Читать книгу Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 7

Kui George Warleggan hakkas uuesti naisevõtule mõtlema, oli kõik esimesest korrast sootuks erinev. Külma noormehena, kes pidas tähtsaks üksnes rahast tulenevat omandit ja võimu ning teravat ärivaistu, oli ta ihaldanud oma kaunist esimest naist juba siis, kui too kihlus Francis Poldarkiga. George teadis, et Elizabeth on talle kättesaamatu igas mõttes – mitte üksnes põhjusel, et oli abielus, vaid ka sellepärast, et George ei väärinud tema silmis vähimatki tähelepanu. Aasta aasta järel oli George püüdnud end talle vajalikuks teha ning materiaalsel tasandil oli see tal isegi õnnestunud; siis, vähem kui aasta pärast Francise surma, oli ta ootamatult avanenud võimalusest kinni haarates saatuse proovile pannud ega suutnud oma õnne uskuda, kui kuulis naist ütlemas jah.

Muidugi polnud asi sugugi nii ühene ja George teadis seda toona. Trenwithi Poldarkid olid virelnud vaesuses juba ammu enne Francise surma, aga pärast seda läksid asjad kiiresti allamäge ning Elizabeth pidi üksipäini, rahatuna ja peaaegu igasuguse abita juhtima majapidamist ning hoolitsema nelja endast sõltuva ülalpeetava, sealhulgas oma haigete vanemate eest. Naine ei püüdnudki teeselda, et abiellus George’iga armastusest: armastanud oli Elizabeth – ükskõik kui ägedalt ta seda ka poleks eitanud – üksnes Francise onupoega Rossi. Ent abiellus ta ikkagi George’i, mitte kellegi teisega; temast sai noorem proua Warleggan, George’i naine nii nime kui kõige muu poolest, ning kui neil sündis poeg, tundis ta enneolematut õnne: elul oli korraga uus mõte ja ta armastas Elizabethi teistmoodi, sügavamalt kui enne.

Alles hiljem mürgitas too vanaeit Agatha George’i õnne, andes mõista, et kaheksa raseduskuu järel sündinud Valentine ei olegi tema laps.

Külm, nagu ta oli, ning huvitatud ainult sellest, kuidas kasvatada mõjuvõimu ja vara, polnud George osanud arvatagi, et võib nii rängalt piinelda.

Ehkki abielu, mis oli sõlmitud ühelt poolt ilusa, vanast aadlisoost naise ja aristokraatliku maavalduse ning teiselt poolt raha, turvalisuse ja mugava elu pärast, poleks tohtinud ületada neid piire, milles oli vaikimisi kokku lepitud, juhtus ometi nõnda, et see oli edukas, kujunes edukaks. Elizabethis oli olnud tubli annus ärinaist, soovi jõuda materiaalsel tasandil edasi, ning need jooned olid klappinud kokku George’i enda merkantiilsete ja poliitiliste ambitsioonidega; oskamata seda – ja nii mõndagi muud – naisest oodata, kiindus George temasse iga aastaga üha enam.

See, et nad aeg-ajalt nii ägedasti tülitsesid, oli, nagu ta nüüd mõistis, täielikult tema süü ning johtus tema kustumatust armukadedusest Rossi vastu ja teadmatusest, kes on õigupoolest Valentine’i isa. Ent siis kui selgus oli majas ning tema hingepiinadele ja siseheitlustele näis tulevat lõpp, sest nende teisegi lapse enneaegne sünd oli võimaldanud kõik Elizabethi ja Valentine’i puudutavad kahtlused lõpuks maha matta; just siis, kui nende mõlema tulevik tundus eriti roosiline, oli Elizabeth surnud. See oli ränk hoop. Sellest hoobist polnud George seniajani päriselt toibunud. Leinaajal tulnud rüütliseisusest, mis pidanuks olema tema uhkuse ja ambitsioonide kroon, sai õel pilge – võidupärg, mis tema puudutusest laiali pudenes.

Niisiis oli George muutunud Elizabethi surma järgsetel aastatel väga morniks. Ta elas peamiselt Cardew’s vanemate majas ning kui isa suri, jäi ikka emaga, ent sõitis iga päev Trurosse onu Cary poole, et hoida silm peal äriasjadel ning kasvatada otsekui möödaminnes oma varandust. Aga ta polnud südamega asja juures. Veel vähem tähelepanu pööras George oma poliitilise karjääri seltskondlikule küljele. Astuda salongi, Elizabeth käevangus, oli alati uhkuseasi; käia ühelt suareelt ja õhtusöögilt teisele, järgida üksipäini seda seltskondlikku rutiini, mida oli kavandanud neile mõlemale, käis talle üle jõu. Ambitsioonidki olid kokku kuivanud. Erinevalt oma rivaalist ja vihamehest Ross Poldarkist polnud ta kunagi pürginud parlamenti sooviga teha midagi teiste heaks, vaid üksnes omaenda huvisid silmas pidades. Mis mõttes siis nüüd veel vaeva näha?

Mitu korda oli George mõelnud oma parlamendikohast loobuda ja piirduda sellega, et manipuleerib endale kuuluva St. Michaeli ringkonna kaht liiget, aga kui esimesed, kõige raskemad aastad mööda said, oli ta rõõmus, et ei teinud seda. Tema enda liikmelisus andis mitmesuguseid ärilisi eeliseid ning ta leidis, et saab ise Londonis viibides hoida sündmuste kulul paremini silma peal kui ükskõik missuguste vahemeeste kaudu.

Nii isa kui ema käisid peale, et George uuesti abielluks. Elizabeth, ehkki aristokraatsest perekonnast, polnud neile kunagi päris meeltmööda. Nende arvates oli ta küll meeldiv ja nad said temaga argielus hästi läbi, viga nägid nad üksnes selles, et Elizabethi suursuguse päritoluga ei kaasnenud mõjuvõimsaid sidemeid. Kohutavalt kurb muidugi, et ta pidi nii äkitselt hinge heitma, aga naistega ju juhtus nõnda. Olla naine ja kanda ilmale lapsi polnud kunagi päris ohutu. Selles võis veenduda surnuaias ringi kõndides, samuti pidudel ja ballidel, kus ikka mõni noor leskmees noorusvärskeid vallalisi tüdrukuid silmitses, kaalutledes, missugune neist võiks pakkuda talle teise naisena enim naudingut või olla kõige kasulikum.

See pidanuks täiel määral kehtima ka George’i kohta. Ta oli rikas, krahvkonnas hinnatud mees – või kui mitte just hinnatud, siis lugupeetud, või kui mitte lugupeetud, siis vähemasti kardetud –, valimisringkonna, panga ja maagisulatustehaste omanik ning nüüd pealegi rüütliseisuses! Ihaldatud poissmees! Üks krahvkonna ihaldatumaid! Ta oleks võinud valida paljude seast! Mõned nooblimad perekonnad ei pruukinud ehk asja veel päris niisuguses valguses näha, aga neid oli vähe ning jäi George’i jõukuse ja mõjukuse kasvades järjest vähemaks. Aasta leinaaega oli enim, mida sündsusnõuded ette kirjutasid. Leinata aastate kaupa, jäädes aina vanemaks, saades üha mõjukamaks, ent muutudes sealjuures pikkamööda järjest sarnasemaks onu Caryga, keda ei huvitanud siin elus muu kui üksnes arveraamatud ja intressimäärad … See oli liig. Nicholas, kes oli nullist alustades rajanud George’i impeeriumile aluse ning näinud oma elutööd ja plaane õide puhkemas ja vilja kandmas, suri kuu pärast Pitti ning lamades voodis, süda laperdamas sada kuuskümmend lööki minutis, ei suutnud vana mees mõista, mis tal ikka veel puudub, et olla täiesti rahul ja õnnelik. Nicholas suutis leida ainult ühe põhjuse: tema surmaeelseid mõtteid tumestab tõik, et poeg ei suuda normaalselt reageerida abieluga loomulikult kaasnevale ohule.

Kui Nicholas oli läinud, utsitas Mary Warleggan George’i abielujuttudega küll endiselt tagant, aga varsti üksnes moepärast. Missugusele elatanud lesknaisele ei meeldiks, kui ainus poeg elab kodus – see polnud igatahes asi, mille pärast nuriseda. Eks olnud George’il ju lõppude lõpuks kaks last; kui Valentine oligi ehk praegu pisut iseäralik, läheb see tal täiskasvanuks saades kindlasti üle, ja Mary nägi lapselapsi sageli. Valentine veetis koolivaheajad põhiliselt kodus ja väike Ursula, vanaema silmatera, oli kogu aeg Cardew’s.

Ka Caryle oli asjade niisugune seis meeltmööda. Elizabethi polnud ta kunagi sallinud ja too oli vastanud samaga: kummagi meelest avaldas teine George’ile soovimatut mõju. Nüüd kui naist enam polnud, olid onu ja vennapoeg muutunud veel lähedasemaks. Esimestel lesepõlveaastatel oli Cary tervelt kaks korda takistanud George’i paigutamast raha ebamõistlikesse ettevõtetesse. Tüüripinni hoidis George küll kindlalt, aga lein oli ajutiselt halvanud tema navigatsioonitaju.

Need ajad olid nüüd ammu möödas. George oli viimasel ajal koguni uuesti maitse suhu saanud Londoni-elust ja laiahaardelisematest ettevõtmistest, millega oli algust teinud aastal 1799. Ta oli leidnud uue sõbra, kunagise peaministri ja praeguse viigide juhi lord Grenville’i, ning külastas lordi mõnikord tolle Cornwalli majas. Pitti ja seejärel Foxi surmale järgnenud lõpututes manipulatsioonides, kus sahkerdati parteilise kuuluvuse ja parlamendikohtadega, oli George tasapisi avastanud end toetamas parlamendis opositsiooni. Võlgnedes oma rüütliseisuse küll Pittile, polnud ta iial saanud „pitiidiks”; see surnud riigimehe imetlejate rühmitus oli nüüd koondunud George Canningu ümber. Ta oli kindel, et nõrk ja ebakindel tooride valitsus laguneb õige pea ning tema huvides on hoida pigem uute meeste poole kui sõbrustada vanadega.

Tõsi küll, nende seas leidus ka Whitbreadi, Sheridani ja Wilberforce’i taolisi mehi, kes sonisid reformidest ja vabadusest, aga kui nood oma vaateid kuulutasid, neelas George need alla ja hoidis suu kinni kindlana, et võimule saades on nad valitsustöö pingete ja erakorraliste olukordade tõttu sunnitud oma kõrged ideaalid unustama. Kui see aeg kätte jõuab, pakutakse ehk tallegi mõnd väiksemat ametikohta.

Uuele abielule polnud George kummatigi veel mõelnud. Seksuaaltung, niipalju kui seda temasse oli jäänud, sublimeerus ärilistes ja poliitilistes pürgimustes. Muidugi oli talle aastate jooksul avanenud võimalusi nautida ühe või teise ihaldusväärse daami vastutulekut – ükskõik kas nood lootsid peibutada teda abiellu või soovisid lisada abikaasa eemalviibimise ajal oma vööle järjekordset skalpi. Ainult et George oli alati kõhklema löönud ja tagasi tõmbunud – olgu siis piinlikkustundest või ettevaatlikkusest. Võimalusega kaup enne ostmist järele proovida kaasnes tema silmis alati risk, et hiljem on ta lausa sunnitud proovitu ära ostma, ning mis puudutab teist sorti naisi, siis polnud tal soovi lasta neil, lehvik näo ees, hoobelda, et on temaga maganud, ning võib-olla koguni küüniliselt arvustada tema suutlikkust ja osavust.

Oli üks päev, kui George sõitis võimaluse korral alati Trenwithi: tema ja Elizabethi pulma-aastapäev. Pulmad olid, tõsi küll, peetud hoopis krahvkonna teises servas, aga ta pidas ikkagi sobivaks minna mõneks tunniks naise vanasse majja, paika, kus oli teda esimest korda kohanud ja püüdnud pikka aega võita tema poolehoidu; kus nad olid oma abielu vältel veetnud peaaegu kõik suved ning kus Elizabeth oli surnud … mis siis, et see maja polnud George’i eales omaks võtnud, vaid jäi ikka Poldarkide põliskoduks, avamata sissetungijale oma hinge.

1810. aasta 20. juuni hommikul sõitis George üheainsa tallipoisiga sinna ja oli juba enne keskpäeva kirikus. Päev oli kirgas ja päikseline, aga maa poolt puhus kõle tuul ja varjus oli vilu. Vilu ja rõske oli ka hauakivide vahel, kus mullusest kulust läbi tunginud värske rohi oli kasvanud juba jalakõrguseks. Elizabethi hauale oli ajanud varred tohutu suur põldmurakapõõsas, sitke nagu köiepundar. George lõi oksi jalaga, kuid need ei murdunud. „Siin puhkab Elizabeth Warleggan, Cardew’ Sir George Warleggani armastatud naine, kes lahkus sellest elust 9. detsembril 1799. Ta suri 35-aastasena, olles toonud ilmale oma ainsa tütre.”

Lilli George kaasa ei toonud. Ta ei tulnud kunagi lilledega; see oleks tundunud talle teatraalne – tundeline žest, mis ei klappinud kokku tema väärikusega. Mälestada oli võimalik ka sümboleid kasutamata. Ja milleks raisata neile raha: keegi ei näe neid niikuinii ning õige pea on need närtsinud ja surnud.

George oli hoolitsenud, et Elizabeth maetaks võimalikult kaugele kõigist Poldarkidest – iseäranis Agathast, tollest vanast õelusehunnikust, kes oli neile needuse peale pannud. Ta seisis sõnagi lausumata vist tervelt viis minutit ning lihtsalt vaatas kõrget graniitristi, mille kallal ajahammas oli hakanud juba oma tööd tegema. Tähed olid praegugi halvasti näha – veel mõni aasta ja need muutuvad loetamatuks. Seda ei tohtinud juhtuda. Need tuleb puhastada ja uuesti, sügavamalt sisse raiuda. Kogu surnuaed oli häbiväärselt käest lastud. Poldarkid ise oleksid ju võinud sellele pisut raha kulutada … ehkki jah, nende plats oli teistest paremini hooldatud. Reverend Clarence Odgers oli nüüd värisev tudike – nii hajameelne, et naine või poeg pidi tal pühapäeviti kõrval seisma ja meelde tuletama, kuhu ta oma jutlusega on jõudnud.

Tallipoiss Nankivell ootas hobustega võlvvärava juures. George astus kivile ja ronis vaikides sadulasse, võttis ratsmed ja ratsutas tallipoisist saadetuna Trenwithi väravani.

Sissesõidutee oli peaaegu sama rohtunud kui surnuaedki ning George otsustas Harrydele peapesu teha. Kahel mehel oli muidugi raske nii suurt kohta korras hoida, aga ta kahtlustas, et enamasti nood ei teegi suurt muud kui joovad. Poleks George teadnud, kui väga neid ümbruskonnas vihatakse ja kardetakse, oleks ta mõlemad juba ammu lahti lasknud.

Muidugi ootasid nad teda maja juures koos üheainsa proua Harryga, keda vennad kuuldavasti jagasid, ning kõigil oli nägu naerul; see oli iga-aastane oodatud visiit, niisiis oli nähtud vaeva, et kõik oleks puhas ja korras. Terve tunni kõndis George nendega ringi, nähvates aeg-ajalt vihaselt seletuste, kurtmiste ja vabanduste peale, aga enamasti mõttesse vajunult, meenutades möödunud aegu. Ta einestas üksi suvesalongis; talle oli valmistatud korralik eine ja Lisa Harry teenis teda lauas. Naisest hoovas koitõrjekuulikeste ja hiirte haisu. Kogu maja lehkas kõdunemise järele.

Aga mis see temasse puutus? Maja polnud ju tema oma, vaid kuulus tollele kõhnale ülbele vaenulikule Geoffrey Charles Poldarkile, kes võitles praegu koos oma mannetu kindrali, Indiast tulnud kobakäpaga kusagil Portugalis. Kui Geoffrey Charles peaks juhtumisi saama kuuli, enne kui britid tüdinevad laskmast end maha nottida ja põgenevad taas kabuhirmus nagu Sir John Moore’i juhtimisel, saab see mõistagi tema omaks, aga isegi siis pole tähtis, mis seisus siinne maja on. Tal polnud plaanis siin enam kunagi elada. Kindel oli ainult üks: ta ei müü seda eales teistele Poldarkidele.

Söömise lõpetanud, laskis George Harrydel minna ning kõndis toast tuppa; nende kõigiga oli tal seotud üks või teine eriline mälestus. Kui mõnele mõtles ta heldimusega, siis vähemasti ühele tulise vihkamisega. Kui kõik oli läbi käidud, pöördus ta tagasi suurde halli ja istus tule juurde, mille proua Harry oli ettenägelikult kaminas süüdanud. Päike ei olnud veel jõudnud vana tuudorstiilis hoone pakse seinu üles soojendada. George polnud otsustanud, kas jääda ööseks. Seni oli ta ikka maganud öö seal ja sõitnud hommikul tagasi. Aga ülakorruse magamistuba – tema oma, mis paiknes Elizabethi magamistoa kõrval – oli tundunud kõle ning vaevalt suutnuksid isegi kaks voodisse pandud soojenduspanni rõskust päris eemale peletada. Üle-eelmisel aastal oli ta seal vist külmetunud.

George vaatas kella. Vähemasti Trurosse oleks ta kindlasti jõudnud, kui mitte Cardew’sse: valget aega jäi veel mitu tundi. Aga ta ei raatsinud end liigutada, rebida katki ajus jooksma hakanud mälestuste heiet. George süütas piibu – tema puhul haruldane, sest ta polnud suur suitsumees – ja kohendas roobiga tuld, mis lõi elavamalt leegitsema. Halud turtsusid tema peale nagu tädi Agatha. Need olid vanad kuused. Ega siin suurt midagi kasvanudki peale kuuskede, kõrgete jalakate ja mõne männi. Enamik puid ei pidanud tuultele vastu. Miks oli üleüldse tarvis ehitada maja säärasesse kohta. Küllap oli Geoffrey de Trenwith noil ammustel aegadel endale metalle kaevandades varanduse kokku ajanud. Just nagu Godolphinid, Bassetid ja Pendarvesidki. Nemad ehitasid majad oma rikkusele aluse pannud kaevanduste lähedale.

Just siinsamas hallis oli ta kolmkümmend viis aastat tagasi esimest korda näinud tädi Agathat. Francis oli kutsunud George’i koolist endale Trenwithi külla, et ta veedaks öö seal. Juba toona oli Agatha tundunud tohutult vana. Raske uskuda, et ta oli elanud kõigist kauem – piisavalt kaua, et mürgitada nende abielu esimesed aastad. Aastaid hiljem oli Agatha istunud selles toolis, mis seisis praegu George’i vastas – sellessamas toolis –, kui George astus sisse teatama isale, et Elizabeth on toonud ilmale poja, kes sündis enneaegsena 14. veebruaril ja saab seepärast nimeks Valentine. Vanaeit oli sisisenud nende peale õelalt nagu madu – tige, et nad viibivad tema suguvõsa majas, täis vihkamist, et toreda poisslapse isaks saanud George on rõõmus, ning proovinud oma õelale loomusele omase nutikusega leida juba toona nende rahulolus nõrka kohta, mille kaudu süstida mürki, tekitada ebakõla, ennustada hukatust ja kõdu. „Musta kuu ajal sündinud,” oli Agatha öelnud, sest siis oli olnud täielik kuuvarjutus. „Su väiksel pojal on mingi viga küljes, George. Musta kuu ajal sündinud lapsest on harva midagi head oodata. Ainult kahte ma teangi ja nad mõlemad lõpetasid halvasti!“

Sellessamas toolis, otse tema vastas. Kummaline, et inimkeha varises kokku ja kõdunes, ent elutu nelja jalaga ese, mille keegi puusepp James II päevil oli treinud ja kujundanud, seisis endiselt ajahambast puutumata. Pidi minema veel terve tund, enne kui päike suure aknani jõuab, sestap oli hallis hämar ning kassina turtsuvad visklevad leegid tekitasid veidraid kujutluspilte. Kui tuli madalamaks vajus, võis lausa näha Agathat istumas. See armetu lehkav eidekõbi, viltuse paruka alt tolknemas hõredad hallid juuksed, silmast ja suust nõrgumas niiskust, hambatüükad kui hauakivid, silmad vilamas, käsi kõrva taga. Just nagu oleks praegugi siin. Olgu ta neetud: see vanaeit oli George’i silmis praegu käegakatsutavam kui Elizabeth! Ometi oli Agatha surnud – koolnud üheksakümne kaheksa aastasena; George’il oli vähemasti õnnestunud takistada teda valetamast kõigile oma sünnipäeva kohta …

Kostis samme ja George’i kehas võpatas viimne kui närv. Sellegipoolest õnnestus tal püsida liikumatu, pidada vastu, keelduda uskumast …

George pööras pead ning nägi hallis pikka heledapäist tüdrukut. Too kandis piha ümbert punase särbiga kokku seotud valget lillelist kleiti ja tal oli süli täis õitsvaid sõrmkübaralilli. Võis näha, et ta on selle kohtumise üle sama üllatunud kui George.

Järgnenud vaikuses sülitas praksuv tuli kaminast välja põleva puutükikese, mis kukkus põrandale ja jäi seal segamatult suitsema.

„Kes te olete? Mida te soovite?” Nii karmil toonil polnud George’il juba ammu põhjust olnud rääkida – inimesed täitsid tema käske niigi küllalt kiiresti –, aga see ilmutis, see sissetungija …

„Palun vabandust,” vastas tüdruk. „Ma nägin, et uks on lahti, ja mõtlesin, kas pole ehk tuul seda valla puhunud.”

„Mis see teisse puutub?”

Tüdrukust õhkus iseäralikku rahu, tasakaalukust, mis ei tulenenud ülemäärasest enesekindlusest, vaid pigem teadmatusest, et ta on teinud midagi sobimatut või lubamatut.

„Ma kõnnin mõnikord siia kanti,” vastas ta. „Hekkide all õitsevad praegu nii ilusad sõrmkübaralilled. Ma pole kunagi varem näinud, et uks oleks lahti.”

George tõusis püsti. „Kas te teate, et viibite võõrastes valdustes?”

Tüdruk astus paar sammu lähemale, pani lilled suurele söögilauale ning pühkis kleidilt paar lehekest ja kübekese õietolmu.

„Kas teie olete Sir George Warleggan?” küsis ta.

Häälduse järgi otsustades polnud tüdruk tavaline külapiiga ning George’is võrsus kuri kahtlus.

„Mis teie nimi on?” küsis ta.

„Minu?” Neiu naeratas. „Mina olen Clowance Poldark.”