Читать книгу Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 4

Peaaegu täpselt neli nädalat enne kuninga haigestumist laskus Pampilhosa lähedal ettevaatlikult kivisest nõlvast alla jäärakusse kolm ratsameest. Neist teine, keskealine, pikka kasvu ja meeldiva välimusega, ehkki pisut kõhn, kandis ratsakostüümi ning heast riidest, kuid kaunis kulunud mantlit, mis ei viidanud otseselt ühelegi rahvusele; teised kaks olid nooremad, väikest kasvu, sitked ja räsitud mehed, seljas Portugali armee munder. Varahommikul Portost tulema hakates olid nad liikunud mööda teed või pigem küll tolmust rada, aga see muutus järk-järgult üha viletsamaks ja rohtunumaks ning nüüd suutis seda kääbustammede, kaktuste, kivirünkade ja mahalangenud puutüvede vahel eristada ainult üks kahest sõdurist. Tema ratsutas ees.

Kui hakkas hämarduma, küsis vanem mees sellelt, kes ratsutas tema taga, inglise keeles: „Kas on veel kaugele minna?”

Sõdurid vahetasid omavahel paar lauset. „Garcia ütleb, et Buçaco kloostrini peaks nüüd jääma veel kõigest kolm ljööd¹, senjoor.”

„Kas ta leiab selle pimedas üles?”

„Ta pole seal kunagi käinud, aga majas peaksid ju tuled põlema.”

„Kui see pole evakueeritud. Nagu kõik muugi.”

„Teie kindrali käsul, senjoor.”

Nad ratsutasid edasi. Väikesed tugevad hobused libastusid ja komistasid raskel laskumisel. Oma retkel olid nad möödunud hüljatud talumajadest, põlema süüdatud viljapõldudest, surnud loomadest ja kummuli lükatud härjavankritest, mis tähistasid põgenemist ja hävingut. Tee ääres oli vedelnud ka kärbestest kubisevaid laipu – peamiselt vanad inimesed, kes olid pagedes nõrkenud. Ometi oli selge, et siinne paikkond pole kaugeltki nii mahajäetud, kui paistab.

Siin-seal lõid oksad korraks liikuma; oliivipuude vahel vilksatasid inimkogud; oli kõlanud mitu lasku ning vähemalt ühe korra lendasid kuulid mööda üsna lähedalt. Talupojad küll põgenesid sissetungija eest, kuid paljud olid jäänud kohale, et takistada vaenlast kuidas suutsid. Näha võis ka ordenanza’t ehk rahvakaitseväge; nood villase mütsi, lühikese pruuni kuue ja viledaks kulunud pükstega mehed, kelle kirevasse relvastusse võisid kuuluda nii lihunikunoad kui blunderbuss’id², ratsutasid rääbakate metsponide seljas, ilmusid ootamatult, saatjaks tolmupilv, või vilksatasid korraks eemal taeva taustal. Kaks korda oli inglasel – mis siis et tal olid portugallastest saatjad – tulnud näidata pabereid. Ta poleks sugugi soovinud olla sissetungijate armeest mahajäänud sõdurite asemel. Aga eks olnud nood oma käitumisega kättemaksu ka igati ära teeninud.

Oli mahe septembriõhtu, aga kuud taevas polnud. Üle tähtedest kirendava laotuse ujusid mõned udejad pilveräbalad.

Nad jõudsid kaljuseina all kulgevasse kuivanud jõesängi ning ees ratsutav sõdur tuli hobuse seljast maha ja vaatas ringi nagu lõhna nuuskiv linnukoer. Inglane ootas kannatlikult. Kui nad olidki ehk teelt eksinud, siis võisid oma mantlites magada ka lageda taeva all: üks öö kidurate kastanite vahel ei võta tükki küljest ning toitu ja vett neil jätkub.

Siis ilmus aaloepuhma tagant nähtavale üks köökus kogu. Noor või vana, mees või naine, polnud võimalik aru saada, aga ta lähenes ettevaatlikult ning rääkis midagi sosinal. Sõdur pöördus ja lausus: „Oleme kloostrile arvatust küll lähemal, senjoor, aga peame minema ringiga. Otse meie ees on Prantsuse sõjavägi.”

Järgnes vaikus.

„Kuspool ees?”

„Läänes, senjoor. Neid on palju. Nad on inglasi terve päeva jälitanud. See mees soovitab liikuda pool ljööd mööda jõesängi ning põigata siis mägede vahetsi Buçaco seljandikule. Orus on Prantsuse kahurvägi.”

Inglane sobras taskus, koukis sealt välja mündi ning ulatas küürus mehele, kes polnud lasknud neil otse vaenlase laagrisse ratsutada. Ta hindas oma vabadust kõrgelt, seepärast oli münt kaunis suur ning räbaldunud mehike oli ilmselgelt rabatud: kummardusi tehes kadus ta, selg ees, uuesti pimedusse, kust oli ennist välja ilmunud. Praeguses kaoses, arutles andja, kui tsivilisatsioon oli kokku varisenud, võinuks jupp pressitud tubakat olla siiski väärtuslikum.

Saadud nõuannet järgides liikusid ratsanikud kivirahnude vahetsi edasi, minetamata siiski ettevaatust, juhuks kui hoiatus oli ehk pigem üldist laadi kui täpne. Ikka ja jälle peatas esimene sõdur hobuse ning kuulatas, kas ei reeda mõni heli, et nad lähenevad vaenlase laagrile. Kohta, kus tulnuks ära pöörata, jõudsid nad alles tunni aja pärast. Korraks kaaluti, kas jääda sinna ööseks, aga oli ilmne, et mida kaugemale nad prantslastest liiguvad, seda rahulikumalt saavad puhata. Mõtte jõuda välja kloostrini heitsid nad kõrvale: tundus tõenäoline, et prantslased on selle juba hõivanud.

Õhtu edenedes tugevnes kõigest mõne miili kaugusele jäävalt merelt hoovav külm tuul ning ratsanikud kiskusid mantlihõlmad koomale. Nüüd ratsutasid nad ülesmäge – esialgu laugetest nõlvadest, siis juba lookeid tehes mööda seljandiku järske kiviseid külgi. Jõudnud – kõigi eelduste järgi – aheliku harjale, kus kanarbik ja astelherned ulatusid vööni, tegi esimene sõdur taas peatuse. Ka teised jäid seisma ja kuulatasid. Nende kõrvu kostis üpris kummaline itkutaoline hääl, mis võinuks olla naiste hala … aga ei olnud. See meenutas flöödiheli, just nagu mängiks karjus oma loomadele vilepilli … aga päriselt siiski mitte.

Hobused seisid nüüd külg külje kõrval. Kaks sõdurit vaidlesid omavahel. See, kes oskas inglise keelt, lausus: „Peame hoidma rohkem põhja poole, senjoor. Need on prantslased.”

„Ei,” vastas inglane. „Ma ei usu, et need on prantslased.”

„Aga kes siis veel?”

„Lähme uurime järele.”

„Ei, ei! Meid nabitakse kinni. Meid lastakse maha!”

„Oodake siis siin,” sõnas inglane. „Või järgnege mulle, ainult et aeglaselt, viiekümne sammu tagant. Kui peaksin eksima, pääsete ikka veel põgenema. Prantslased ei hakka teid pimedas pikalt jälitama.”

„Aga mis saab teist endast, senjoor?”

„Ma vist tean, mis … heli see on.”

Ta hakkas ettevaatlikult ratsutama läbi kanarbiku järsu kalju poole, mis eristus pimedusest, sest lõikas ära jupikese tähistaevast. Kaaslased järgnesid talle mõningase vahega. Nõnda olid nad läbinud umbes veerand miili, kui neid peatas hõige. Inglane tõmbas ratsmed pingule, peatas hobuse ja vaatas üksikut inimkogu, kes hoidis temale suunatud püssi. Seejärel nägi ta pooleldi põõsaste taga peidus teisigi, kõigil relvad laskevalmis.

Ta hüüdis teravalt inglise keeles: „Oma. Nimi Poldark. Portost teadetega. Ja portugallastest saatjatega.”

Läks mõni hetk, siis lasti esimene musket alla ning tüüakas mütsiga mees astus aeglaselt lähemale.

„Eks näidake siis paberid ette.”

Hüpanud sadulast, kohmitses inglane taskus, tõmbas välja rahakoti ja ulatas küsijale. Kinnise luugiga latern käes, ilmus lagedale veel üks sõdur ning nad kummardusid kahekesi dokumendi kohale.

„Jah, söör. Paber näikse olevat korras. Kellega te soovite kohtuda?”

„Kes on teie komadör?”

„Diviisiülem on kindral Cole, söör. Pataljoniülem kolonel McNeil.”

„Olete jalaväemehed?”

„Teine pataljon, seitsmes füsiljeekompanii. Seersant Lewis.”

„Viige mind siis oma koloneli juurde.”

Kaks portugallasest sõdurit olid samuti sadulast maha tulnud ning vastasid liitlaste tervitustele valgete hammaste välkudes. Nad kõndisid hobuseid käekõrval talutades piki järsaku serva edasi ning olid varsti keset sõdurite massi; seal puhati ja aeti juttu, aga süüa ei tehtud; süüdatud oli üksnes mõni lõke – kohtadesse, kust neid kaugelt näha polnud.

„Mu saatjad läksid helisid kuuldes üpris ärevile,” lausus Poldark varsti. „Mida teie torupillimehed mängisid?”

Seersant Lewis mühatas. „Üht vana šoti itku. Nukker muusika mõjub meestele praegu rahustavalt. Homme hommikul oleme kõik hoopis sõjakamad.”

Nad jõudsid kohta, kus kasvas mitu kõrget seedrit. Nende jämedate tüvede vahele oli üles seatud ajutine staap, kus seisid lauad ja põles latern. Lewis kadus ja tuli tagasi koos pika mehega, kes astus edasi, jäi siis seisma ja neelatas.

„Poldark, Poldark!” lausus ta. „Niisiis kapten Poldark ise. Ega ma arvanudki, et sellenimelisi võiks olla rohkem kui kaks!”

Teine oli samuti seisatanud. Siis puhkes ta naerma. „Ja ongi seesama McNeil! Vanatühi mind võtku!”

„Ei võtnud ta teid ühtigi,” tähendas McNeil. „Teie ilusa naise rõõmuks. Ehkki nii mõnegi meelest olite surmanuhtluse kuhjaga ära teeninud.”

Hetke kõhelnud, surusid mehed teineteisel kätt. Sõbrad nad just polnud, sest kakskümmend aastat tagasi olid nad seisnud teine teisel pool seadust. Aga nende vahel oli tekkinud lugupidamine ja – pooleldi vastu tahtmist – koguni omamoodi ebalev sümpaatia.

Noh, aga need ajad olid jäänud kaugele seljataha. Järgnenud küsimuste ja vastuste risttules vahetasid nad uudiseid. Poldark oli maabunud Portos, aga mitte käskjalana, nagu ta väitis, vaid eriülesandega: valitsuse vaatlejana. Portos oli talle öeldud, et Wellington on oma vägedega juba kolm nädalat taganenud, mistap tal oleks mõistlikum minna tagasi laevale, seilata Lissaboni ja kanda endast ette seal. Kuni see selgus, oli Poldarki kohale toimetanud luup paraku jõudnud juba merele minna ning ta otsustas kõiki soovitusi eirates minna maitsi.

Ta ei täpsustanud, milles tema ülesanne seisneb, ja McNeil ei hakanud pärima. Olles viisakalt rääkinud Cornwalli elust – Bodruganitest, Trevaunance’itest, Teaguesidest ja Treneglostest –, kõndisid nad sada jardi edasi ja seisatasid järsaku serval, kust avanes vaade kogu Mondego tasandikule. Selle oleks justkui hõivanud tohutu vägi jaaniusse. Igal pool vilkusid tuled.

„Prantslased,” lausus McNeil lakooniliselt.

„Masséna juhtimise all?”

„Jah. Wellington otsustas, et täna kaugemale ei lähe, niisiis heitsime siin laagrisse ja oleme terve päeva vaadanud, kuidas sõjaväge orgu üha juurde voorib. Tuul kandis üles keerutatud tolmusambaid üle tasandiku mägede jalamini välja. Mõistagi pole neid rohkem kui kaks meest meie ühe vastu, kuid meie neljakümnest tuhandest pooled on lahingutes karastumata portugallased. Aga mis seal ikka, eks me homme näe … Kas polnud neid Agincourtis viis ühe vastu?”

„Seda küll. Aga siin ei seisa meie vastas ülbed ülesmukitud aadlikud, vaid revolutsioonilise Prantsusmaa armee, kes on saanud tuleristsed geeniuse käe all.”

„Lahing tuleb kahtlemata raskem, aga seda parem. Millal te teekonda jätkate?”

„Arvestades, mis siin toimub, kindlasti mitte homme.”

McNeil vaatas kaaslase poole. Ross Poldark kandis tsiviilriideid – sõdivas riigis oli nõnda ehk ohutum reisida. Aga teisalt polnud tal ju tarvidustki sõdida, sest temast oli juba ammu saanud hoopis teine, auväärt isik – jah, koguni parlamendi liige. Ka polnud ta enam noor, meelekohtadele oli sugenenud halli ning kui kaalu polnudki juurde tulnud, siis näkku oli lisandunud jooni. Ta oli seda tüüpi mees, kellel alatine rahutus ei lase tüseneda.

„Te kavatsete siis siia jääda?”

„Muidugi. Mul on vintpüss. Kes siis ühest lisarelvast ära ütleks?”

„Kas polnud see Henry, kes ütles: „Mida vähem mehi, seda rohkem saab igaühele osaks au.” Aga mis seal ikka, arvan, et seda jagub tsipake teilegi.” MacNeil keerutas hallinevat vuntsi ja hakkas naerma. Võrreldes nende lärmakate naerupahvatustega, mida mäletas Ross, oli praegune üsna vaikne.

„Kas me püsime nii vaiksed selleks, et panna Masséna arvama, justkui oleks meid tegelikust vähem?”

„Jah. Arvatavasti pole tal aimugi, et teine ja viies diviis on meile juba järele jõudnud. Meeldiv on teda üllatada. Alati valmistab rõõmu, kui on varrukast võtta mõni hea üksus.”

Öine tuul kandis merelt udu ja Ross tõmbas mantli endale tihedamalt ümber.

„Ja teie ise, McNeil. Kui viimati Cornwallis kohtusime, olite Šoti Hallide kapten. Nüüd olete liinirügemendis …”

McNeil kehitas õlgu. „Mul pole ei raha ega mõjuvõimu, Poldark. Vana rügemendi juurde jäädes oleksin parimal juhul võinud saada majoriks. Siin poolsaare sõja … sulatustiiglis … olen juba astunud esimese ülitähtsa sammu edasi: mind on ülendatud koloneliks – esialgu küll kõigest titulaarkoloneliks. Aga sõda harvendab paratamatult ka ohvitseride ridu ning loodan, et mu auaste kinnitatakse õige pea.”

Nad seisid vaikides ning vaatasid all kalliskividena veiklevaid tulesid, samal ajal kui tuul tõi kaasa üha enam udu, mis hajus kõrgete puude ja hambuliste mäenukkide vahele. McNeil pidas iseenesestmõistetavaks, et ridade harvendus ei hõlma teda. Ross Poldark mõtles lahingu ohtudele sama enesestmõistetava õhinaga, ehkki temal polnud sellest oodata mingit aukõrgendust – kui, siis üksnes surma.

„Ütlesite ennist midagi, kolonel,” lausus Ross. „Võib-olla kuulsin ma valesti. Kas mainisite … kas kuulsin teid tõesti ütlemas, et te ei uskunud minunimelisi olevat rohkem kui kaks?”

„Kuulsite õigesti.”

„Miks mitte üks? Kes on teine? Kas ma saan siis ikka valesti aru?”

„Üldsegi mitte. Monmouthshire’i omade hulgas on ka üks Poldark. Nägin tema nime alles eile toitlustusnimekirjas. Mõtlesin korra, et otsin ta üles, aga te ju mõistate, et aega on olnud napilt.”

Ross vahetas jalga: ammune haav andis end viimasel ajal sageli tunda.

„Kas ta on selles armees?”

„Peab olema. Neljakümne kolmas kuulub Craufurdi kergejalaväerügementi. Peaksid paiknema kohe meist vasakul.”

„Kas kaugel?”

„Pool miili. Kas soovite temaga kohtuda? On ta teie sugulane?”

„Arvan küll.”

„Siis annan teile pärast õhtusööki ühe mehe kaasa. Loodetavasti õhtustate kõigepealt meiega?”

„Meelsasti.”