Читать книгу Võit viha ja ärrituvuse üle - William Davies - Страница 7

Kui me saame asjade käiku nii kenasti ja korralikult kavandada, nagu eelmises peatükis kirjeldatud, siis võiks arvata, et see, mis vallandab viha ühel inimesel, vallandab selle ka teisel. Ja laias laastus see nõnda ongi. Näiteks ei meeldi enamikule inimestest, et teised nende peale karjuvad või neid kiruvad. See ajab neid vihale, see on ärritaja, mis vallandab viha. Enamikule inimestest ei meeldi, kui keegi varastab nende asju, seegi võib olla viha vallandavaks ärritajaks. Enamikule inimestest ei meeldi lõpututes liiklusummikutes istuda. Seegi ajab inimesi vihale, ühte rohkem, teist vähem.

Aga tõsi on seegi, et inimesed reageerivad ärritajatele erinevalt. Näiteks võib üks inimene vihastada, nähes teismelisi oma maja juures jalgpalli mängimas, samas kui teine arvab, et see käib kogukonnaelu juurde.

Asju nähakse erinevalt

Selles asi ongi. Kõik sõltub sellest, kuidas meie näeme kõnealust sündmust. Kui me suhtume sellesse vaenulikult, siis päästab see meie viha valla. Kui me suhtume sellesse sallivalt ja heatahtlikult, siis seda ei juhtu.

See ei tähenda, et peaksime vaatama kõikidele asjadele sallivalt ja heatahtlikult. Nagu edaspidi näeme, võib viha olla väga kasulik ja edasiviiv. Aga kõigepealt vaatame, kuidas inimesed ärritajatele reageerivad.

• Miks ajas pikk ooteaeg polikliinikus ühe inimese vihale, aga teist samal ajal mitte? Vastus: esimese inimese arvates oli äärmiselt hoolimatu ja häbematu, et arsti vastuvõtule, mis kestis kolm tundi, olid kõik inimesed kella kaheks kohale kutsutud. Ta arvab, et inimesed peaksid üksteise suhtes rohkem hoolivust üles näitama. Teine inimene ütleb: „Aga see on ju alati nii olnud” ega ootagi inimestelt paremat suhtumist.

• Miks viivad tema kodu juures jalgpalli mängivad teismelised ühe inimese täiesti endast välja, aga tema naabrit ei sega pallimäng sugugi? Vastus: esimese inimese jaoks annab mänguga kaasnev kära tunnistust sellest, et üksteisega piisavalt ei arvestata, aga samal ajal tuletab see meelde, et elab kehvemas piirkonnas, kui tahaks. Teine inimene näeb selles sõbraliku ja pulbitseva kogukonnaelu lahutamatut osa.

• Miks tõusis baaris ukse lähedal istunud kolmest mehest ainult üks püsti, et vastu astuda ukse poikvele jätnud mehele, samal ajal kui teised kaks ei lasknud end häirida? Vastus: tolle mehe arvates tegi iga mees, kes ukse lahti jättis, seda meelega ja ta tundis end teiste napsitajate ees alandatuna. Teised ei näinud selles solvangut – inimesi, kes baaris käivad, huvitab rohkem drink kui ukse sulgemine.

• Miks vihastab üks naine oma mehe matsutamise peale, tuhandeid teisi ei häiri see karvavõrdki? Vastus: naise jaoks sümboliseerib see nende erinevat tausta ja nendevahelist erinevust, see on pidev vihje, et nad poleks pidanud üldse abielluma. Teiste jaoks pole sellel tähtsust, kui kõvasti keegi süües matsutab.

• Miks ma mingil ajal sain oma loengu ajal köhivate inimeste peale tigedaks, samal ajal kui hiljem ei läinud see mulle enam korda? Vastus: alguses arvasin, et nad ei osuta mulle piisavalt tähelepanu või koguni provotseerivad mind meelega, aga hiljem tundus mulle, et nad olid väga tublid, et kursusele tulid, kui võinuks haiguse pärast puududa.

• Miks üks lapsevanem vihastab, kui poeg kruusi põrandale puruks pillab, samal ajal ütleb teine ainult: „Pole midagi” ja laseb pojal killud ära koristada? Vastus: esimene näeb selles tahtlikku lohakust ja hoolimatut suhtumist sellesse, kui palju läheb uue kruusi hankimine maksma, samal ajal teine mõistab, et võib vabalt uue kruusi osta kulutust märkamata.

• Miks üks mees vihastab, kui partner talle teiste ees vastu vaidleb, teine aga mitte? Vastus: esimesele tundub, et vastuvaidlemisega demonstreerib naine kõigile kohaolijatele oma lugupidamatust, teine aga vaatab asjale nii, et „selline mu naine kord juba on”.

• Miks saab üks ema vihaseks, kui tema tütar vannis mõnuleb, aga teine mitte? Vastus: ühe ema arvates läks tütar vanni, et oma toa koristamisest kõrvale viilida, teine rõõmustas, et tütar enda eest hoolitseb.

• Miks saab üks isa vihaseks, kui näeb, et poeg pole koduseid ülesandeid ära teinud, teine aga ei saa? Vastus: üks isa ütleb, et tema poeg on igavene laiskvorst ja logard, kes püüab talle muudkui puru silma ajada, samal ajal kui teine isa ütleb, et iga normaalne 12aastane tahab rohkem telekat vahtida kui koduseid töid teha.

Ja nii edasi. Teiste sõnadega, asi polegi niivõrd viha vallandavas ärritajas, kuivõrd selles, mis inimesel peast läbi käib, kui ta ärritajaga kokku puutub.

Hinnang ja järeldus

Võime nüüd laiendada neljandas peatükis esitatud mudelit ja rakendada seda kolmele vaadeldud juhtumile, nagu näidatud joonistel 5.1–5.3.

Joonis 5.1 Arsti ukse taga ootamine

Mudelisse lisatud väga oluline kast, pealkirjaks Hinnang/ Järeldus. See osutab, et me pole enam sündmuste või „ärritajate” meelevallas. Nüüd näeme, et me ise saame iga sündmuse puhul otsustada, kuidas toimida, kuidas sündmust hinnata või mida sellest järeldada. Meie hinnangud või järeldused määravad, kas ja mil määral me vihastame. Enamgi veel, me saame oma hinnanguid võrrelda teiste omadega. Näiteks, mees oleks võinud pubis oma kahele sõbrale öelda: „Mis te arvate, kas need inimesed jätavad meelega ukse lahti, et meid ärritada… mis te arvate, kas teised naeravad selja taga meie üle?” Selle peale teised oleks ta maha rahustanud, kinnitades, et see pole nii, uks on lihtsalt katki. See oleks võinud tema vihapurske ära hoida. Siin on üks oluline asjaolu. Paljud inimesed mõtlevad, et kui nende arvates on mingi asi õige, siis see ongi õige. Näiteks: „Kuna mina usun, et ta jättis ukse lahti selleks, et mind närvi ajada, siis ongi nii, et ta jättis tõesti ukse lahti, et mind kiusata.” See ei ole kaugeltki nii, aga sellesse lõksu on kerge langeda, kui me ei õpi oma hinnanguid kahtluse alla seadma ja neid teiste inimeste peal kontrollima.

Joonis 5.2 Kruus kukub katki

Joonis 5.3 Lahtijäetud baariuks

Kokkuvõtteks

• Käesoleva peatükiga lisasime oma mudelile veel ühe väga olulise kasti.

• See kast „hinnang/järeldus” käib „ärritaja” ja „viha” vahele ja ta võib takistada ärritajal viha tekitamast.

• Edaspidi vaatame, kuidas oma hinnanguid/järeldusi uurida ja muuta. Praeguseks piisab teadmisest, et ainuüksi meie arvamus mõne asja tõelevastavusest ei muuda seda veel tõeseks.

• Püüame nüüd välja töötada tervikliku mudeli, mille abil analüüsida sündmusi, mis ajavad meid vihale rohkem, kui antud olukorras mõistlik oleks.