Читать книгу Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 3

Neljapäeval, 25. oktoobril 1810, tuulisel päeval, mis lennutas Inglismaa parkidele ja külavainudele esimesi sügislehti, läks vana kuningas hulluks.

Nimetatud sündmus ei avaldanud mõju ainuüksi sellele riigile, vaid kogu maailmale. Otseselt mõjutatute seas oli ka neli Cornwalli meest: üks diplomaat, üks sõdur, üks kaupmees ja üks arst.

Muidugi polnud see esimene kord: kakskümmend kaks aastat tagasi oli tema nõdrameelsus kestnud nii pikalt, et kogu riigi seadusandlus seiskus. Ka 1801. ja 1804. aastal olid olnud lühemad meeltesegaduse perioodid, mis andsid tema arstidele ja ministritele siiski põhjust muretseda. Esialgu ei paistnud viimane hoog nendest suurt erinevat. Kui välja arvata tõik, et ta oli nüüd vanem ja tema lemmiktütar oli suremas …

Esimene sümptom oli see, et kuningas hakkas rääkima. Ta rääkis lakkamatult kogu päeva ja … peaaegu kogu öö. Viiest lausest ühel oli mingi mõte sees, teised lipendasid nendega kaasas sama suvaliselt kui tuulelohe riideribad, mida vähimgi puhang siia-sinna hõljutab. Ta vestles oma poegadega; need, kes olid surnud – nagu Octavius – arvas ta olevat elus, ja neid, kes olid elus – ja neid oli palju –, pidas surnuks. Ta naeris valjusti ja puges sohva alla ning nähti palju vaeva, et ta sealt välja tuua.

Viigid püüdsid asjatult varjata rahulolu. Walesi prints toetas kogu südamest nende parteid ning saatnuks regendina sedamaid laiali nood tooridest kõlupead, kes olid juba niigi liiga kaua ametis püsinud. Opositsioonis vireldud pikk aeg tõotas lõpule jõuda.

Ka Napoleon rõõmustas ega näinudki vaeva, et oma heameelt peita. Viigid pooldasid rahu ning need, kes teda just salamisi ei imetlenud, olid vähemasti seda meelt, et temaga on mõttetu sõdida. Nad arvasid nagu temagi, et teda on võimatu alistada, ja kibelesid sõlmima kokkulepet. Tema tingimustel.