliseks. Valekeiser oli nüüd põhjatorni juures, möödus selle kõrval olevast tõstukist ja suundus otse Urbanstrasse äärse plangu poole. Kohe on ta lõksus! Kuid mees jäi seisma. Ta pööras ringi ja kadus tõstuki taha – ja siis nägi Rath teda mööda teraslatti üles ronimas, vilkalt nagu rott. See tüüp juba nii kergesti ei loobu. Rathil polnud aega mõelda, ta pidi talle järele jooksma.

Sama teed pidi oli see võimatu – pornokeiser pidi küll fassaadironija või akrobaat olema. Või mõlemat. Igatahes polnud siin ühel tsirkusekoolituseta politseinikul küll midagi teha. Rath otsustas tellingute kasuks ja asus lähima redeli juurde. Ettevaatlikult, korrushaaval tõusis ta üles, üritades vilgast rotti mitte silmist kaotada. Täna oli pühapäev, hiigelehitis oli inimtühi. Ainult kaks meest liikus siin terase ja puidu virrvarris. Siis lõppesid redelid. Tellingud küündisid seitsmenda korruseni, peahoone ei olnud kõrgem. Tõstuk aga seisis põhjatorni juures, mis sarnanes murdunud pilvelõhkujaga ja mille tellingud ulatusid veel paar korrust kõrgemale. Wilhelm oli edasi roninud. Tahtis tornitippu välja minna või? Peaaegu nii see paistis. Rath oigas. Mitte alla vaadata, palvetas ta, ainult mitte alla vaadata! Ülal tõstukilattide vahel ronis keiser. Kuuekümne meetri kõrguses. Rath katsus sellele mitte mõelda ja vaatas sihikindlalt otse ette. Põhjatornini jõudmiseks pidi ta paar meetrit üle kõikuvate prusside kõndima. Järgmised tellingud, järgmised redelid ja ronimine jätkus. Keisrit ta enam ei näinud. Ükskõik, lihtsalt edasi üles, küll nad ta kätte saavad. Siis jõudis ta tornitellingute lõppu. Rathil oli hing täiesti kinni ja ta nõjatas pea jaheda raudtala vastu.

Hingeldades vaatas ta ringi. Kuhu see tüüp jäi? Näha teda igatahes polnud. Kas see sitakott poleks võinud ennast lihtsalt kätte anda? Ta pidi ju nägema, et tal pole lootust!

Rathi käed krampusid ümber raudlati, kui ta pilgu allapoole pööras. Miks küll see sügavik niimoodi tõmbab, kui ometi samal ajal sellist paanikat tekitab? Hermannplatzil sagisid lõpmata tillukeste putukate parved, mänguautod veeresid siia-sinna. Rathil läksid põlved nõrgaks. Ta nägi üle katuste kaugele Kreuzbergini, ta nägi suurt halli Görlitzeri vaksalit keset majademerd ja kauguses Klingenbergi elektrijaama korstnaid sünge taeva taustal.

Ta sundis oma pilgu tagasi tellingutele. Kus oli valekeiser? Juba teel alla tagasi? Poleks paha, seal võtab Bruno ta vastu. Aga kui see tüüp siiski siin kuskil ülal ringi turnib, siis on tema kohus rott kinni püüda. Tema, Gereon Rathi kohus, kartku ta kõrgust või mitte. Ta proovis kõrvu teritada, kuid tuul vingus talumatult valjusti. Ettevaatlikult ronis ta korruse võrra allapoole, siin oli vähemalt veidi tuulevarju.

Korraga seisis Wilhelm II tema ees.

Mees näis olevat sama jahmunud kui komissar. Ta silmad olid pärani, pool võltsvurru metsiku põgenemise käigus kadunud.

„Aura ära, ment,“ ütles ta. Tema hääl kõlas närviliselt ja kiledalt. Mitte just majesteetlikult. Ta silmis oli midagi hullumeelset, mida laiali läinud teatrigrimm veel võimendas.

Kokaiin, mõtles Rath jalamaid. Tüüp on kokalaksu all, ta tõmbas enne kempsus just nina täis. Nüüd võib õige huvitavaks minna.

„Kuule, mees,“ ütles ta ja katsus kõlada hästi rahulikult. „Vaata, see on mõttetu. Sa oleksid võinud meid mõlemat ronimisest säästa, aga säästa meid vähemalt tülist.“

„Ei säästa ma sind miskist tülinast,“ ütles mees. Äkki läigatas ta käes midagi metalset. No priima, mõtles Rath, kokaiinik püstoliga.

„Pane see asi parem ära,“ ütles ta. „Või anna minu kätte. Ma luban sulle, et mina pole sul mingit püstolit näinud. Seda ka ei näinud, kuidas sa politseinikku sellega ähvardasid.“

„Multifilm sai läbi, sitavares?“

„Politseiniku teotamise võin ka unustada.“

„A kui ma sulle augu kolpa kõrvetan, selle ka unustad vä?“

„Ma ju tahan sinuga asjalikku juttu ajada.“

Relvaga käsi värises kergelt. Rath nägi, et kaliiber on väike, kuid nad seisid teineteisele kaunis lähedal, politseinikutapmiseks hädapärast piisaks.

„Sa, menditõbras, tahad mind siin maha rahustada! Nii kaua, kui su semu appi tuleb!“

Kokaiinik ise ei teadnudki, et tal on õigus: Rath nägi Wolterit vaikselt mehe selja taga prussidel ronimas.

„Mu semu ootab sind all,“ ütles ta. „Tema käest sa ei pääse, isegi kui minu maha lased. Temal on muide ka endal toru olemas, aga natuke suurem kui sinu mänguasi.“

„Tahad näha, mis mänguasi see on?“

Mees tõstis püstoli, kuid samal hetkel haaras Wolter tal selja tagant kinni. Ta hoidis kahe käega mehe paremat käsivart. Seda püstoliga kätt. Wolter püüdis püstolit kätte saada ja sirutas käe välja. Kohe ulatub …

Siis vallandus lask.

Otse Rathi kõrva ääres. Puidulaastud lendasid. Rath võpatas instinktiivselt.

Valekeiser jõllitas ehmunult ja unustas hetkeks ennast kaitsta. Wolter kasutas võimalust ning lõi mehe käe kõigest jõust vastu üht teraslatti. Valukarje, relv kolises vastu puitprussi. Onkel keeras päti ümber ja kihutas talle parema rusikaga otse kõhtu. Mees langes silmapilk kokku, kuid jõuline politseinik andis kohe ka vasakhaagi, mis keisri lõplikult laudpõrandale sirutas. Wolter andis teadvusetule mehele korra veel jalaga ja hingeldas.

„Kuradi sitapea!“

Ta aheldas mehe käeraudupidi sõrestiku külge ja korjas püstoli üles.

„Napilt läks, Gereon,“ ütles ta. „Sa oleksid pidanud oma relva valmis hoidma.“

„Mul oli ronimiseks kahte kätt vaja.“

Rath teadis, et Onklil oli õigus. Polnuks maksnud illusioone teha, nagu võiks kombluspolitseis ilma tulirelvata läbi ajada. Politsei on politsei. „Tänan, kolleeg,“ ütles ta lõpuks, kui märkas, et Wolter tema märkust arvestada ei kavatsenud.

„Tänan, partner, nii tuleb öelda,“ ütles Wolter ja patsutas talle õlale. Ülemkomissar võttis taskunoa, tegi selle lahti ja suskis midagi Rathi selja taga suure ristpalgi kallal. Mõne aja pärast oli ta puidu seest kuuli kätte saanud. Ta võttis selle ja läks kokaiiniku juurde, kes oli teadvusele tulnud ning katsus käeraudades püsti tõusta. Wolter lajatas talle nii võimsa kõrvakiilu, et mehel hakkas nina verd jooksma. Ta vaatas kohkunult politseinikule otsa, kes oli otse tema ette prussidele põlvitanud ja tal püstolit nina all hoidis.

„Sa täna mind, kuradi sitapea,“ ütles Wolter.

Sitapea sülitas verd.

„Tead ka, mille eest?“

Paaniline hirm silmis.

„Ma päästsin su tapalavale minekust. Politseitapjana.“

Verine süljelärakas.

„Aga politseiniku mõrvakatse on sul ikka veel kaelas. Tead ikka, mis me sellistega teeme?“

Pearaputus.

„Sa ei teagi? Siis kuula hoolega: sa lähed Plötzenseesse¹¹ ja me hoolitseme selle eest, et sa istud seal koos hästi kõvade vendadega. Neile me räägime, et sa oled neetud lapsepilastaja. Tead ikka, mis lapsekeppijatega Plötzensees tehakse? Nii loll pole ükski vangivalvur, et hakkaks vahele segama. Ma tean inimesi, kes oleksid parem tapalavale läinud. Nad oleksid tahtnud parem ise kuuli kerre saada, kui politseinikku sihtisid.“

Õudust täis pilk.

Wolter vaatas Rathi poole.

„Mis me selle pasakotiga teeme?“ küsis ta.

Rath kehitas õlgu. Onkel pöördus kokaiiniku poole.

„Tead ikka, et meie oleme veel su ainsad sõbrad selles kõledas maailmas?“ Ta keerutas kuuli sõrmede vahel. „See siin on asitõend. Sa lasid minu partneri pihta selle kuuli. Ja peaaegu tabasid.“

Ta pistis kuuli jakitaskusse.

„Aga võib-olla pole see kuul kunagi välja lastud.“

Wolter ootas, kuni mees neid sõnu seedis. Siis võttis ta püstoli ja kõlgutas seda torupidi. Nagu hüpnotisöör varieteest, kes üht vabatahtlikku pealtvaatajat uinutab. Kokaiinised silmad üritasid relva jälgida.

„Kena mudel. Väike, aga käepärane.“ Wolter vilistas läbi hammaste. „Oo, Lignose! Einhand, eks ole? Kaliiber 6.75. Sinu sõrmejäljed peal. Selle üle rõõmustab iga kohtunik.“

Ta pistis püstoli taskusse.

„Aga see oleneb täiesti sinust endast, kas mõni kohtunik seda kunagi ka näeb.“

Viimaks sai kokaiinik kõnevõime tagasi.

„Missa tahad, ment?“ kähises ta. Pupillid käisid pidetult sinna-tänna. Tema silmis oli hirm ja lootus.

„Ma tahan sulle selgitada, et nüüd on ainuüksi sinu enda käes, kui roosiline su tulevik välja näeb. Väga lihtne. Pane hästi tähele, ma seletan ainult ühe korra! Sa kuulud nüüdsest mulle ja mu partnerile.“ Wolter näitas Rathi peale, kes oli tasapisi lähemale tulnud. „Kui me küsime, siis vastad jalamaid. Alati. Vahet pole, millisel ööl või päeval me sind külastame.“

Ta võttis mehel käerauad ära ja tõmbas ta püsti. „Proovime korra, kas sa said ikka aru. Kui hästi käitud, siis ei pea isegi presiidiumi kaasa tulema.“

„Ma põle veel elus kitse pand! Otsige omale mõni teine nuhivärdjas!“

„Ükskord on ikka esimene. Sinusugune peaks seda nagu teadma.“ Wolter naeratas peaaegu šarmantselt. Peaaegu. „Usu mind, sellega harjub. Mõnikord kukub midagi sullegi. Kui me sinuga rahul oleme.“

„Aga kui ma ütlen teile, et lakkuge perset?“

„Lihtsalt mõtle, mis ma sulle Plötzensee kohta rääkisin! See teeb otsustamise kergemaks.“

Märjad läikivad tänavad peegeldasid helehalli taevast, vihmatiined pilved rippusid linna kohal. Üle Kottbusser Dammi kihutas üles tõmmatud katusega must Ford A. Wolter ajas auto aeglaselt loksuvatest pühapäevasõitjatest mööda. Rath istus mõttesse vajunult juhi kõrval ja linn tuhises temast mööda. Alexanderplatzil ootas ees päristöö: ülekuulamised, ülekuulamised, ülekuulamised. Bande higistas oma kongides, uustulnuk Jänicke oli nad Rohelise Minnaga sinna toonud. Aresti all lasevad nad Königil ja tema inimestel veel veidi praadida, enne kui töö algab. Sellega, mis pornokeiser, kodanikunimega Franz Krajewski, neile rääkis, võisid nad bandele korraliku põrgu kütta.

Valekeiser oli laulnud nagu raadio. Otse seal tellingutel olid nad ta tühjaks pigistanud, enne kui nad ta lahti lasid. Rath sai näha, kuidas Wolter oma informante värbas. Kolleegi jõhkrus oli teda üllatanud. Nad istusid vaikides kõrvuti. Rathile oli selge, et ilunumber tellingutel pidi olema õppetund – temale, uustulnukale Reini provintsist. Paistis, et Wolter luges Rathi mõtteid.

„Kui sa sihukese roti kinni paned, siis ei saa sa temalt enam midagi kätte,“ ütles ta. „Hulga mõttekam on, kui ta praegu Berliini peal ringi jookseb ja teab, et me võime ta iga kell kinni panna. Kui ta on meil niimoodi peos, et ei julge meilt luba küsimata enam peerugi lasta. Ma ütlen sulle, see poiss hoiab meil hulga tööd kokku. Loodame ainult, et ta liiga kiiresti kokaiiniga mõistust ära ei nähvi.“ Ta naeris ja kobas jakitaskus. „Iga kord, kui talle see siin meelde tuleb, teeb ta hirmu pärast püksid täis.“

Wolter oli kuuli välja õngitsenud. Kuuli, mis pidi tabama Rathi.

„Näe, võta,“ ütles ta ja ulatas kuuli Rathile.

„Mis ma sellega teen?“

„No võta! Lõpuks pidi ta ju sinu sellega maha laskma.“

Kui nad Kottbusser Toril viadukti alt läbi sõitsid, andis Wolter gaasi. Dresdener Strassel oli liiklus hõre.

„Me oleme partnerid,“ ütles Onkel. „Me jagame praegu omavahel isegi informanti. See on ainult meie ja mitte kellegi teise asi.“

Tal oli õigus. Nad lasid Krajewski lahti, see oli kõikide teenistuseeskirjade ja ka seaduse vastu. Rathil ei olnud hea tunne. Aga kolleegid jäid uskuma, et mees pääses kahjuks põgenema. Keegi ei pannud seda neile pahaks, et nad tühjade kätega Hermannstrassele naasid. Kolleegid kirjutasid keisri põgenemise löögirühmlase kraesse, kelle Krajewski põgenemisel jalust maha oli löönud. Tol poisil oli paha olla ja ta oli pigem vait. Ning innukas. Ateljee läbiotsimisel oli ta nii põhjalik, nagu saaks viga sellega parandada. Rath ja Wolter jäid läbiotsimist juhtima, Jänicke koos bandega oli ammugi läinud. Nad olid leidnud terve hulga fotoplaate ja jäljendeid, enam kui küllalt kohtu jaoks. Küllalt ka selleks, et Königit natuke pigistada. Krajewski oli neile tellingutel rääkinud, et fotograaf oli andekale trupile koguni filmikarjääri korraldanud. Selles polnud midagi ebaharilikku. Pornograafia oli viimastel aastatel üha laiemalt levinud, tänavatel ja poodide leti alt müüdi järjest rohkem räpaseid brošüüre. Ka Berliini filmitööstuse põhjakiht oli siin teenistust haistnud ja pakkus niinimetatud valgustuslikke filme. Neid näidati tagakambrites ja põrandaalustes öölokaalides ainult pühendatuile, enamasti linna lääneosa paremates piirkondades, sest sissepääs maksis kaugelt rohkem kui tavaline kinopilet. Rikkad härrad võtsid filmi juurde kohe mõned tütarlapsed kaasa, et saaks kinolinal nähtut samas praktiseerida. Midagi sellist ei suutnuks Königi-taoline iialgi üksi saavutada, selleks vajas ta seljatagust. Seljatagust nii filmitööstuses, linna organiseeritud kuritegevuses kui ka lääne paremates ringkondades. Krajewski ei nimetanud ühtki nime, kuidas nad teda ka ei pinninud. Võib-olla ta ei teadnudki tõesti midagi. Kuid neil oli siiski nii mõnigi üllatus Königi jaoks. Võib-olla oli neil koguni niidiots, millest kogu see pornovõrgustik hargnema tõmmata.

Rath uuris kuuli, mille Wolter oli talle andnud. Ilmetu, väike ja läikiv. Ja ometi oleks see talt elu võtnud. Ta vaatas Onklile otsa, kes parajasti ühele unistajast jalgratturile Oranienplatzil signaali andis. Kas see muheda näoga mees oli päästnud ta elu? Igatahes oli ta Rathi ohtlikust olukorrast välja toonud. Gereon Rathil polnud iial vähimatki õigust siin maa peal Bruno Wolterit kritiseerida. Too oli rikkunud paari määrust, ja siis? Võib-olla oligi nii: selles suures külmas linnas valitses teistsugune stiil kui Kölnis. Tal tuli sellega kiiremini harjuda.

„Kui tahad siin kellekski saada, siis ei tohi liialt pirtsutada,“ arvas Wolter. Rath imestas, kui hästi kolleeg tema vaikimist tõlgendas.

„Siin kellekski saada? Kombluspolitseis?“ küsis ta.

„Mis see tähendab? Meil läheb ju hästi! Meie elukutse lausa nõuab, et liiguksime ringi maailma kõige huvitama linna ööelus. Ja kõige räpasema. See ju ometi on midagi. Tähendab, mina olen täiesti rahul. Kui mõned kolleegid meiesuguste peale nina kirtsutavad, siis sellega harjub.“

Rath vaatas Wolterit, kes taas liiklust jälgis. „Miks sa õieti inspektsioon A-s ei tööta? Sinu sidemete ja võimete juures?“

„Mõrvauurijaks? Kui nad mu võimeid ja kogemust ja sidemeid vajavad, eks nad siis küsivad. Mina ei kipu nende juurde tööle.“

„Aga neil on hea maine!“

„Jaa, muidugi. Gennati rühm, pressi lemmik, peene seltskonna lemmik! Röövid ja mõrvad toovad enam tunnustust kui räpp ja porno.“ Wolter vaatas talle otsa, nagu takseeriks tema väärtust. „Ega ole just lihtne nende hulka pääseda, Gennati omad on valitud seltskond. Sul peab olema midagi ette näidata. Midagi eriti vägevat. Keppivast keisrist ei piisa.“ Ta naeris. „Aga lohutagu sind, et ka meie, lihtsurelikest krimiametnikud saame mõnikord Olümposel tööd teha. Inspektsioon A laenab sageli teistest inspektsioonidest. Siis saad ennast välja elada ja mõrvakomissari mängida. Aga usu mind, mingi mõrvauurimine pole sugugi nii põnev, kui sa arvad.“

„Eks see oleneb.“

„Millest?“

„Ma olin mõrvauurija. Igav just polnud.“

Seda polnud ta Berliinis veel kellelegi rääkinud. Ainus, kes Gereon Rathi isikutoimikut läbini tundis, oli politseipresident Zörgiebel. See Zörgiebel oli lubanud vanale semule Engelberth Rathile olla vait nagu sukk. Isegi kriminaalnõunik Lanke ei teadnud oma uue töötaja teenistuskäigust kõike. Wolter vilksas talle korraks otsa vaadata, kergitas kulme ja keskendus taas liiklusele.

„Nonii? Laipu hakkas nappima või?“ küsis ta mõne aja pärast.

Rath luksatas. Ta mällu tõusis üks kaame nägu, üks kaame keha, üks verekorpas kuuliauk rinnus.

Ta vaatas vaikides aknast välja. Wolter sõitis ümber Jannowitzbrücke suurehituse, seal valitses ka pühapäeval liikluskaos, ja valis tee Märkisches Museumist mööda üle Waisenbrücke. Kuid ka Alexanderplatz oli üksainus suur ehitustander. Rasked aururammid rajasid metrood ja olid väljaku peaaegu täiesti alt ära õõnestanud. Liiklus oli juhitud üle jämedate puitprusside, jalakäijate mass litsus ennast läbi kitsaste käikude tarade vahel. Puitprussid toetasid terasest trammiviadukti Königstrasse kohal. Nad olid juba Aschingeri juures ümber nurga keeranud, kui tekkis veel kord seisak. Ford jäi tiksuma ühe kollase BVG-bussi¹² taha, mis kitsa ajutise sõidutee täielikult blokeeris. Berliin suitsetab Junot, teatas reklaam. Wolter kirus. Üles viival välitrepil seisis pühapäevariides poisike ja näitas neile pikka nina.

Politseipresiidiumi hiiglaslik tellishoone juba paistis. See maja ei kandnud ilmaasjata nime Rote Burg¹³. Suur nurgatorn troonis Alexanderplatzi kohal nagu suurtükitorn. Rathil andis algul harjuda, et ka ametnikud mõtlesid presiidiumihoonet, kui rääkisid kindlusest.

Lase mind siin välja, hangin midagi süüa,“ ütles ta. „Ma jõuan jala kiiremini kohale, kui sina autoga.“

Nii oligi. Vaevu kümne minuti pärast sisenes Rath juba Dircksenstrasse sissekäigu kaudu presiidiumihoonesse. Siin, trammide poolses küljes olid kriminaalpolitsei bürood. Akna tagant mööduvate trammide pidev mürin ja kolin kostis päevast päeva ta kõrvu. Rath tervitas sissepääsu juures seisvat kapot, paremas käes Aschingeri pabertuutud. Kolm korda praevorst sinepiga. Vasakus käes oli aga napake kartulisalatiga. Nad olid stammkunded.

Aschingeri juures olid paremad toidud kui kantiinis. Kõigepealt nad söövad rahulikult ja siis valmistuvad ülekuulamisteks. Läheb veel veidi aega, enne kui nad esimese kandidaadi kongist välja toovad. Las bande praeb seal omas rasvas. Trepist üles minnes tundis ta kõhukorinat. Ta polnud täna veel midagi söönud ega joonud peale kahe tassi kohvi – üks hea kohv kodus ja üks vilets kohv 220. jaoskonnas.

Kui ta trepikojast halliks lubjatud seintega koridori astus, jäi ta hetkeks nõutuna seisma klaasist tiibukse ette, kuhu oli suurte valgete trükitähtedega kirjutatud MÕRVAINSPEKTOR. Talle meenusid Bruno sõnad. Gennati rühm – seltskonna lemmikud – väljavalitud. Klaasukse taga pikas koridoris oli parajasti üks uks lahti läinud. Ka mõrvauurijatel oli pühapäeval tegemist. Uksel seisis noor naine ja hüüdis veel midagi tuppa sisse, enne kui pöördus ja piki koridori tulema hakkas. Rath silmas läbi klaasi tema kitsast nägu. Otsustava joonega suu, tumedad silmad, mustad, moodsalt lühikesed juuksed. Tumepunane kostüüm. Paremas kaenlas toimikumapp. Naise sammud klõpsusid kiiresti ja energiliselt pika koridori kivipõrandal. Vastu tulevat kolleegi tervitades naine naeratas ning tema vasakusse põske tekkis lohuke.

„Ära ära eksi,“ ehmatas hääl ta unistustest üles. Rath pöördus nagu vedrust visatud ja nägi naervat nägu. „Sa töötad ikka veel meie juures,“ ütles Wolter ja kõlistas autovõtit.

Klaasuks läks lahti. Naine kinkis möödudes ka inspektsioon E töötajaile naeratuse.

„Tere päevast,“ ütles ta. Naise hääl kõlas heledamalt kui oodanuks.

Wolter puudutas tervituseks kaabut, Rath kergitas korraks pabertuutusid. Ning tundis end sel hetkel kaunis rumala ja abituna. Naine vaatas teda uudishimulikult, peaaegu lõbustatult. Rath laskis käe krabisevate paberkottidega alla. Naine naeratas veel kord. Ainult korraks, ja Rath ei saanud aru, kas naerdi tema üle või naerdi talle vastu. Siis läks naine edasi. Tumepunane kostüüm kaugenes, kadus järgmise klaasukse taha ning jäi üha väiksemaks. Rath vahtis talle ikka veel järele. Onkel naeris ja põrutas talle õlale.

„Tule, lähme sööme nüüd, enne kui tööle hakkame. Sa oled ju lausa endast väljas. Millal sul õieti viimati mõni naine oli?“

„Küsi midagi kergemat,“ ütles Rath.

„Pole ime, et sa ennast kombluspolitseis kehvasti tunned,“ ütles Wolter, „kui sa elad nagu munk. Ma tutvustan sulle lähemal ajal paari tüdrukut.“

„Ah jäta.“ Pärast Dorist oli Rathil esialgu naistest küllalt. Too oli ta lihtsalt välja sülitanud nagu kuuma kartuli, nii kui nõiajaht lahti läks. Sellest polnud veel poolt aastatki …

„No kuule nüüd!“ Wolter ei andnud järele. „Ma tean toredaid tüdrukuid! Meie elukutse juures ongi nii. Nagu ütlesin: mina ei vahetaks.“

„Noh, nii vilets see lugu mõrvakomisjonis nüüd ka ei näi olevat.“ Rath osutas klaasuksele, ikka veel Aschingeri paberkotid käes. „Ütle parem, kes see oli?“

„Pole enne näinud?“ Wolter võttis kolm kotti temalt üle. „Charlotte Ritter. Stenotüpist mõrvarite juures. Tule nüüd! Toit jahtub ära.“