Читать книгу Võit viha ja ärrituvuse üle - William Davies - Страница 4

Väga oluline on teada saada, mis teid vihale ajab, sest kui tahate oma vihaga midagi ette võtta, tuleb just sellest alustada. Teades, mis asjad meid vihastavad, saame neid vältida (kui see on võimalik!) või välja mõelda, kuidas oleks parem reageerida nendega kokku juhtudes.

Mida me siis otsime? Räägitakse, et inimesed on erinevad, aga tegelikult on asju, mis igas inimeses viha tekitavad. Tuletage meelde esimeses peatükis öeldut, et viha iseenesest pole midagi lubamatut, kuni see on sündmusega kooskõlas. Halvasti tuntakse end siis, kui juhtunule reageeritakse ebaproportsionaalselt, kui ollakse põhjendamatult käre, vihane selle peale, mis enamikku inimesi lihtsalt natuke ärritaks, minnakse täiesti endast välja mõne asja pärast, mille üle enamik inimesi ainult veidi pahandaks.

Ärritajad, kahjud, üleastumised

Mis meid siis vihale ajab? Põhjused võib jagada kolmeks: ärritajad, kahjud ja üleastumised.

Ärritajad

Elus on lõpmatult palju ärritajaid. Hiljuti oli mul juttu Pamiga, kes ütles, et ei suuda enam taluda seda, kuidas tema mees sööb. Naist ajas lihtsalt marru, kuidas mees toitu närides valjusti matsutas. Nagu sageli juhtub, pani ta nüüd, mil oli seda märganud, matsutamist tähele igal söögiajal, ja see tegi olukorra kümme korda hullemaks. See sümboliseeris kõike, mis naise arvates oli valesti nii mehe (enesekeskne, ahne) kui ka nende abielu juures (naise arvates oli mees temast täiesti erinev inimene). Ärritada võib nina luristamine, nuuskamine, köhimine. Tean seda omast käest. Koolitusi läbi viies tuleb mul mõnikord veeta kolm päeva umbes tosina inimesega. Juhtub, et kaheteistkümnest osalejast ühel on krooniline kuiv köha, mis kestab kõik need kolm päeva ja kauemgi veel. Mind on see alati kohutavalt ärritanud. Köha võib olla õige vali, mõnikord paistab inimene tahtlikult kõvasti köhivat just sel hetkel, kui mul on midagi eriti olulist selgitada! Mul tuleb öeldut korrata ja kogu efekt läheb kaotsi. (Ma ravisin end sellest tundlikkusest terveks, saades aru, et väga sageli oleks köhijal olnud täielik õigus nendeks kolmeks päevaks haiguse tõttu hoopis koju jääda. Seega hakkasin tema köhivat kohalolekut võtma kui komplimenti iseendale: tõendina sellest, et ta lihtsalt ei raatsinud koolitusest loobuda. On see tegelikult tõsi või mitte, ei lähe mulle korda. Mulle tundub, et see on tõsi – või vähemalt võib tõsi olla – ja ma olen sellega rahul.) Üks suurepärane ärrituse allikas on naabrid. Korterid ja linnamajad pakuvad mitmesuguseid võimalusi üksteise ärritamiseks. Pärast abiellumist elasime naisega majas, kus oli kuulda, kuidas naabrid pistikuid seinakontakti sisse panid ja välja võtsid, see kostis nii hästi, nagu oleksime olnud nendega ühes toas. See ei ole iseenesest veel kuigi suur ärritaja, aga leidub hulganisti võimalusi tõsiseks ärritamiseks: vali muusika, kõrgendatud hääled, pildikonksude jaoks seintesse aukude toksimine, meisterdamisega kaasnevad helid, pallimängud tänaval (ja teie aias) ja nii edasi ja nii edasi. Ja nii juhtub küllalt sageli, et naabrite tekitatud alaline ärritus teeb inimeste elu õnnetuks.

Kahjud

Teised inimesed võivad oma käitumisega põhjustada teile kahju, mida võib mõõta otseselt rahas, aga see võib olla ka ajakulu, teie maine kahjustamine või midagi muud. Ühesõnaga, keegi teeb midagi, mille tulemus tekitab teile ühel või teisel moel kahju, ja see ajab teid vihale. Näiteks võib tuua vanemad, kes vihastavad, kui nende lapsed mõne asja ära lõhuvad (uute ostmiseks tuleb teha lisakulutusi); abikaasa, kes vihastab, et olete auto hunnikusse sõitnud (selle parandamiseks kuluva raha või suurenenud kindlustusmakse pärast).

Huvitaval kombel on viha põhjused mõnikord seotud meie varasema kogemusega. Sue rääkis mulle, kui vihane ta oli, kui tema 13aastane poeg kruusi kogemata köögipõrandale puruks pillas. Kui küsisin, miks ta vihastas, vastas ta: „Asi on selle asendamiseks kuluvas rahas, poiss käitub, nagu kasvaks raha puu otsas, mõtleb, et iga asja asemele tuleb kohe uus.” See tundus mulle kummaline, sest Sue polnud kaugeltki vaene ja talle oli täiesti taskukohane katkiläinud kruusi asemele uus muretseda. Aga ta pole alati jõukas olnud, kunagi tähendas uue kruusi ostmine talle olulist väljaminekut, ja see mõtlemisviis elas temas edasi. Vanad kombed on visad kaduma. On teinegi võimalik seletus, mille juurde mõne aja pärast jõuame.

Judy rääkis, kuidas ta oma 5aastase tütrega polikliinikus käis. Ta jõudis kohale täpselt kella kaheks, nagu määratud, aga pääses vastuvõtule alles kell neli. Ta sai maruvihaseks, kui avastas, et viimane kui üks inimene oli kutsutud vastuvõtule kella kaheks, polikliinik aga oli avatud kella kahest kella viieni. Haigla juhtkond oli oma töö nii korraldanudki, et osa inimesi pidi kolm tundi ootama. Judy sai sellest kahju, tal jäi tegemata mitu kiiret kodust tööd, ta pidi kaks tundi järjest oma viieaastast tütart lõbustama, et too ei tüdineks ega muutuks rahutuks; ta tundis end alandatuna selle pärast, et haigla juhtkonnal oli täiesti ükskõik, kas lasta haigetel oodata tunni, kaks või kolm.

Elektrik Allan vihastas, sest tal kästi tööl liiga palju teha. Tema boss palus üsna otsekoheselt: „Kas sa saad ühe lisaväljakutse teha kliendi juurde, et lülitid korda teha?” ja oli valmis ka selleks, et Alan keeldub. Ülemus oleks võinud sama hästi ka mõnda teist elektrikut paluda. Ometi oli Alan vihane selle palve tekitatud kahju pärast.

Mis kahju see oli? Tal oli valida, kas kaotada aega, tehes lisatööd, mis tema päevakavasse ei mahtunud, või tunda end süüdi, et pidi keelduma täitmast ülemuse otsest palvet. Kahtlemata pidi Alan õppima enesekehtestamisvõtteid, et suuta süütundeta ei öelda. Ma olen kohanud inimesi, kes ärrituvad ja saavad väga vihaseks, kui partner teiste ees neile vastu vaidleb. Enamasti on siin tegemist alandusega – eriti kui vastu vaieldes vihjatakse, nagu oleks esimene kõneleja valetanud, isegi kui tegemist on väikse süütu vale või liialdusega, et muidu igavat lugu huvitavamaks muuta. Nigel võis marru minna ka kõige väiksemast vasturääkimisest. Ta tõi näiteks juhtumi, kui tema ja ta naine rääkisid sõpradega juttu, mille käigus Nigel meenutas üht läinud kolmapäeval juhtunud lugu. Niipea kui ta jõudis öelda „kolmapäev”, katkestas naine, et teda parandada: „Ei, see oli eelmine teisipäev.” On raske ette kujutada, miks taoline katkestamine võiks kedagi vihastada: pole ju teisipäeva ja kolmapäeva segiajamises midagi alandavat. Võib-olla oli tegemist lihtsa ärritajaga (tema mõtte katkestamisega) – aga võib-olla hoopis millegi muuga – üleastumisega.

Üleastumised

Üleastumise puhul on tegu reeglite rikkumisega. Võib-olla oli Nigel endale reegliks võtnud, et mees ja naine ei tohi teiste inimeste ees omavahel vaielda – mis on iseenesest üsna tavaline reegel. Kui seda reeglit korduvalt rikuti, sai ta alati vihaseks. Teine väga üldine reegel heade sõprade ja partnerite vahel on see, et teile usaldatud saladusi tuleb hoida. Teisisõnu, kui teie partner teab midagi teie kohta selle tõttu, et ta on teie partner, ei tohiks ta seda teistele edasi rääkida. See võib puudutada teie tervist, teie sümpaatiaid ja antipaatiaid või midagi muud teie kogemuste või arvamuste kohta, mida te olete usaldanud ainult oma kõige lähedasemale inimesele. Taolist usalduse murdmist peetakse üldiselt lubamatuks, suureks üleastumiseks – üheks kõige kiiremaks viisiks, kuidas oma partnerit lõplikult vihale ajada. Ilmselt räägib üleastumisest ka esimeses peatükis toodud lugu mehest, kes vihastas tema autoraadiot varastada üritanud nooruki peale. Tollel juhul ei rikkunud noormees üksnes kõnealuse mehe jaoks kehtivat reeglit: ta rikkus seadust, mis on üleastumise juriidiline kajastus.

Need kolm kategooriat ei välista üksteist: nad võivad esineda ka koos. Näiteks, kui teie partner flirdib kellegagi, kes talle meeldib, peetakse seda tavaliselt üleastumiseks; teiste sõnadega, see on paljude inimeste põhimõtetega vastuolus. Aga sellega käib kaasas ka kahju – see alandab teid, jättes mulje, nagu teie partner ei oleks teiega millegipärast rahul ja otsib seepärast mujalt lohutust. (Mõistagi ei pruugi see olla tõsi; aga sageli kiputakse seda niimoodi nägema.)

Teine taoline näide oli Sue poja juhtum, kes kogemata kruusi maha pillas ja selle ära lõhkus. Võib-olla oligi nii, nagu ema ütles: teda vihastas see, et pidi uue kruusi ostmiseks raha kulutama, aga arvestades, et Sue võis seda endale lubada hinnale tähelepanu pööramata, ei ole see põhjendus usutav. Aga võib-olla vihastas ta hoopis selle peale, et poiss rikkus kirjutamata reeglit, mille kohaselt lähikondsetele ei tohi asjata tüli teha. See oli selge hoolimatus, mis Sued vihastas.

Kokkuvõtteks

• On oluline, et te teaksite, mis asjad teid vihastavad, sellest teadmisest on teil edaspidi kasu.

• Võib eristada kolme liiki nähtusi, mis inimesi vihastavad: ärritajad, kahjud ja üleastumised.

• Ärritajaid on lõputu hulk: inimesed jätavad pidevalt uksi lahti, naabrid käratsevad; mõni matsutab süües liiga valjult, teine köhib valel hetkel.

• Samuti teevad inimesed hulgaliselt asju, mis meile kahju toovad: meie lapsed lõhuvad asju, mistõttu kannatame rahalist kahju; meie partnerid vaidlevad meile vastu, alandades meid; oleme sunnitud tegema ettenägematuid asju, mis kulutab meie aega.

• Nagu kõigil, on ka teil reeglid, millest teised peaksid teie arvates kinni pidama. Kui keegi neid reegleid rikub, on tegemist üleastumisega. Võite vihastuda, kui näete üleastumist või arvate, et tegemist on üleastumisega. Ja muidugi kaasneb üleastumisega ka viha.

• Mõni asi, mis meid vihastab, võib kuuluda samaaegselt eri liikidesse. Näiteks võib meid vihastada, kui laps midagi lõhub, sest oleme sunnitud tegema kulutusi lõhutud asja asendamiseks uuega, aga võime vihastada ka seetõttu, et meie arvates ei olnud laps piisavalt hoolikas.