Читать книгу Võit viha ja ärrituvuse üle - William Davies - Страница 5

Mõnikord tundub meile, et maailm on pilgeni täis ärritajaid: inimesi, kes teevad asju, mis meid kahjustavad; inimesi, kes rikuvad reegleid, mida me oleme endale kehtestanud – aga miks me siis ei ela alalises viha- või raevuseisundis?

Sisemised ja välised pidurid

Tuletage meelde Judyt, kes läks oma põngerjaga polikliinikusse ja oli sunnitud seal kaks tundi ootama. Ta kirjeldas mulle seda kui olukorda, mis teda on elus kõige rohkem vihastanud. See tekkis mitmesuguste asjaolude kokkulangemisel. Kohale jõudes ta nägi, et ooteruum on inimesi täis, aga arvas, et küllap on mitu arsti ja õde tööl, nii et varsti saab kõik korda. Tasapisi nägi ta, et vastupidi, järjekord liigub väga aeglaselt, ja kui ta teistega jutule sai, siis selgus, et kõik nad olid vastuvõtule kutsutud kella kaheks. See põhjustas viha kasvamise üsna rahulikust seisundist „päris pahaseks” saamiseni. Esialgu veel mitte „ülekeeva vihani” – see tuli siis, kui tollel päeval ainsatena tööl olnud arst ja õde tegid kella kolme ajal teepausi. Võite küsida, miks nad poleks pidanud seda tegema, enamik meist teeb lõuna ajal väikese vahe, pealegi olid nad kõvasti tööd teinud. Tõesti, miks ka mitte, aga Judyt ärritas, kuidas nad seda tegid. Nad istusid lobisedes vastuvõturuumis, uks pärani lahti, nii et kõik patsiendid said nende lõunavaheajast osa. Suurem osa emasid ärritus järjest rohkem, samal ajal kui arst ja õde otse nende silme all oma teest suurt mõnu tundsid. Pole siis ime, et selleks ajaks, kui Judy oma pisitütrega arsti kabinetti sisenes, oli ta vihast sinine. Aga kas ta ütles arstile, mida ta sellest kõigest arvab? Ei, ta ei öelnud selle kohta sõnakestki. Kummaline on see, et isegi nüüd, kui sündmusest on kümme aastat möödas, hakkab ta juhtumit meenutades pahameelest pulbitsema. Ta oli nii vihane. Aga ometi ei öelnud ta seda arstile, kui tema vastuvõtule pääses. Miks ometi? Lühidalt öeldes: pidurite tõttu. Mitte et Judy oleks kuidagi allasurutud inimene, teda hoidsid tagasi temas tööle hakanud pidurdusprotsessid, midagi enesekontrolli taolist. Võime ette kujutada, mis mõtted tal peast läbi käisid: „Kui ma arstiga pahuksisse lähen, kas mu lapsuke saab siis kõige paremat ravi, mida arst suudaks anda?” Judy kinnitab, et see oli tõepoolest peamine mõte, mis tal pähe tuli. Aga ta tunnistab ka teisest pidurdust, nimelt: „Sa ei tohi arstide peale vihastada.” Õige või vale, aga ta oli enda jaoks sellise reegli kehtestanud ja ta pidas sellest kinni isegi siis, kui arst teda halvasti kohtles. Seda teisest pidurdust („arstide peale ei vihastata”) nimetatakse sisemiseks pidurduseks: teiste sõnadega, see on pidurdus, mis eksisteerib ainult meie mõtetes. Puudub väline ähvardus. Judyt ei takista arsti peale vihastamast hirm, et politsei võiks teda selle eest vahi alla võtta – see on vaid endale kehtestatud sisemine reegel. Kuidas on lugu esmase pidurdusega, mis ütles, et äkki ei saa laps piisavalt head ravi, kui ema arstiga pahandab. See on väline pidurdus, kuna selle põhjustas hirm tagajärgede ees, mis ei lasknud oma vihale voli anda. Vaadakem nüüd esimeses peatükis toodud näidet, kus David tuli ümber nurga ja nägi, kuidas teismeline tema auto akna katki lõi ja sealt autoraadiot hakkas välja võtma. David rääkis, et kui ta oli poisi kinni püüdnud ja talle kaksiratsa otsa istunud, siis oli ta olnud lausa pimestatud vihast selle kurikaela vastu, kes arvas, et võib minna ja võtta asju, mis talle ei kuulu. Miks ta siis nüüd, kui nooruk oli tema võimuses siruli maas, teda ära ei kägistanud või ta pead vastu kõnniteed puruks ei löönud? Siingi on tegemist pidurdusega, aga kas sisemise või välisega? Kas see oli hirm, et ta ise satub kohtu alla palju tõsisema süüdistusega kui vargus, või oli see sügavasti juurdunud reegel, mis ütles, et teise inimese pead ei peksta vastu kõnniteed, ükskõik mida ta ka teinud ei oleks.

Kes teab? Võimalik, et nii üks kui ka teine. Igatahes illustreerib kirjeldatud juhtum taolise pidurduse jõudu, sest David oli oma kirjelduse järgi raevust meeletu.

Teine näide sisemise pidurduse jõust – neist lihtsatest reeglitest, mida me endale kehtestame – pärineb kõrtsmikult, kellega hiljuti jutlesin. Kõrtsmik kirjeldas, kuidas üks tema klientidest teisega kõvasti vaidles ja lööma tikkus. Mees, kellele see hoop mõeldud oli, astus sammu tagasi, tõstis rahumärgiks käed ja ütles: „Kuule, kuule… ma olen juba üle neljakümne.” Kõrtsmiku sõnutsi peatas see ütlemine kähmluse juba eos, sest kallalekippuja üritas oma mälusoppides sobrades välja selgitada, kas tõesti mõni reegel keelab löömast üle neljakümne aastast inimest. Huvitav küll, aga selleks ajaks, kui ründaja leidis, et taolist reeglit ei ole tegelikult olemas, oli suurem viha lahtunud ja – suureks kergenduseks obaduse saajale – astus ta lihtsalt eemale.

Pidurid viha pärssijana

Niisiis on pidurdused tegelikult suurepärased – nagu autopidurid, mis hoiavad meid liiga kiiresti liiga kaugele minemast. Selles raamatus vaatame edaspidi, kuidas pidureid oma huvides ära kasutada. Seega võiks kohe harjuda mõttega, et pidurid pole mitte üksnes vajalikud, vaid ka äärmiselt kasulikud mehhanismid, mis on inimese ajju sisse ehitatud. Tuleb rõhutada, et „piduritel”, millest siinkohal juttu, ei ole midagi ühist pärsitud või endassesulgunud olekuga. Pärsitud ehk inhibeeritud inimesel on takistusi mitte üksnes viha, vaid ka igasuguste muude emotsioonide väljendamisel, nii et ta võib paista külm, eraklik, endassesulgunud ega suuda „end lõdvaks lasta”. Aga oma viha vaoshoidmiseks on pidurid – nii sisemised kui ka välised – just need, mida vajame. Vaadakem näiteks inimest, kel pole pidurid piisavalt arenenud ning kes seetõttu sattus lõpuks vanglasse, kus minagi temaga vestlesin. Brian jutustas, kuidas ta ühel ööl baaris seisis ja sõbraga napsitas. Ta oli joonud neli või viis pinti õlut, kui see juhtus. Brian tõstis õllekruusi parasjagu suu juurde, kui keegi tema küünarnukki müksas, nii et suur osa õlut läks mitte suhu, vaid ka näkku ja rinnale. Järgmine, mida Brian mäletas, oli see, et ta lõi kruusi vastu baariletti puruks ja siis mehele näkku – millega tekitas mõistagi väga raskeid vigastusi. Brianile läks see vihahetk maksma viis aastat vanglat. Ründaja pidurdusmehhanismid ei olnud piisavalt arenenud ja selle tõttu kannatasid mõlemad mehed. Need pidurid võinuksid olla nii välised (lõpetan vanglas, mind visatakse baarist välja, kutsutakse politsei) kui ka sisemised (pole õige inimesi rünnata). Muidugi pole enamiku inimeste jaoks vähearenenud pidurdusprotsesside tagajärjed nii rasked kui kirjeldatud juhtumil: tagajärjeks võib olla elu, mida päevast päeva mürgitatakse teiste inimeste närvidel mängimisega. Seega on ülimalt kasulik lähemalt tutvuda pidurduste ja muude võtetega, mida käsitletakse selles raamatus edaspidi. Esialgu piisab teadmisest, et nad on olemas ja et neil on meie elus oluline osa.

Mis meid tagasi hoiab?

Nüüd, mil oleme näinud, kuidas pidurid toimivad, peaksime aru pidama, mis inimesi vaadeldud olukordades on tagasi hoidnud. Miks ei söösta inimene, kes naabrite juurest valju muusikat kuuleb, kohe nende juurde vihaselt õiendama? Vastus: sisemised pidurid: „Naabritega peab kannatlik olema”; välised pidurid: „Kui ma nii teen, tuleb ka tema kohe õiendama, kui minu juurest mingit lärmi kostab, ja kindlasti hakkab ta mööda naabreid käima ja mind mustama.”

Miks Pam oma matsutavale mehele midagi ei ütle? Vastus: sisemised pidurid: „Ma pean vähem nurisema, see on lõpuks tühine asi”; välised pidurid: „Eks mul ole ka halbu harjumusi. Kui ma tema söömise kallal närin, hakkab tema hädaldama kõigi asjade üle, mis teda minu juures häirivad.”

Kui mind pahandas, et inimesed minu loengu ajal köhivad, miks ma siis ei vihastanud nende peale ega käskinud neil vait jääda või ära minna? Vastus: sisemised pidurid: „Ma ei tohi olla jäme inimestega, kes on tulnud mind kuulama”; välised pidurid: „Kui ma seda teen, valitseb siin järgmisel kolmel päeval nii jäine õhkkond, kuna kõik teised on surmani hirmul, et võivad kogemata köhatada.”

Miks Nigel naisele vastu ei nähvanud, kui naine teiste ees talle vastu vaidles? Vastus: sisemised pidurid: „Oma musta pesu ei pesta teiste ees”; välised pidurid: „Inimesed hakkavad sel juhul minust veel halvemini mõtlema.”

Miks elektrik Alan, kellele anti liiga palju tööd, ei öelnud oma ülemusele otse ära? Vastus: sisemised pidurid: ülemus oleks võinud hakata temasse halvasti suhtuma, ja kui kedagi peaks olema vaja koondada…

Kokkuvõtteks

• On äärmiselt oluline, et õpiksime oma viha kontrollima ja vaos hoidma. Ei ole üldse hea olla vaba ja sundimatu, kui asi puudutab oma viha väljavalamist.

• See ei tähenda sugugi, et inimene ei tohiks kunagi vihastada, pigem tuleks osata oma viha kontrollida. Nagu esimeses peatükis nägime, ärrituvad ja ülivihased on need inimesed, kelle reaktsioon ei ole tasakaalus sellist reaktsiooni põhjustanud olukorraga.

• Pidurid toimivad nagu autopidurid: mõnikord peatavad auto liikumise, aga sageli lihtsalt kannavad hoolt õige sõidukiiruse eest.

• On kaks peamist liiki pidureid: sisemised ja välised.

• Sisemised pidurid on meie endi mõtted ja eetilised suunised.

• Välised pidurid tulenevad sellest, et teadvustame endale oma mõõdutundetu reageerimise tagajärgi.