Читать книгу Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 6

Öö oli edenenud, aga nad tukastasid üksnes aeg-ajalt, vahetades sekka mõne lause, heites nalja, jagades mälestusi. Koidu lähenedes rääkisid nad juba tõsisemalt endast, Cornwallist ja Poldarkidest.

Ema surm oli mõjunud Geoffrey Charlesile rängalt. Rossile meenus, kuidas too kahvatu noorukina ühel õhtupoolikul Londonis tema juurde oli ilmunud ja rääkinud, et see sündmus, see kaotus oli muutnud tema tulevikuplaane. Enam ei mõelnud ta siirduda Oxfordi, et lasta end seal mõnusasti lihvida eelseisvaks Inglismaa edelanurga vaesunud maa-aadliku eluks. Sügavalt armastatud ema pärast olnuks ta ehk nõus taluma ebameeldiva kasuisa eestkostet. Kui ema enam polnud, siis mitte. Ta tahtis elus ise edasi jõuda ega olnud valmis paluma Sir George Warlegganilt enam ainsatki teenet. Tema soov oli lahkuda esimesel võimalusel Harrow’st ja astuda kadetina Great Marlow’ kuninglikku sõjaväeakadeemiasse. Ross oli püüdnud seda mõtet maha laita, tundes sõjaväelaseelu piisavalt hästi teadmaks, missuguseid raskusi tuleb ületada noorel mehel, kellel pole ei raha ega mõjuvõimu; ta teadis sedagi, et Geoffrey Charles peab lugu elumõnudest ja ilusatest asjadest, ning kartis, et sõjakooli olud tunduvad noorele sugulasele liiga karmid. Kui Harrow’ aastad ehk olidki poissi natuke karastanud, oli ema teda õrnas eas kõvasti hellitanud ja poputanud ning need mõjud andsid end ikka veel pisut tunda.

Noormees oli paraku jäänud endale kindlaks. Rossile tundus toona, et õigupoolest ajendab teda tung pääseda eemale Cornwallist ja kõigist sellega seonduvatest mälestustest. Geoffrey Charles pidi lahkuma ja põlgus, mida ta tundis kasuisa vastu, oli ainult üks põhjus. Niisiis oli noormees viinud oma plaani täide. See tähendas muidugi tihedat – ja rasket – kirjavahetust George’iga, aga vähemasti ei pidanud nad kohtuma. George oli olnud üsna heldekäeline ning pakkunud kasupojale kuni kahekümne üheseks saamiseni aastas 200 naela; pärast seda pidi summa kasvama 500-le. Geoffrey Charles oli tahtnud pakkumise tagasi lükata, aga Ross käis peale, kuni ta selle tõrkumisi vastu võttis.

„Pean sellega mingil määral silmas ka enda huve,” oli Ross seletanud, „sest mida rohkem raha saad temalt, seda vähem vajad minult. Aga George … George võlgneb midagi sinu emale – ja isale – ning on üksnes õiglane, et ta seda võlga lunastab.”

„Et rahustada oma südametunnistust?”

„Mul pole aimugi, mis George’i südametunnistust rahustab või rusub. Elementaarne õiglus kõige laiemas mõttes nõuab, et võtaksid selle raha vastu. Kui see tema süümet kergendab, siis seda parem. Aga ennekõike on asjade niisugune korraldus parim meile kõigile. Sinu ema oleks olnud selle üle kindlasti rõõmus.”

„Noh, kui sa tõesti nii arvad, onu Ross, ei jää mul ilmselt üle muud kui nõustuda.”

Nõnda oli olnud tol karmil – igas mõttes karmil – 1800. aasta veebruarikuul. Ajapikku oli Geoffrey Charles oma elurõõmu muidugi tagasi saanud. Ta oli võtnud uuest elust mis võtta andis – isegi vahepealsel ajutise rahu aastal – ning George’i rahaeraldised, alates 1805. aastast täissumma, ei hoidnud teda võlgu tegemast, mistap Rossil oli tulnud teda kaks korda ohtlikest olukordadest välja lunastada – viimati koguni 1000 naela eest. Nende suhteid polnud see siiski rikkunud.

Geoffrey Charles haigutas, koukis välja uuri ja vaatas seda tähtede valgel.

„Hakkab vist neli saama. Varsti peaks tulema Jenkins uue kuuma joogiga. Mõistlik on võtta suurust enne koitu, sest kahtlustan, et esimese valgega tulevad nad rünnakule. Tahaksin tutvustada sind esiti paarile sõbrale.”

„Ma ei näe nende tsiviilriietega just suurem asi välja.”

„Olen rääkinud sinust lähimatele sõpradele Andersonile ja Daviesele. Sa oled oma vaiksel moel saanud kaunis tuntud tegelaseks.”

„Lollus.”

„Noh, ma saan Inglismaalt mõnikord kirju. Nendes mainitakse aeg-ajalt ka sinu nime.”

„Kes sulle kirjutab?”

„Ükskõik. Muuseas, sina pole mulle Cornwallist õieti midagi rääkinud.”

„Sa pole küsinud.”

„Ei … See ei tähenda, nagu ei tunneks ma huvi … Ainult et mõnikord, kui oled keskendunud tapmisele, ei tule nostalgia kasuks.”

„Räägi mulle Wellingtonist.”

„Vaevalt on mul öelda midagi, mis tuleks sulle uudisena. Ta on külm nagu kala, kuid suurepärane väejuht ja minu meelest hiilgav sõjamees.“

„Inglismaal on neid, kes arvavad teisiti.”

„Neid leidub ka tema enda meeste hulgas. Isegi siin on viigimeelseid, kes peavad Napoleoni võitmatuks ning tervitavad iga taganemist noogutusega, mis tähendab: eks ma öelnud.”

„Inglased,” tähendas Ross, „on pikale veninud sõjast väsinud. Põhja- ja Kesk-Inglismaal valitseb eriti terav pahameel. Valitsus näikse pühendavat kodumaise ülestõusu mahasurumisele sama palju jõudu kui prantslaste alistamisele.”

„Inglased,” sõnas Geoffrey Charles, „ajavad mul alatihti sapi keema. Kui A Coruña järel koju tulime, koheldi meid nõnda, otsekui oleksime oma riigi reetnud ja putku pistnud! John Moore’ist räägiti põlastavalt nagu saamatust nannipunnist! Küllap oleks sõjakohtu alla antud, kui ta surma poleks saanud.”

„Praegu arutletakse teisiti,” ütles Ross. „Kaotus pole kellelegi meeltmööda ning läheb aega, enne kui kõiki asjaolusid jõutakse arvestada.”

„Nad istuvad oma paksu tagumiku peal,” jätkas Geoffrey Charles, „nood su alamkojakaaslased, rüüpavad õlut ja vaaruvad oma positsiooni ära kasutades ühelt kõrgseltskonna koosviibimiselt teisele; nad annavad oma suurimale kindralile võimatuid korraldusi ning kui ta neid täita püüdes hukkub, siis ajavad end alamkojas jalule – selleks neil veel hädapärast jõudu jätkub – ja nahutavad teda käpardlikkuse pärast, kiites samal ajal prantslaste suurepäraseid lahinguoskusi.”

„Soult⁶ on kuuldavasti lasknud Moore’ile A Coruñas monumendi püstitada.”

„Jah, muidugi: üks väejuht oskab teist hinnata! Inglased oma hukkunud kaasmaalasele säärast viisakust ei osuta – kui ta ei saa just nagu Nelson surma võidukas lahingus, vaid juhtub kaotama.”

Ross vaikis. See noormees, kelle isa Francist – oma onupoega, elupõletajat ja ebaõnnestujat – ja ka ema ta kunagi siiralt armastas, oli pärast nende viimast kohtumist kasvanud nii kehalt kui vaimult. Ross oli tundnud Geoffrey Charlesi vastu alati suuremat soojust, kui võinuks tuleneda pelgalt sugulusest. Praegune kohtumine oli seda üksnes kinnitanud ja tugevdanud. Ta oleks justkui kuulanud Francist, ent noormehe seisukohad meenutasid pigem tema enda omi.

„Ja Wellington?” ärgitas ta uuesti. „Kuidas tundub tema Moore’iga võrreldes?”

Noorem kapten Poldark hõõrus mõtlikult lõual olevat armi. „Vana Douro on suur väejuht. Mehed lähevad tema järel läbi tule ja vee. Aga Moore’i me armastasime.”

Tuli tentsik ja tõi uue kruusi auravat kohvi.

„Ja kui juba jutuks tuli, eks räägi mulle siis ka Cornwallist. Ütled, et mu lemmiktädi on terve.”

„Üldiselt jah. Viimasel ajal läheb tal mõnikord silme ees uduseks, aga see möödub, kui ta tunni või kaks pikutab.”

„Mida ta hea meelega ei tee.”

„Mida ta üldsegi mitte hea meelega ei tee. Mis lastesse puutub, siis … Jeremy on nüüd minust vaevalt tolli jagu lühem. Aga usun, et kõige kiirema kasvu aeg on tal juba seljataga. Millal sa teda viimati nägid?”

„Pärast A Coruñat ma Cornwalli ei sõitnudki. Olin vihane, et meie taganemist ja kindral Moore’i tegutsemist sellises valguses nähti, ning viskasin peast mõtte sõita sinna õigustama midagi, mis õigustust ei vajanud … Sellest peaks nüüd olema juba neli aastat – jah, vanaisa matustel. Jeremy pidi olema umbes viisteist. Ta oli siis minuga ühepikkune, ainult et veel kõhnem!”

„Seda on ta praegugi.”

„Ja tema kalduvused, tulevikuplaanid?”

„Erilist soovi sõtta minna ei paista tal olevat,” vastas Ross kuivalt.

„Ma saan temast aru. Tal on ema, isa ja õed, meeldiv kodu. Loodetavasti ei käi sa talle peale.”

„Kui see veel kaua kestab, oleme ehk kõik sunnitud ühel või teisel moel osalema.”

„Levée en masse⁷ nagu prantslastel või? Loodan, et seda ei juhtu. Aga parem ikkagi see, kui et me kõigi nende aastate järel Napoleonile alla annaksime!”

Ross hoidis tassi pihkude vahel, soojendades käsi ning lastes aurul mõnusasti näkku kerkida. Miski sahistas põõsastes ning noorem mees jäi korraks vaatama.

„Siin on palju mürgiseid elukaid,” ütles Geoffrey Charles. „Maod, skorpionid …” Ja jätkas: „Kui hakkaksime praegu Napoleoniga läbirääkimisi pidama, läheks kõik samamoodi kui eelmine kord: järjekordne vaherahu, mille jooksul tema saab hinge tõmmata ja meie anname käest meretagused alad. Tean, et see sõda on ebapopulaarne, aga meil on tähtis seda jätkata. Kas pole? Sina peaksid teadma. Valitsus on nii nõrk, et sellesse ei saa enam üldse uskuda. Oleks ainult Pitt tagasi.”

„Usun, et valitsus toetab sõda vähemasti senikaua, kui vana kuningas elab.”

„See’p see asi ongi. Ta on üle seitsmekümne ning viimasel ajal kuuldavasti haiglane.”

Prantslaste leerist kostis lõgismao hääle taolist kauget trummipõrinat.

„Aga Clowance?” küsis Geoffrey Charles, nagu annaks endale aru, et aeg hakkab lõppema. „Ja su noorim, väike Isabella-Rose?”

„Pole ta enam nii väike ühti. Mõlemad on kasvanud. Clowance on peaaegu seitseteist ning temast on lõpuks sirgunud päris kena neiu. Bella on kaheksane ja õrnake. Hoopis teistsugune kui Clowance, kes oli selles vanuses paras rüblik. On praegugi.”

„Ta on siis emasse, kapten.”

„Seda küll,” nõustus Ross.

„Ning Drake ja Morwenna?”

„Tublid, ehkki ma pole neid juba terve aasta näinud. Nad on ikka veel Looes, kannavad hoolt mu laevaehitustehase eest.”

„Tark tegu nad sinna saata, olen sulle selle eest väga tänulik. Ka neid sidusid Trenwithi kandiga rohked mälestused. Armas taevas: kord pidasin plaani, et veedan oma elupäevad Trenwithi maahärrana ja võtan Drake’i endale mõisavalitsejaks.”

„Seda esimest võid sa ju ikka teha, kui see sõda peaks ükskord lõppema.”

„Tolle korsiklasega tuleb midagi ette võtta, onu. Kohutav mõelda, et see mees sai alles neljakümneseks. Geeniustega – olgu nad head või kurjad – on see häda, et nende anded avalduvad nii varakult. Kas neil on veel lapsi?”

„Kellel? Drake’il ja Morwennal? Ei, ainult see üks tütar.”

Pimedusest ilmus nähtavale käskjalg ja kiirustas magajate vahelt läbi. Ta möödus neist lähedalt, kuid läks peatumata edasi ning astus viiskümmend jardi eemal olevasse telki.

„Craufurdile tuuakse vist teade,” ütles Geoffrey Charles. „Nüüd peaksime ilmselt einet võtma. Orus põristatakse juba trumme.”

„Mul ei ole eriti palju laskemoona,” lausus Ross. „Vasar kuluks ka ära. Ma ei osanud arvata, et mul tuleb nii palju tulistada nagu loodetavasti täna.”

„Lasen Jenkinsil sulle tuua. Meil sääraseid asju pole, aga 95. paikneb siinsamas kõrval. Püsse ja niisugust kraami on meil tänu jumalale piisavalt. Ja kenake varu kahurikuule ka.” Geoffrey Charles ajas end istukile ja masseeris saabast ära võtmata jalga, mis oli tuimaks muutunud. „Ning kui jutt juba kord kuulidele läks, peaksin ehk küsima, kuidas läheb mehel, kes on ühe kindlasti ära teeninud, ehkki on nii ettevaatlik, et pääseb alati terve nahaga … Räägin mõistagi kasuisa George’ist.”

Ross kõhkles viivu. „Olen teda viimasel ajal paar korda alamkojas näinud, aga me väldime teineteist ning nii ongi ehk parem. Cornwallis on teda ka harva näha. Loodetavasti on meie avaliku vaenu ajad möödas.”

„Mina sain temaga viimati kokku kuuendal aastal, kui suri vanaisa. Samal päeval kohtusin ilmselt ka Jeremyga. Ilm oli rõske ja udune, väga sobiv matusteks. George nägi toona pisut vilets välja, justkui oleks enneaegu vanaks jäänud.”

„Ta leinas su ema sügavalt, Geoffrey.”

„Jah, seda tuleb tema auks tunnistada.”

„Nagu me kõik. Nagu sa tead, olin ma su emasse … enam kui kiindunud.”

„Jah, ma teadsin seda.”

„Pärast seda kui temast sai proua Warleggan, kohtusime küll harva, aga tema lahkudes jäi mu elus üks koht tühjaks. Tema surm … nii noorelt … seda tühikut ei täida miski. Tean, et sinuga on samad lood. Aga George üllatas mind. Kõiki sündmusi, kõike minevikus juhtunut arvesse võttes pole mul võimalik temasse hästi suhtuda, aga kurbus ja lootusetus, mis teda su ema surma järel valdasid, tulid mulle üllatusena. Ehk ei mõtle ma temast enam kunagi nii halvasti.”

„Nojah … uut naist ta igatahes võtnud ei ole.”

„Pean sulle ütlema,” lausus Ross, „et pärast härra Chynowethi surma on Trenwith unarusse jäetud. George seadis end püsivalt sisse Cardew’s vanematekodus, aga pidas Trenwithis mõnda teenijat, kes hoolitsesid su vanavanemate eest. Ma ei usu, et ta neid eriti sageli külastas – võib-olla käis kord kuus kontrollimas, et kõik oleks korras. Su vanaema surma järel jäi kõik arvatavasti endiseks, aga pärast härra Chynowethi lahkumist pani George maja õigupoolest kinni. Kogu üheksakümnendatel sinna ostetud uue mööbli viis ta Cardew’sse, majateenijad laskis lahti. Vennad Harryd elavad väikeses majas ning teevad ehk maja juures ja valdustes hädapäraseid töid. Harry Harry naine toimetab seal võib-olla ka tasapisi, aga see on kõik.”

„Ja George ei näita nägugi?”

„George poleks vist George, kui ta üldse nägu ei näitaks. Pidavat end aeg-ajalt ikka ilmutama, et Harryd liiga mugavaks ei muutuks, aga ma ei usu, et teda sagedamini nähakse kui kord kolme kuu tagant.”

Geoffrey Charles vaikis natuke aega. Tähed kord ilmusid, kord kadusid triivivate pilvede või udu vahel.

„Maja on nüüd vist seaduslikult minu oma.”

„Jah … õigupoolest saab selleks, kui tuled ja võtad selle üle. Tunnen end süüdi, et pole selle hooldamiseks midagi ette võtnud, aga minevikus tekitas mu kohaleminek George’i ja minu vahel alati suure tüli. Kuni seal elas veel neid, kes mulle korda läksid, nagu tädi Agatha, su ema ja sa ise … või Drake, tundsin kohustust sekkuda. Aga kui mängus on üksnes omand …”

„Muidugi.”

„George’i käsul püsti pandud aiad on nüüd suuresti lagunenud, olgu siis ajahambast puretuna või külarahvale küttepuudeks näpatuna; aga üldiselt söandavad väga vähesed jalga Trenwithi maadele tõsta. Jõhkarditest vennaksed tekitavad endiselt hirmu ning ehk hoiab inimesi pisut vaos ka mõte, et kord on need valdused jälle Poldarkide käes. Aga maja on kehvas seisus. Clowance käis ühel päeval vaatamas.”

„Clowance? Mispärast?”

„Ta lihtsalt on niisugune. Olin sel ajal kodus ja tegin tüdrukule peapesu, et ta seadis end ohtu, tungides võõrastesse valdustesse. Aga ilmselt oleksin sama hästi võinud vait olla. Muidugi oli ta õnnetu, et valmistas mulle meelehärmi, ja sai aru, miks ma tõrelen. Aga ta kipub olema impulsiivne ning tegutsema pigem loomusunniliselt kui läbimõeldult …”

„Nagu emagi?”

„Ee … jah, aga siiski mitte päris. Kõigel, mida Demelza tegi – ja praegugi teeb! –, olgu need pealtnäha kas või kõige isepäisemad asjad, oli taga terve mõistusega seletatav põhjendus, isegi kui endisaegadel ei käinud see minu loogikaga kokku. Clowance käitub selles mõttes isepäisemalt, kui Demelza eales on käitunud, sest tema teod näikse võrsuvat juhuslikest impulssidest. Tal polnud vähimatki põhjust Trenwithi minna – ta võttis lihtsalt pähe, et läheb vaatab maja, ja läkski.”

„Vähemasti ei nabitud teda kinni.”

„Just sellega Clowance end paraku õigustaski. „Aga papa, keegi ei näinud ju mind.” – „Aga oleks võidud näha,” ütlesin mina, „ja sellest oleks sündinud ebameeldivusi; sind oleks võidud solvata.” – „Aga seda ei juhtunud, papa, ega ju?” Kuidas on võimalik niisuguse tüdrukuga vaielda?”

Geoffrey Charles naeratas pimeduses. „Ma mõistan su muret, onu. Kui see sõda ükskord lõpeb või kui saan pikemalt puhkust, ajan nood kaks Harryt minema ning Clowance võib kõndida Trenwithis ringi, nagu süda kutsub … Ta siis ütles, et see on kehvas seisus?”

„Kui üks maja neli aastat tühjana seisab – iseäranis veel Cornwalli kliimas –, siis hakkab see paratamatult lagunema. Muidugi …”

„Mida sa tahtsid öelda?”

„Ainult seda, et pärast su ema surma pole sellesse majja õieti raha pandudki või kui, siis väga vähe. Kuni su vanavanemad veel elasid, hoidis George neil üksnes hädapärast katuse pea kohal; nii et mõnes mõttes pole majal lastud laguneda neli, vaid koguni kümme aastat.”

„Niisiis on lausa ülim aeg, et tuleksin koju?”

„Selles mõttes jah. Aga praegu on sinu koht siin. Kui suudame oma piiratud võimalustega aidata hispaanlastel ja portugallastel vastu pidada, siis hoiame siin kinni üpris suure osa Napoleoni vägesid. Ning isegi tema jõuvarud pole ammendamatud. See sõda on pannud osapoolte jõu ja vastupidavuse rängalt proovile. Suudad sa kujutleda, et Clowance ei mäletagi aega, kui me Prantsusmaaga sõjas polnud. Kui välja arvata üürike vaherahu. Pole siis ime, et me kõik sellest nii väsinud oleme.”

„Väsinud, aga mitte tülpinud.”

Tundus, justkui hakkaks udu orus tihenema. Kui see enne koitu ei hajuks, siis annaks ründajale tugeva eelise.

„Kuule, Geoffrey Charles, see ootamatu kohtumine pani mind tõsiselt mõtlema, kui halvasti ma su pärandi eest hoolt olen kandnud …”

„Oh, lollus.”

„Mitte sugugi. Mu süüd suurendab see, et peaaegu kolmkümmend aastat tagasi leidsin ennast samasugusest olukorrast. Olin siis kahekümne kolmene ja naasin Ameerika sõjast. Mu ema oli surnud juba tosinkond aastat tagasi, aga isa oli maetud alles hiljaaegu. Aga ta oli pikalt põdenud, kusjuures tema ainsad teenijad olid Paynterid ning kujutad kindlasti ette, kui halvasti nad tema eest hoolitsesid. Su vanaisa Charles Poldark ei saanud vennaga hästi läbi ega käinud teda just sageli vaatamas … Ma ei tahaks, et sina peaksid leidma sõjast naastes eest samasuguse kaose ja hävingu kui mina.”

„Oota hetk,” lausus Geoffrey Charles, „seal ongi Jenkins. Lähen ütlen talle, mida sa vajad. Näita oma püssi.” Ta uuris seda. „Hea relv, kapten; vean kihla, et Portost sa seda ei saanud.”

„Ei, kapten, ei saanud.”

„Mis see õieti on?”

„Vintraudne karabiin, Henry Nocki leiutatud poltlukuga. Nagu näed, on varras paigutatud kabas madalamale, nii et seda on laadides hõlpsam välja tõmmata ja tagasi panna.”

Geoffrey Charles vaatas kortsus kulmul udu. „Mõnel täpsusküttide rügemendil on Bakeri vintpüssid. Meil veel pole. Meie peame leppima vana eestlaetava musketiga. Seegi ajab asja ära.”

Mõnda aega valitses vaikus.

Siis lausus Ross: „Kolmkümmend aastat tagasi, Ameerika sõja ajal leiutas üks Fergusoni-nimeline mees, 70. rügemendi kapten Ferguson, tagant laetava vintpüssi. Säärane võimaldas teha iga ilmaga kuus lasku minutis. See oli tohutult menukas … Paraku sai Ferguson surma – varsti pärast seda, kui mina sinna jõudsin. Ma kasutasin üht. Suurepärane püss. Aga pärast tema surma ei valmistanud neid enam keegi. Paistis, nagu poleks keegi sellest huvitatud.”

„Niisugune mulje kipub sõjaväest jääma,” vastas noormees. Ta kõndis püssiga eemale ja tuli varsti tagasi. „See asi saab korda. Hommikusöök on kümne minuti pärast. Siis tutvustan sind oma sõpradele.”

„Muide …”

„Jah?”

„Su kasuisast. Ütlesid, et ta pole uuesti abiellunud.”

„Seda küll. On siis või?”

„Ei. Aga just enne lahkumist sain Demelzalt kirja. Ta ütleb, et krahvkonnas käivad jutud, nagu oleks George nüüd – viimaks – hakanud huvi tundma ühe naise vastu.”

„Mon dieu! Kes ta on?”

„Nimi on mul kahjuks meelest läinud. Igatahes ei tunne ma teda. Keegi Harriet. Keegi leedi Harriet.”

„Aa,” sõnas Geoffrey Charles tähendusrikkalt. „See ehk seletab üht-teist.” Ta toksis saapaga maad. „Noh … Küllap ei tohiks ma talle halba soovida. Ta oli mu ema valik. Ehkki nende suhted olid pisut pingelised, ühest äärmusest teise, oli ema temasse ikkagi vist omamoodi kiindunud. Nii et kui George nüüd hilises eas – kui vana ta ongi? viiskümmend üks? – uuesti abiellub, mis seal ikka, loodetavasti veab tal teist korda sama hästi.”

„See pole võimalik,” lausus Ross.

Mõne minuti pärast kutsuti nad hommikust sööma: kumbki sai tüki soolaliha, kümmekond murenevat kuivikut – võib-olla koitanud, aga seda polnud võimalik näha – ja sortsu kuuma rummi. Ross kohtus Geoffrey Charlesi sõpradega. Nood olid muretud sellid, viskasid nalja ja naersid vaikselt, oodates innukalt eesseisvaid vastastikuseid tapatalguid. Nende tervituses oli aupaklikkust ja sõbralikkust, mis süvenesid veelgi, kui sai teatavaks, et Ross ei kavatse lahingut üksnes kõrvalt vaadata.

Sel ajal kui mehed sõid, ratsutas nende vahelt valgel hobusel läbi morn askeetlik kogu, keda saatis rühm ohvitsere. Kannad löödi valveseisangus kokku, siin-seal lausuti kuivalt paar sõna ja kogu ratsutas edasi. See oli vikont Wellington, kes oma rinde viimast korda läbi sõitis. Tal oli kaitsta üheksa miili mäekülge ja väed paiknesid hõredalt. Aga neil oli meelekindlust, mida suudab sisendada üksnes hea väejuht.

Kümme minutit pärast Wellingtoni möödumist muutus Prantsuse armee trummide ja pasunate hääl kurjakuulutavamaks ning kui läbi huljuva udu tungis esimene valguskiir, hakkas nelikümmend viis pataljoni Euroopa parimaid lahingutes karastunud sõdureid – lisaks veel kakskümmend kaks tuhat meest reservis – tohutu musta massina mööda mäekülge üles Briti positsioonide poole liikuma.