Читать книгу Märg kala - Volker Kutscher - Страница 6

Uus kuu algas hästi. Rath seisis kirjutuslaua ääres, ühes käes tass kohvi, teises põlev sigaret. Tema ees lebasid fotod. Wilhelm II oli koopiatel ainus küsimärgiga tähistatud isik. Väike saladus, mida teadsid vaid tema ja Wolter. Muidu olid kõik siin kujutatud tegelased identifitseeritud, ka fotograaf, kes neil haarangu ajal käest põgenema pääses. Pärast seda, kui Vana Fritz oli ülekuulamisel lõhki löödud, pani Rath selle nimekirja Onklile laua peale. Wolter tegi rahuloleva näo. Esimene läbimurre uurimises.

Esimest korda Berliinis viibimise aja jooksul tundis Rath end iseenda ja maailmaga rahul olevat. Ta pilk rändas aknast välja üle trammirööbaste kohtuhoone tumeda müürini. Rong kolistas mööda.

Vaba päev oli talle hästi mõjunud, kuigi see sai raisatud mõttetute infootsingute peale. Vähemalt sai ta Elisabeth Behnke käest minema. Kui ta õhtul oma tühikäigust jutustas, oli naine talle süüa valmistanud ning pudeli veini avanud. Seekord Rath enam ülemäära ei joonud. Ta andis naisele vaid põse peale ühe head-ööd-musi, mis kõik lahtiseks jättis ega lubanud midagi.

Ja siis oli ta eile hommikul värske ja väljapuhanud peaga tööle läinud, esimest korda üle mitme nädala.

Wolter oli nõudnud tulemusi, sest aega oli vähe. „Me peame ülekuulamistega kiirustama,“ oli ta neid manitsenud. „IA vajab homme palju ruumi kongides, esimesel mail saadetakse meie sõbrad Moabiti, ja selleks ajaks peab meil neilt midagi käes olema, millest midagi teha.“

Ja seda olid nad saanud.

Osakond IA, poliitiline politsei, juhatas maiaktsioone Nad arvestasid ilmselgelt paljude vahistatutega. Kommunistid kavatsesid demonstratsioonikeeldu kõikide vahenditega eirata, nende press oli juba päevade kaupa agiteerinud. Politseipresident Zörgiebel oli vastanud üleskutsega, mille peaaegu kõik Berliini lehed ära trükkisid: Kommunistide tahe on, et Berliini tänavatel voolaks veri, oli ta kirjutanud ning veel kord kinnitanud selle nädala demonstratsioonikeeldu. Ma olen otsustanud kõigi minu käsutuses olevate vahenditega säilitada Berliinis riigi autoriteedi. Mis vahendid need oleksid, see oli ka selge. Kaitsepolitsei kasarmutes valitses kodusõjameeleolu. Punastel olid relvad ja paljud kartsid, et need lastakse ka käiku.

Inspektsioon E uurimised polnud selle taustal kuigi tähtsad. Kui Alexanderplatzi kongid saavad kommuniste täis, siis peavad pornograafid välja kolima. Wolteril paluti koguni enne nädalavahetust enam mitte võimalikke ülekuulamisi teha. See tumestas veidi Rathi eduelamust. Hoolimata läbimurdest ei saanud nad asja enam edasi ajada ja olid sunnitud pöidlaid keerutama. Ükskõik. Tema igatahes oli saanud kolleegile näidata, mida ta võib. Kriminaalkomissar Gereon Rath, provintsiment. Bruno oli imestanud. Ja uustulnuk Stephan Jänicke kah.

Kusagil on alati nõrk koht, selle kogemuse sai Rath juba Kölnis. Mingi kivi vaikimise müüris logises ikka. Kui see kätte leida, siis variseb kõik. Praeguse juhtumi puhul oli logisevaks kiviks see Vana Fritz. Kullininaga vanamees oli laulma hakanud, kui Rath ähvaras ta naise käsile võtta. See oli muidugi puhas bluff. Rath isegi ei teadnud, kas vana mees üldse abielus oli, ta ei teadnud tema nimegi. Ainus, kelle identiteet neil oli õnnestunud selgelt tuvastada, oli Johann König. Too polnud pärast ateljees oma protestide esitamist aga enam sõnakestki iitsatanud. Nagu kogu ülejäänud kamp. Paistab, et nad olid Rohelises Minnas sõites kokku leppinud. Jänicke magas selle maha.

Rath oli mõndagi proovinud, aga alles naise-ähvarduse peale sai ta Friedrich Suurele saba peale astuda. Kuigi too abielusõrmust ei kandnud, oli Rath vanameest lihtsalt ette kujutanud auväärse pereisana. Ja see oli täistabamus. Mees vajus ulgudes kokku. Ning nimed pudenesid ta halavast suust. Stenotüpist pidi vaid üles kirjutama.

Uksele koputati. Rath rebis ülemise sahtli lahti ja pühkis fotod kirjutuslaualt sinna. Kellelgi polnud vaja neid näha. Tema jaoks oli kombluspolitsei argipäeva kuuluv tõendusmaterjal ikka veel piinlik. Kolleegid inspektsioon E-st lõbustasid end sellega, et laotasid oma fotod alati lauale laiali, kui mõni naissoost kriminaalpolitseinik büroosse sattus. Ükspuha, kas naised punastasid või sõimasid, meestel oli pahvakas naeru kindlustatud. See oli üks paljudest asjadest, mida Rath kombluspolitseis vihkas.

„Sisse!“ hüüdis ta.

Uks avanes. Valehäire. See oli Wolter.

„Miks nii ametlikult?“ küsis Rath. „Mis ajast sa koputama oled hakanud?“

Onkel naeratas. „Ootasid daame? Või miks su laud nii lage on?“

„Kas igaüks peab meie tõendusmaterjale nägema?“

„Ammugi mitte inspektsioon A stenotüpistid, eks ole?“ Wolter naeris. „No kuule! Mitte nii mornilt! Täna on sul igati põhjust laulda ja juubeldada.“

„Miks?“

„Sest kalender näitab kolmapäeva, esimest maid, ja sina ei ole kapo! Need teevad täna musta tööd, võitlevad kommunistidega. Samal ajal kui meie siin soojas toas istume.“

„Ma juba tean, miks ma siniste juurde ei tahtnud.“

„Ära liiga vara rõõmusta, võib-olla aetakse ka kripo veel tänavale.“

Kogu Berliini politseiaparaat oli hommikul kella seitsmest saadik kõrgeimas häireolekus, kõik olid tööl, nii kaitsepolitsei kui ka kriminaalpolitsei, tubli kuusteist tuhat meest, isegi politseikoolist toodi neid juurde. Ratsapolitsei oli kõik parklad sulgenud, et seal koguneda ei saaks. Politsei oli kohal BVG töökodades ja depoodes, et takistada streiki, millega kommunistid tahtsid linna halvata. Ning tööliskvartalite kõikide väljakute juurde oli kaitsepolitsei tugevaid jõude saatnud.

„Punased ajavad igal juhul asja tõsiseks,“ ütles Wolter. „Alexanderplatzil hakkab juba pihta. Schultes kantiinis just rääkis. Tema kontor on nagu teatriloož – mõlemad aknad väljaku poole. Kas läheme etendust vaatama?“

Nad polnud ainsad, kes kolleeg Schultesi büroosse kogunesid. Akende juurde väljakut vaatama juba peaaegu enam ei pääsenudki. Uustulnuk oli ka kohal.

„Ma teie asemel täna Aschingeri juurde küll ei läheks,“ tervitas Jänicke kolleege ja osutas akna suunas.

Alexanderplatzi ehituskaose keskele oli kogunenud suur inimhulk. Kuni Tietzi kaubamajani seisid nad tihedalt koos ja ilmselgelt mitte odavmüügi pärast. Tuhandeid inimesi. Šalmeikapell¹⁴ pööras parajasti rivisammul Alexanderstrasselt väljakule, sellele järgnesid Rotfrontkämpferbund’i¹⁵ hallid univormid. Üksikud loosungid kõrgusid inimmassi kohal. Rath tuvastas kolm plakatit, mis ehtisid ka KPD-keskuse fassaadi lähedal asuval Bülowplatzil: Lenin, Liebknecht, Luxemburg. Kolm püha L-i. Rathi oli kogu Berliinis oleku aja ärritanud kommunistide jultumus. See, kuidas nad oma parteikeskusi riigivaenlaste portreede ning nende paroolidega ehtisid. Elagu maailmarevolutsioon!, seisis suurte tähtedega fassaadil. Puhas provokatsioon.

Nüüd kandsid need seal all samasuguseid paroole otse politseipresiidiumi ees. Maha demonstratsioonikeeld! seisis ühel transparendil. Tee vabaks 1. mail! Hiiglaslikule punasele palakale olid nad kirjutanud: Elagu Nõukogude Liit! Võidelgem välja Nõukogude Saksamaa! Vasakul ääres toretses Nõukogude viisnurk, paremal sirp ja vasar. Ja muidugi punalipud, kõikjal demonstrantide peade kohal. Isegi Alexanderplatzil oleva aururammi külge oli keegi ehitaja punase lipu pannud. Rahvahulga skandeerimine: „Ma-ha deee-monst-ratsiooni-keeld!“ kostis siia üles büroossegi.

Hallid ja pruunid töölismütsid olid sisse piiratud mustadest tšaakodest ja sinistest univormidest. Königstrasselt saabus parajasti veel üks veoauto, kust kargas maha rühm mundrikandjaid, lõuarihmad kõvasti kinni tõmmatud. Kapod moodustasid koos lisajõududega keti ja tõmbasid kumminuiad välja. Siis tormas sinine rivi ettepoole. Kisakoorid langesid kõigepealt rütmist välja ja siis jäid vait, rahvahulgas tõusis ümin. Kumminuiad asusid tööle. Esimese rea demonstrandid tõmbusid löökide all küüru, mõned kukkusid maha. Kapod tõmbasid paar tükki välja ja toppisid Rohelisse Minnasse, nende hulgas oli ka mees punase Sturmfahne’ga¹⁶. Kuid rahvas ei lasknud end kaua mõjutada. Korraks tõmbuti tagasi, siis aga marsiti jälle edasi. Üks loosungivars lõi kellelgi kapol tšaako peast. Visati esimesed kivid. Rahvahulk hakkas jälle karjuma: „Ma-ha deee-monst-ratsiooni-keeld!“

„Kas me tegeleme seal tuletõrjumisega ka või?“ küsis Rath. UFA kino ees trammipeatuses oli kaks kapot hüdrandi juurde asunud ja keerasid tuletõrjevoolikut selle külge.

„Uus taktika,“ vastas Wolter. „Mitte nuiad, vaid vesi. Passi peale, kohe leotatakse demonstrandid läbi.“

Tal oli õigus. Vaevu olid kaks ametnikku vooliku ühendanud, kui vesi lahti keerati. Politseinik suunas veejoa inimsumma keskele ja see lagunes jahmunult laiali. Jõuline veejuga paiskas mõned ümber, inimesed veerlesid märjal asfaldil.

„Ilus töö: kastame kommuniste,“ ütles Wolter. „Seda ma teeksin.“

Ta sai tasuks paar naeruturtsatust.

„Ja sellise asja pärast annab meie politseipresident kogu aparaadile häireoleku,“ ütles Schultes, nende võõrustaja, ning vangutas mõistmatult pead. „Ma nimetaksin seda sotsihüsteeriaks. Pärast lõunat istuvad need härrad kommunistid kõik oma emmede juures ahju ääres ja kuivatavad oma märgi kodinaid. Aitab küll revolutsiooni mängimisest. Kõigil oli lõbus ja Berliinis jälle rahu majas.“

„Mina nii kindel ei oleks,“ ütles Wolter. „Rotfront saab Moskvast relvi. Neid õpetatakse välja ka. Kui need pihta hakkavad, siis pole see enam revolutsiooni mängimine, siis on tõsi taga.“

„Seni oleme punastest ikka jagu saanud, kas pole?“ ütles Schultes. „Kümme aastat tagasi tahtsid need ju ka revolutsiooni teha. Ja mis sellest sai? Ah ei, need on niisama lõuapoolikud, kui asi tõsiseks läheb, siis on neil saba jalge vahel.“

„Noh, loodame,“ ütles Wolter ja tegi murelikku nägu. „Sääraste sindrinahkade kätte ei saa igatahes tänavaid niisama jätta.“

„Võib ju olla, kolleeg,“ vastas Schultes. „Aga ega need Völkische¹⁷ omad oma pruunide särkidega ka paremad ei ole. Oskavad ainult paremini marssida.“

„Ja nad ei tulista politseinikke.“

Schultes vaatas Onklile rangelt otsa. „Õigus ja kord peavad muidugi olema,“ ütles ta lõpuks. „Selles on teil õigus, kolleeg.“

„Aga see on kaitsepolitsei, mitte kriminaalpolitsei asi,“ arvas Rath. „Mulle igatahes meeldib, et meie ei tegele poliitika, vaid ainult kuritegevusega.“

„Poliitikud või kurjategijad – kes ütleb, et need üks ja sama pole?“ ütles Schultes.

Kõik naersid. Rath vaatas mõtlikult aknast välja. Kümme aasta tagasi, pärast sõda – ka siis oli Saksamaa tänavatel kurat lahti. Sellest saati polnud ta midagi sellist enam näinud. Kolleegid all väljakul olid kõigest südamest asja juures. Mitte ainult veevoolikutega. Rath poleks igatahes tahtnud sel hetkel tsiviilisikuna platsil olla.