Читать книгу Märg kala - Volker Kutscher - Страница 5

Palun ei! Nad saatsid ta jälle üles katusele! Lanke hääl. „Rath, võtke see oma hooleks, te tunnete seda asja. Ja ärge liiga kaua venitage.“ Kriminaalnõunik Lanke selja taga seisis vaikides kriminaaldirektor Engelberth Rath ja veel tagapool hulk vormikandjaid. Kriminaaldirektori pilk valgete vuntside kohal oli jäine, kontrolliv, etteheitev. Ta teadis seda pilku. See oli ta isa pilk, kui väike Gereon esimest korda halva hindega koju tuli. Lanke punane nägu oli aga vastuoksa üksainus sadistlik irve. „Noh, Rath, läks lahti! Kui palju süütuid inimesi peab veel surema, enne kui te oma perset liigutama hakkate? Kui arvate, et siin pole vaja käsi määrida, siis arvate valesti!“

Rath vaatas üles katusele, mis muutus nagu üha järsemaks ja paistis otsesõnu kasvavat. Kuidas ta peaks sinna küll minema? Taas ringi vaadates oli kogu löögirühm kadunud. Selle asemel olid naised. Lastega.

Siis kõlasid lasud. Naised kukkusid ridadena pikali. Vaevu oli üks rida maha niidetud, kui asemele astus järgmine. Sõnatult, nagu tapale aetavad lambad. Naised surid tummalt, lapsed karjusid. Järjest rohkem lapsi. Mida enam naisi suri, seda rohkem lapsi kisas.

„Ei!“ Rath tormas üles, unustades oma kõrgusehirmu. Korraga ümbritsesid maja tellingud, ta pidi redelitest üles ronima. Siis nägi ta snaiprit. Tollel oli seal terve kuhi relvi. Südamerahus laadis ta neid, ühe teise järel.

Kui Rath ülemisele platvormile jõudis, pööras mees ümber. Rath tundis näo ära. Snaiper tõmbas särgi üles ja näitas kõhna kahvatut rinnakorvi. Selle keskel oli kuuliauk. Veri oli ammu kinni jäänud, haav oli nagu kohtumeditsiini laipadel. Kliiniliselt puhas.

„Näe, vaata!“ ütles snaiper etteheitvalt, peaaegu nutuselt, ja osutas augule rinnas. „Ma ütlen isale ära!“ Ta haaras laetud relva.

Rath haaras oma teenistusrelva.

„Relv maha!“ karjus ta, kuid teine sihtis teda. Pikalt ja keskendunult, nagu oleks Rath mõni lasketiiru stend.

„Relv maha! Ma tulistan!“

Teine ei lasknud end kõigutada.

„Sa ei saa mind maha lasta, ma olen juba surnud,“ ütles ta ja pigistas ühe silma kinni. „Unustasid juba või?“

Siis ütlesid Rathil kõik närvid üles. Ta ei saanud teisiti, ta pidi tulistama. Kohutav agressioonipuhang pulbitses temas ja leidis päästikusõrme. Ta tampis üha päästikut, kuid mauser ainult klõbises. Klõp-klõp-klõp tegi see, samal ajal kui teine mees rahulikult sihtis ja nimetissõrme kõverdas. Nagu aegluubis vajutas ta päästiku alla …

„Ei!“

Omaenda karjatus äratas ta üles. Ühekorraga istus ta voodis sirgelt ja täiesti ärkvel. Laupa kattis külm higi, süda peksis. Klõbin kostis veel praegugi. See tuli aknast. Seal! Jälle! Äratuskell öökapil näitas pool kaks. Rath kargas voodist välja, viskas hommikumantli ülle ja vaatas välja. Kõnniteel polnud kedagi näha. Nürnberger Strasse oli inimtühi, ainult tuul sahistas puuokstes. Aknalaual lebas kolm-neli väikest kivi. Siiski, tähendab, keegi oli püüdnud teda äratada. Ta avas akna ja küünitus välja.

Rath kuulis rasket majaust avanevat. Siis lühikest teravat karjatust.

„Huhh, mida teie siin tolgendate nagu pudel sülti?“ küsis üks naisehääl. Siis nägi Rath, kuidas keegi noor tüdruk, võib-olla napilt kakskümmend, tänavale tema vaatevälja astus. Tüdruk vaatas käies üle õla tagasi ja kiirustas taksopeatuse poole. Kas Weinertil oli jälle naiskülaline? Rath muheles. Kui Elisabeth Behnke seda teaks! Nende majaperenaine jälgis rangelt, et üürnikud hilisõhtuti mingeid daame vastu ei võtaks. Aga leidlikul Weinertil oli peaaegu iga õhtu mõni külas, ilma et Behnke seni veel ühelegi jälile oleks saanud. Kuid keda see Weinerti uus vallutus seal all uksel oli kohanud? Kes teda nii ehmatas?

Sel ajal kui Rath pead murdis, kuulis ta rasket välisust lukku langemas. Kohe seejärel tõmbas keegi uksekella. Vaiksel ööl kostis see valjusti nagu kirikukell. Siis kuulis Rath kedagi korteriuksele prõmmimas. Kes iganes see oli, niisugust lärmi ei peaks ta tegema! Rath astus toast välja koridori. Uks majaperenaise ruumidesse oli kinni. Rath lootis sisimas, et Behnke magab õiglase und, kuni ta probleemi ära lahendab. Ka Weinertit polnud näha. Südametunnistus polnud puhas, teadagi.

Jälle prõmm vastu ust.

„Kardakov,“ hüüdis võõras madal hääl, mida suletud uks vaid vaevu summutas. „Aleksei Ivanovitš Kardakov! Otkroi dver! Eto ja, Boris! Boris Sergejevitš Karpenko!“

Kes iganes, aga nüüd piisab! See kisa tuli lõpetada!

Rath tõmbas korteriukse lahti ja vaatas jahmunud sinirohelistesse silmadesse, mis kuulusid räbaldunud tegelasele. Mehe sasitud tumeblondid juuksed rippusid salkudena laubal. Kõhn nägu, habetunud lõug. Rathi ninna jõudis pahvak alkoholilehka.

„Mis kisa see on?“ küsis ta mehelt, kes teda klaasistunud pilgul põrnitses. Vastust ei tulnud. „Minge parem koju ja heitke voodisse, selle asemel et südaöösel mööda uksi kolistada.“

Mees ütles midagi keeles, mida Rath ei mõistnud. Vene? Poola? Täpselt ei saanud öelda, aga Rath oli kindel, et mees esitas talle just mingi küsimuse. Mis lahti oli? Kas ta ei osanud koju minna?

„Kuidas palun?“ küsis Rath. „Kas te saksa keelt räägite?“

Võõras kordas oma küsimust. Rath sai niipalju aru, et jutt käis kellestki Alekseist. Aga see oli mõttetu, nii nad küll kuhugi ei jõua.

„Kahju küll, ma ei saa teid aidata,“ ütles ta. „Minge koju! Head ööd!“

Vaevu sai ta ukse kinni, kui jälle algas prõmmimine.

„Nüüd küll aitab!“ ägestus Rath ja tõmbas ukse jälle lahti. „Kui te silmapilk ei kao, siis tuleb teil probleeme!“

Mees lükkas ta kõrvale ja tormas sisse. Üks uks avaras koridoris oli lahti, nimelt Rathi toa oma. Sinna joobnu nüüd põrutaski. Rath tormas talle järele. Võõras seisis keset tuba ja vaatas ümberringi. On vast idioot! Võib-olla ta usub, et elabki siin! Rath haaras mehel kratist. Ta arvas, et joobnuga on kerge hakkama saada, ja oli seepärast tolle äkilisest raevupuhangust rabatud. Võõras röögatas, pöördus ja surus Rathi vastu seina. Tugev käsivars pressis Rathi kõri peale, nägu tuli lähedale, nii lähedale, et alkoholihaisune hingeõhk muutus talumatuks.

„Gde Aleksei? Što s nim?“ pressis mees läbi hammaste ja laskis tulla mingil paabelikeelel. Rath virutas mehele põlvega alakehasse. Mees tõmbus kõverasse, kuid ajas end kiiresti sirgu. „Job tvoju matj!“ karjus ta ja ründas uuesti, kuid Rath põikles osavasti kõrvale. Võõras peksis suurt riidekappi ja lõi selle uusgooti külgseinast laua lahti.

Küllalt! Rath haaras mehel kraest, keeras tal käsivarre selja peale ja tiris ta koridori tagasi. Korteriuks seisis veel lahti, trepikojas ei põlenud ükski tuli. Joobnu möirgas arusaamatuid asju ning üritas kõigest jõust karmist haardest vabaneda. Asjata. Rath võttis poisi nupuvõttesse, lasi siis lahti ja andis jalaga jõulise hoobi. Mees koperdas välja pimedusse, trepikojast oli kosta, kuidas ta vastasukse pihta taguma hakkas. Rath lõi ukse kinni, lükkas riivi ette ja nõjatus hingeldades selle vastu. Lõpuks ometi! Lõpuks ometi oli see idioot väljas! Ta kuulis trepikojast veel paar korda summutatud hüüdeid. Siis langes all välisuks kinni ja kõik jäi vaikseks.

„On ta nüüd läinud või?“

Rath pöördus üllatunult ümber. See oli lesk Behnke, tumesinisele öösärgile heegeldatud stoola peale visatud ja seisis uksel, mis viis koridorist söögituppa ning sealt edasi tema eraruumidesse. Perenaine oli kolmekümnendate lõpus, ilmselgelt üksildane. Tema pilgus oli terve universum. Ja vihjetes terve raamatukogu. Ta ei näinud oma nooruslik-naiivse näo ja blondide lokkidega, kus üksikud hallid karvad vaevu välja paistsid, sugugi halb välja, kuid ta polnud oma tugevusi ära kasutanud. Kas ehk perenaisega veidi flirtida? Lisaks veel sellisega, kes talle kõik naiskülalised keelanud oli? Ei, seda ei hakanud Rath isegi kaaluma, see ei tulnud lihtsalt kõne allagi. Siis võiks naine lisada veelgi varjatud võrgutamiskatseid. Praegu laskis ta näha vaid natuke lopsakat dekolteed, kui ta uksest välja kummardus ja vastust ootas. Rath ei öelnud midagi, noogutas ainult. Ta hingeldas ikka veel. Elisabeth Behkele näis üürniku hingeldamine meeldivat.

„Tulge, härra Rath. Ma teen teed. Rummiga. See aitab ehmatuse vastu.“ Naine vangutas pead. „Mina juba mõtlesin, et selle venelasega on lõpuks joon all.“

Viimased sõnad tegid Rathi uudishimulikuks. Ta järgnes naisele kööki. See oli kunagi olnud jõuka rahva söögituba, kuid sellest ajast, kui Elisabeth Behnke oli sunnitud üürnikke pidama, oli ta lasknud endisest köögist meesüürnikele vannitoa teha. Köögi oli ta söögituppa üle toonud.

„Tahate öelda, et selles majas juhtub sageli, et purjus venelased keset ööd võõrastesse korteritesse tungivad ja lärmi löövad?“ küsis Rath, kui oli suure söögilaua taha istunud.

Naine vaatas talle otsa ja kehitas õlgu.

„Igatahes see, kes enne teie toas elas, valmistas tihti rahutuid öid, nii palju ma võin teile öelda. Teie tuba oli vahel venelasi tulvil täis. Alati lakkusid poole ööni ja lärmasid.“ Naine süütas gaasipliidi ja pani veekatla tulele. „Vahel tundub, et siin linnas on venelasi rohkem kui sakslasi.“

„Vahel tundub, et selles linnas on üleüldse liiga palju inimesi,“ ütles Rath.

„Pärast sõda, siis nad siia tulid,“ jätkas Behnke. „Need, kelle bolševikud olid maalt välja ajanud. Tollal kuulis Charlottenburgi tänavatel rohkem vene kui saksa keelt.“

„See on mõnes Tauentzieni baaris tänapäevgi samamoodi.“

„Võib-olla, aga sellistes kohtades ma ei käi. Jumal tänatud. Vaesel rahval tuleb ju töö pärast niigi pidevalt igasugu patuurgastega tegemist teha.“ Lesk kolistas valjusti teekannuga, nagu nuhtleks patuurgast, ja pani kaks tassi lauale. „Ahjaa,“ jätkas ta. „See härra Kardakov jättis nii korraliku mulje, kui ta kolme aasta eest siia kolis.“

„Kes?“

„Teie toa eelmine üürnik. Härra Kardakov oli kirjanik, et te teaksite.“ Katel hakkas vilistama. Naine kallas kuuma vee teekannu. „Mina mõtlesin, et hea rahulik üürnik. Täielik eksitus! Alalõpmata oli öösiti neid jamasid.“

„Aga mulle keelasite naiskülalised ära.“

„No, lubage, ma ei räägi ju naiskülalistest! Härra Kardakovil olid kogu aeg meeskülalised. Muudkui kõnelesid ja kõnelesid ja jõid ja jõid. Võiks arvata, et kõnelemise ja joomisega nad raha teenisidki.“

„Millega nad siis teenisid?“ Rathi huvi kasvas.

„Ah, ärge minu käest küll küsige! Ausalt öelda, ma ei tahagi seda teada. Üüri maksis härra Kardakov täpselt. Kuigi ma ei tea, kas tal iial mõni raamat ka ilmus. Vähemalt mulle ei näidanud ta kunagi ühtegi.“ Behnke tundus peaaegu et solvunud. Rath kujutas ette, et ka tema eelkäijal tuli perenaise lähenemiskatsetele vastu panna.

„Ilmselt oli see äsjane visiit ka pigem minu eelkäijale mõeldud?“

„Kindlasti!“ Elisabeth Behnke kallas endale ja oma värskeimale üürnikule teed.

„Ma usun, et selle mehe nimi on Boriss. Ütleb see teile midagi?“

„Pole aimugi. Siin käib palju venelasi sisse ja välja.“

„See kena Boriss lõhkus riidekapi ära. Ehk härra Kardakov on nii sõbralik ja hoolitseb selle parandamise eest.“ Või ostab mulle parem kohe uue kapi, mõtles Rath. Tume monstrum ta toas meenutas rohkem pihitooli kui kappi.

„Härra Kardakov?“ Behnke tõi seinakapist pooliku rummipudeli ja valas. Heldelt. „Kui ma teda kunagi peaksin kohtama. Ta kolis eelmine kuu ülepeakaela välja. Sestsaati pole ma teda enam näinud. Kuigi ta jäi kuu üüri võlgu ja terve kelder on tema kola täis. Ma olen talle uuele aadressile juba mitu korda kirjutanud. Arvate, et ta on vastanud?“

„Mis ta eesnimi on?“

Naine vaatas Rathile otsa ja ta silmisse ilmus lootus. „Mõtlete, et saate midagi teha? Ta nimi on Aleksei. Aleksei Ivanovitš Kardakov.“

Rath noogutas. Selle nime too Boriss ütleski.

„Võib-olla tal tekib veidi enam austust, kui politseist kuuleb,“ arvas lesk ja ulatas Rathile tassi. „Jooge. See teeb head pärast niisugust ehmatust. Kuigi te olete sellega ehk harjunud, te olete ju politseinik.“

Rath ei saanud täpselt aru, mida naine sellega öelda tahtis: kas ehmatuste või alkoholiga harjunud? Võib-olla nii üht kui teist, arvas ta ja jõi.

Uuhh, rummiga polnud perenaine koonerdanud! Rath kahtlustas korraks, et naine tahab ta purju joota, kuid nägi siis, et too omagi tassi ühe sõõmuga alla kallas.

„Veel?“

Rath jõi tassi tühjaks ja noogutas. Tal oli millegipärast tunne, et väike joove kuluks ära küll. Mitte niivõrd kummalise külalise, kuivõrd unenäo pärast, mis tal ikka veel kuklas istus. Natuke rummi veres laseks ehk rahulikumalt magada.

„Jätke see tee ära,“ ütles ta ja ulatas naisele oma tassi.

Kui ta järgmisel hommikul ärkas, näitas äratuskell kolmveerand üheksa. Rath ajas end järsult püsti ning hoidis peast, mis pärast ootamatut pingutust kõvasti tagus. Mida ta siis jõi? Ja eelkõige, kui palju? Vähemalt oli ta omas voodis. Alasti. Ta vaatas rähmaste silmadega ringi. Plaadimängija peal tiirutas plaat mõttetuid ringe ja kõlar kriiksus vaikselt. Rath kobas öölaual telefoni järele ja oleks ennast äärepealt juhtmesse mässinud. Wolteri numbrit teadis ta une pealt. Onkel võttis vastu ja Rath pomises telefonitorru oma vabanduse. Teiselt poolt kostis naeru.

„Sa ei tundu terve olevat, vanapoiss. Lõid väheke üle aisa, mis?“

„Esimene öö üle nädala, mida ma Hermanstrassel ei veetnud.“

Rath oli kuus ööd veetnud Neuköllni kopitanud korteris ning jälginud Königi ateljee tulekuid ja minekuid. Tegi tööd, mida keegi teine üldiselt teha ei tahtnud.

„Õigus. Sa oled vaba päeva ära teeninud.“

Wolter pani ette need ületunnid välja võtta, mis Rath oma jälgimisnädalal kokku oli ajanud. „Mulle meeldiksid sa väljapuhanuna rohkem,“ ütles ta. „Jää täna koju.“

Rathil polnud selle vastu midagi. Ta pani toru ära, kavatsedes külge keerata ja edasi magada, kuid ehmatas millegi sooja peale, mis teki all talle vastu puutus.

Mingi käsivars!

Mis eile juhtus? Kas ta võttis Behnke siia kaasa? Ta pingutas oma valutavat pead, kuid parimagi tahtmise juures ei meenunud talle midagi. Taas tuli meelde unenägu ja see võõras venelane, kes tal kapi puruks lõi. Siis ta jõi koos majaperenaisega teed … ja rummi … ja vennastus …

Oo, ei!

Rath tõmbas teki eemale. Aeglaselt ja oodates halvimat. Käsivarre juurde kuulusid blondid lokid, kus läigatas hõbehalli. Ei olnud uni.

Elisabeth Behnke lebas tema voodis!

Kuidas see võis juhtuda? Viimane, mida ta suutis meenutada, oli hetk, mil naine tegi ettepaneku sinatada, pärast seda, kui rummipudel tühjaks oli saanud ning nad Danziger Goldwasseri kallale asusid. Nad olid suudelnud, seda ta veel mäletas. Nagu sinasõpruse joomisel ju kombeks on. Aga kui kaua? Ja kuidas? Ja mis edasi? Ühtki küsimust ta vastata ei osanud. Ainus vastus oli majaperenaine, kes tema kõrval voodis lamas ja parajasti oma lopsakat keha hommikuvalguses sirutas. Naine vidutas silmi, siis ärkas. Tõmbas teki rindadele.

„Tere hommikust,“ ütles Rath ja katsus seejuures mitte sarkastiliselt kõlada. Nii hästi kui oskas.

„Tere hommikust.“ Naise hääl oli vaikne ja peaaegu häbelik. Noh, vähemalt on ka temal piinlik, mõtles Rath.

„Jumal küll!“ Naise pilk oli langenud kellale, mis näitas üheksa. „Juba nii palju! Ma oleksin pidanud juba ammugi hommikusööki tegema! Weinert kindlasti kaebab!“

Ta tegi katset üles tõusta, tekki riietusena kasutades, kuni märkas, et ta seejuures Rathi mehetunnused paljaks kiskus. Ta kõhkles püstitõusmise ja pikaliheitmise vahel, kuni keegi uksele koputas. Kähku oli Elisabeth Behnke üürniku voodis tagasi, tekk üle pea.

„Jumal küll! See on Weinert!“ kuulis Rath summutatud sosinat.

Uks läks aeglaselt lahti, kuigi Rath polnud öelnud „Sisse“ või üldse ühtki sõna. Ning tõesti pistis Berthold Weinert oma uudishimuliku pea uksest sisse.

„Tere hommikust, laiskvorst,“ ütles ta ja pilgutas Rathile mõistvalt silma. „Äkki saad mulle paar marka laenata? Behnket pole täna hommikul näha, muidu pressiksin temalt välja. On vist haige, pole isegi hommikusööki teinud. Aga ma pean toimetusse minema ja seal pole …“

„Võta ise.“

Rath osutas jakile, mis korralikult riidepuul rippus. Erinevalt hommikumantlist, mis koos pidžaamaga põrandal kortsus hunniku moodustas – poolel teel ukse ja voodi vahel. Rath lootis kõigest jõust, et Weinert ei avasta perenaise öösinist särki, mis lebas teisel pool voodit.

„Kas su tüdruk on läinud?“ küsis žurnalist, samal ajal põuetaskust rahakotti otsides, ning pilgutas Rathile veel kord silma. See vandenõulase ilme hakkas Rathile närvidele käima. „Vaata, et sa vahele ei jää. See Behnke passib peale nagu hagijas. Mina saadan enda oma alati juba õhtul koju. Mis kindel, see kindel. Aga teil siin kestis ju poole ööni! Muusika ka veel! See Behnke viriseb ju isegi päeval su neegrimuusika üle!“ Weinert vaatas ringi, nagu võiks Elisabeth Behnke iga hetk uksest sisse tulla, ja jätkas sosinal: „Kõigepealt ütle oma tüdrukule, et järgmine kord olgu tasem. Ta ju itsitas nii et … Ja mitte ainult …“ Mees tõmbas rahakotist kümnemargase. „Mitte et minul sellest midagi oleks, aga ära sa Behnkel lase iial midagi kuulda!“ Weinert pilgutas viimast korda silma ja lahkus toast.

Kui Rath teki ära tõmbas, avastas ta, et Behnke oli näost punane.

„Jumal küll, loodame, et see pläralõug haisu ninna ei saanud,“ ütles ta.

„Ei tundunud küll nii,“ ütles Rath. „Kas te tõesti itsitasite öösel nii palju?“

„Kas me mitte sinasõprust ei joonud?“ Naise hääl oli veidi solvunud.

„Sellega me ilmselt pakkusime veidi üle.“

„Me oleme täiskasvanud inimesed, härra Rath! Tähendab, Gereon,“ ütles Behnke ja näis jälle sama energiline, nagu ta perenaisena ikka oli. „Mulle sobib sama hästi kui sulle, et see öö meie vahele jääks. Aga mis olnud, see olnud. See ei tähenda, et peaksime korraga käituma, nagu me ei tunnekski teineteist.“

„Vabandust,“ ütles Rath. Naise temperamendipuhang meeldis talle. Ta märkas, et see erutas teda ja ta tõmbas teki kõvemini ümber.

Behnke tõusis üles. Ilmselgelt oli ta leppinud, et mees teda paljalt näeb, ta ei teinud midagi, et oma alastust varjata. Naise külluslikud kurvid ajasid erutuse veel suuremaks, isegi siis, kui need juba öösärgi varju olid kadunud. Mees keeras teise külje.

„Ma teen hommikueinet,“ ütles naine ja lahkus toast. Jumal tänatud.

Rath lebas veel mõne aja voodis ja mõtles järele. Elisabeth Behnke oli peaaegu kümme aastat temast vanem. Tema mees oli 1917. aastal Aisne’i all langenud. Rathile meenusid naised garnisonilinnast. Tookord, 1918. aasta suvel pärast baasväljaõpet ootasid nad kutset rindele – ning tundsid, et võib-olla on nüüd alanud nende noore elu viimased päevad. Nad olid värske kahuriliha, kes heideti eesliinile. Talle meenus tollane kirg. Elujanu, mis toitus surmahirmust. Higised kehad rüselesid voodites peaaegu meeleheitlikult. Kõik naised olid neist vanemad. Kümme aastat ja enam. Peaaegu kõigil oli abielusõrmus sõrmes. Nende mehed võitlesid rindel või olid juba langenud.

Rath oli just kaheksateist saanud, kui teda veel sõtta kutsuti. Mobilisatsioonikäsk oli talle tundunud surmaotsusena. Ta pidi mõtlema Anno peale. Too ju ei teadnud, et käsil oli viimane sõja-aasta, ta võis vaid palvetada, et see hullus varsti lõpeks. Ema nuttis, kui noorim poeg, univorm seljas, raudteejaamas hüvasti jättis. Ta ei tahtnud veel üht poega kaotada. Vanim oli langenud esimestel sõjapäevadel. Täiuslik Anno, igavene eeskuju! Üht asja aga väikevend Gereon tema moodi teha ei tahtnud: Gereon kavatses sõjas ellu jääda!

Selle soovi ja vähese lootusega saabus ta garnisoni. Ahastav ootamine. Nad tundsid end nagu surmamõistetute kambri vangid. Ja siis oli sõda korraga läbi. Enne veel, kui saabus rindekäsk, enne kui ta oleks saanud vaenlase pihta ainsagi lasu teha. Teade Kieli tapatalgutest oli kiiresti nendeni jõudnud. Moodustati soldatinõukogud. Kui Rath mõistis, et siin ühtki desertööri enam ei vahistata, ajas ta lihtsalt mundri maha ja sõitis koju. Tagasi Kölni. Seltsimehed aga jätkasid sõjamängu, käisid vabakorpuste koosseisus maa läbi, võitlesid nii kommunistidega kui ka revolutsiooni vastu. Kapral Gereon Rath aga kuulas isa sõna ning hakkas politseinikuks. Talle anti jälle relv. Lisaks kirjutuslaud, mille taga oli enne sõda istunud Anno Rath.

Ta sukeldus mälestustesse ja vahtis aknast välja. Väljas paistis päike, oli esimene oma nime vääriv kevadpäev. Rath üritas oma pohmeluses peaga selgelt mõelda. Korraga tõusis ta püsti ja läks vannituppa. Ta vajas tungivalt dušši.

Alles värske õhk ajas peavalu minema. Rath hingas sügavalt ja otsis välja sedeli, mille Behnke talle oli jätnud. Luisenufer. Aleksei Ivanovitš Kardakovi uus aadress oli Kreuzbergis. See tänavanimi oli kõikidel aegadel samaks jäänud. Veel mõne aasta eest kulges siin Luisenstadti kanal Urbanhafeni ja Spree vahel. Nüüd mängisid lapsed sel hiiglaslikul liivaväljal, mille linn oli rajanud täis aetud sadamabasseini kohale. Naer ja kilked täitsid karget õhku. Pärast lõputult pikka talve näis viimaks kevad tulnud olevat. Berliini talve vihkas Rath sestsaati, kui ta ühel hirmus külmal märtsipäeval Potsdami vaksalis kaugrongist väljus ning Potsdami väljakul lumetuisu ja liikluskaose kätte jäi. Külm oli tänavate kuningas kuni aprillini. Nüüd võttis linn tasapisi sõbralikumat ilmet. Rath lausa nautis lühikest jalgsirännakut Kottbusser Tori vaksalist.

Ta silmitses fassaade üksteise järel. Kõrts, juuksur, piimapood. Ta pidi veel kord sedelilt majanumbrit vaatama.

Hommikueine koos Elisabeth Behnkega ei kukkunudki nii hull välja, kui ta kartis. Nad vestlesid ainult märatseva venelase teemal ega puudutanud silpigi sellest, mis juhtus, võis juhtuda või oleks võinud juhtuda. Rath lubas naisele, et võtab Kardakovi jutule. Võlgu oleva üüri pärast, koli pärast keldris ja katkise kapi pärast. Ja sellepärast, et otsis põhjust vabal päeval välja minna.

Õige maja oli kohe piimapoe kõrval. Üle Wassertorplatzi viadukti kolistas parajasti rong, kui Rath majauksest sisse astus. Ta uuris postkaste, ka hoovimajade omi, kuid Kardakovi nime ta ei leidnud, üldse natukenegi venepärasemat nime mitte. Ta kontrollis sedelit. Aadress klappis. Majanumber ka.

Rath kontrollis ka kahe naabermaja kirjakaste, kuid siin oli sama lugu: mitte ühtki venelast. Kas mees varjas ennast, et mitte üüri maksta? Võib-olla polnud ta lihtsalt veel nimesilti ära vahetanud. Rath läks tagasi esimese maja juurde. Uks avanes täpselt siis, kui ta kohale jõudis. Talle vaatas otsa ühtaegu üllatunud ning umbusklik nägu.

„Otsite siin keskit või?“ Mees oli väike ja habras. Kaabu tundus kitsukese näo kohal liiga suur. Võimsad vuntsid niisamuti. Revääri küljes oli mehel väike teraskiiver.

„Võib nii öelda küll.“ Rath võttis sedeli ja luges ette. „Aleksei Ivanovitš Kardakov.“

„Põle kunagi kuuld. Siin piaks elama või?“

„Vähemalt selle aadressi on ta andnud.“

„Ah, venelastega ei tia kunagi.“

„Aga kas teie elate siin majas?“

„Ma ei pia seda teile küll ütlema.“

„Võib-olla siiski peate: kriminaalpolitsei!“ Rath lehvitas oma töötõendit. Ta oli otsustanud oma ametiautoriteeti kasutada ka sel vabal päeval.

„Ia küll, ia küll!“ Mees tõstis käed rahustavaks žestiks. „Mis te siis tiada tahate?“

„Kas teile on viimastel nädalatel midagi silma torganud? Kas siia on uusi inimesi kolinud?“

„Põle aimugi.“

„Võib-olla mõne teise nime all.“

„Einoh, mina küll ei tia. Mis ta siis on teind?“

„Lihtsalt rutiinne küsitlus.“ Rath juba kahetses, et oli oma töötõendit näidanud. Ta pidi nüüd uudishimulikust tegelasest, kes teda ilmselgelt aidata ei osanud, kuidagi lahti saama, enne kui tolle uudishimu veel suuremaks kasvab. „Tänan teid väga abi eest.“

„Põle tänu väärt. Ikke teie teenistuses.“

Rath oli juba ümber pöördunud, kui mees talle hüüdis: „Üks moment, vahtmeister!“

Rath jäi seisma.

„Järsku te olete selle mürgli pärast siin?“

„Mürgli?“

„No kesköösi siin üks tagus vasta uksi nigu ull, keegi ei saand magada. Siis kaks tükki siin veel kaklesid. Ma ütlen – no nii valjusti et! Ma juba mõtlesin, et löövad üksteist päris maha!“

„Nii?“

„No need olivad venelased. Sada protsenti. Järsku oli see ka, keda te otsite. Aga siin tema ei ela. Kindel see. Siin elavad ainumalt korralikud inimesed.“

Rath puudutas oma kaabuserva.

„Palju tänu.“

Imelik, mõtles ta üle Skalitzer Strasse minnes ja Kottbusser Tori poole siirdudes. Paistab, et tema polnud ainus, kes öösel selle venelase pärast magada ei saanud.