Читать книгу Kustunud mälestuste saar - Yoko Ogawa - Страница 2

Yōko Ogawa
Kustunud mälestuste saar

Algupärand:

Hisoyaka na Kesshō

Copyright © 1994 by Yōko Ogawa

First published in Japan in 1994 by Kodansha Ltd., Tokyo

Estonian translation rights arranged with Yōko Ogawa through Japan Foreign-Rights Centre

Tõlkija: Alari Allik

Keeletoimetaja ja korrektor: Eva Kolli

Sarja üldkujundaja: Zigmunds Lapsa

Küljendaja: Liina Valt

Projektijuht: Kristel Palk

Eestikeelse väljaande autoriõigus:

Postimehe Kirjastus OÜ, 2021

postimehekirjastus.ee

Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN (trükis): 978-9916-667-54-5

ISBN (elektrooniline väljaanne): 978-9916-667-55-2 (epub)

ISSN (Postimees Kirjastuse romaanisari): 2674-3264

ISSN (Postimees Kirjastuse romaanisari, elektrooniline väljaanne): 2674-3272

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.

1

Mõtlen vahel, mis haihtus siit saarelt esimesena. „Tükk aega enne sinu sündi oli see saar pilgeni täis mitmesuguseid asju – läbipaistvaid asju, hästi lõhnavaid asju, tuules laperdavaid ja värskelt läikivaid asju. Ühesõnaga, sedasorti uhkeid asju, millest sul enam aimugi pole,“ jutustas ema mulle tihti, kui ma veel väike olin. „Aga kahjuks ei saa saarerahvas neid toredaid asju lõputult hinge põhjas tallel hoida. Kui sa juba siin maalapil elad, pead leppima sellega, et nad üksteise järel su peast kustuvad. Küllap on varsti käes aeg, kus ka sinul tuleb oma esimesest asjast ilma jääda.“

„Kas see on väga hirmus?“ uurisin ma ehmunult ema käest. „Ei, üldse mitte. See pole valus ega ebamugav. Ühel heal hommikul ärkad oma voodis ja tunned, et vahepeal on midagi juhtunud. Surud silmad kõvasti kinni, ajad kõrvad kikki ja tunnetad hommikust tuulehoogu oma põskedel – miski on eilsega võrreldes hoopis teistmoodi. Ja siis taipad korraga, mis see on, mille sa oled kaotanud, taipad, mis on saarelt sedapuhku igaveseks hääbunud.“

Neid jutte rääkis ema mulle ainult keldrikorruse töökojas. See oli umbes kahekümne tatami-mati suurune kergelt tolmune krobelise põrandaga ruum, mille põhjaküljel voolas jõgi – veevulin oli selgelt kuulda. Võtsin istet ainult mulle mõeldud ümmargusel taburetil ja kuulasin, kuidas ema meislit teritades või raspliga kivi hõõrudes – ta oli skulptor – minuga vaiksel häälel kõneleb: „Kui midagi järjekordselt haihtub, lööb saar esialgu kihama. Kõik kogunevad tänavatele ning jagavad mälestusi sedapuhku hääbunud asjast. Nende jutt on täis igatsust, nukrust ja valmisolekut teineteist raskel hetkel lohutada. Kui haihtunud asjal on mingi käegakatsutav kuju, kogutakse selle jäänukid siit-sealt kokku, põletatakse ära, maetakse maha või visatakse jõkke ja lastakse allavoolu. Aga kogu see ärev sehkendamine ei kesta kaua – paari-kolme päeva pärast rahunevad kõik maha ja naasevad endise elu ja igapäevaste toimetuste juurde. Neile ei tule enam meeldegi, mis see õigupoolest oli, millest nad ilma jäid.“

Ema puhkas seejärel veidi käsi ja juhatas mind trepi taha. Seal kössitas vana kummut, mille sees oli palju väikeseid sahtleid. „Vali üks, mis sulle kõige rohkem meeldib ja tee lahti!“ Võrdlesin hoolikalt sahtlite roostes rõngaskäepidemeid ja nuputasin pikalt, millisest kinni haarata. Mul oli alati hirmus raske otsusele jõuda, kuna teadsin liigagi hästi, kui saladuslikke ja lummavaid esemeid siit leida võis. Ema oli nimelt mitmed saarelt kaduma läinud asjad salaja kummutisse ära peitnud. Võtsin end viimaks kokku ja valisin ühe rõnga välja. Kui ma sahtli lahti sikutasin, asetas ema ühe eseme naeratusega oma peopesale: „See asi läks kaotsi siis, kui ma olin kõigest seitsmeaastane. Sellist riideriba nimetati „paelaks“ ja seda kasutati juuste kaunistamiseks või kinnitati kleidi külge.“

„See on „kelluke“. Veereta seda veidi peos. Näed, on ju kena hääl.“

„Täna valisid sa eriti toreda sahtli. See on minu jaoks kõige olulisem ese – „smaragd“, mille pärandas mulle vanaema. Erakordselt kaunis, väärtuslik ja peen kalliskivi, mille ilu hindasid kunagi kõik saarlased, aga nüüdseks on nad ka selle täiesti unustanud.“

„See imeväike õbluke asi on tohutult tähtis. Kui tahtsid kellelegi midagi teatada, kirjutasid sõnumi paberile ja liimisid „margi“ peale. Ja siis toimetati see kohale, ükspuha, kus ilmanurgas inimene ka ei asunud. Sellist asja tuli vanadel aegadel üsna tihti ette.“

Pael, kelluke, smaragd, mark… Ema suust pudenenud sõnad meenutasid võõramaiste kaunitaride või seniolematute taimede nimesid, mis panid mu südame põnevusest põksuma. Tema juttu kuulates kujutasin elavalt ette, milline võis olla elu siis, kui kõik need asjad veel alles olid, ja see pakkus mulle tohutut rõõmu.

Samas ei sündinud need kujutluspildid sugugi kergesti. Asjad olid peopesal põikpäiselt keras justkui talveunes väikeloomad ega andnud endast ühtki elumärki. Tundsin end ebakindlalt, nagu prooviksin taevatühjuses triivivatest pilvedest voolida käegakatsutavaid savikujusid. Et need sõrmede vahelt ei libiseks, pidin salasahtlite ees seistes igale ema lausutud sõnale jäägitult pühenduma.

Kõige rohkem meeldis mulle lugu „lõhnaõlist“. See oli läbipaistev vedelik, mida hoiti pisikeses klaaspudelis. Kui ema anuma esimest korda minu kätte andis, pidasin seda ekslikult suhkruveeks või millekski magusaks ja tahtsin seda kohe maitsta.

„Oot! See pole joomiseks,“ ütles ema kähku ja naeris.

„Siit võetakse üksainus tilk ja pannakse see niimoodi kaelale,“ tõstis ema pudeli oma kõrva taha ja tupsutas ettevaatlikult sinna hinnalist vedelikku.

„Miks seda tehakse,“ ei saanud mina midagi aru.

„Lõhn on silmale nähtamatu asi. Ometi on seda võimalik pudelisse kinni püüda,“ selgitas ta.

Ma uurisin pingsalt anuma sisemust.

„Kui sa lõhnaõli peale paned, jääb aroom sulle külge. Ja see võib mõnele sinu jaoks olulisele inimesele mõjuda lummavalt. Kui ma olin veel noor neiu, panin enne kohtingule minekut ikka natuke lõhnaõli peale. Leida armsale mehele meeldiv lõhn oli minu jaoks sama oluline kui kaunite riiete valimine. See siin ongi lõhnaõli, mida ma panin peale iga kord, kui sinu isaga kokku sain. Alatihti toimusid meie kohtamised lõunakünka nõlval laiuvas roosiaias, mistõttu pidin hirmsasti vaeva nägema, et leida midagi, mis ei jääks sealsete õite tugevale aroomile alla. Iga kord, kui mu juuksed tuules lehvima lõid, piilusin silmanurgast isa poole ja mõistatasin, kas ta tunneb parajasti mu lõhna või mitte.“

Lõhnaõlist rääkimine tekitas emas kõige rohkem elevust.

„Tol ajal suutsid veel kõik inimesed head lõhna tunda. Ja kõik said aru, kui suurepärane see on. Aga nüüd pole enam keegi selleks võimeline. Lõhnaõli ei müüda ka enam kusagil. Kellelgi pole sellise asja järele vajadust. See haihtus tol sügisel, kui ma su isaga abiellusin. Kõik võtsid oma tillukesed pudelid kaasa ja kogunesid jõekaldale. Seejärel tõmbasid nad korgid pealt ja kallasid sisu vette. Oli ka neid, kes ei suutnud kuidagi armsast pudelist loobuda ja hoidsid seda kramplikult nina ääres. Aga ka nemad olid ühes teiste saarlastega kaotanud võime lõhna tunda. Koos hõnguga kadusid ühtlasi kõik mälestused, mis sellega seotud olid. Lõhnaõlist oli saanud tühipaljas vesi, millest polnud mingit kasu. Jõgi haises hingematvalt paar-kolm päeva takkajärele – isegi mõned kalad surid ära –, aga inimesed ei teinud märkamagi, sest võime tajuda lõhna oli inimeste teadvusest jäägitult kadunud.“

Ema silmad muutusid loo lõpus väga nukraks. Ta võttis mind põlvele ja lasi mul nuusutada lõhna oma kaelal.

„Noh, kuidas on?“ küsis ta. Ma ei osanud vastata. Oleksin justkui midagi lõhnasarnast tundnud – see miski oli täiesti erinev näiteks kõrbenud saiast või kloorisest basseiniveest –, aga ma ei osanud seda ähmast aistingut kuidagi sõnadesse panna. Pinguta palju tahad, midagi enamat pähe ei karga.

Kuna ma ei lausunud kippu ega kõppu, ohkas ema veidi pettunult.

„Pole hullu. Ma saan väga hästi aru, et sinu jaoks on see kõigest tilk üsna tavalist vett. Mis teha. Siin saarel on pea võimatu meenutada asju, mis on kord juba haihtunud.“ Nende sõnadega pani ema lõhnaõlipudeli sahtlisse tagasi.

Kui keldriateljee kell lõi täpselt üheksa korda, pidin lastetuppa tagasi minema ja magama heitma. Ema võttis peitli ja haamri ning asus tööle. Katuseakna taga triivis poolkuu.

Kui ta mind head ööd soovides suudles, julgesin talt lõpuks küsida seda, mis oli mul tükk aega südant vaevanud: „Miks sul kõik need asjad nii hästi meeles on, mida kõik teised on unustanud? Kuidas sa ikka veel tunned lõhnaõli lõhna, kui teised seda enam ei suuda?“ Ema vaatas akna taga rippuvat noorkuud ja pühkis sõrmega põllelt kivitolmu. „Mõtlen ka ise sellele tihti,“ ütles ta veidi käheda häälega. „Ma ei saa aru,“ jätkan mina, „miks ainult sinu jaoks miski ei kao? Kas sul jääbki kõik igaveseks meelde, ükspuha kui palju aega mööda ei läheks?“

Ema langetab pilgu, justkui tunneks ta end süüdi. Ma annan talle põse peale lohutuseks veel ühe musi.