Читать книгу Võit viha ja ärrituvuse üle - William Davies - Страница 8

See küsimus kõlab üsna sarnaselt viiendas peatükis esitatud küsimusega ja teatud mõttes ta seda ka on. Aga, pisut kannatust, neil on selge vahe. Mäletate, et viiendas peatükis küsisime: „Miks mõned ärritajad ajavad mind vihale, aga teisi inimesi mitte ja vastupidi?” Vastus oli: teie võite hinnata olukorda ühtmoodi, teised teistmoodi ning seetõttu teete sellest ka erinevaid järeldusi. Selles peatükis käsitleme küsimust, mis kõlab täpsemalt sõnastades nii: „Miks mina hindan olukorda ühtmoodi, samal ajal kui mõni teine võib seda täiesti teistmoodi hinnata?”

Veendumused ja järeldused

Kuidas siis juhtub, et teie hindate olukorda ühtviisi, samal ajal teised inimesed hindavad teistviisi? Vastus: „Aastate jooksul meisse juurdunud veendumuste tõttu.” Inimestel võib olla väga erinevaid veendumusi, näiteks:

• veendumused teiste inimeste kohta, maailma kohta, koguni selle kohta, millised me oleme teistega võrreldes;

• veendumused selle kohta, kuidas inimesed peaksid käituma, kuidas ja millest inimesed õppust võtavad, mis on elus oluline jne;

• veendumused selle kohta, kuidas üht või teist olukorda näevad teised inimesed ja, kuidas seda hindaks kohtunikekogu.

Kuidas need veendumused sobivad eelmise peatüki mudelisse?

Kahtlemata mõjutavad meie veendumused:

• ärritaja hindamist ja selle üle otsustamist;

• meie viha;

• meie pidureid;

• meie tundeid oma viha kohta;

• meie reaktsioone.

Seega, nagu näha joonisel 6.1, on meie mudelis nüüd veel üks koostisosa.

Joonis 6.1 Ärrituvuse ja viha analüüsi mudel.

Kõige paremini aitab selle mudeli tööd selgitada mõne näite analüüs. Kuidas on lugu mehega, kes istub oma sõpradega baaris ja hüppab püsti, et karata ninna viiendale sisenejale, kes ukse lahti jätab? Miks just tema püsti kargab, aga mitte kumbki tema kahest sõbrast?

Näeme mudelit uurides, et ärritaja oli kõigi kolme puhul üks ja seesama, nii et siin ei ole vahet.

Millised on nende hinnangud ja järeldused? Mehi mõjutavad nende veendumused inimeste kohta. Kui üks neist usub, et kõik inimesed on üldiselt „isekad tõprad, kes ei hooli kellestki peale iseenda”, tõlgendab ta olukorda teisiti kui tema sõber, kes usub, et kõik inimesed on „loomu poolest head, ehkki mõnikord tuleb see headus üles leida”. Võib-olla oligi see peamine erinevus Steve’i (kes üles hüppas ja sisenejale kallale kargas) ja Beni ning Chrisi vahel (kes seda ei teinud).

Nüüd võime liikuda edasi järgmise kasti juurde, mille pealkirjaks on „Viha”. Näeme, et juhituna oma veendumustest on Steve’i aju vihastamiseks rohkem valmis kui Beni või Chrisi oma, ja nii annabki aju Steve’ile nõu reageerida vastavalt oma tunnetele. Ka selles staadiumis tulevad mängu veendumused. Kui Steve usub, et „inimesed õpivad ainult siis midagi, kui neid korralikult läbi sõimata”, siis on võimalik, et tema aju soovitab tal käituda teisiti kui Beni ja Chrisi mõistus, sest nemad usuvad pigem seda, et „inimesed õpivad ainult siis, kui neil lasta rahulikult maha istuda ja asjad läbi mõelda”.

Siit edasi liigume „Pidurite” juurde. Nüüdseks näeme, et Steve, kelle arvates on inimesed „isekad tõprad, kes ei hooli kellestki peale iseenda” ja et „inimesed õpivad ainult siis midagi, kui nad korralikult läbi sõimata”, kaldub seetõttu üsnagi vaenulikult reageerima. Seejuures on võimalik, et tema pidurid pehmendavad seda. Kui ta usub, et „oma viha ei näidata teiste ees”, võib see teda vaos hoida. Samamoodi, kui ta usub, et „kui kellegagi tüli norid, võid ise peksa saada”, võib see teda talitseda sel juhul, kui ukse lahti jätnud inimene oleks temast kogukam. Teiselt poolt, kui ta usub, et „kui keegi teid tahtlikult provotseerib, peate talle näitama, kes on boss”, siis ei maksa loota, et see paneks teda oma viha talitsema. Viimaks jõuame tema reaktsioonide juurde. Näeme, et siingi on oma osa veendumustel. Kui ta usub, et „teisi võib kolkida, peaasi et relvi käiku ei lasta”, on tema reaktsioon kindlasti teistsugune kui siis, kui ta usub, et „kui lähed kellegagi tüli norima, peab sul relv kaasas olema”. Seega selgub meie näitest, et Steve’i veendumused mõjutavad teda igal sammul. Ja neil veendumustel ei ole mingit seost kõnealuse olukorraga; need on veendumused, mida ta alati endas kannab. Niisiis, kui Steve tahaks põhjalikult muuta oma tundeid ja oma käitumist, peaks ta vaeva nägema oma veendumustega, muutes neid sarnaseks Beni ja Chrisi veendumustega. Kuidas seda teha, vaatame edaspidi. Mida öelda Anne’i ja tema 12aastase tütre kohta? Nagu mäletate, Anne vihastas tütre peale, sest too ei koristanud oma tuba. Anne’i naaber Elaine, kel on samuti väiksed lapsed, on pingeolukorras alati teisiti reageerinud. Võrrelgem Anne’i ja Elaine’i meie mudeli alusel. Mida teeks Elaine, kui tema tütar jätaks oma toa koristamata ja mille poolest see Anne’i reaktsioonist erineb? Vaadakem, kuidas kumbki kirjeldatud sündmust hindab ja mida järeldab. Anne’i hinnangut mõjutab veendumus, et tema tütar „teeb meelega kõik, et ema närvi ajada”. Elaine aga usub, et „lapsed ei käi meelega vanematele närvidele, vaid on loomult isekad, millest nad suuremaks saades välja kasvavad”. Anne’i arvates käitub tema 12aastane tütar väljakutsuvalt meelega, et teda ärritada; Elaine teiselt poolt, näeb oma tütre seesuguses käitumises järelemõtlematust, mis on selles vanuses lastele omane. Tulemuseks on see, et Anne kaldub kergesti vihastama, Elaine aga palju vähem. See veendumus soovitab Anne’i vihasel ajul vihaselt reageerida. Kahjuks usub Anne ka seda, et „lapsi ei ole mõtet hellitada”, seetõttu on vaja „karmi kätt” nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Elaine arvab teisiti. Isegi kui ta vihastab (mida ta teie meeleheaks mõnikord ka teeb), on ta kindlalt veendunud, et „lapsed vajavad head eeskuju”. Niisiis, ta ei püüa vältida lahkhelisid oma lastega ega varja nende eest oma viha või ärritatud hääletooni, kuid sellegipoolest püüab ta mitte tõsta laste peale häält ega usu, et lastele laksu andmisest tulu oleks.

Kuidas on lugu piduritega? Anne usub, et kui naabrid kuuleksid, et ta laste peale karjumise või neile vopsude jagamisega üle piiri läheb, kaebaksid nad tema peale sotsiaaltöötajale. Ta ütleb, et mõnikord on see ainus asi, mis teda vaos hoiab. Elaine usub, et ei ole õige väikeste laste peale karjuda ja mitte mingil juhul ei tohi neid lüüa.

Reaktsioonide kohta arvab Anne, et „mõni laks teeb ainult head”, samal ajal Elaine usub, et „täiskasvanu, kes last lööb, on hirmuvalitseja”.

Veendumused ja käitumine

Anne’i ja Eline’i näite puhul on huvitav see, et pole oluline, kas veendumused on õiged või mitte, nad mõjutavad ikkagi neid veendumusi omava inimese käitumist. Näiteks, Anne’il võib olla õigus, kui ta usub, et „lapsed teevad kõik mis oskavad, et vanemaid närvi ajada” ja Elaine võib eksida, arvates, et „lapsed on loomult isekad, millest nad suuremaks saades välja kasvavad”. Ei ole üldse oluline, kummal on õigus ja kummal mitte: nii üks kui ka teine on oma veendumuste mõju all. Te võite mõnikord oma silmaga näha, kuidas Elaine’i laps sihilikult oma ema tüütab, aga kuna Elaine usub seda, mida usub, on tema elu tunduvalt rahulikum, seejuures annab ta ka oma lapsele head eeskuju.

Vaadakem teist näidet, mis sedakorda puudutab koketeerimist. Fiona ja Graham elavad uues elurajoonis, Graham on hädas armukadedusega. Hannah ja Ian on teine läheduses elav noorpaar. Fiona ja Hannah on head sõbrad ja mitmeski mõttes sarnased. Erinevalt Grahamist ei ole Ianil armukadedusega probleeme.

Graham ja Ian on mitmel puhul kogenud sama ärritajat. Aegajalt satuvad nad samale peole – tegelikult käivad nad päris tihti koos pidutsemas. Nii Fiona kui ka Hannah on soojad, sõbralikud, rõõmsameelsed noored naised, kes tahavad end välja elada tantsides, napsitades ja sõprade seltsi nautides. Graham ja Ian hindavad neid ärritajaid üsna erinevalt. Grahami arvates ei tohiks abielus naine teiste meeste vastu mingit huvi näidata, aga just seda Fiona tema arvates teebki. Ian omakorda usub, et on täiesti loomulik, kui naine tunneb mehe vastu huvi ja ümberpöördult. Siiski ta usub, et kui ollakse abielus, ei tohiks huvist kaugemale minna. Niisiis, ühe ja sama sündmuse tagajärjel saab Graham vihaseks, Ian aga mitte. Grahami vihane mõistus soovitab tal vihaselt reageerida, Iani oma aga mitte. Pidurite kohta usub Graham, et pole õige kedagi lüüa, kõige vähem inimest, keda armastad, seega, ehkki ta on vihane, ei reageeri ta vihaselt. (Huvitav on märkida, et Ianil ei ole midagi selle vastu, et mõnikord kakelda, tema arvates pole see täiesti vale. Õnneks saab ta harva vihaseks.) Graham usub sedagi, et kui ta „otse teema kallale asuks”, siis peaks Fiona teda (a) armukadedaks „tossikeseks” ja (b) see rikuks juba ette ära kõik tulevased peod. Mis puudutab reaktsioone, siis usub Graham, et lüüa ei tohi, mistõttu on see välistatud. Ta usub ka seda, et ei ole soovitatav karjuda ega liiga otsekohene olla, seega püüab ta sellest hoiduda. Tema veendumused mossitamise suhtes pole nii negatiivsed, seda ta siis lõpuks teebki. Ian seevastu usub, et mossitamine on naiste asi, niisiis ei tee ta seda isegi siis, kui on vihane. Neist näidetest on selge, et meie veendumused võivad mõjutada mitte ainult ärrituvust ja viha, vaid kõiki meie tundeid ja emotsioone: armukadedust, ärevust, depressiooni, üldse kõike.

Veendumused ja teised inimesed

Kord aastas läheme emaga paariks-kolmeks päevaks puhkusele, ainult meie kahekesi (minu pere jääb maha ja puhkab minust). Paar aastat tagasi käisime Pariisis, nooblis hotellis, mida me poleks kindla peale endale lubada saanud, kui kohalik reisiagent poleks teinud suurepärast eripakkumist. Kohale jõudnud, vaatasime ringi, mida teha. Hotellis pakuti pääsmeid Moulin Rouge’i, mis teatavasti on turistidele mõeldud revüübaar. Tundus kena ja kõikidest pakutud lõbustuskohtadest oli see ainus, millest olime kuulnud. Ainus probleem oli selles, et see oli väga kallis – õhtu maksis 900 franki inimese kohta – mis teeb umbes 80 naela ehk 125 dollarit. Aga paistis, et selle hinna sees oli kõik: õhtusöök, joogid, revüü, loterii. Panime end kirja ja läksime. Moulin Rouge’is on suur lava, kus tüdrukud uhkeldavad oma riietega – ja suurem ala, kus peaaegu viis miljonit turisti aastas õhtustavad laudade taga, mis on tihedamalt koos, kui te eales näinud olete. Meile anti suurepärane laud, otse lava kõrval, tasuta joogid pärast õhtusöögi esimest käiku, ja me sättisime end meeldivaks õhtuks istuma. Kui etendus algas, märkasin laual sedelikest, tõstsin selle üles ja lugesin pimeduses suurivaevu, mis seal kirjas. Mu vidune aju tõlgib aeglaselt: „miinimum joogitellimus 600 franki inimese kohta”. Ma olin rabatud. Olime maksnud kenakese summa oma kahe pileti eest, nüüd pidime teist samapalju välja laduma jookide eest. Ma polnud isegi kindel, kas mul nii palju raha kaasas on. Igas küljes, kuhu vaatasin, nägin 120kiloseid väljaviskajaid ja hakkasin aru saama, mida tähendab turistilõks.

Ema oli etendusest haaratud. Tundsin tülgastust ja olin nagu kangestunud. Kolmas osa lõppes ja tehti väike paus, kuni bänd kuulutas neljanda osa algust. Sel hetkel mainisin, mõistagi rahulikult, et laual on sedel, mis teatab, et minimaalne joogitellimus on 50 naela ehk 85 dollarit inimese kohta.

Ja see on koht, kus mängu tulevad veendumused. Mina usun, et kõik suurlinnad on ühesugused ja kui te lähete turistilõksu, siis lõksu te ka satute. Minu ema, kes on veetnud suurepäraseid puhkuseid Prantsusmaal, vastas kiirelt nagu välk: „Ei, ei saa olla, prantslased on nii kenad inimesed” – ilma et oleks pilkugi lavalt pööranud. See on sügavalt juurdunud veendumus ja see kehtis tuhandes ja ühes olukorras, kuhu te Prantsusmaal sattuda võite (Ja taevale tänu, tal oli õigus: sedelile kirjutatud karm hoiatus meie suhtes ei kehtinud.)

Õige varsti pärast Moulin Rouge’i kogemust sattusin „prantslased on kenad inimesed” laiendatud versioonile. Kõndisin vaikses rannakuurordis mööda promenaadi, kui minu poole tuli umbes kahekümne viie aastane veidi kohtlase olekuga mees. Ta oli hädas oma seljakotiga: ühe rihma oli ta üle õla hiivanud, aga teine käsi oli õlarihma taha takerdunud. Igaüks, kes seljakotti selga pannes on sellisesse olukorda sattunud, teab, et kõrvalseisjal on seda kergem korda sättida kui kandjal endal. Niisiis, see mees tuli otsejoones minu juurde, jäi sõnakestki lausumata minu ette seisma ja ma aitasin talle koti korralikult selga. Mida ütleb see juhtum tolle mehe veendumuste kohta teistest inimestest? „Teised inimesed on kenad.” Lausa nii kenad, et kui sa oled oma seljakotiga hädas, pole vaja teha muud, kui minna ja seista juhusliku inimese ette ja ta sätib selle korda. Sul pole isegi vaja midagi öelda! Niisiis, veendumused mõjutavad meie elu iga hetke, aga kui nende veendumustega veidi vaeva näha, tasub see ennast heldelt. Kuidas seda teha, vaatame edaspidi.

Kust veendumused tulevad?

Mõnigi lugeja võib aru pidada, kust meie veendumused küll pärit on? Kahtlemata tulevad nad meie kogemustest. Paljud pärinevad varajastest kogemustest (lapsepõlvest, koolist ja kasvatusest) ja need ei muutu kunagi. Näiteks mõnikord õpetatakse inimestele lapseeas, et kõik inimesed on omakasu peal väljas, nii et tuleb olla valmis ennast kaitsma. Teised, ehkki neile pole otseselt seda õpetatud, on sama omandanud teisi jälgides. Samamoodi õpetatakse teistele inimestele lapseeas, et „inimesed on üldiselt head”. Võib ka juhtuda, et neid kasvatatakse nii, et nad hakkavad inimeste headusesse uskuma, ükskõik, kas seda neile otsesõnu kinnitatakse või mitte. Nende tuumveendumuste alusel teeme endale reeglid. Näiteks, kui inimene usub, et kõik on omakasu peal väljas, tekib tal selle põhjal mitmesuguseid veendumusi, nagu „ma pean säilitama külma närvi”, „tuleb olla valvas, et sind ära ei kasutataks”, „annad neile sõrme, võtavad terve käe”. Aga kui ma usun, et inimesed on üldiselt head, sünnib sellestki rida veendumusi, nagu näiteks: „kui üksteist usaldame, läheb meil hästi”, „parim viis lõõgastuda on teiste seltskonnas” jne.

Kokkuvõtteks

• Käesolevas peatükis otsisime vastust küsimusele, miks mingi olukord ajab ühe inimese närvi, teise aga mitte.

• Jõudsime järeldusele, et see on seotud meie veendumustega meie enda, teiste inimeste, kogu maailma kohta, selle kohta, kuidas inimesed peaksid käituma ja kuidas peaksime meie käituma.

• Need veendumused kujunevad aastate jooksul meie kogemustest ja tähelepanekutest, põhinedes sageli sellel, mida meile lapsepõlves on öeldud.

• Saime teada, et meie veendumused panevad aluse meie pidurdustele. Osa inimesi arvab, et mitte kunagi ei tohiks kedagi lüüa, isegi kui seda nimetada „laksu andmiseks”. Teised arvavad, et lüüa tohib ainult endast väiksemaid, näiteks oma lapsi. Kolmandate arvates pole õige häält tõsta. On neid, kes arvavad, et asjad tuleks inimestega läbi arutada ka siis, kui tegemist lastega. On neid, kelle arvates on kõige olulisem hea eeskuju. Kõik need veendumused moodustavad osa meie sisemistest piduritest. Ühed muretsevad oma tegude võimalike tagajärgede pärast, uskudes seega, et ei ole mõtet endast suurema inimesega tüli norida, sest nii võib viga saada. Need veendumused moodustavad osa nende välistest piduritest.

• Inimestel on veendumusi sellegi kohta, millised reaktsioonid on lubatud. Mõni arvab, et liiga agressiivselt reageerida ei sobi, aga mossitada võib küll jne.

• Kõik need teadmised veendmuste ja nende mõju kohta moodustavad olulise valdkonna, mida saame oma huvides kasutada, kui oleme tutvunud selle raamatu teise osaga.