Читать книгу Kustunud mälestuste saar - Yoko Ogawa - Страница 3

Sestpeale kui mu ema suri ja veidi aega pärast seda lahkus elavate kirjast ka isa, elan majas üksinda. Üle-eelmisel aastal jätsin hüvasti infarkti saanud vanatädiga, kes oli minu eest hoolitsenud mu titeeast saati. Kuuldavasti elavad teispool põhjamägesid kusagil jõe ülemjooksu lähedases külas minu nõod, aga ma pole neid elu sees näinud. Sealsetel mäenõlvadel vohavad okaspuud ja tippe looritab tihe udu – vähe on neid, kes julgeksid oma jalga sinna tõsta. Pealegi pole saarest ühtki kaarti – küllap kustusid need juba tükk aega tagasi –, mistõttu keegi ei tea päris täpselt, mismoodi saar mägede teisel küljel välja näeb või millise kujuga ta ülepea on.

Mu isa uuris metslinde. Ta töötas lõunakünka tipus asuvas linnuvaatlusjaamas. Tubli kolmandiku aastast veetis ta tööpostil – kogus andmeid, tegi pilte ja korraldas munade väljahaudumist.

Kasutasin lõunasöögi viimist ettekäändena, et igal võimalikul juhul tema poole lipata. Noorteadlased hellitasid mind üksteise võidu, pakkusid küpsiseid ja kakaod. Istusin isa põlvedel ja vaatasin binokliga linde. Noka kuju, silmaümbruse värv, väljasirutatud tiibade kuju – isa ei jätnud märkamata kõige väiksematki eripära ja oskas alati täpselt nimetada iga linnu nime. Kuna binokkel olid minusuguse lapse jaoks liiga raske, kippusid käed väsimusest alla vajuma. Isa libistas vasaku käe mu küünarnukkide alla, et mind veidi toetada. Kui me nõndaviisi, põsed vastakuti, linde jälgisime, tekkis mul korraga tahtmine isalt pärida: „Kas sa tead, mis ema ateljee vana kummuti sahtlites peidus on?“, aga just siis, kui kavatsesin suu lahti teha, kangastus mulle katuseakna taga paistvat noorkuud vaatava ema profiil, ja ma ei suutnud ühtki sõna kuuldavale tuua. Selle asemel andsin edasi ema asjalikud juhised: „Hakka nüüd kohe sööma ja ära lase toidul ära jahtuda!“

Tagasiteel saatis isa mind bussipeatuseni. Murdsin ühe kingiks saadud küpsise tükkideks ja puistasin puru teepealses metsloomade söögikohas laiali.

„Millal sa järgmine kord koju saad tulla?“ uurisin ma.

„Eks vist laupäeva õhtupoolikul…“ pomises isa mõtlikult vastu.

„Tervita siis minu poolt ema ka,“ lehvitas isa hoogsalt käega, nii et kitli rinnataskusse topitud punane pliiats, kompass, marker, joonlaud ja pintsetid ähvardasid sealt välja pudeneda.

Küll on hea, et linnud kadusid alles pärast isa surma, mõtlen ma tihti. Tavaliselt ei lasknud saarlased, kes ühe või teise asja kadumisega seoses ametist ilma jäid, sellest end pikemalt häirida, vaid otsisid kohe endale mõne uue ülesande, kuid isa oli hoopis teist masti mees. Ta oskas ainult linnuliike määrata – muudes asjades temast suuremat kasu polnud.

Naabrivanamees jättis kübarsepa ameti sinnapaika ja hakkas vihmavarjumeistriks. Vanatädi mees vahetas praamimehaanikuameti laovalvuri kohustuste vastu. Ühe klassikaaslase vanem õde, kes oli kosmeetik, leidis uue töö sünnitusõena. Ja mitte keegi neist ei nurisenud. Isegi siis, kui palk oli madalam, ei meenutanud nad vanu häid aegu ega igatsenud oma endist ametit tagasi. Pealegi, kui liiga pikalt mossitada, varitses oht jääda silma salapolitseile.

Kõik – ka mina nende hulgas – suudavad unustada mängleva kergusega. Justkui saaks saar edasi kesta vaid silmapiirini laiuva tühjusemere lainetel ulpides.

Lindude kadumine toimus ühel hommikul täpselt samamoodi nagu kõik teisedki juhtumid.

Kui ma voodis silmad lahti tegin, tundsin nägu puudutavas õhus mingit kummalist karedust. Selge märk millegi kadumisest. Mässisin end tekki ja lasin pilgul tähelepanelikult üle toa käia. Meigitarbed peeglilaual, kirjutuslauale laiali pillatud kirjaklambrid ja märkmepaberid, pitskardinate mustrid, plaadiriiul – ka kõige väiksemates pisiasjades võis midagi teisiti olla. Et selgitada välja, mis õigupoolest kaotsi läks, on vaja järjekindlust ja keskendumisvõimet.

Hüppasin voodist välja, tõmbasin kardinad eest ja astusin aeda. Ümbruskonna rahvas oli samuti õue tulnud ja uuris mureliku näoga ümbrust. Naabrite koer ulgus madala häälega. Korraga nägin, kuidas taevalaotuses lendab üks väike pruun lind. Ta oli ümara kujuga ning kõhu all paistsid mõned valged tähnid. „Ei tea, kas see on üks nendest lindudest, mida ma vaatlusjaamas isaga koos nägin,“ mõtlesin endamisi ja selsamal hetkel märkasin, et minu mälust oli kustunud kõik, mis seondus lindudega. Sõna „lind“ tähendus, lindudega kaasnevad tunded ja mälestused – ühesõnaga kõik oli nagu peoga pühitud.

„Ah seekord läksid siis linnud,“ ühmas vanamees, kes oli enne olnud kübarsepp. „Kui linnud, siis pole hullu. Pole vist kedagi, kes nende pärast üleliia südant valutaks. Nad ei tee ju suurt midagi, lendavad niisama taevas ringi.“ Ta kohendas salli kaelal ja aevastas vaikselt. Kui meie pilgud kohtusid, paistis talle korraks meenuvat, et mu isa uuris metslinde – ta naeratas kohmetult ja asus kiirustades töökoha poole teele.

Kui kaotsiläinu oli selgunud, paistsid inimesed viimaks rahunevat. Nad pöördusid oma tavapäraste hommikuste toimetuste juurde. Mina üksi jäin ainitise pilguga taevast vaatama.

Pisike pruun lind joonistas taevasse suure sõõri ja suundus seejärel üha väiksemaks muutudes põhja poole. Ma ei suutnud kuidagi meenutada, mis liiki lind see võis olla. Kahetsesin väga, et polnud isaga koos vaatlusjaamas binokliga linde uurides vaevunud nende nimesid korralikult meelde jätma. Proovisin kogu jõust midagi sellest linnust – kas tema iseäralikud tiivalöögid, säutsumise või värvitooni – endas alles hoida, aga kõik oli asjatu. Lind, kes pidi peitma endas kõiki mälestusi isaga koosveedetud ajast, ei tekitanud enam mingeid sooje tundeid. Ta oli lihtsalt üks paljudest elusolenditest, kes oskas tiibu üles-alla liigutades läbi õhu lennelda.

Lõuna paiku linnaturule sisseoste tegema minnes nägin siin-seal linnupuuridega inimesi, kes tänavanurkadele kogunesid. Papagoid, riisiamadiinid ja kanaarilinnud paistsid midagi aimavat ja väristasid puurides ärevalt tiibu. Nende omanikud vaatasid sõnatult ringi, näol veidi äraolev ilme. Paistis, et nad polnud seekordse kadumisega jõudnud veel päriselt harjuda.

Igal neist oli oma viis linnuga hüvastijätmiseks. Mõni hüüdis lemmiku nime, mõni surus tiivulise vastu oma põske, mõni lasi linnul enda huulte vahelt maiustusi nokkida. Kui need rituaalid läbi said, tegid kõik üheskoos uksed lahti ja hoidsid puure avatuna taeva poole. Linnud olid segaduses ja tegid esialgu omaniku ümber paar närvilist tiiru ning kadusid seejärel silmist, sulandudes sinisesse taevalaotusesse. Kui viimanegi lind oli lahkunud, jäi ümberringi kõik haudvaikseks, nagu oleks terve ilmaruum hinge kinni pidanud. Tühjad puurid rippu käes, läksid linnupidajad kodudesse tagasi.

Ja sedasi jõudiski lindude kadumine lõpule.

Järgmisel hommikul juhtus midagi ootamatut. Kui ma telekat vaatasin ja hommikusööki sõin, kostis esikust uksekell. Kellahelina pealetükkivus andis mõista, et juhtunud on midagi halba. „Juhata meid isa töötuppa!“ nõudis lävel seisev salapolitsei. Kokku oli neid viis. Meestel olid tumerohelised vormirõivad, laiad rihmad, mustad saapad ja nahast kindad. Puusakondi kohal vilksasid nende riiete vahelt aeg-ajalt nähtavale relvad. Kõikide meeste varustus oli täiesti ühesugune. Ainult kaelusele kinnitatud kolm erikujulist eraldusmärki olid igal politseinikul isemoodi, aga nende uurimiseks ei jäänud mul aega.

„Kui viimanegi lind oli lahkunud, jäi ümberringi kõik haudvaikseks, nagu oleks terve ilmaruum hinge kinni pidanud.“

„Juhata meid isa töötuppa!“ kordas teine mees, kelle krael olid reas rombi-, ovaali- ja trapetsikujuline märk, sama nõudlikul toonil.

„Isa suri viis aastat tagasi,“ laususin ma enda rahustamiseks eriti aeglaselt.

„Seda me teame isegi,“ ühmas kiilu-, kuusnurga- ja T-tähe-kujulise märgiga politseinik, mille peale kõik viis astusid saapaid jalast võtmata nagu üks mees sisse. Nende kontsade pahaendeline müdin ja relvakõlksud vastu uksehinge kajasid esikust läbi terve toa.

„Kuulge, ma puhastasin just vaiba ära. Kas te võiksite palun saapad jalast ära võtta?“ Sain ise ka aru, et selles olukorras tulnuks midagi palju olulisemat öelda, aga mu suust ei tulnud parajasti midagi targemat. Nad ei teinud minust üldse välja, vaid marssisid otsejoones trepist üles teisele korrusele.

Paistis, et korteri põhiplaan oli neile hästi teada. Ilmeksimatult suundusid nad idatiivas asuvasse isa töötuppa ja hakkasid seal erakordse tõhususega toimetama. Üks neist lõi pärani valla kõik aknad, mis olid isa surmast saati kinni olnud, teine hakkas skalpelli meenutava pika peenikese instrumendiga lahti murdma töölaua sahtlite lukke, ülejäänud aga libistasid sõrmedega üle seinte, et leida salajasi peidukohti. Seejärel hakkasid nad kogu meeskonnaga sorteerima isast allesjäänud märkmelehti, kaustikuid, käsikirju, fotosid ja muud kraami. Kõik need, mida peeti ohtlikuks – see tähendab sellised, millel esines kas või korra kirjamärk „lind“ –, loobiti otse põrandale. Jälgisin uksepiida najal pingsalt nende toimetamist ja vajutasin närviliselt ukse lukustusnuppu sisse ja välja.

Ma olin varemgi kuulnud, et nad toimivad äärmise professionaalsusega, aga nüüd võisin selles oma silmaga veenduda. Nad olid kehtestanud optimaalse tööjaotuse viiekesi tegutsemiseks. Töö ajal ei lausutud sõnagi, nende pilk oli keskendunud ja nad ei teinud ühtki üleliigset liigutust. Minuni kandus ainult paberilehtede sahinat, mis meenutas veidi tiivavihinat.

Ühe hetkega moodustus põrandale suur dokumendikuhi. Siin töötoas seondus peaaegu iga asi kuidagi lindudega. Meeste sõrmede vahelt laperdasid kuhja nii dokumendid, millel torkas silma isa tuttav veidi viltuste märkidega käekiri, kui ka igasugu fotod kõigest sellest, mida ta oli vaatlusjaamas peatudes hoolega üles pildistanud. Kuigi nende tegevus oli täiesti arulage, jättis see oma süstemaatilisuse tõttu millegipärast küllaltki asjaliku mulje. Muidugi mõtlesin, et peaksin neile kuidagi vastu hakkama, aga olin ärevusest täiesti halvatud ega osanud midagi ette võtta.

„Kas te võiksite palun isa asjadega veidi hoolsamad olla,“ pomisesin etteheitvalt, aga nad ei teinud kuulmagi. „Need on minu jaoks väga olulised mälestusesemed,“ lisasin veel, aga ükski politseinik ei vaadanud isegi minu poole. Igasuguse vastuseta sumbus mu hääl üha tihenevasse mälestustekuhja.

Üks mees sirutas käe laua kõige alumise sahtli poole. „Seal pole nüüd küll midagi, mis lindudega seonduks,“ hõikasin ma kiiresti. Isa hoidis seal perekonnaga seotud kirju ja fotosid. Topeltringide, ruudu ja tilgakujulise märgiga mees ei teinud minust väljagi, tõmbas sahtli lahti ja jätkas läbiotsimist. Ta leidis sealt üheainsa keelatud sisuga perefoto, millel oli kujutatud lisaks meile üks värvikireva sulestikuga haruldane lind – mul ei tule selle nimi enam meelde –, kelle isa oli suutnud inkubaatoris edukalt munast kooruma panna. Ülejäänud lauale korralikult virna seatud kirjad ja pildid pani politseinik hoolikalt sahtlisse tagasi. Terve selle päeva jooksul oli see ainus viisakus, mida salapolitsei üles näitas.

Kui kõik oli kokku kogutud, võtsid nad vammuste põuetaskutest välja mustad kilekotid ja hakkasid põrandale kuhjatud kraami nendesse toppima. Otsustades selle järgi, kuidas nad kogu hunniku lihtsalt niisama toore jõuga kotti surusid, võis olla täiesti kindel, et neil pole mingit kavatsust leitud asju alles hoida. Neil ei olnud tegelikult vaja midagi koguda, nad olid siin lihtsalt selleks, et täielikult maa pealt minema pühkida kõik, mis seondub lindudega. Salapolitsei peamine kohustus oli kadumine täielikult lõpule viia.

Mulle tundus, et võrreldes tolle korraga, kui salapolitsei mu ema minema viis, oli seekordne läbiotsmine tunduvalt kergem. Kui nad kõik asjad üles leiavad ja kotti topivad, jätavad nad mind ilmselt rahule ega tule kunagi tagasi. Isa on surnud ja ühes temaga hääbuvad kodust vähehaaval viimsedki mälestused lindudest.

Läbiotsimine kestis ligi tund aega ja selle tulemuseks oli kümme suurt kotitäit kraami. Hommikupäikese kiired tungisid aknast sisse ja õhk toas muutus üsna lämbeks. Läikimalöödud eraldusmärgid politseinike kraedel helkisid teravalt päikesesäras. Aga mitte ükski neist ei higistanud ega hakanud kuumusest hingeldama. Nad vinnasid kotid õlale – igaüks võttis kaks tükki –, viskasid need maja ette pargitud veoauto kasti ja sõitsid minema.

Tuba oli tunniga täiesti muutunud. Isa hõng, mida ma nii hoolikalt alal hoidsin, oli täiesti kadunud. Selle asemel võttis koha sisse tühjus, mida polnud võimalik millegagi täita. Seisin toa keskpunktis. Seal ta oli – põhjatu tühemik, mis oli valmis sind täielikult endasse imema.