Читать книгу Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 5

Nad olid söönud külma toitu ning õhtuvaikust häirisid üksnes tsikaadide sirin ja tuulevihin. Korra või paar kostis pimedusest torupilli hala, leinaline, otsekui homsete tapatalgute pärast itkev, ent seejuures ometi vaikselt ergutav hääl, ühtaegu nutulaul ja lahinguhüüd. Alt tasandikult kerkis trummipõrin. Prantslased paistsid lausa uhkeldavat oma jõuga – jõuga, mis oli kõigi teiste Euroopa armeede ridu kümnendiku võrra kärpinud –, et see teadmine halvaks vastase mõistuse ja tunded ning rööviks neilt enne päevatõusu vapruse. Inglased teadsid, et homme tuleb lahing, sest Wellington oli öelnud, et kaugemale nad ei tagane, ning kui Wellington kord juba midagi ütles, mõtles ta seda alati tõsiselt. Ainult et prantslased ei võinud teada, kas polnud pea kohal kõrguvatel nõlvadel laagrisse heitnud sõjavägi aru pähe võtnud ja enne hommikut minema hiilinud, jättes üksnes järelväe nende pealetungi aeglustama. Nõnda oli juhtunud viimastel aastatel sageli. See, et britid läinud aastal Talavera lahingu võitsid, polnud reegel, vaid erand.

Oli juba peaaegu kesköö, kui nad õhtusöögi lõpetasid, ning paljud mehed juba magasid, kui sõdur koos Rossiga läbi kaitseliinide läks – igatahes lamasid nad mantlisse mähituna maas. Kõik paistsid olevat täiesti riides, kõik teadsid, mida järgmine päev toob, ega lubanud endale suuremat vabadust. Mõnel pool lamati küünarnukkidele toetudes või kükitati rühmiti ja aeti vaikselt juttu. McNeil oli maininud Agincourti ning Rossile meenus Drury Lane’il nähtud näidend, milles kuningas oli lahingu eelõhtul oma sõdurite seas ringkäigu teinud. Tähelepanuväärne, et šotlasest sõdur oli suutnud sellest paari lauset tsiteerida. Ross mäletas, et tegelaste hulgas oli olnud ka üks Cornwalli mees. Ei-ei, hoopis kuningat oli eksikombel peetud Cornwalli meheks, kui ta ütles end olevat Leroy … Arvas siis Shakespeare, et Leroy on korni nimi?

Minna oli ikkagi üle poole miili ja lõpuks Ross juba lonkas. Viimasel ajal oli ta harjunud rohkem ratsutama kui kõndima. Kohapeal tuli küsida ja pärida, pimeduses lamavate kehade vahel otsida ning minna, kuhu osutas pöial või näitas sõrm. Rossi saatja liikus ühe rühma juurest teise juurde vilkalt nagu väike Šoti tuhkur. Lõpuks ajas üks mees end istukile ja lausus: „Jah, mina olen Poldark. Kes mind otsib?”

„Eks ikka veresugulane,” vastas Ross. „Kes muu?”

Kostis heitunud vandesõna ning üks kõhn mees ajas end jalule. Ta oli lamasklenud puu najal, selg vastu tüve ja mõõgatupp põlvedel. Ta uuris teist tähtede ähmases valguses.

„Helde looja! Onu Ross!”

„Geoffrey Charles! Poleks uskunud, et mul on õnne sind siit leida! Aga olen piisavalt ülbe arvamaks, et kogu Briti armees pole teist selle nimega inimest!”

„Püha taevas!” Hääl ja toon rõõmsalt elevil, embas Geoffrey Charles sugulast, põsk vastu põske, võttis tal siis tugevasti õlavartest kinni ning uuris lähemalt. „See tundub ju lausa uskumatu! Just nüüd, kui mõtlesin kodule, ilmub just nagu sõrmenipsu peale, otsekui vaim pudelist see, keda pean tollest kirevast seltskonnast kõige lähedasemaks ja hindan – üheainsa erandiga – kõige rohkem. Jumal hoidku! See ei saa olla võimalik!”

Ross rääkis ära oma kohaloleku põhjuse.

„Kas ei peaks sa siis minema sedamaid Wellingtoni juurde, selle asemel et raisata aega tähtsusetule sugulasele? Mine otsi üles Vana Douro³ ja kui ta on sinuga asjad joonde ajanud, puhun sinuga meeleldi juttu!”

Ross lõi korraks kõhklema, ta poleks soovinud oma tuleku põhjust täpsustada, sest kartis, et paari sõnaga seletatuna võiks see olla onupoja pojale vastukarva.

„Geoffrey Charles,” lausus ta siis. „Mind ei saadetud siia käskjala, vaid vaatlejana, ning usun, et kindral Wellingtonil on täna palju muud, millele mõelda. Mul pole teatada midagi niisugust, millest sõltuks homse lahingu saatus ning mida ei võiks talle edastada pärast seda.”

„Sa jääd siis siia?”

„Muidugi. Miski ei sunniks mind lahkuma. Kas vajaksid oma otsesesse alluvusse veel üht täpsuslaskurit?”

„Minu alluvusse, mon Dieu! C’est à ne pas y croire …⁴”

„Noh, nagu näen, oled sa nüüd kapten. Ja seega minust, kes ma olen nii pikalt erus olnud, kõrgema auastmega, mida olen valmis tunnistama.”

Geoffrey Charles turtsatas. „Onu, ära tee ennast maha: nagu ma aru saan, oled pidanud viimase kümne aasta jooksul ühe lahingu teise järel! Rääkimata juba sellest, et oled Westminsteri jututoa liige! Aga kui soovid osaleda minuga külg külje kõrval mõnes pisikeses tapluses, et võtta prantslastelt isu siia kõrgendikule ronida … noh, selle pakkumise võtan rõõmuga vastu!”

„Tore, oleme kokku leppinud.”

„Prantslaste laagrit all nägid?”

„Kolonel McNeil andis mulle selle võimaluse.”

„Siis tunnistad endale kindlasti, et sul ei pruugigi avaneda juhust oma sõnumit Wellingtonile edastada.”

„Selle riski lubab südametunnistus mul võtta.”

Ross polnud põrmugi kindel, et kindral teda avasüli tervitab. Tal oli küll kaasas volitus. Aga Wellingtonil oli üpris isiklik ja otsene side praeguse välisministriga, kes oli juhtumisi tema vend, ning võis nii ootamatult tema peakorterisse saabunud poolsõjaväelises tsiviilisikus näha ebasõbralikumalt meelestatud kabinetiliikmete esindajat. Ega see olnudki tõest teab kui kaugel, ehkki ei kajastanud Rossi enda meelsust.

Nüüd istusid mõlemad puude all pehmetel männiokstel. Tentsik tõi kuuma jooki, mis pidi täitma kohvi aset, ning nad ajasid lahedasti juttu nagu vanad sõbrad.

Viimased neli aastat polnud nad teineteist kordagi näinud, sest kui Geoffrey Charles A Coruñast naasis, oli Ross välismaal. Nüüd üllatas teda sugulases vahepeal toimunud suur muutus. Viimati nähtuna oli Geoffrey Charles olnud noor elurõõmus kadett, lusti täis vembumees, kes jõi ja mängis oma napi raha maha ning oli alatasa sekeldustes ja võlgades. Nüüd nägi Ross temas sitket ja karastunud meest; poisilikust ümarusest polnud enam jälgegi; nägu päevitunud ja tundlik, suujoon karm nagu sõjaväelastel ja neil, kes harrastavad rebasejahti, oli ta omamoodi nägus. Hulk lahinguid seljataga, oli Geoffrey Charles näinud nüüdseks rohkem sõda kui Ross. Ta polnud kasvanud isaga nii sarnaseks, kui aastate eest oli võinud arvata; erinevust rõhutasid tume vurrutriip ja iseäranis võib-olla lõuale tekkinud sälk.

„Oh sa püha ristivägi, nagu ütleks Prudie! Poleks osanud arvatagi, et oled pärast meie viimast kohtumist ikka veel minu vastu nii sõbralikult meelestatud, onu. Kas sa oled rikas? Kahtlen selles. Rikkaks saada pole Poldarkide loomuses, ükskõik kuidas saatus neid ka ei soosiks. Ometi maksid sa ainsagi etteheiteta kinni kõik mu ootamatud väljaminekud. Ja need ei olnud väikesed! Sa aitasid mu välja plindrist. Vastasel korral poleks ma näinud ei Hispaaniat ega Portugali, vaid oleksin sõjaväest minema saadetud ning veedaksin aega Newgate’i⁵ tervistavates tingimustes.”

„Ei usu,” vastas Ross. „Aukõrgendust oleks sul tulnud ehk küll kauem oodata, aga sõjaajal ei saa isegi Inglismaa lubada endale luksust saata noored ohvitserid paari gini pärast vangi.”

„Noh, viimases hädas oleksin ehk neelanud uhkuse alla ja palunud kasuisa George’il end välja lunastada. Aga sinu lahkus ja kannatlik meel säästsid mind sellest alandusest ja vabastasid liigkasuvõtjate küüsist.”

„Ning tundub, nagu oleksid nüüd meelt parandanud … kapten Poldark.”

„Millest sa seda järeldad, kapten Poldark?”

„Sinu auastmest. Su tõsisest olekust. Neljast ränkraskest sõjameheaastast.”

Geoffrey Charles sirutas jalgu. „Esimesega oli lihtne: siin poolsaarel ei ela mehed just vanaks ning vabanenud koht antakse järgmisele. Mis puudutab teist, siis minu tõsidus – kui see sulle nõnda tundub – tuleneb suuresti asjaolust, et nuputan, mida kirjutada tädi Demelzale, kui tema abikaasa peaks minu juhtimise all viga saama. Ning kui rääkida kolmandast, siis, nagu sa kindlasti tead, armas onu, ei paranda neli aastat sõdurielu kellegi meelt vähimalgi määral. Need õhutavad sündsusetut käitumist üksnes takka – käigu siis jutt naistest, pudelist või kaartidest.“

Ross ohkas. „Ah, olgu peale. Ma ei räägi sellest su sugulastele.”

Geoffrey Charles puhkes naerma. „Aga võlgu mul pole, kapten. Täiesti veidral kombel. Läinud kuul, enne seda pagana taganemist peeti rügemendis eeslite võiduajamine ning panused olid kõrged; hinnates oma eluka võimalusi heaks, panustasin endale suurelt ja lõpetasin kaela jagu üheksakümne viienda Parkinsoni-poisist ees. Nõnda sain rohkem kui kahekümne kuu jooksul esimest korda kõik võlad makstud ja mul on ikka veel mõni gini taskus. Tõesti! Mul vedas, et võitsin, muidu oleksin jäänud maksmisega kõvasti jänni!”

Ross otsis valutavale pahkluule mugavama asendi. „Nagu näha, on keegi su nägu nüsinud.”

„Jah, seda küll, ning üldsegi mitte nii kenasti kui sinul. Ma foi, selle väikese armuhammustuseta ei kujutaks ma sind ettegi – see sobib sulle nii hästi. Kaotasin oma lõuast tüki juulis Coa lahingus, võideldes silla pärast. Asi võinuks minna hoopis hullemini. Kirurg andis luutüki mulle amuletiks.”